Saturday, December 31, 2011

Vana aasta lõpus


On kõige imelisema ja veidrama aasta viimane õhtu. Kell on veidi kümme läbi ja oleks justnagu iga teine õhtu meie peres. Lapsed magavad juba ja me istume mõlemad oma arvuti taga. Hästi rahulik on. Hea järele mõelda möödunud aastale ja sellele, mida uus tuua võiks. Ja meenutada, mida tegime eelmisel aastal samal ajal...

2010 Kreetal, Pigi külas - paarsada elanikku küla peale...
Eelmisel aastal samal ajal olime lõpetanud korraliku õhtusöögi sidrunimaitseliste vorstikestega ja ootasime innukalt terve perega ilutulestiku algust. Selline ärev rõõmus ootus. Aknast välja vaadates nägin vaevalt viie meetri kaugusel naabrite aknaid ja rõdusid - valgustatud akende taga võis aimata perekondlikke õhtusööke. Väljas oli natuke üle kümne kraadi sooja. Ja veel meenub see tohutu pettumus, kui Kreeta külakeses ei olnudki aastavahetusel ilutulestikku ja rahvas ei tulnud üldse tänavatele üksteisele head uut aastat soovima. Kuulasime Youtubest eesti hümni ja tundsime natuke koduigatsust.

2011 Varssavis - umbes kaks miljonit elanikku linna peale..
Täna sõime ka põhjaliku õhtusöögi. Menüüs hanepraad hapukapsaga. Äreva ootuse asemel on ootamatult rahulik meeleolu. Naabrite juures ümberringi on vaikne, läbi raagus puude sädelevad siin-seal jõululambid. On -3 kraadi, lumetu ja tohutult udune. Juba viimased paar tundi paugub ümberringi pidevalt - katsetatakse ilutulestikurakette. 23.30 paiku plaanime lapsed üles ajada ja riidesse panna, et õue minna. Huvitav kas poolakad tulevad tänavale naabritele head uut aastat soovima? Tuvastasin juba veebisõnaraamatu abil, kuidas seda teha - szczęśliwego nowego roku!

Kuna ma pole pikalt kirjatanud siis püüan lühidalt kirja panna ka, mis viimasel ajal uudist.

Jõuludeootuses mähkis Varssavi linn ennast üleni tuledesse. Nowy Swiati tänav kesklinnas oli nii särav, et seda mööda jalutades oli oht unustada ennast imetlema ja pea ees vastu posti kõndida. Tänaval võis kohata nooremat sorti jõuluvanakandidaati mingi äri lendlehti jagamas ja kaubanduskeskuses jalutasid ringi inglikesed, kes püüdsid mingeid jõulukaarte sulle maha müüa. Ainuke mõistlik aeg oma nina poodi pista oli pühapäeva varahommik, kui korralikud katoliiklased olid kirikus ja mitte-nii-korralikud magasid laupäeva õhtust pidu välja.




Keeltekoolis oli ka jõulupidu. Kohal oli hulk rahvusvahelist seltskonda, kellel oli ühine mure - poola keel ja selle mitteoskamine. Ja kõigil oli väga lõbus! Õppisime tantse, mängisime mänge, kus tuli ära arvata erinevaid poolakeelseid pühadetoite ja -kombeid. Sõime seenepirukaid ja õunakooki ning nagu õpetajad selja keerasid, rääkisime inglise keeles edasi.

Kaks päeva enne Jõule maabus meile külla minu ema. Hurraa - nädal aega nõudepesuvabastust! Kõigil oli lõbus - ema sai natuke poes ja Varssavi peal kolamas käia ja lapsed ning koer said absoluutselt iga päeva ja iga ilmaga parki jalutama. Ja mis oleks jõululaua taga istumine ilma korraliku suguvõsa taga rääkimiseta?

Ahjaa! Seesamune koer! See on nüüd ametlikult meie pere koer!
Peale viimast korda, kui Candy (Kandi) meie juures hoius oli, pakkus tema omanik peale mõningast kaalumist võimalust see nunnu adopteerida. Õigupoolest oli tal juba mõned kuud mõlkunud peas, et seoses muutunud elutingimustega ei saa ta enam pakkuda koerale seda tähelepanu ja vabadust, mida too väärib. Ning kuna ta seda koera väga armastab, siis otsustas ta teha selle raske otsuse ja anda koera ära.
Meie oleme igatahes üliõnnelikud oma uue pereliikme üle! Ta on täiesti ära võlunud meie naabrid, meie majaomaniku ja no meist ei tasu rääkida - olime juba juulikuus temaga esimest korda kohtudes tema käpakese ümber keeratud.

Jõuludeks otsustasime teha nii nagu Roomas. St. nii nagu Poolas..
Sõime karpkala ja marineeritud seeni. Õigupoolest on neil traditsiooniline jõulusöök seenepirukad, aga siinkirjutaja on köögipoolel laisavõitu. Pidusöögid on pigem teisepoole pärusmaa.
Ja muidugi - et mitte unustada oma juuri, siis vorstikesi tegime ka igaks-juhuks ahjus juurde. Poolakad võivad oma lihavaba jõululaupäeva ise pidada - eestlane peab ennast jõululaupäeval silmini täis sööma! Aga kala oli ka väga hea.

Uutest arengutest veel niipalju, et tüdrukud käivad nüüd võimlemas. Leidsin sellise koha:
The Little Gym
Värskelt novembris avatud koht, suurepärase baasiga. Kõik võimalikud vahendid on olemas ja õpetajad on väga pühendunud ja vahvad.
Hinnatase on natuke nina krimpsu ajav ja asukoht on meie kodust natu kaugel aga käime talvise semestri lõpuni ja siis otsustame, mis edasi saab.
Tulemuseks on see, et Mia on puha ogaraks läinud peast! Harjutab päevad läbi hundirattaid ja peapealseisu. Ja see ei ole päris normaalne, kui hästi see laps paindub. Spagaadist on mõlemat pidi ehk napilt viis sentimeetrit puudu. Tunnis kipub agarus vahel raugema, kuna õpetaja räägib inglise keeles. Aga enesekindlus tuleb tasapisi. Oluline on see, et nad mõlemad ootavad reedest päeva innu ja rõõmuga ning armastavad liikuda ja ennast proovile panna.

Ei oskagi kohe seda aastat kuidagi ammendavalt kokku võtta. Nii kirju-mirju ja huvitav on olnud. Loodan vaid, et uus aasta tuleb sama põnev ning toob veel samapalju häid inimesi meie ellu, nagu see 2011 tõi.
Kullakallid sõbrad ja laiendatud perering - ma ei ole jõudnud teile kõigile isiklikult head uut aastat soovida aga te teate ju, et ma mõtlen teie peale ja soovin teile kõike parimat, ilusamat ja õnnelikku uut aastat. Toogu see teile häid õpetajaid, toredaid teekaaslasi ja heade soovide täitumist. Me oleme üksteisest vaid ühe mõtte kaugusel! Ja mõttes ma kallistan teid soojalt mu head!

Sunday, November 27, 2011

Koduloomad

Meil oli nädal aega koer!
Ühel meie siinsel sõbral on sihuke tore väikest kasvu mingisuguste jahikoerte ja krantside sugupuuga lõpmata sõbralik loomake. Ja kuna me pidevalt mangume teda endale hoida, siis sõber andis järele ja lubas Candy meie juurde nädalavahetuseks. Et ta saab siis rahus oma tööasju teha...
Nädalavahetusest sai sujuvalt terve nädal, sest algul polnud peremehel väga suurt kiiret tema tagasi küsimisega ja siis polnud meil enam erilist tahtmist teda tagasi anda.

Candy on uskumatult vahva koer - ma arvan, et elu jooksul kohatud koertest on võibolla ainult minu oma koer mulle rohkem meeldinud. Ta on nutikas ja hästi koolitatud. Ta on tohutult hüper-super-mega-üliaktiivne. Ta võib tund aega järjest sulle tuua ligaseks näritud palli ning ikka ja uuesti sellele järele söösta sellise innuga nagu oleks see jänes.
Esimesest õhtust otsustas ta ära, et magamiseks kõige parem koht on laste voodite jalutsis. Ja hommikuti kella kaheksa paiku kolis ta minu juurde ja jõllitas mind niikaua anuval pilgul, kuni ma ennast maast lahti lohistasin ja ta õue lasksin. Kus ta siis klähvis lihtsalt puhtalt olemasolemise rõõmust nähtamatute vaenaste ja sõprade peale.


Koer toob majja nii palju rõõmu juurde. Eriti veel selline koer! Ta suhtleb nii ilmekalt ja hea meelega ning toob alati naeratuse näole. Isegi siis kui tuleb teda hommikul kell kaheksa õue lasta...
Pean tunnistama oma kerget emotsionaalset ja sotsiaalset puuet, et mul on nii palju lihtsam suhelda ja naerda koeraga. Inimestega on kuidagi palju keerulisem. Nad ei ole kunagi nii siirad ja vahetud. Või ei ole mina? Koer saab mind igal ajahetkel südamest naerma ja koerale pole kunagi raske oma kiindumust välja näidata. Selle kõrval on lisatöö koerakarvade ja pori koristamise näol tegelikult nii tähtsusetu. Tüütu! Aga suurt pilti vaadates väheoluline.



Teine seltskond, kelle me oleme viimase nädala jooksul ära kodustanud, on tihased. Panime rõdule linnumaja ja iga päev piirab meie maja nüüd vähemalt 5-6 tihast korraga. Hommikusöögi ajal kipume söömist täitsa ära unustama, sest vahime hajameelse näoga aknast välja kuidas kollasekõhulised väiksed õgardid raspallide otsas kiiguvad ja päevalilleseemneid puu otsa tassivad, et neid seal süüa. Kusjuures see on tõsiselt uskumatu kui palju nii pisikesed linnud süüa suudavad! Ma pean hulgilaost järgmine kord peale enda puuviljakasti varuma ka lindude jaoks suurema koti seemneid, sest kui nad samas tempos jätkuvad, siis me varsti ei jaksa neile nii palju ette anda, kui nad sisse kugistavad. Tundub, et tihastel on mingis viiendas dimensioonis magu, mis on suurem kui lind ise. Talve lõpuks on meil sellised noore tuvi suurused tihased kelle silmad ei paista rasvavoltide vahelt välja ja kui saabub kevad ja mina arvan, et minge nüüd sööge mu aiast need hobusesuurused nälkjad vastutasuks ära, siis nad saavad vihaseks ja trambivad mind oma hiiglaslike rasvaläinud tihasejalgadega...

Nädala keskel, kolmapäeval, esines mul jälle üks neis ma-ei-salli-inimesi-eriti-poolakaid-päev. No vahel tuleb ette. Tavaliselt kaasneb see kas nälja või magamatuse või jumal hoidku mõlemaga. Eeskätt käib mulle sellistel hetkedel närvidele see, et need inimesed ei räägi normaalses keeles. No sülga s... suust välja, kui minuga räägid! English, m....f....r, ENGLISH!  Järgmiseks ei oska siin mitte keegi autoga sõita ja ainult tillerdab mul liikluses ees ja teeb mingeid lolle manöövreid. Tegelikult peaks nad üldse auto koju jätma ja laskma mul õndsas üksilduses mööda Varssavi neljarealisi tänavaid rallida. Oleks tol päeval võtnud ette ja oma emotsionaalse seisundi kirja pannud, siis oleks ikka nii palju tuld ja tõrva sülitanud, et pärast oleks pidanud piinlikkusega blogipidamise päevapealt ära lõpetama. Õnneks kestavad sellised meeleolud maksimaalselt päeva-paar ja kui ma olen normaalselt maganud ning inimese kombel kõhu täis söönud, siis on elu hoopis ilusam.

Mis puutub söömisesse, siis olen tagasi läinud segamenüü peale aga oluliste korrektuuridega. Hommikune puuviljakuhi on jäänud. Ma olen nagunii hommikul suht vilets sööja, nii et pudrusöömine ei ole nagunii eriti minu teema. Puuvili läheb palju paremini alla. Rasva ja süsivesikut ning valku ja süsivesikut proovin mitte eriti koos süüa. No kui vahel juhtub, siis juhtub. Aga võimalusel söön puuvilju eraldi toidukorrana ega pane neid rasvase-valgurikka toidukorra otsa. Salatit läheb päevas vähemalt üks hiiglaslik kausitäis. 
Ja huvitav asi on meiepere sushisöömise harjumustega - võiks ju arvata, et pikapeale saab siiber?! Aga pigem vastupidi. Me oleme tõsised võsajaapanlased! Eelmine laupäev oli asja kaubanduskeskusse ja meie puhul tähendab see  seda, et katsume võimalikult kärmelt poodides ära käia ja saada esimesel võimalusel kõhtu orjama. Võtsime seekord lisaks tavapärasele sushiringile lisaks mingi jaapanipärase grillroa - grillitud part salatikuhja peal. No täielik taevamanna. Ogaraks võib minna! Vot ma ei mäleta, kas ma enne Kreekas elamist ka söögi pärast nii obsessiivne olin? Aga seal hakkas see kergesti külge - kreeklastel keerleb elu söögi ümber. Ja meil ka! Lõunaeurooplasteni me kindlasti oma söögihulluses ei küündi aga keskmiste eestlastega võrreldes oleme küll õudsel õgardid ja gurmaanid.

Thursday, November 17, 2011

Tegus nädal

Niisiis! Esmaspäeval käisin tööintervjuul.
Hoolimata pikast kodus olemisest oli tunne päris hea. Kuna sellele minekule oli eelnenud kaks päeva tööd minu CV kallal, abiks hea sõber kes lubas mulle, et "don't worry, when I'm done with it, they're gonna beg you to take the job!".
Tuleb välja, et mu tööajaloos leidub nii mõndagi väärtuslikku ja mul on hulka head kogemustepagasit ja oskuseid, mida korralikult lahti kirjutades saab päris väärika tulemuse. See on huvitav avastus, kuivõrd teraapiline võib olla CV kokku panemine õige inimese abiga. Ma alustasin seda protsessi murust madalama enesehinnanguga, sest olen viis (5!!) aastat koduperenaine olnud. Ja kui me lõpetasime, siis olin emalõvi, valmis kaitsma oma positsiooni tööturul.

Esmaspäeva ennelõunal oli kohtumine kokku lepitud. Natuke orienteerumist, et leida õige koht üüratus tornmajas, mille peamine asustaja on NBP - National Bank of Poland. Kuskil korrusel nimega 3b sattusin mingi kontori tagumise väljapääsu peale ja paistis sedamoodi, et toimub mingi ümber-, sisse- ja/või väljakolimine. Jõllitasin natuke aega abitu näoga ringi ja kui esimene ülikonnastatud noormees trepist alla tuli, sööstsin uurima, et kuhu ma sattunud olen? Koht oli õige aga ma olin leidnud üles mingi vale sissepääsu. Noormees juhatas mind vastuvõtusekretäri juurde ning mõne hetke pärast tuli sinna ka blond naisterahvas kes tutvustas ennast mingisuguse asetäitjana. Tädi susistas kõvasti, sest ta oli auväärses ca 30+ vanuses otsustanud enda hambad breketitega sirgeks ajada. See on nii nunnu, kui täiskasvanu inimesed breketitega ringi jooksevad. Teeb neid nooremaks kuidagi. Aga tööintervjuu mõttes tekitas see hoobilt olukorra, et pigem olin mina enesekindel ja asjalik, ja tema natuke ebalev ja susitav ja kangesti toredakene.
Jutt sujus ilusti kuni selle kohani, kui me hakkasime rääkima minu palgasoovist. Ma ei tea, võibolla on mul ebarealistlikult kõrged ootused aga igatahes pani minu pakutud number tädi õhku ahmima. Siis ta arvutas selle poola zlottidesse ümber ja ahmis veel natuke aega õhku. Peale seda, kui ta oli ennast natuke kogunud, küsisin, et kui  palju siis nende pakkumine oleks?
Arutasime ja arvutasime mõnda aega ning kokkulepe jäi, et ta esitab minu soovid juhtkonnale ja siis nad arutavad ja arvutavad, kas neil tasub sellistel tingimustel ette võtta toda projekti, milles minu eesti keele oskus on võtmerolliga. Ilmselgelt pole minul mõtet võtta vastu tööd, mille tasu kataks napilt mu lapsehoidjakulud. Ja ilmselgelt tuleb neil minu palkamiseks langetada mingeid kasumimarginaale või hoida kuskilt kokku. Igatahes jään huviga ootama, mida nad otsustavad. Selle kuu lõpuks hiljemalt peaks vastuse saama.

Tavaliselt on mul peale poola keele ja enne balletitundi poolteist tundi aega. Kuna metrooga saab punktist A punkti B umbes 15 minutiga, siis ülejäänud aega olen lihtsalt kuskil kaubanduses ringi luusides surnuks löönud. Aga no kaua sa jaksad seda värvilist kribu-krabu vahtida?
Tantsustuudiosse jõuan tavaliselt piisavalt vara, et saan piiluda ühes klaasseinaga saalis toimuvat ladina tundi. Ja ausalt öeldes kripeldab natuke! Siis kui ma ladina ära lõpetasin, olin sellest niiiiii tüdindenud. Ja stiilivahetus jazzi vastu tundus nii hea, et arvasin, et ma enam mitte kunagi ei viitsi tagasi minna. Aga nüüd, vaadates kui äge samba koreograafia neil kokku pandud on, läks hammas verele..
Mõtlesin, et kui prooviks õige?!

Eile poola keele tunni lõpus panin kiiresti koduse töö kirja ja tuiskasin klassist välja nagu oleks mul marutõbine keskerakondlane sabas. Kihutasin metrosse (mis nagu kiuste sel ainukesel korral oli aeglasem, kui tavaliselt), jooksin metrootreppidest üles ühe käega mantlinööpe kinni pannes ja teisega banaani näost sisse ajades. Lõõtsutades jõudsin tantsustuudiosse umbes kaks minutit enne tunni algust. Viskasin sekretäritüdrukule kiiresti kätte oma 10-korra balletikaardi ja lisatunni eest ka raha ja kihutasin riideid vahetama. Ma pole vist kunagi nii kiiresti trenniriideid selga saanud ja nii hirmsa pissihädaga tundi läinud (sest mul polnud aega oodata, kuni WC vabaneb).

Õpetaja tegi väga tõhusa soojenduse ja endal oli selline pokkerinägu peas, et ta justkui ei märka meid seal saalis või lihtsalt üldse ei hooli. Aga soojendus oli tõesti tõhus. Siis tegime terve ühe loo lihtsalt samba põhisammu. Edasi-tagasi, paremale-vasakule, pööre ühele- ja teisele poole. BOOOORING! Lugu sai läbi ja ma juba hingasin kergendatult, et nüüd teeme midagi huvitavamat. Võta näpust! Teine lugu oli natuke kiirem ja jälle sedasama asja! No mida!?
Õnneks oli see ainult osa soojendusest ja edasi läksime koreograafia kallale. Väga põnev asi oli kokku pandud. Piisavalt etteaimamatu ja minu jaoks võõra käekirjaga, et ma pidin hoolega pingutama, et hakkama saada. Edasi läks veel mõnusamaks. Harjutasime pöördetehnikat, mis peaasjalikult tähendas seda, et ühest saali seinast teise pööretega liikudes oli umbes poole saali peal silme ees ainult üks sigrimigri ja kahe jala asemel oli hoobilt tekkinud seitse omavahel keerdus ja sõlmes olevat alajäset.
Tunni lõpetuseks oli lausa rosin. Pasodoble! Oiappi! Seda ma olen kõige vähem teinud ja pilt peeglis oli üsna masendav.
Aga ma tahan, et tunnis oleks väljakutse, ja seda seal oli! Tõenäoliselt proovin edaspidigi sinna tundi jõuda.

Omamoodi toredus oli muidugi peale seda balletiga jätkata. Taaskord välkkiire särgi- ja jalatsitevahetus. Kiire käik sekreturka juurde, et endale vett juurde manguda ning lõõtsutades nagu kaukaasia lambakoer kolmekümnekraadises palavuses saabusin balletiklassi, kus teised õndsas rahus klassikalise muusika saatel tasakesi soojendust tegid. Võiks ju arvata, et ballett on peale tempokat ladina tundi hea rahulik lõõgastus aga reaalsuses on see pigem vihma käest räästa alla minek ja endale veel pangega vee ja konnade pähe valamine.
Küllap teeb see minust tõsise masohhisti aga selline tempo ja koormus on see, mis paneb mind ennast tõsiselt kokku võtma ja pingutama.

Balletitunni lõpuks olin märg nagu kalts, läbi nagu läti raha (miks üldse nii öeldakse?) ja õndsalt õnnelik.
Täna on see-eest haiged umbes kõik suuremad lihasgrupid. Ja need väiksemad ka, mida ma enda arvates ei omanudki. Trepist käin nagu väike haige vanainimene, hoian kõvasti käsipuust kinni. Toolile istumine ja püsti tõusmine on kohutavalt piinarikas - paigalistumine on kõige parem plaan. Ja selg on kogu aeg sirge! Sest igasugune muu liigutus on ai-ai-ai!
Ja kõigest hoolimata  mul on kuri kahtlus, et esmaspäeval teen seda jälle!

Friday, November 11, 2011

Kohvikus

Meie lapsehoidjaotsingud on päris tõhusad olnud. Sõelal on kaks tüdrukut  - Tanja, Kiievist pärist ukrainlanna, kes on siia linna tulnud oma inglise keele õpetaja erialal magistrit tegema ja Kasia, poolatar, kes õpib soome-ugri filoloogiat!
Tanja on nüüd käinud kaks korda meil juba abiks. Esimesel korral oli J. igaks juhuks kodus, kui tal peaks küsimusi või muresid tekkima. Täna aga otsustasime tüdrukud juba omapead jätta ja läksime ise kolama.

Algne plaan oli teha üks mõnus istumine lähimas kaubandushiiglases. Süüa seal lõunat, hankida mõni vajalik asi.
Oma tänavalt välja sõites nentisin hajameelselt, et näe - lipud on väljas, püha on vist. Ja siis suurema tänava peale välja sõites vajus lõug vastu põlvi - tänav oli TÜHI! See tänav, kus on 12h ööpäevas ummik. Täitsa mahajäetud. Nagu katk oleks linnas...
No mis seal ikka, sõitsime edasi ja nautisime võimalust liikuda ettenähtud kiirusel kohas, kus tavaliselt käib üks 20km/h jorutamine. Ja siis kaubanduskeskuse maa-aluse parkla sissepääsu ees on tõkkepuu! W T F?
Me oleme Eestis nii toredasti ära harjunud sellega, et üks asi, mis toimub alati - olgu või nii suur püha, et muru ei kasva ja linnud ei laula - elu kaubanduskeskuses. Aga näe, võta näpust, poolakad on ristiinimesed. Ja kui on püha, siis on püha ja asju osta ei saa! Böö!

Mõningase nõutusehetke järel sõitsime edasi ja arutasime, et mis nüüd teha. Lapsed on hoitud, tobe oleks koju minna. Kõht on ka tühi. Härra abikaasa pani ette sõita linnaossa nimega Saska Kępa, sest seal on mõned ägedad kebabisöögikohad. Ajalooliselt on see üks linnajagu, mis harudasel kombel peale II MS jäi maha lammutamata (suurema osa linnast tehti siis maatasa ja ehitati pärast täpipealt samasugusena üles). Ning samuti on seal traditsiooniliselt asunud väga palju erinevate maade saatkondi, mistõttu on tänavad nimetatud erinevate maade ja linnade järgi: Francuska, Londynska, Brukselska, Genewska, Czeska ja muuhulgas on täitsa olemas ka Estonska! Eesti saatkond asub tänasel päeval hoopis teises linnajaos, aga see-eest on sellel tänaval uhkelt esindatud Indoneesia saatkond!

Meie võtsime ette linnajao peamise patseerimisetänava - Francuska. Õnneks olid kohvikupidajad ikka näljastele inimestele halastanud ja uksed lahti teinud. J. tungival pealekäimisel läksime kebabi sööma. Minu salatiga harjunud magu õnneks päris pahupidi ennast ei keeranud aga tohutuid vaimustusekriiskeid ka kuuldavale ei toonud. Koht oli ühe kebabiurka kohta viisakas, söök söödav. Aga mul jäi nagu ikka midagi puudu... Nõustusime üksmeelselt, et see koht on selline, kuhu saab poistega oma jutte puhuma ja ohtralt liha tarbima tulla. Kahekesi söömas käies tuleb leida midagi, mis mul ka silmad särama paneb.

Edasi nõudsin mina, et nüüd on kooki vaja!
Käisime järjest läbi kõik uksed, kus oli lootust kooki saada. Paljud kohad olid puupüsti rahvast täis. Mõnes polnud kooki. Üks oli liiga peen ja teine meenutas liiga palju vana head kulinaarialetti. Jäime lõpuks pidama ühte kohta, mis oli peamiselt selline veininuusutamise koht. Õuna- ja shokolaadikooki lubati ka pakkuda.
Esmamulje oli väga hea. Selline ilus stiilne koht, natuke minimalistlik ja natuke pehme ja mugav. Ja siis me vaatasime menüüd! Heast esmamuljest sai armastus teisest silmapilgust! Peaasjalikult põhjustas selle lisaks heale (peamiselt Ungari päritolu) veinile ka vägagi muljetavaldav teevalik. Peaaegu sama hea kui meie koduses kapis!
Võtsime mõlemad koogi, ma lubasin endale veini soovitada ja J. võttis teed.
Kook oli täielik sümfoonia ja taevamanna! Shokolaadikook kirsikastme ja vahukoorega. Soe, parasjagu shokolaadine, mitte liiga intensiivne aga samas kõike muud, kui liiga lahja. Päris kirsid, shokolaadikastmetriipudega vahukoor. Jah, palun!
Õunakook oli ka hea, hästi kaneeline ja serveeritud karamellijäätisega.
Meid teenindas üks ümmarguse kõhu, veel ümmargusema näo ja suure naeratusega härra. Teine, natuke sihvakama olekuga ebamäärases 50+ vanuses dzentelmen paistas olevat koha omanik. Mina sulasin lõplikult, kui nägin toda omanikku ühele külastajast vanaprouale viisakalt mantlit selga aitamas.
Mul on nüüd ametlikult Varssavis esimene lemmikkohvik-veinibaar olemas! Palun külastada, näitan ette.


Julmal kombel sai ühel hetkel siiski kook ja vein otsa, ning aeg oli kodu poole tagasi sõita.
Tüdrukud vaatasid rõõmsalt multikat ja vanem laps kurtis natuke, et lapsehoidja sunnib maru palju inglise keelt õppima. Kuna Tanja on inglise keele õpetaja, siis me palusime tal mängu käigus lastele keelt õpetada. Ja Tanja asus maru hoolega asja kallale. Kusjuures kõigest vingumisest hoolimata on ühel lapsel juba päris palju inglisekeelseid sõnu külge jäänud. Kadestamisväärt mälu!
Noorema peaeesmärk on hetkel alles ennast eesti keeles korralikult arusaadavaks teha.


Sel nädalavahetusel külastame ühte Varssavis pesitsevat eesti peret, kus peretütar peaks olema meie vanema tütrega üheealine.
Ja kohtume meie teise lapsehoidjakandidaadiga, kellest loodame saada varulapsehoidjat. Kuna ma erinevalt kõigist esialgsetest plaanidest saatsin täna ühe CV välja, siis on olemas tõenäoline variant, et me hakkame lapsehoidjat vajama küllalt tihti. Vaatame, mis edasi saab - kas võib tõesti olla, et peale viit aastat tõsist koduperenaise karjääri, saab minust korralik kontoriplankton?

Monday, October 31, 2011

Sügis

Varssavi sügis on ilus. Kuigi õhutemperatuur on Eestile üsna sarnane, võibolla mõned kraadid kõrgem veel, siis ilmad on vähemalt sel sügisel küll natuke ilusamad olnud, kui Eestis.
Taevas on valdavalt selge ja ilm päikeseline ning tuulevaikne. Vihma sajab harva. Lehti see-eest sajab palju! Meie maja ees tänaval on pähklipuu, mis on viimase nädala jooksul hakanud otsustavalt enda suvist kasukat maha ajama. Eile pühkisin alles tänavat ja täna paistab auto napilt-napilt lehtede alt välja. Kompostimaterjalina on lehed hea kraam aga nad võiks ju iseseisvalt vurinal kompostikasti lennata!? Selle asemel ronib iseseisvalt kompostikasti hoopis üks must kõuts, kes on sinna lehtede otsa mugava pesa sisse seadnud.

Eelmise nädalavahetuse veetsin korraks Tallinnas käies. Küll oli hea näha oma sõbrannasid.. Üks asi, millest ma siin olen hakanud nii väga puudust tundma, on võimalus minna kellegiga välja kohvitama ja naistejutte ajama.
Natuke sürreaalne tunne on peale mõningast eemalviibimist Tallinna lennujaamas kuulda, kuidas inimesed räägivad eesti keeles. Ma olen juba ära harjunud, et see on meie pere isiklik trollikeel, millest nagunii keegi teine aru ei saa. Eestis tuleb peale kohe silmipimestav isu kõigi inimestega pidevalt juttu ajada. Tõsine pingutus on rahulikuks eestlaseks jäämine, et jumalaeest mitte ühtegi üleliigset sõna inimestega ei vaheta, muidu vaatavad, et imelik ja äkki saadavad välja uuesti?

Minu toortoidu dieet muidugi Eestis käies jäi üsna poolikuks. Aga tagasi tulles olen ikka püüdlikult jätkanud. Asja võti on jätkuvalt see, et aeg-ajalt tuleb anda endale võimalus eksida. Mul jätkub tahet seda teha ainult niikaua, kuni ma tunnen, et see toit on minu valik, mitte range kohustus. Niisiis hammustan vahel juustu vahele ja no üleeilne risotto kukkus nii geniaalselt hästi välja, et ma ei saanud mitte seda maitsmata jätta.  Ja eile oli pühapäevale kohaselt plaanis õhtune sushi... Aga muul ajal jätkan hobuseannuste puuvilja ja salatiga.
Tulemused on head, kaal langeb tasapisi, allergia on tagasi tõmmanud. Energiat jätkub ja kõht käib hästi läbi. Mulle sobib!

Seoses minu uute söömisharjumustega võtsime eile jälle ette käigu linna servas asuvasse toidukauba hulgimüüki. See on üks vaimustav koht, millest me pole veel pooltki läbi vaadata jõudnud!
Muidugi meie vanad puudekummardajad ja shamaanijärglased ei adunud, et ristiinimestel oli eile siinkandis üks nendest pühadest kus muru ka kasvada ei taha - nii pidulik päev on..
Õnneks mõned üksikud müüjad olid siiski seda meelt, et ka pühade ajal peab süüa saama. Nii et ma tulime koju natuke vaesemana ja autokoormatäie söögikraamiga. Kastitäis ilusaid suuri kohalikke õunu oli 20zł (5€), pirnid olid lausa 40zł kast. Kõige toredam üllatus oli sibulate ostmisel - suur talvevaru-kotitäis sibulaid maksis täpselt niipalju kui 6 (!!!) kohalikku raha. Mingi 1,5€ siis umbes... Mulle meeldib poolas süüa osta!


Viimase aja projekt on lapsehoidja leidmine. Kuna härra abikaasa on pidevalt tööasjus lennus, siis olen korduvalt pidanud lapsed keeltekooli ja tantsustuudiosse kaasa vedama. Kuigi see on neile väga lõbus, on see siiski meile kõigile ka väga väsitav. Nii et tegelen hoolega võimalike kandidaatide väljasorteermisega. Siin on täitsa olemas üks üdini poolakeelne (minu igavene lugupidamine google translator'i loojale) veebileht, mis on midagi Eesti http://lastehoid.net/ sarnast -  http://www.niania.pl/
Eesti lehe kasuks tuleb kohe päris kindlasti kasutamismugavus ja -selgus ning mitte ainult keele osas. See-eest on poolakeelne keskkond põhjalikumalt välja töötatud koos sisselogimise ja keskkonnasisese sõnumite jätmise võimalusega.
Paar toredat kandidaati on juba sõelale jäänud, muuhulgas poolatar, kes õpib soome-ugri filoloogiat!


Monday, October 17, 2011

Nädal puuviljadieeti

Toortoidul olemine on kulgenud enamasti edukalt. Aegajalt taban ennast kohutavat kiuslikus meeleolus, enamasti on selle põhjuseks see, et olen liiga vähe söönud. Vahel ka mitte.
Nädala lõpupoole, neljapäevast alates hakkas tavatoit rohkem meelitama. Esimestel päevadel oli tohutu ind ja vaimustus nii suur, et tavatoit ei tekitanudki erilisi emotsioone. Aga kui J reisilt naases ja kodus rõõmsalt vorsti praadima kukkus, siis läks elu vähe keerulisemaks. Teisest küljest jälle lihtsamaks ka. Saan jätta tema kööki lastele sööki ette andma ja pageda ise oma puuviljakuhjadega teisele korrusele.
Terve selle nädala olen oma toitu hoolikalt kaalunud ja kaloreid välja arvutanud, et aru saada, kui suur see puuvilikuhi täpselt olema peab, millest mulle piisab, et mitte nälga jääda. Tänaseks on enam-vähem pilt selge - pigem rohkem kui vähem. Sest näljane naine on hirmus asi!

Eil õhtul tegin oma paastu pausi ja pidasin sushipidu. Meil on siit 10-15 min jalutamise kaugusel üks tore sushiurgas Justnimelt "urgas" selle sõna kõige sõbralikumas mõttes.
http://matsurisushi.pl/
Eramaja alumine korrus, koridori peal on lett, tagapool uks suurde roostevabast metallist kiiskavasse kööki. Suvel oli õue peal ka üks laud ja kolm tooli. Aga ega nad kohapeal söömisele eriti ei rõhu.
Leti taga on täitsa ehtne jaapanlane, kes on vaimustunud murdmaasuusatamisest ja endise suusatajana väidab ennast olevat Kristina Shmiguniga isiklikult tuttav olevat. Ja miks ka mitte. Abiks on tal paar poola jorssi.
Sealt saab kõige odavamat ja head sushit.
Noorem tirts pistab tõelise õgardi kombel kinni kõigepealt hulga tükke koos saba ja karvadega. Siis hakkab valima, ehk sööb ära kala ja jätab kõik, mis üle jääb, mulle. Vahele kõvasti ingverit.
Vanem laps on õnneks natuke rohkem tsiviliseeritud sööja...

Tänasest jätkan toortoidu peal. Nädal tõestas seda, et üks nädal on liiga lühike aeg, et järeldusi teha. Ning pühapäevane sushisööming andis impulsi, et tegelikult ma tahan ja jaksan jätkata sellel kursil. Vahel tuleb teha endale väikseid järeleandmisi selleks, et mõista, et rajal püsime pole tegelikult üldse nii raske.

Eile võtsime ka oma viimased viinamarjad taime pealt alla. Terve suur kausitäis sai ja niiiii magusad! Pidi olema mingi vana hea Poola sort. Ja tagaaias on meil Kreeka pähklipuu mille saak hakkab küll päev-päevalt vähenema aga sellegipoolest on veel päris hea.

Vanemat tütart tuleb iga päev ja mitu korda päevas veenda, et me EI ole enam Kreekas ja sii tuleb riided selga panna. Tema jookseks lihtsalt suvekleidis ringi ja kui vaja õue minna, siis tõmbaks plätud varba otsa ja fliisi ümber. Olen pidanud päris pahast häält tegema ja andma valikuid stiilis "Jope selga ja lukk kinni või tuppa". Ainult sel juhul paneb ta pahase porina saatel endale midagi selga, ise vastu õendades, et kui temal ei ole külm, siis temal EI ole lihtsalt külm!

Minul on küll juba külm - väljas on päeval 5-6-7 kraadi. Päike on ilus ja taevas enamasti selge.

Wednesday, October 12, 2011

Katsetused köögipoolel ja "kellesse see laps küll läinud on?"

Sel nädalal olen ette võtnud katse! Alates esmaspäevast olen 100% toortoidu peal.
Idee on küpsenud juba mõnda aega. Eelmisel talvel sattus mu kätte üks hea raamat, mille idee oli peamiselt selles, et vähemalt 75% meie söödavast toidust peaks olema värske kraam. Suvel nägin kõrvalt, kuidas sõbranna pidas rõõmsasti toortoidu dieeti - oli teine terve, rõõmus ja rõõsa. Ja nüüd hiljuti sattusin internetist vaatama esimest 20 min filmist "Food Matters" (http://www.imdb.com/title/tt1528734/), ning otsus sai küpseks - pean vähemasti proovima. Esialgu ei olegi eesmärk rohkem, kui 7 päeva. Siis otsustan, kuidas tunne on - kas jätkan samas vaimus või hammustan vahelduseks juustu peale.
Kokkamisest muidugi ei pääse kuhugi, sest kuigi lapsed mugivad minu kõrvalt suurima rõõmuga ennast silmini puuvilju täis, siis varem või hiljem hakkab mu noorem tütar valjuhäälselt putru või juustu või midagi muud tahedamat nõudma. Vanem tüdruk elab nagunii õhust, armastusest, banaanidest ja juustust. Meie perel on juustuga väga tõsine suhe!

Esimesed kolm päeva on möödunud täitsa edukalt. Hommikut alustan hobuseannuse puuviljadega. Toortoidu puhul on peamine küsimus, kuidas päeva jooksul piisav kogus kaloreid kätte saada, et ei peaks pidevalt kabjalise kombel ennast heinakuhjadest läbi närima. Puuviljad on selleks suurepärased - nämmad, ja palju suhkrut. Toortoidu puhul on mitu erinevat lähenemisnurka, mina võtsin ette selle mis on puuviljarohke ja rasvavaene.
Täpsemalt saab lugeda siit:
http://www.stevepavlina.com/blog/2007/12/30-days-raw/


Nii et siis hommikuks puuviljakuhi, lõunaks röögatu salat ja õhtul jälle puuvilju peale. Eile tegin salati avokaadoga - peale 1,5 päeva puuvilju ja vesist kraami oli see alles raske kõhutäis. Täna avastasin, et päris äge on salatisse lisada natuke porrulauku.


Eks saab näha, kuidas eksperiment kulgeb. Esimese kolme päevaga olen üldjoontes rahul. Energiat jätkub ja meeleolu on enamasti ka hea.

Esmaspäeval oli mul valik - kas jätta ära selle nädala poola keele tunnid või võtta lapsed kaasa, sest J on tööasjus ringi reisimas. Kuna tundi ei tahtnud ära jätta, siis helistasin ning hoiatasin ette, et tulen kolmekesi. Keeltekooli sekretär oli lahkesti nõus neid oma valvsa silma all hoidma, kuni mina keeleväänamisega tegelen. Niisiis kinnitasin tüdrukutele, et kui nad mind vajavad, siis tulgu otsigu ja suundusin tundi. Tunnist naasedes avastasin lapsed mõlemad kõhuli põrandal, peadpidi tooli all! Tuli välja, et nad olid tahtnud mind otsima tulla, aga kuna sekretärineiu ei teadnud, kuhu nad putkavad, siis karjatas nad igaks-juhuks poole tee pealt tagasi. Ja vanem tütar siis oli tasakesi tooli all õnnetu, ning noorem ronis solidaarsusest tema kõrvale.

Toda väiksemat ei hirmuta ega morjenda üldse peaaegu mitte miski. Väljaarvatud see, kui keegi teda keelata püüab. Õhtul läbi linna bussipeatuse poole jalutades püüdsin teda veenda, et ta mulle käe annaks. See kaheaastane vastas mulle selle peale väga resoluutsel toonil "Jäta. Mind. Rahule.!" Ja pistis käed igaks-juhuks taskusse peitu. Sihuke tüüp! Ja kui ma püüdsin teda edasi veenda, et võibolla oleks ikkagi turvaline suurlinna tänaval miljoni inimese vahel mu käest kinni hoida, siis kuulsin ma vastuseks väga pahase "Jätamind. RAHULE!" 
Lihtsalt sunniviisiliselt käest kinni hoidmine viis hoobilt kõhuli viskamiseni.
Niisiis leidsin kuldse kesktee tema kannul jalutamise ja kukil tassimisega. See viimane talle muidugi jälle ei sobinud aga sealt protestimisel ei olnud suurt kasu.
Sellise juraka kõrval on viieaastane jäära tähtkujus sündinud tütar vagur, kui lambuke.

Vahel on päris tore, et me räägime siin omakeskis sellist trollikeelt, millest keegi õrna õhkugi aru ei saa. Näiteks siis, kui lapse suust tuleb bussis siiras kommentaar "See tädi on niiii paks!"

Friday, October 7, 2011

Poola keele ja balleti võlud ning vaevad

Pea nädal aega pole olnud erilist inspiratsiooni peal. Kusjuures tehtud on tegelikult igati ägedaid asju.

Eelmine nädalavahetus oli ZooExpo.
Merisigade näitus - alatest roosadest karvututest isenditest kuni sellisteni, kelle puhul ei saa aru kumma otsaga sööb ja kummaga s...b, sest kogu vorst on ühtlaselt karvane. Kõvasti kalu, kes meenutasid serva peale seisma pandud võileivataldrikuid. Kassinäitus!
Maine Coon on ikka igavesti suur loom! Karvutu kass on nii inetu et lausa nunnu. Ja Bengali kass oli seda nägu, et kohe-kohe hammustab omanikul käelaba otsast, kui too KOHE ta järeltulijat puuri tagasi ei aseta.
Hulganisti reptiile (iuiuiu), sisalikud, maod, ämblikud jumalteabmismuud vingerdised. Kas keegi oskab mulle ära põhjendada MIKS peaks võtma lemmikloomaks nii koledaid asju?
Suured karvased kelgukoerad, ja üks imevahva Jack Russelli terjer. Koeri eriti tol päeval ei olnud. Nende päev oli vist eelmisel päeval olnud.
Moosiga vahvlite söömine - lapsevanemad nentisid, et vanasti oli muru rohelisem, taevas sinisem ja vahvlid maitsvamad. Lapsed vahtisid fanaatiku pilgul oma vahvlit ja ainuüksi idee sellest, et astuda kaks sammu kõige kitsama koha pealt kõrvale ja anda selleks ajaks oma moosist tilkuv vahvel ema kätte ajas meie noorema tütre peaaegu hüsteeriasse. MINU OMA! Pärast vahtis tükk aega umbusklikul pilgul, et äkki söövad käest ära...
Kogu üritus oli nii suure linna kohta üllatavalt väike. Aga me jäime väga rahule. Õnneks ei olnud rahvast ka üleliia palju ja lapsed said näha ja uurida.



Esmaspäeval käisin esimeses poola keele tunnis.
Oo õudust! Esimese kümne minutiga tahtsin nutma hakata ja tunni lõpuks oli tahtmine põrandale kõhuli visata ja valjusti röökides käte ja jalgadega põrandat peksta. Ausalt ka - ma õpiks kreeka keelt iga kell, koos kogu nende hullumeelse tähestiku ja riigivõlaga. Aga poola keel EI OLE normaalne!!! Kuidas on nad tulnud selle peale et täiesti normaalne on panna kokku üheks sõnaks TRZY? Ja sellele järgneb loogiliselt cztery...
Esimeses tunnis oli peale minu veel ainult kaks inimest, kreeklane ja albaanlane. Mõlemad juba natuke aega Varssavis elanud ja tegelikult juba natuke mõikavad seda hullumeelset susisztamiszt.
Õpetaja Kasia on sihuke tore huumorimeelega tüdruk, kes kasutab seda hirmsat keelekümblusmeetodit, et mitte üht sõna mitte üheski teises keeles peale poola keele, ta tunnis ei kasuta. Vahel tuleb tal väga loovaid lahendusi välja mõelda, et ennast arusaadavaks teha. Ja ta on selles väga hea. Tegelikult mul on õnnis lootus, et selle õpetaja, selle metoodika ja nii väikese grupiga saan ma võibolla seda keelt kunagi isegi rääkima hakata. Teise tunni algul tervitasin juba õpetajat rõõmsalt poola keeles. Ja siis ta küsis vastu, et kas ma räägin poola keelt, mille peale ma vana hea tuttava piinliku naeratuse ja õlgadekehitamisega vastasin puhtas kreeka keeles "ligo"! Mu kreeklasest kaasõppur leidis et see oli naljakas. Igatahes peale teist tundi ma enam väga kõvasti röökida ei tahtnudki. Tunneli lõpus paistab valgus ja ühel heal päeval hakkan ma sellest keelest natuke isegi aru saama.

Balletitund see-eest oli puhas õndsus. Vähemalt niikaua kuni ma ei vaadanud peeglis sinnapoole, kus seisis klassi kõige jämedam baleriinihakatis, kes oli kahtlaselt minu nägu... Ma parem vaatasin õpetajat ja kuulasin ilusat muusikat. No ma võiks vabalt ka niisama maksta raha selle eest, et päris baleriini nii lähedalt vaadata. Ilus on! Tema tehnika tuleb nii vaevatult, et jääb mulje nagu oleks see kõige lihtsam ja loomulikum asi maamuna peal. Ja vot siis proovi järele teha. Esiteks ei paindu tavaline homo sapiens niimoodi üldse! Teiseks pole olemas selliseid lihaseid. Ja siis tekivad äkki kuskilt sellised lihased, mille olemasolust enne ainugi polnud ja mis nüüd koledasti haiget teevad. Ja koordinatsioon - mis see on? Pole olemas... Ja siis - palju õnne - proovime hüppeid ja pöördeid. Õpetaja hõljub nagu hanesulekene õrnalt üle saali ja siis hakkad näost punased ja lõõtsutavad elevandihakatised enda arvates teda jäljedama. Mürts!
Õpetaja pöörleb elegantse vurrina mööda diagonaali, sooritades umbes sada piruetti järjest. Elevandihakatised ei leia oma saba ja sarvi üles ja jäävad napilt püsti.
Ja siis me hõljume kõik tunni lõpus saalist välja õnnelike ja enesega rahulolevatena, nagu oleks just hiilgava esietendusega toime tulnud. Jah, palun veel mulle seda trenni! Kõik valutavad lihased ja karm tõde puudulikest oskustest ja üleliigsest kehakaalust ei saa seda õnnist naeratust näolt pühkida.

Täna oli kuu aja jooksul teine väike vihmasabin ja temperatuur on langenud paar kraadi alla kümne. Peaks hakkama varsti maja küttesüsteemiga tutvust sobitama. Lapsed on meil lumeinimesed - neil ei ole kunagi külm. Aga ise otsisin villased sokid sahtlist välja.

Sunday, October 2, 2011

Sportlikult

Üritan ennast taas sportliku joone peale saada.
Kaks korda käisin pargis jooksmas. Sihuke väiksemat sorti park kolme tiigiga mille ümber saab saab lipata. Pea kuu aega pole jooksutossusid jalga saanud ja kohe annab tunda - no ikka üldse ei jaksa. Minu ideaalmaastik jooksmiseks oleks tegelikult metsaalune, pargi sillutatud teed ei ole esimene valik. Aga muidu on seal nii ilus ja kuna mul paremaid valikuid lähiümbruses pole, siis sobib see ka. Tuleb jätkata niikaua, kuni ilmad lubavad. Kusjuures terve selle siinviibitud aja jooksul on ainult korra vihma sadanud. Kui samas juunikuus siin käies ainult kallas kogu aeg!

Natuke olen oma joogat meelde tuletanud ja mõelnud, et tegelikult peaks uuesti tundi minema. Ise omaette on ka hea teha, aga tunnis käimine distsiplineerib. Leidsin siin ühe väga toreda joogastuudio, kus on lihtsalt vai-must-tav õpetaja!
http://www.jogaklub.pl/
Ewa Makowska on sihuke pisike tulesäde, kes teeb oma tööd tõelise vaimustuse ja innuga. Kohe esimesest tunnist olin temast võlutud. Ta on nii hingega asja kallal ja tõesti hoolib oma õpilastest.

Ja esmaspäevast lähen tantsutundi ka!
Võtan vanast peast ette oma pikaaegse unistuse ja lähen klassikalise tantsu aluseid omandama. Selg sirgu, kõht sisse ja un, deux, trois!

Wednesday, September 28, 2011

Linnapeal kolamas

Eelmine nädal võtsin endale ühe päeva lihtsalt ilma kindla sihita linna peal ringi vaatamiseks.
Kodunt väljudes olin endaga kangesti rahul, sest üle pika aja leidsin põhjuse kontsaga kingad jalga panna. Üks asi, mis kipub juhtuma, kui lapsed saad, on see et kontsad ja käekotid jäävad mõneks ajaks nurka nukrutsema. Käekoti positsiooni vajalike asjade hulgas taastasin juba kevadel, nüüd tundsin, et on aeg ka kingade kandmine uuesti selgeks saada. Õnneks olin niipalju ettevaatlik, et panin oma lääpatallatud madalad kingad ka kotti.
Kontsarõõmu jätkus kuni oma tänava otsani! Siis otsisin kohe väga kärmelt vanad kaatsad välja. Iga asi omal ajal.. või natuke hiljem..

Kõigepealt otsustasin vähe sportlik olla ja esimese suurema kaubanduskeskuseni jala visata. See on selline paras pooletunnine jalutuskäik suure Aleje Jerozolimskie ääres.
Edasi otsustasin bussiga minna. Kuna mul oli paar ideed, mida teha võiks ja samas ei osanud ühte teisele eelistada, siis otsustasin, et tegutsen vastavalt sellele, milline buss esimesena peatusesse sõidab.
Esimesena tuli see buss, mis lähima turu juurde viib. Niisiis - turule!

Turg oli umbes midagi sellist, kui panna kokku endine Kadaka turg (tohutul hulgal dresse ja roosasid langevarje meenutavaid rinnahoidjaid), natuke Balti-Jaama turgu (igasugu vanakraam ja kribukrabu, midagi prügimäe ja aardelaeka vahepealset) ja siis sinna labürinditaoline maastik toidukaupu müüvate laudade ja putkadega. Väga kütkestav koht! Mul on mingi nõrkus turul käimise vastu - inimesed on seal hoopis kirjumad. Näiteks oli seal täiesti ehtne suurte vuntsidega türklane, kes müüs kebabi. Ja nukra olekuga väike vanatädi, kes kaalus käes metallraha ilmselt mõtiskledes, mida täna veel osta saab. Veidi rahutult kilavate silmadega müüjatädi kes pakkus 1zl/tükk igasugust kraami, ja püüdis korraga vist kõiki inimesi jälgida, et keegi tema putkast midagi niisama tasku ei pistaks. Tursked mehed lõõpisid omavahel ja norisid sõbralikult kõrvaltlaua tütarlapsega. Kiilakas ja kissis silmadega poola vanamees püüdis ülima entusiasmiga mulle midagi müüa (mina muidugi jätkuvalt naeratan tobedalt ja nüüd oskan juba poola keeles vastata, et ma ei mõista poola keelt)
Ja muidugi on köögivili ikka turul palju ilusam, kui suures supermarketis.

Turule tegin tiiru peale ja uurisin, et kuidas saaks sinna autoga tulla.
Edasi oli plaan kuidagi kesklinna saada. Veetsin trammipeatuses viis minutit üsna lootusetult püüdes välja veerida, millise trammiga kuhu sõita saab. Lõpuks andsin alla ja saagu, mis saab - hüppasin järgmise trammi peale.
Päris põnev on mööda röögatusuurt võõrast linna trammiga enam-vähem õiges suunas kolistada ja mõelda variandi peale, et mis saab kui see ei ole õige suund? Tagasi sama teed pidi? Edasi uutele eksimustele või õigele teele?
Õnneks jõudis tramm lõpuks tuttava ringteeni välja ja ohkasin kergendatult!
Sealt paistis kesklinna "Kreml" juba väga lähedal, nii et otsustasin sportlik olla ja jala edasi minna. Kusjuures tõesti ei ole paremat moodust linna tundma õppida, kui seda omaenda jalatallaga mõõta.

Kohalik "väike Kreml", ehk kultuuripalee

Edasi õnnestus mul see idee, et jalgsi linna tundma õppida, viia muidugi hoopis uuele tasemele. Kuna mul oli vaikselt kõht tühjaks läinud, siis otsustasin üles otsida ühe konkreetse toidukoha, mida olin juba ammu külastada tahtnud. Õige tänava leidsin kerge vaevaga. Aga see tänav oli pikk! Muudkui trampisin edasi ja lõpuks sai tänav otsa - mida polnud, seda polnud. Peale täpsustavat telefonikõnet ja umbes pool teed tagasi kõndimist selgus, et söögikoht on ära kolinud!
No siis pole muud, kui sammud moodsa ja elava Nowy Swiati linnaosa poole. Kui juba linnas süüa, siis kuskil, kus huvitav on. Ja jälle - no ei ole seda õiget tänavat seal, kus mina arvasin seda olevat! Kui juba nii palju on maha kõnnitud, siis ei taha lihtsalt alla ka anda. Päris tükk aega kõndisin risti-põiki erinevaid tänavajuppe läbi, enne kui õige tänava juurde jõudsin. Muidugi hoopis teisest suunast, kui arvasin ennast olevat. Lõpetasin õhtu ühe keskpärase pitsaga ühe söögikoha teise korruse rõdul, kust avanes väga mõnus vaade õhtusele hämarduvale Nowy Swiatile.






Täpsuse huvides märgin ära, et kumbki foto pole minu tehtud. Ma olen fotoaparaadiga suht lootusetu kuju - no ei tule meelde seda kotist välja võtta.


Viimane tähelepanek sellest pärastlõunast on see, et huvitaval kombel on vahel kõige rohkem üllatust ja rõõmu täielikest eluheidikutest ja kerjustest ning tänavamuusikutest. Kesklinnas kükitas üks punase ninaga räsitud mees tunneli otsa juures, tõmbas süvenenult suitsu ja jõllitas enda ees olevat topsi, millel kiri inglise ja poola keeles "Õlle jaoks". No kas ei aja selline avameelsus muigama.. :)

Nowy Swiati poolt tagasi tulles kõnetas mind üks väga kirjutes klouniriietes ebamäärases eas naisterahvas, kellel olid isegi kellukesed mütsiserva küljes. Ise nii õnnelik oma esinemiskostüümis ja nii laia naeratusega, et ei saa muidu kui sama laialt vastu naeratada, kuigi mul talle midagi peale sõbraliku vastunaeratuse nagunii anda pole.

Ühe tunneli juures enne kultuuripalee parki algas tänavamuusikute allee, kuhu õhtuks oli kohale ilmunud ikka igasugust rahvast. Ühel oli terve helisüsteem üles seatud ja läbi tümpsu kostis poolakeelset räppimist. Kõrval püüdis üle tümpsu ennast kuuldavaks teha mees, kes oli justkui õppinud trummar, kuid kasutas heli tegemiseks igasugust kraami, mis on konkreetselt prügi! Erinevate okste ja pulkadega tagus ta väga osavalt igasuguseid plastkanistreid, ühe tooli seljatuge (tool ise oli juba kõige kaduva teed läinud), plekkpurke, plekist kommikarpe ja midaiganes veel. Edasi oli pargis saksofoni ja kitarri duo, kes tegid imeilusat jazzi. Ning rastapatsides noortekamp jaurasid eemal mingit oma laulu. Mõnus!

Viimane, kes mu õhtu ilusaks tegi oli taas eriti räämas oleku ja sagris peaga tüüp, kes seisis rongijaama juures piletiautomaadi lähedal. Alul ma ei pööranud tähelepanugi. Aga siis jäin mingi asjaga automaadi juures veidi nõutuks ning ennäe, kes mind rõõmsa naeratusega hädast välja aitab - ei ükski järjekorras seisja ei vaevunud seda tegema. Toosama rääbakas näitas, et "vajuta siia" ning naeratas ise rõõmsalt ja siiralt otse silma vaadates.

Rohkem võiks olla selliseid, kes on oludele ja eluraskustele vaatamata võimelised nii soojalt ja toredalt naeratama!
Mulle hakkab see linn omal kombel sümpaatseks saama.

Tuesday, September 20, 2011

Nädal ja natuke peale


Nädal ja mõned päevad on möödunud Varssavisse saabumisest.
Hullumeelne asjade lahtipakkimine ja ärapaigutamine. Mõned päevad peale saabumist tuli ka meie transpordifirmaga teele pandud majakraam. Veel veidike hullumeelset lahtipakkimist ja ärapanemist. Üks kast vahib siiamaani mind süüdistava moega teise korruse trepimademel. No ausalt enam ei taha! Minu prioriteet ja lemmiktegevus igal juhul on aias sonkimine. Aialapp on pisike ja parasjagu metsistunud. J on hulka puid hõredamaks kärpinud ja ma hakkasin otsast maad läbi kaevama, et saaks muru külvata. Kuna siin oli nii pime puude all, siis kasvasid seni ainult umbrohud. Tänaseks on pea kolmandik platsi üles kaevatud, esimesele jupikesele ka muruseeme peale külvatud. Aiaservas oli hulk maasikataimi, mille kaevasin üles ja oma vanema tütre soovitusel hakkasin neid istutama aiatee kahele poole. Nii et põhimõtteliselt otsin asendustegevusi sellele, et viia lõpule majas viimaste riiete-voodipesude ärapaigutamine. Juba Eesti kodus leidsin, et taimede ja mullaga sebimine on suurepärane asendustegevus ükskõik millele, mida ma parajasti teha ei taha. Sellepärast mu lilled nii hästi kasvavadki, et ma nende kallal pidevalt nokitsen. Sest neid asju, mida ma parema meelega veidi edasi lükkaks ikka jätkub...

Nädalavahetusel käisime sõbra isa juures maal. Umbes 50 km Varssavist. Imeilus koht! Poolakatel paistab olevat soont veidi suurustleva stiili peale. Suured sammastega majad kõrgete betoonaedade ja sepistatud väravate taga. Perfektselt klanitud professionaalse aiakujundaja käe alt tulnud aiad.
Sellel majal ei olnud küll sambaid ja aed ise oli perenaise aastatepikkune hoolikas töö aga tulemus ei olnud sellevõrra vähem grandioosne. Ning kõrge betoonaed ja sepistatud värav oli sellegipoolest täitsa olemas. Koht ise oli justkui selline pensionile jäänud diplomaadi lohaka elegantsiga maahäärber. Suured avatud ruumid, peen antiikmööbel vaheldumisi eklektika ja karakteriga vanamööbliga. Kunst maalide, skulptuuride ja pisiasjadena. Kardin mässituna ümber lambikupli ja isetehtud hoidised köögis reas. Ega ma pole tegelikult kunagi küsinud, millega selle sõbra isa tegeles – palju reisinud ja üle maailma elanud mees on ta küll aga mitte päris diplomaat. Majaperenaine on kunstnik. Suurel valgel verandal oli nii molbert kui tohutu riiulitäis värvipotsikuid-pintsleid-jajumalteabveelmida.
Ja see aed!!! Imeline koht! Küllalt suurel maa-alal oli peaaegu kõike välja arvatud klassikaline kartulikasvatus. Viinamarjad, vaarikad (mingi sort mis praegusel ajal veel hulganisti kannab), erinevad põnevad okaspuud (erinevates värvides ja vormides), tiik kuldkaladega, istutusalad, millel oli nii klassikalist taluaiataimestikku, kui täielikke eksootilisi hellikuid.
Veetsime seal mõnusa nädalavahetuse – mina lonkisin mööda aeda ja logelesin diivanil raamatut lugedes. Küll on hea vahel mitte midagi asjalikku teha, ega isegi mitte asjalikele tegevustele asendustegevusi otsida! Lihtsalt olla.

Tagasi sõitsime läbi siinse piirkonna õunamaakonna. Huvitav on vaadata, et kui muidu olen näinud, et õunapuud pügatakse pigem madalaks ja laiaks, siis siin on need pigem kujundatud kõrged ja kitsad. Päris põnev oleks uurida, miks selline kujunduslaad parem on?
Ja õunu on poes palju ja need on odavad ja head. Üldse, üks asi mis mulle siin tavalises supermarketis väga meeldib on see, et enamik köögivilja ja puuvilja (mis siin kliimas kasvab muidugi) on kõik siitsamast Poolast pärit. Poolakad toidavad ennast ise ära. Eestis oli nii nukker poes vaadata kuidas enamik köögivilja on pärit Hispaaniast kuni Tšiilini! Isegi selline köögivili ja sellisel aastaajal, mis võiks olla Eestimaine. Head Eestimaiset kaupa pidi ikka turule otsima minema.
Ega siin ka muidugi see poekraam pole kuidagi mahe ega öko. Aga vähemasti on see kohalikku päritolu, mis teeb selle juba omamoodi ökoks – ökonoomseks.
Turule minek seisab veel ees. Keeruliseks teeb selle asjaolu, et parkimisele turgude vahetus läheduses eriti mõeldud pole aga bussiga seljas ma sealt väga palju ära ei too. Ja kuna ma võimalusel ei sõida siin linnas autoga, siis olen piirdunud lähima suure poega, mis on parasjagu 10 min jala minna. Eks ma pean kõigepealt minema bussiga ja lähima turu üle vaatama. Laupäeviti pidi kuskil peetama ka maheturgu. Kindlasti lähme seda lähemalt uurima.

Igatahes poola keele kursus on välja valitud, oktoobri algul loodan hakata regulaarselt tunnis käima. Seniks tuleb jätkata tobedalt naeratades ja õlgu kehitades, kui minu poole juhtumisi tänaval või poes pöördutakse.

Wednesday, September 14, 2011

Algus


Siin ta siis on! Warszawa.
Poola pealinn, ca 2mln elanikku natuke üle 500 ruutkilomeetri peal kahel pool Visla jõge.

Meid on neli - siinkirjutaja hetkel koduperenaise staatuses, J. käib tööl ja kaks tütretirtsu on 5a ja 2a. Resideerume toredal vaiksel tupiktänaval eramajade piirkonnas. Meil on väike hooletusse jäetud aed, kus korraliku ugrilase kombel vahel näpud mulda pista ja ümberringi puha poolakatest naabrid.

Kirjutan natuke selleks, et jääks endale märk maha ja selleks, et sõbrad-sugulased teaksid, kuidas meil läheb. Avaliku blogi pidamine mõnes mõttes distsiplineerib regulaarselt kirjutama, kuna tean, et peale minu loeb seda ehk veel keegi :)

Saabusime oma padajanniga alles  mõned päevad tagasi. Õigupoolest on J siin juba kevadest saadik ja ma viibisin ise ka lastega juulikuu siin, et leida meile elupaika ja vaadata üle, milline see meie uus linn siis on.
Aga eelmisel nädalal pakkisime suurema osa vajalikke asju kokku, saatsime ees ära ja sõitsime ise paariks päevaks Lõuna-Eestisse, et sealse perega ka ilusti headaega jätta, enne kui pikemaks ajaks Eestimaa tolmu jalgeilt pühime.
Laupäeva öösel vastu pühapäeva pakkisime ennast auto peale ja hakkasime sõitma. Öine Eestimaa möödus kiiresti, justkui alles istusime autosse ja juba ongi Valga. Lätis hakkas kuu loojuma ja taevas heledamaks minema. Kuskil külavahel oli meil väike arusaamatus läti politseinikega, kes leidsid, et tegelikult on kiirusepiirangust kinnihoidmine päris hea mõte. Õnneks lahenes see leebelt. Mis seal salata - neil oli tegelikult õigus... edasi jälgisime märke piinliku hoolega.
Leedusse jõudes hakkas juba lõuna saabuma ja kuskil juba kella 11 paiku täitsid meie mõtteid peaasjalikult kartulipannkoogid. 12 paiku andsime alla ja peatusime, et lõunatada. Peale ülimeeldivat tunnikest päikese käes peesitamist ja erinevate kartulitoitude manustamist olime sunnitud taas autosse istuma ja edasi sõitma.
Pikk sõit ei hirmuta meid enam - eelmine aasta samal ajal sai pea 4000km maha sõidetud. Aga see ei tähenda, et see pidev autos istumine kuidagi vähem tüütu oleks... Pidevalt tuleb pause teha, jalgu sirutada, õhku nuusutada. Siis jaksab jälle edasi kulgeda.
Üldiselt oli sõit elamustevaene - Poola teed on üsna ebamugavad sõita, kitsad ja auklikud. Õnneks on pühapäeviti tavapärasest oluliselt vähem rekkasid

Varssavi tervitas meid massiivsete ummikutega. Siin linnas ei ole normaalne autoga liigelda. Suurtel teedel on liiga palju sõiduradu, väikestel liiga palju auke ja üleüldse on siin liiga palju autosid. Edaspidi püüan pigem panustada jalgsi ja jalgrattaga liiklemisele. Ühistranspordiühendus linnaga on päris hea aga kuna bussidele eraldi rada ei ole, siis ummikus istuvad autoga võrdselt.

Tänaseks on asjad lahti pakitud, osa majakraami, mis sai eraldi teele saadetud tuleb ka ehk homme kohale. Esimene projekt saab olema poola keele õppimine! See saab huvitav olema... Poolakad ei taha kuskil eriti inglise keelt kasutada. Kõige suurem ahastus tuleb peale toidupoes, kuna mul on komme iga pakendit lugeda. No ei saa aru! Ja inglise keelset teksti kas pole üldse või on see kleepeka alla ära peidetud. Kassapidajatele naeratan tobeda näoga iga poolakeelese küsimuse peale ja kehitan õlgu. Vahepeal tuleb isu neile kreeka keeles vastata - nagunii saan mina neist sama palju aru kui nemad kreeka keelest..
Hea et vähemalt numbrid sildi peal pole poolakeelsed. Seda, kas need numbrid tähendavat kallist või odavat hinda, ei tea ma nagunii - alles see oli, kui tuli hakata eurodes arvutama, nüüd tuleb ennast zlottide peale ümber häälestada.

Nii et kõvasti harjumist ja kohanemist ootab ees. Olen põnevil!

Witamy w Warszawie!