Sügis tuleb alati ootamatult. Nagu lumigi. Üks hetk on ilus suvine +25 ilm ja järgmine hetk KOLAKI! Napilt +12 ja pilvine. Ja mina avastan nõutult, et vanem tütar peab ilusti toas istuma, sest lapsevanematele on täiesti kahe silma vahele jäänud, et laps on järjest kõigist jopedest välja kasvanud...
Niisiis viisin täna hommikul lapsed kooli-lasteada ja suundusin kaubandust läbi kammima. Ütleme nii, et umbes esimese tunni ajaga tahaks kaubanduskeskusest karjudes välja joosta ja õues muru sööma hakata. No nii tüütu on see värk! Igas poes on erinev süldi- ja liftimuusika. Kõik riided on ebakvaliteetsed ja mõttetult kallid. Ning kui ma satun nägema midagi, mis on pealtnäha justkui peaaegu normaalne riietusese, siis vaatab hinnasildilt vastu mingi utoopia. Varssavis on kohutavalt palju hiiglaslikke kaubanduskeskusi - üks peenem ja ägedam, kui teine. Aga kui midagi konkreetset otsid, siis võid ikka jalad rakku joosta ja tühjade kätega koju tulla. Eks tuleb homme uuele katsele minna. Või veel parem - soojemale maale kolida!
Septembrikuu on möödunud eriti kiires tempos.
Alustuseks panime lapsed lasteaeda. Noorem tütar on justkui veel lasteaialaps aga vanem käib briti süsteemi järgi juba esimeses klassis. Õppetöö käib inglise keeles ja praegu tundub, et tüdrukud on päris hästi kohanenud. Noorem lihtsalt räägib kõigiga eesti keeles edasi ja ei lase ennast häirida, et teised temast aru saada ei pruugi. Vanem tütar suhtleb esialgu veel primitiivses aga täiesti arusaadavas inglise keeles ning on koolilapse eluga väga rahul.
Täiskasvanute jaoks on see elurütmi muutus kaasa toonud hoopis uued väljakutsed. Alustuseks tuleb iga hommik juba kell 7 üles tõusta. Loomulikult tähendab see seda, et kõigepealt hakkavad mõlemad telefonid üheaegselt eriliselt läbilõikavalt pinisema. Viis minutit hiljem teeskleme mõlemad veel väga edukalt magamist. Veel kümme minutit hiljem hakkan mina ettevaatlikult ühte silma avama. Ja peale mõningast elu ebaõigluse üle mõtisklemist avastan, et kell on juba PALJU, kargan püsti ja kukun kaagutama, et kõikseemees peab ärkama NÜÜD! Siis kuulub hommikusse kohustulik torisemine, porisemine, kadunud asjade otsimine, pidev monoloog teemal "lapsed, pange ennast riidesse, muidu ma viin teid pidzaamas lasteaeda" ja vaikne vägikaikavedu, kumb täiskasvanu on vähem võimeline sel hommikul autot juhtima. See, kes piisavalt unine/abitu/hädine/hõivatud välja ei näe, saab endale erilise au, veeta järgmised kaks tundi Varssavi liiklusummikutes. Hea liikluse puhul (loe: kella kolme paiku öösel) jõuaksime siit lasteada umbes 20 minutiga. Hommikuti kulub selleks olenevalt õnnest ja asjaoludest 35-45 min. Meil on valida, kas sõita ühelt poolt, kus on teeremont ja meeletu ummik; teiselt poolt kus on ilma teeremondita määratu ummik; või kolmandat teed pidi, kus on natuke väiksem ummik aga eriti kitsad teed läbi tagahoovide ja aukude.
Nii me siis hommikuti istume autos ja vahime kütusekulu aina kasvavat numbrit ja unistame elektriautost või helikopterist...
Kui lapsed on üle antud, siis saab valida endale meelepärane ummik ning koju tagasi sõita, et pärastlõunal kl 15-16 paiku see rõõm kõik uuesti läbi teha.
Keskmine Varssavi liikleja ei tea mitte midagi kiirusepiirangutest, parema käe reeglist või kaasliiklejate olemasolust. See on karmide meeste kuri maailm, kus ellu jäävad kõige kiiremad ning kohale jõuavad kõige nahhaalsemad. Kets viliseb, tagant tuleb musta suitsu ja juhi suust kuuleb teooriat lõtvade elukommetega naisterahvaste kohta, erinevaid meetodeid kuidas teisi liiklejaid suguelunditeks nimetada ning "komplimente" kaasliiklejate emade kohta.
Enamusega võidu sõitmine suurendab kütusekulu geomeetrilises progressioonis ning vähendab närvirakkude hulka samas tempos. Peale kahte nädalat juuste katkumist oleme jõudnud sinnani, et kulgeme selle hullumeelsuse keskel zen-seisundis ning lähtume põhimõttest "targem annab järele".
Mul oli selline tore idee, et kui lapsed hakkavad lasteaias käima, siis hakkab mul olema kohutavalt palju vaba isiklikku aega. Ja siis ma saan tehtud kõik need asjad, mida ma siiani laste kõrvalt ei saanud teha. See ilus roosa pettekujutelm on tänaseks möödunud. Ega ikka ei saa küll! Aga paar asjalikku asja olen ikka ette võtnud. Käisin ühes suures erahaiglas uurimas võimalust erialast tööd teha. Kui nüüd kõik läheb ilusti, siis ehk saan nende juures läbida füsioteraapia lõpetanud tudengitele mõeldud praktika ja spetsialiseerumise programmi suunaga ortopeediale ja spordimeditsiinile. Praegu pole küll veel kindel kas nad lubavad mul programmis osaleda, sest tegelikult pole mul ju veel ametlikult ülikool lõpetatud. Aga sain Tartu Ülikoolist vastava dokumendi, kus on kirjas, et mul on kogu teoreetiline ja praktiline õppekava läbitud, ning ainult lõputöö veel esitamata. Saab näha, kas mind võetakse selle paberiga praktikale.
Seesama lõputöö on ka taas sahtlist välja võetud, ning sügissemestri lõpuks tahaks selle ära kaitsta.
Ja muuhulgas olen oma vaba aega kulutanud hulga käsitööprojektide lõpetamisele. Pikki kardinaid lühemaks teinud, lühikesele kardinale laia pitsi äärde heegeldanud, natuke oma Haapsalu salli kallal nokitsenud ja selle töö käigus kõvasti ajulagedaid seebikaid ära vaadanud.
Et meie septembrikuud veel põnevamaks teha, tegime teoks ka ühe kevadel hautud plaani. Nimelt ütles J. kevadel ettevaatamatult sellise lause, et nüüd on meie kambast veel ainult kass puudu. Mina muidugi ei lase sellist asja endale kaks korda öelda! Kuna suvel olime ise ära, siis pidime ootama sügiseni. Aga kaks nädalat tagasi võtsime ette käigu Varssavi kodute loomade varjupaika ja tõime sealt endale Intsu!
Varssavi kodutute loomade varjupaik on hiiglaslik koht! Seda peetakse loomaaiaga koostöös ning see näeb natuke loomaaia moodi välja. Seal on pidevalt pea 2000 (!) koera ja sadakond kassi. Loomad on hooldatud ja söödetud aga üsna nukker on see koht sellegipoolest. Lõpmata hulk silmapaare vaatab sind anuva pilguga - "võta mind! võta mind! No vii mind vähemalt jalutamagi!" Ja üle selle heljub pidev kerge rebasefarmi meenutav "hõng".
Ints on umbes kolmekuune must valge maniskiga loom. Mängib kõige ja kõigiga, sööb kõike ja palju ning on oma pisikese kogu kohta eriliselt karakteriga elukas. Esimesed kaks nädalat temaga möödusid üsna stressirohkelt, sest tal oli kõht korrast ära ja korraliku ussirohu kuuri tulemusel läks see olukord veel hullemaks. Mõned päevad elas kass lausa ainult vannitoas ja ta väljendas oma pahameelt selle üle ülimalt häälekalt. Samuti oli ta tõeline kuri tiiger, kui teda viis päeva järjest loomaarsti juurde tassisime, et talle antibiootikume ja ussirohtu sööta. Urises ja murises kohutavalt valjusti. Tänaseks on õnneks tervis korda saanud ja Ints ruulib mööda maja nagu üks tõeline omanik! Tema lemmikmänguasi on koer. Selle jalgu saab valju urinaga närida ja saba püüda. Ja see käib igal pool kaasas. Selle mänguasja ainuke viga on see, et kui oma Ints oma kaussi kohe tühjaks ei söö, siis mänguasi hiilib seljatagant ligi ja pätsab ülejäänud toidu kohe ära. Aga siis on ju alati põhjust inimeste käest juurde küsida. Milleks muidu need inimesed siin majas on, kui mitte selleks et Intsule süüa anda ja selleks, et tal öösiti soe magada oleks!?
Niisiis viisin täna hommikul lapsed kooli-lasteada ja suundusin kaubandust läbi kammima. Ütleme nii, et umbes esimese tunni ajaga tahaks kaubanduskeskusest karjudes välja joosta ja õues muru sööma hakata. No nii tüütu on see värk! Igas poes on erinev süldi- ja liftimuusika. Kõik riided on ebakvaliteetsed ja mõttetult kallid. Ning kui ma satun nägema midagi, mis on pealtnäha justkui peaaegu normaalne riietusese, siis vaatab hinnasildilt vastu mingi utoopia. Varssavis on kohutavalt palju hiiglaslikke kaubanduskeskusi - üks peenem ja ägedam, kui teine. Aga kui midagi konkreetset otsid, siis võid ikka jalad rakku joosta ja tühjade kätega koju tulla. Eks tuleb homme uuele katsele minna. Või veel parem - soojemale maale kolida!
Septembrikuu on möödunud eriti kiires tempos.
Alustuseks panime lapsed lasteaeda. Noorem tütar on justkui veel lasteaialaps aga vanem käib briti süsteemi järgi juba esimeses klassis. Õppetöö käib inglise keeles ja praegu tundub, et tüdrukud on päris hästi kohanenud. Noorem lihtsalt räägib kõigiga eesti keeles edasi ja ei lase ennast häirida, et teised temast aru saada ei pruugi. Vanem tütar suhtleb esialgu veel primitiivses aga täiesti arusaadavas inglise keeles ning on koolilapse eluga väga rahul.
Täiskasvanute jaoks on see elurütmi muutus kaasa toonud hoopis uued väljakutsed. Alustuseks tuleb iga hommik juba kell 7 üles tõusta. Loomulikult tähendab see seda, et kõigepealt hakkavad mõlemad telefonid üheaegselt eriliselt läbilõikavalt pinisema. Viis minutit hiljem teeskleme mõlemad veel väga edukalt magamist. Veel kümme minutit hiljem hakkan mina ettevaatlikult ühte silma avama. Ja peale mõningast elu ebaõigluse üle mõtisklemist avastan, et kell on juba PALJU, kargan püsti ja kukun kaagutama, et kõikseemees peab ärkama NÜÜD! Siis kuulub hommikusse kohustulik torisemine, porisemine, kadunud asjade otsimine, pidev monoloog teemal "lapsed, pange ennast riidesse, muidu ma viin teid pidzaamas lasteaeda" ja vaikne vägikaikavedu, kumb täiskasvanu on vähem võimeline sel hommikul autot juhtima. See, kes piisavalt unine/abitu/hädine/hõivatud välja ei näe, saab endale erilise au, veeta järgmised kaks tundi Varssavi liiklusummikutes. Hea liikluse puhul (loe: kella kolme paiku öösel) jõuaksime siit lasteada umbes 20 minutiga. Hommikuti kulub selleks olenevalt õnnest ja asjaoludest 35-45 min. Meil on valida, kas sõita ühelt poolt, kus on teeremont ja meeletu ummik; teiselt poolt kus on ilma teeremondita määratu ummik; või kolmandat teed pidi, kus on natuke väiksem ummik aga eriti kitsad teed läbi tagahoovide ja aukude.
Nii me siis hommikuti istume autos ja vahime kütusekulu aina kasvavat numbrit ja unistame elektriautost või helikopterist...
Kui lapsed on üle antud, siis saab valida endale meelepärane ummik ning koju tagasi sõita, et pärastlõunal kl 15-16 paiku see rõõm kõik uuesti läbi teha.
Keskmine Varssavi liikleja ei tea mitte midagi kiirusepiirangutest, parema käe reeglist või kaasliiklejate olemasolust. See on karmide meeste kuri maailm, kus ellu jäävad kõige kiiremad ning kohale jõuavad kõige nahhaalsemad. Kets viliseb, tagant tuleb musta suitsu ja juhi suust kuuleb teooriat lõtvade elukommetega naisterahvaste kohta, erinevaid meetodeid kuidas teisi liiklejaid suguelunditeks nimetada ning "komplimente" kaasliiklejate emade kohta.
Enamusega võidu sõitmine suurendab kütusekulu geomeetrilises progressioonis ning vähendab närvirakkude hulka samas tempos. Peale kahte nädalat juuste katkumist oleme jõudnud sinnani, et kulgeme selle hullumeelsuse keskel zen-seisundis ning lähtume põhimõttest "targem annab järele".
Mul oli selline tore idee, et kui lapsed hakkavad lasteaias käima, siis hakkab mul olema kohutavalt palju vaba isiklikku aega. Ja siis ma saan tehtud kõik need asjad, mida ma siiani laste kõrvalt ei saanud teha. See ilus roosa pettekujutelm on tänaseks möödunud. Ega ikka ei saa küll! Aga paar asjalikku asja olen ikka ette võtnud. Käisin ühes suures erahaiglas uurimas võimalust erialast tööd teha. Kui nüüd kõik läheb ilusti, siis ehk saan nende juures läbida füsioteraapia lõpetanud tudengitele mõeldud praktika ja spetsialiseerumise programmi suunaga ortopeediale ja spordimeditsiinile. Praegu pole küll veel kindel kas nad lubavad mul programmis osaleda, sest tegelikult pole mul ju veel ametlikult ülikool lõpetatud. Aga sain Tartu Ülikoolist vastava dokumendi, kus on kirjas, et mul on kogu teoreetiline ja praktiline õppekava läbitud, ning ainult lõputöö veel esitamata. Saab näha, kas mind võetakse selle paberiga praktikale.
Seesama lõputöö on ka taas sahtlist välja võetud, ning sügissemestri lõpuks tahaks selle ära kaitsta.
Ja muuhulgas olen oma vaba aega kulutanud hulga käsitööprojektide lõpetamisele. Pikki kardinaid lühemaks teinud, lühikesele kardinale laia pitsi äärde heegeldanud, natuke oma Haapsalu salli kallal nokitsenud ja selle töö käigus kõvasti ajulagedaid seebikaid ära vaadanud.
Et meie septembrikuud veel põnevamaks teha, tegime teoks ka ühe kevadel hautud plaani. Nimelt ütles J. kevadel ettevaatamatult sellise lause, et nüüd on meie kambast veel ainult kass puudu. Mina muidugi ei lase sellist asja endale kaks korda öelda! Kuna suvel olime ise ära, siis pidime ootama sügiseni. Aga kaks nädalat tagasi võtsime ette käigu Varssavi kodute loomade varjupaika ja tõime sealt endale Intsu!
Varssavi kodutute loomade varjupaik on hiiglaslik koht! Seda peetakse loomaaiaga koostöös ning see näeb natuke loomaaia moodi välja. Seal on pidevalt pea 2000 (!) koera ja sadakond kassi. Loomad on hooldatud ja söödetud aga üsna nukker on see koht sellegipoolest. Lõpmata hulk silmapaare vaatab sind anuva pilguga - "võta mind! võta mind! No vii mind vähemalt jalutamagi!" Ja üle selle heljub pidev kerge rebasefarmi meenutav "hõng".
Ints on umbes kolmekuune must valge maniskiga loom. Mängib kõige ja kõigiga, sööb kõike ja palju ning on oma pisikese kogu kohta eriliselt karakteriga elukas. Esimesed kaks nädalat temaga möödusid üsna stressirohkelt, sest tal oli kõht korrast ära ja korraliku ussirohu kuuri tulemusel läks see olukord veel hullemaks. Mõned päevad elas kass lausa ainult vannitoas ja ta väljendas oma pahameelt selle üle ülimalt häälekalt. Samuti oli ta tõeline kuri tiiger, kui teda viis päeva järjest loomaarsti juurde tassisime, et talle antibiootikume ja ussirohtu sööta. Urises ja murises kohutavalt valjusti. Tänaseks on õnneks tervis korda saanud ja Ints ruulib mööda maja nagu üks tõeline omanik! Tema lemmikmänguasi on koer. Selle jalgu saab valju urinaga närida ja saba püüda. Ja see käib igal pool kaasas. Selle mänguasja ainuke viga on see, et kui oma Ints oma kaussi kohe tühjaks ei söö, siis mänguasi hiilib seljatagant ligi ja pätsab ülejäänud toidu kohe ära. Aga siis on ju alati põhjust inimeste käest juurde küsida. Milleks muidu need inimesed siin majas on, kui mitte selleks et Intsule süüa anda ja selleks, et tal öösiti soe magada oleks!?
