Tuesday, April 10, 2012

Kuidas suhelda poolakatega?

Igapäevases suhtluses kohtab siin huvitavaid paradokse. Viimase kahe nädala jooksul olen kohanud kahte üsna vastandlikku olukorda - kuidas kriisiolukorras on võimalik suhelda väga sõbralikult, ning kuidas pealtnäha täiesti rahulik ja konfliktitu olukord lahendatakse täiesti absurdsel moel konflikti abil.

Eelmisel nädalal juhtus meie kõige noorema pereliikmega õnnetus - meie kutsa jäi hammaste vahele kahele üüratusuurele Saksa lambakoerale vastasmajast. Ma ei taha detailidesse üldse laskuda, sest se oli väga hirmus kogemus. Korraks arvasime kõik, et oleme oma nunnust juba ilma jäänud. Õnneks on meiepere kaitseinglid ka koera oma tiiva alla võtnud ja ta pääses imekombel eluga.

Naabrikoerte omanikeks on sihuke tavaline vanapaar. 70-80 vahel, üsna asjaliku olemisega viisakas härra ja kangesti püüdlik ja tohutu pika jutuga tädike. Kui esimene shokk oli üle elatud, siis võtsin koera ja vanapaari auto peale ning nad juhatasid mind veidi linnast välja Michałowice asulasse loomaarsti juurde.

Huvitav miks on loomaarsti valdavalt meesterahvad?
Üks neist rääkis natukene inglise keelt ka ja teine üsna arusaadavat poola keelt. Õigupoolest peale 20 minutit naabritädi vatramist oleks vist ükskõik kelle poola keel olnud üsna arusaadav. Tädi jutustas ühe jutuka vanainimese kombel kohutavalt kiiresti, palju ja segaselt. Mina muudkui noogutasin ja mõmisesin, mõmisesin ja noogutasin. Vahepeale kinnitasin 'tak, tak, nie wiem, nie rozumiem' (jah, jah, ei tea, ei saa aru). Mitte, et too viimane mõtteavaldus oleks talle kuidagi korda läinud - seletas sama kiiresti ja arusaamatult edasi.

Loomaarsti juures tuli meile vahepeal ühe arsti tütar appi tõlkima. Uurisin tema käest, et kas loomaarsti peres on ka palju lemmikloomi. Pisinärilisi ja jäneseid pidi ikka pidevalt olema igasuguseid. Lisaks koer, kes ilastas igale poole ja kelle vastu pool peret oli allergiline, mis loomulikult ei takistanud olemast tal terve pere lemmik ja pesamuna.

Terve ülejäänud nädala käisin iga hommik koera arstile näitamas ja sidemeid vahetamas. Arst õppis ära eestikeelse väljendi 'tubli koer' (duuubli goer) ja mina praktiseerisin hoolega oma nappi poola keelt.
Naabritädi on võtnud oma pühaks kohuseks meie koera toita kõige hea ja paremaga. Eelmise nädala alguses tõi kümme karpi kassikonservi! (No võrreldes tema koertega annab meie oma kassi mõõdu välja jah). Söötis läbi aia teda suitsulõhega. Täna saabus suur pakk Kitekati krõbinaid (no tõsiselt! haugub ju!) ja kaheksane blokk KOERAkonserve.
Nädal aega peale õnnetust on meie nunnu taas tema ise - hüperaktiivne, kohutavalt tüütu ja lihtsalt vaimustav.

Kokkuvõttes saime kohutava sündmuse tagajärjel sõbraks oma naabritega vastasmajas ning kõrvalmajast. Tutvusime väga heade loomaarstidega ja koerale ei pea ka tükk aega süüa ostma. Ehk ei hakka näuguma?

Täiesti vastupidisel moel eelmisel nädalal juhtunule sai lahenduse täna üks pikalt venima jäänud asjaajamine kinnisvarabürooga, kes meile seda maja rendib.
Meil oli vaja teha üks tasaarveldus, ning neli nädalat tagasi pöördusin nende poole, et oleks aeg see asi korda ajada. Peale paari leiget vastust, et neil on selleks vaja mingeid meiepoolseid andmeid (mille ma saatsin) saabus äkki vaikus. Mina kirjutan, kirjutan uuesti, palun vastust, pakun lahendust, sean ajapiiranguks 48h, mille jooksul eeldan neilt vastust. Mitte midagi! Nic! Nada!
Said pühad läbi, istusin täna hommikul arvuti taha kindla plaaniga see kuu aega veninud asi ühele poole saada. No kaua võib?!
Kirjutasin neile lühikese lakoonilise kirja, et me lõpetame neile raha maksmise!
Jaaaa siis see tuli! Sain vastuse konkreetselt ei vähem ega rohkem, kui viie (5!) minutiga! Lubati teha tasaarveldus ja püüti puust ja punaseks teha, et me mitte MINGIL juhul ei tohi lõpetada ära neile raha maksmist!
Et süsi tema talla all veel veidi tulisemaks teha, mainisin, et firma käitumist asja venitamisega võiks nimetada lepingu rikkumiseks, mille peale ta peaaegu väljus endast ja kukkus mulle lepingut tsiteerima.
Oluline on see, et ma saan oma tasaarvelduse. Päeva õppetund - alati kuula kogenud poolaeestlasi - saatkonna inimesed mainisid mulle mitteametlikus vestluses juba ammu, et kui sa tahad siin midagi tehtud saada, siis karju nende peale! Ning mu poolatarist sõbranna lisas sellele, et "if you lived here long enough, any other way would seem wrong" (kui sa oleksid siin piisavalt kaua elanud, tunduks iga teine meetod vale).

Sunday, April 1, 2012

Väljas söömise võludest.

Aprillikuu on alanud eriliselt sügistalvise ilmaga.
Tegelikult oli siin juba väga ilus - juhtus päevi, kui lapsed silkasid hommikul öösärkides aeda mängima ja panid midagi soojemat selga alles paar tundi hiljem kui laiskloomadest lapsevanemad ärkasid ja selle avastasid.
Krookused õitsevad, puudel on pungad juba päris suured ja linnud laulavad kõrvulukustavalt.
Ja eile algas uuesti talv! Vihmane ja jahe oli juba paar päeva aga eile sadas lausa laia valget lörtsi alla. Mina tõmbasin kardina ette ja unistasin soojale maale kolimisest....
Täna on vähemasti taevas pooleldi selge ja tänavad hakkavad kuivama aga napilt 3 kraadi sooja ja hetk tagasi pudenes jälle mingit valget sodi taevast alla. Brrrr.

Meie igapäevane kulgemine siin kipub olema nii südmustevaene, et ma ei oska sellest midagi kirjutada. Hea kirjanikuandega inimene oskaks kindlasti ka kõige igavama elu kirjutada selliseks, et raske on lõpetada lugemist enne loo lõppu. Aga mina seda ei oska, nii et peate leppima keskpäraste katsetustega ainult põnevatest sündustest.

Vanema tütre sünnipäevaks saabus meile külla minu ema koos meie Eesti naabritüdrukuga. Laupäeval sõime kooki ja võõrustasime veel ühte Varssavi Eesti peret. Nädala sees õnnestus lõpuks ise ka ära käia Kopernikuse teaduskeskuses ning plaan oli minna ka Varssavi loomaaeda aga kui ilm talviseks keeras, siis leppisime Kolorado mängutoaga. Loomulikult käib selliste käikude juurde väljas söömine ja paremal juhul ka jäätisekohvik!

Teaduskeskus oli väga põnev ja väga lärmakas. See on umbes nagu võtta Tartu Ahhaa keskus, venitada see kolm korda suuremaks ja vedada pooled Eesti koolilapsed sinna bussidega kohale. Meie 6-7-aastastel oli väga põnev, kuigi ma nägin oma tütre puhul, et laps, kes ei ole suure lärmaka kollektiiviga igapäevaselt harjunud, ei oska käituda sellise kollektiivi hundiseaduste kohaselt. Pidin mitmel korral tegema ranget nägu ja hoidma rõõmsalt kiljuvat poola eelpubekatest massi tagasi, et meie tüdrukud saaks hetke rahulikult uurida. Kõige väiksematele uurijatele oli mõeldud veel eraldi lasteala ja mul oli seal veel kõige põnevam. Mängisin vähemal 15 minutit veekraanidest ja voolikutest koosneva süsteemiga, kus sai kraane lahti-kinni keerata. Ägeeeee!

Lapsi sellest kohast välja meelitada oli küll umbes nagu nätsu seina küljest lahti kraapida! Tõenäoliselt õnnestus see ainult tänu sellele, et neil hakkas nälg juba jalgu nõrgaks võtma ja ma lubasin, et sööme sealsamas.
Väljas söömine on mingi maagiline rituaal. Pole oluline millise kvaliteedi ja maitsega on see söök või milline on söögikoht ise. See fakt, et söömine toimub väljaspool kodukööki on laste jaoks nii suur asi, et nad on resoluutselt veendunud, et sellistes kohtades pakutakse AINULT maailma kõige paremat toitu.
Kaks päeva hiljem läksime peale mängutoas käimist ka suure Arkadia-nimelise kaubanduskeskuse ülemisele korrusele sööma kus peale soolase söögi söömist lõpetasime lausa jäätisekohvikus. Nii vähe on täielikuks õnneks vaja!

Mina ise kaldun juba nii hoolega ortoreksiale, et väljas söömine on keeruline. Liiga tihti ei ole söök minu arvates piisavalt kvaliteetne, värske ja/või liigsete lisaaineteta. Väljas söömise peamine võlu seisneb hoopis tõsiasjas, et KEEGI TEINE seisis pliidi taga! Mina ei pidanud seda sööki valmis tegema ja mina ei pea neid nõusid pesema. Selle nimel olen ma valmis sööma üsna palju keskpärast toitu.

Kõige mõnusama väljas söömise rutiini olen leiutanud esmaspäevadeks ja kolmapäevadeks. Kuna mul on peale poola keelet ja enne balletitundi umbes poolteist tundi vaja surnuks lüüa, siis proovisin algul mahutada sinna teise tantsutunni ka. Aga see tähendas tohutu tormamist, jooksmist, metroos õunasöömist, ja üldse oli minusugusele laiskvorstile kole kurnav. Ladina tund oli küll väga äge. Aga no ei jaksa kõike!
Selle asemel istun iga esmaspäev ja kolmapäev umbes kolmveerand tundi hea raamatuga jazzi kuulates kohvikus. Vahel söön grillitud tsukiinit parmesaniga ja alati luristan endale sisse vähemalt ühe ingveritee või värske apelsinimahla (kui mitte kaks..). Ainult mina, minu mõtted ja hea raamat!
Nii vähe on täielikuks õnneks vaja! :)

PS. Kes tahab meie reisipilte vaadata, siis kirjutage isiklikult mulle või J.-le e-mail.