Vabandan teie ees, kes te olete kannatlikult uut postitust oodanud. Viimsed nädalad on olnud hullumeelselt pööraselt ja arulagedalt kiired ning põnevad. Vaevalt jätkunud niipalju aega, et korraks oma postkasti kiigata, enne kui arvutiklaviatuuri peale magama jäämine ähvardab.
Pika pausi järel on alati natuke abitu tunne, et kust nüüd siis alustada - vahepeal on toimunud nii palju, millest tahaks kirjutada.
Niisiis, alustan algusest. Carolina Medical Center on üle Poola parim ortopeediale ja spordimeditsiinile spetsialiseerunud erahaigla. Neil on koostööleping rahvusballetiga ning kõik olümpiakangelased ja muidu rahva lemmiksportlased käivad seal oma suuremate ja väiksemat muredega. Esmaspäeva hommikul kolm nädalat tagasi ma seda kõike veel õnneks ei teadnud. Olin valmis selleks, et ma ei tea ega mäleta füsioteraapiast tuhkagi ja olen nagu tobedik seal keset tarku ja asjalikke inimesi. Valdavalt umbes nii ma ennast tundsingi vahelduva eduga kaks nädalat järjest... aga ma polnud valmis selleks, et minult ei eeldatudki algul midagi muud, kui kohalolemist ja rõõmsalt naeratamist. Nimelt on haigla poliitika selline, et praktikant ei või põhimõtteliselt patsiendiga midagi teha. Niisiis, sain vaadelda. Ja veel. Ja teise nurga alt. Algul oli kergendus suur, et keegi ei küsi mult kõiki neid asju, mida ma ei mäleta, aga peale kahte esimest päeva jalalt jalale nihelemist ja juhendaja töö vaatamist hakkasid sõrmed sügelema. Kangesti oleks tahtnud ise ka midagi proovida. Aga ei, pole ette nähtud! Sain terapeutidele asju kätte tuua. Jee! Ja vahepeal anatoomia raamatut lugeda ning poolakeelset sõnavara kaustikusse üles kirjutada.
Ses mõttes muidugi oli ääretult põnev, et ma vaatlesin iga päev erineva terapeudi tööd. Nad kõik on oma ala parimad ja nad kõik töötavad natuke erinevalt. Ja mõned neist testisid ka mu teoreetilisi teadmisi nii et maailma kõige suurem poolakeelne anatoomia atlas oli mu parim sõber ning lahutamatu kaaslane. Enamus juhendajaid rääkisid minuga inglise keeles kuid oli paar erandit. Esimese nädala reede näiteks oli selline päev, et kui ükskord õhtul minema sain, siis oli sihuke tunne, et tahaks karjuda, nutta, röökida ja üldse - mis mu nimi on?!?! Nimelt oli mu juhendajaks vanem meesterahvas, kes pinnis mind mingite eriti müstiliste terminitega, mille tähendust ma ei mäleta eesti keeleski. Nii ma siis otsisin vastuseid ja püüdsin korraga mõelda neljas keeles - ladina, inglise, poola ja eesti! Õhtuks oli mu aju hernesuurune mustaks kõrbenud kuulike kuskil koljupõhjas ringi veeremas. Kui keegi oleks öelnud, et mul on mõlemal jalal seitse varvast ja mu nimi on Gsnefibvnw, siis oleksin tõenäoliselt tobedalt naeratades nõustunud.
Peale seda veetsin terve laupäeva pakkides ja koristades ja pakkides ja veel natuke asju pakkides. Tulemusena olin pühapäeva ja esmaspäeva palavikust oimetuna voodis. Teisipäeval vertikaliseerusin juba ning kolmapäeval naasesin vabatahtlikult Carolinasse, ainult selleks, et veel nõudlikuma juhendaja otsa sattuda, kes alustas hommikut palvega, et ma kirjedaks talle tervet õlaliigese rotaatormansetti - milliste lihaste millised kõõlused selle moodustavad, millised lihased sooritavad milliseid liigutusi ning misasi on subakromiaalruumi kiildumise sündroom?! Äitäh! Palju õnne! Kas ma tohin nüüd koju nutma minna??
Anatoomiaraamatust sai mu uus kehaosa, ilma selleta ma ei läinud kuskile. Reedel oli temast lahkumine ääretult emotsionaalne! Nädalavahetuse veetsin asju lahti pakkides ja ahastades, et mitte midagi ei leia mitte kuskilt üles. Ja vana maja koristades ja küürides.
Kuna ma haiguse tõttu paar päeva puudusin, siis olin kolmandast nädalast veel paar päeva Carolinas. Kokkuvõttes sain selle kahe nädala jooksul tohutult palju teada ja sain aru, kui palju ma enam ei mäleta ning veel ei tea. Parimad kogemused sellest ajast olid:
Õige ruttu sai mulle selgeks, et sinna tööle saamine oli pehmelt öeldes naiivne plaan, sest nende meeskond koosneb ainult oma ala parimatest ning mul oma diletantluse ja pea olematu poola keelega pole tänasel päeval sinna asja. Aga kontaktid on loodud ning nüüd ma tean, mida ma õppima ja meelde tuletama pean. Ning kuna ma näitasin ennast õpilasena oma parimast küljest, siis on lootust, et saan mõne aja pärast taas sinna sellisele praktikale minna. Isegi, kui mul midagi teha ei lasta, on neilt inimestelt võib-olla rohkem õppida, kui mõnelt TÜ õppejõult, kes reaalselt patsienti aastaid lähedalt näinud pole ja ainult nina raamatus teooriaid välja töötab.
Tööalaselt aga avanes ootamatult võimalus naaseda vanade liistude juurde - Jaanuarist hakkan kaks korda nädalas 1-2-aastastele võimlemistunde andma. Inglise keeles. Nii et ei õnnestu kuidagi koju nutma ja ennast haletsema jääda. Asjad liiguvad! Ja peale maailmalõppu liiguvad ikka aina edasi ning mina ka!
Pika pausi järel on alati natuke abitu tunne, et kust nüüd siis alustada - vahepeal on toimunud nii palju, millest tahaks kirjutada.
Niisiis, alustan algusest. Carolina Medical Center on üle Poola parim ortopeediale ja spordimeditsiinile spetsialiseerunud erahaigla. Neil on koostööleping rahvusballetiga ning kõik olümpiakangelased ja muidu rahva lemmiksportlased käivad seal oma suuremate ja väiksemat muredega. Esmaspäeva hommikul kolm nädalat tagasi ma seda kõike veel õnneks ei teadnud. Olin valmis selleks, et ma ei tea ega mäleta füsioteraapiast tuhkagi ja olen nagu tobedik seal keset tarku ja asjalikke inimesi. Valdavalt umbes nii ma ennast tundsingi vahelduva eduga kaks nädalat järjest... aga ma polnud valmis selleks, et minult ei eeldatudki algul midagi muud, kui kohalolemist ja rõõmsalt naeratamist. Nimelt on haigla poliitika selline, et praktikant ei või põhimõtteliselt patsiendiga midagi teha. Niisiis, sain vaadelda. Ja veel. Ja teise nurga alt. Algul oli kergendus suur, et keegi ei küsi mult kõiki neid asju, mida ma ei mäleta, aga peale kahte esimest päeva jalalt jalale nihelemist ja juhendaja töö vaatamist hakkasid sõrmed sügelema. Kangesti oleks tahtnud ise ka midagi proovida. Aga ei, pole ette nähtud! Sain terapeutidele asju kätte tuua. Jee! Ja vahepeal anatoomia raamatut lugeda ning poolakeelset sõnavara kaustikusse üles kirjutada.
Ses mõttes muidugi oli ääretult põnev, et ma vaatlesin iga päev erineva terapeudi tööd. Nad kõik on oma ala parimad ja nad kõik töötavad natuke erinevalt. Ja mõned neist testisid ka mu teoreetilisi teadmisi nii et maailma kõige suurem poolakeelne anatoomia atlas oli mu parim sõber ning lahutamatu kaaslane. Enamus juhendajaid rääkisid minuga inglise keeles kuid oli paar erandit. Esimese nädala reede näiteks oli selline päev, et kui ükskord õhtul minema sain, siis oli sihuke tunne, et tahaks karjuda, nutta, röökida ja üldse - mis mu nimi on?!?! Nimelt oli mu juhendajaks vanem meesterahvas, kes pinnis mind mingite eriti müstiliste terminitega, mille tähendust ma ei mäleta eesti keeleski. Nii ma siis otsisin vastuseid ja püüdsin korraga mõelda neljas keeles - ladina, inglise, poola ja eesti! Õhtuks oli mu aju hernesuurune mustaks kõrbenud kuulike kuskil koljupõhjas ringi veeremas. Kui keegi oleks öelnud, et mul on mõlemal jalal seitse varvast ja mu nimi on Gsnefibvnw, siis oleksin tõenäoliselt tobedalt naeratades nõustunud.
Peale seda veetsin terve laupäeva pakkides ja koristades ja pakkides ja veel natuke asju pakkides. Tulemusena olin pühapäeva ja esmaspäeva palavikust oimetuna voodis. Teisipäeval vertikaliseerusin juba ning kolmapäeval naasesin vabatahtlikult Carolinasse, ainult selleks, et veel nõudlikuma juhendaja otsa sattuda, kes alustas hommikut palvega, et ma kirjedaks talle tervet õlaliigese rotaatormansetti - milliste lihaste millised kõõlused selle moodustavad, millised lihased sooritavad milliseid liigutusi ning misasi on subakromiaalruumi kiildumise sündroom?! Äitäh! Palju õnne! Kas ma tohin nüüd koju nutma minna??
Anatoomiaraamatust sai mu uus kehaosa, ilma selleta ma ei läinud kuskile. Reedel oli temast lahkumine ääretult emotsionaalne! Nädalavahetuse veetsin asju lahti pakkides ja ahastades, et mitte midagi ei leia mitte kuskilt üles. Ja vana maja koristades ja küürides.
Kuna ma haiguse tõttu paar päeva puudusin, siis olin kolmandast nädalast veel paar päeva Carolinas. Kokkuvõttes sain selle kahe nädala jooksul tohutult palju teada ja sain aru, kui palju ma enam ei mäleta ning veel ei tea. Parimad kogemused sellest ajast olid:
- sain kohe esimesel päeval (ning hiljem ka korduvalt) kiibitseda ja veidi aidata ühe Poola olümpiasportlase (sulgpalluri) ja ühe balletitantsija füsioteraapiat
- terve ühe päeva veetsin operatsiooniblokis ning vaatlesin nelja operatsiooni, kahe küünarliigese laparoskoopiline puhastamine, põlveliigese laparoskoopilist operatsiooni (ACL reconstruction) ning murdunud sääreluu ja pindluu plaatidega lappimist
- tutvusin ühe venemaa parima kõrgushüppajaga ning vaatlesin tema füsioteraapiat kahe nädala vältel
- avastasin, et poolakad moodustavad ääretult laheda ja sooja kollektiivi - naeratavad, naljatavad ja aitavad alati kui vaja
- teise nädala lõpuks julgesin lõpuks ometi poola keeles inimestega rääkida!
Õige ruttu sai mulle selgeks, et sinna tööle saamine oli pehmelt öeldes naiivne plaan, sest nende meeskond koosneb ainult oma ala parimatest ning mul oma diletantluse ja pea olematu poola keelega pole tänasel päeval sinna asja. Aga kontaktid on loodud ning nüüd ma tean, mida ma õppima ja meelde tuletama pean. Ning kuna ma näitasin ennast õpilasena oma parimast küljest, siis on lootust, et saan mõne aja pärast taas sinna sellisele praktikale minna. Isegi, kui mul midagi teha ei lasta, on neilt inimestelt võib-olla rohkem õppida, kui mõnelt TÜ õppejõult, kes reaalselt patsienti aastaid lähedalt näinud pole ja ainult nina raamatus teooriaid välja töötab.
Tööalaselt aga avanes ootamatult võimalus naaseda vanade liistude juurde - Jaanuarist hakkan kaks korda nädalas 1-2-aastastele võimlemistunde andma. Inglise keeles. Nii et ei õnnestu kuidagi koju nutma ja ennast haletsema jääda. Asjad liiguvad! Ja peale maailmalõppu liiguvad ikka aina edasi ning mina ka!
