On kõige imelisema ja veidrama aasta viimane õhtu. Kell on veidi kümme läbi ja oleks justnagu iga teine õhtu meie peres. Lapsed magavad juba ja me istume mõlemad oma arvuti taga. Hästi rahulik on. Hea järele mõelda möödunud aastale ja sellele, mida uus tuua võiks. Ja meenutada, mida tegime eelmisel aastal samal ajal...
2010 Kreetal, Pigi külas - paarsada elanikku küla peale...
Eelmisel aastal samal ajal olime lõpetanud korraliku õhtusöögi sidrunimaitseliste vorstikestega ja ootasime innukalt terve perega ilutulestiku algust. Selline ärev rõõmus ootus. Aknast välja vaadates nägin vaevalt viie meetri kaugusel naabrite aknaid ja rõdusid - valgustatud akende taga võis aimata perekondlikke õhtusööke. Väljas oli natuke üle kümne kraadi sooja. Ja veel meenub see tohutu pettumus, kui Kreeta külakeses ei olnudki aastavahetusel ilutulestikku ja rahvas ei tulnud üldse tänavatele üksteisele head uut aastat soovima. Kuulasime Youtubest eesti hümni ja tundsime natuke koduigatsust.
2011 Varssavis - umbes kaks miljonit elanikku linna peale..
Täna sõime ka põhjaliku õhtusöögi. Menüüs hanepraad hapukapsaga. Äreva ootuse asemel on ootamatult rahulik meeleolu. Naabrite juures ümberringi on vaikne, läbi raagus puude sädelevad siin-seal jõululambid. On -3 kraadi, lumetu ja tohutult udune. Juba viimased paar tundi paugub ümberringi pidevalt - katsetatakse ilutulestikurakette. 23.30 paiku plaanime lapsed üles ajada ja riidesse panna, et õue minna. Huvitav kas poolakad tulevad tänavale naabritele head uut aastat soovima? Tuvastasin juba veebisõnaraamatu abil, kuidas seda teha - szczęśliwego nowego roku!
Kuna ma pole pikalt kirjatanud siis püüan lühidalt kirja panna ka, mis viimasel ajal uudist.
Jõuludeootuses mähkis Varssavi linn ennast üleni tuledesse. Nowy Swiati tänav kesklinnas oli nii särav, et seda mööda jalutades oli oht unustada ennast imetlema ja pea ees vastu posti kõndida. Tänaval võis kohata nooremat sorti jõuluvanakandidaati mingi äri lendlehti jagamas ja kaubanduskeskuses jalutasid ringi inglikesed, kes püüdsid mingeid jõulukaarte sulle maha müüa. Ainuke mõistlik aeg oma nina poodi pista oli pühapäeva varahommik, kui korralikud katoliiklased olid kirikus ja mitte-nii-korralikud magasid laupäeva õhtust pidu välja.
Keeltekoolis oli ka jõulupidu. Kohal oli hulk rahvusvahelist seltskonda, kellel oli ühine mure - poola keel ja selle mitteoskamine. Ja kõigil oli väga lõbus! Õppisime tantse, mängisime mänge, kus tuli ära arvata erinevaid poolakeelseid pühadetoite ja -kombeid. Sõime seenepirukaid ja õunakooki ning nagu õpetajad selja keerasid, rääkisime inglise keeles edasi.
Kaks päeva enne Jõule maabus meile külla minu ema. Hurraa - nädal aega nõudepesuvabastust! Kõigil oli lõbus - ema sai natuke poes ja Varssavi peal kolamas käia ja lapsed ning koer said absoluutselt iga päeva ja iga ilmaga parki jalutama. Ja mis oleks jõululaua taga istumine ilma korraliku suguvõsa taga rääkimiseta?
Ahjaa! Seesamune koer! See on nüüd ametlikult meie pere koer!
Peale viimast korda, kui Candy (Kandi) meie juures hoius oli, pakkus tema omanik peale mõningast kaalumist võimalust see nunnu adopteerida. Õigupoolest oli tal juba mõned kuud mõlkunud peas, et seoses muutunud elutingimustega ei saa ta enam pakkuda koerale seda tähelepanu ja vabadust, mida too väärib. Ning kuna ta seda koera väga armastab, siis otsustas ta teha selle raske otsuse ja anda koera ära.
Meie oleme igatahes üliõnnelikud oma uue pereliikme üle! Ta on täiesti ära võlunud meie naabrid, meie majaomaniku ja no meist ei tasu rääkida - olime juba juulikuus temaga esimest korda kohtudes tema käpakese ümber keeratud.
Jõuludeks otsustasime teha nii nagu Roomas. St. nii nagu Poolas..
Sõime karpkala ja marineeritud seeni. Õigupoolest on neil traditsiooniline jõulusöök seenepirukad, aga siinkirjutaja on köögipoolel laisavõitu. Pidusöögid on pigem teisepoole pärusmaa.
Ja muidugi - et mitte unustada oma juuri, siis vorstikesi tegime ka igaks-juhuks ahjus juurde. Poolakad võivad oma lihavaba jõululaupäeva ise pidada - eestlane peab ennast jõululaupäeval silmini täis sööma! Aga kala oli ka väga hea.
Uutest arengutest veel niipalju, et tüdrukud käivad nüüd võimlemas. Leidsin sellise koha:
The Little Gym
Värskelt novembris avatud koht, suurepärase baasiga. Kõik võimalikud vahendid on olemas ja õpetajad on väga pühendunud ja vahvad.
Hinnatase on natuke nina krimpsu ajav ja asukoht on meie kodust natu kaugel aga käime talvise semestri lõpuni ja siis otsustame, mis edasi saab.
Tulemuseks on see, et Mia on puha ogaraks läinud peast! Harjutab päevad läbi hundirattaid ja peapealseisu. Ja see ei ole päris normaalne, kui hästi see laps paindub. Spagaadist on mõlemat pidi ehk napilt viis sentimeetrit puudu. Tunnis kipub agarus vahel raugema, kuna õpetaja räägib inglise keeles. Aga enesekindlus tuleb tasapisi. Oluline on see, et nad mõlemad ootavad reedest päeva innu ja rõõmuga ning armastavad liikuda ja ennast proovile panna.
Ei oskagi kohe seda aastat kuidagi ammendavalt kokku võtta. Nii kirju-mirju ja huvitav on olnud. Loodan vaid, et uus aasta tuleb sama põnev ning toob veel samapalju häid inimesi meie ellu, nagu see 2011 tõi.
Kullakallid sõbrad ja laiendatud perering - ma ei ole jõudnud teile kõigile isiklikult head uut aastat soovida aga te teate ju, et ma mõtlen teie peale ja soovin teile kõike parimat, ilusamat ja õnnelikku uut aastat. Toogu see teile häid õpetajaid, toredaid teekaaslasi ja heade soovide täitumist. Me oleme üksteisest vaid ühe mõtte kaugusel! Ja mõttes ma kallistan teid soojalt mu head!
