Niisiis! Esmaspäeval käisin tööintervjuul.
Hoolimata pikast kodus olemisest oli tunne päris hea. Kuna sellele minekule oli eelnenud kaks päeva tööd minu CV kallal, abiks hea sõber kes lubas mulle, et "don't worry, when I'm done with it, they're gonna beg you to take the job!".
Tuleb välja, et mu tööajaloos leidub nii mõndagi väärtuslikku ja mul on hulka head kogemustepagasit ja oskuseid, mida korralikult lahti kirjutades saab päris väärika tulemuse. See on huvitav avastus, kuivõrd teraapiline võib olla CV kokku panemine õige inimese abiga. Ma alustasin seda protsessi murust madalama enesehinnanguga, sest olen viis (5!!) aastat koduperenaine olnud. Ja kui me lõpetasime, siis olin emalõvi, valmis kaitsma oma positsiooni tööturul.
Esmaspäeva ennelõunal oli kohtumine kokku lepitud. Natuke orienteerumist, et leida õige koht üüratus tornmajas, mille peamine asustaja on NBP - National Bank of Poland. Kuskil korrusel nimega 3b sattusin mingi kontori tagumise väljapääsu peale ja paistis sedamoodi, et toimub mingi ümber-, sisse- ja/või väljakolimine. Jõllitasin natuke aega abitu näoga ringi ja kui esimene ülikonnastatud noormees trepist alla tuli, sööstsin uurima, et kuhu ma sattunud olen? Koht oli õige aga ma olin leidnud üles mingi vale sissepääsu. Noormees juhatas mind vastuvõtusekretäri juurde ning mõne hetke pärast tuli sinna ka blond naisterahvas kes tutvustas ennast mingisuguse asetäitjana. Tädi susistas kõvasti, sest ta oli auväärses ca 30+ vanuses otsustanud enda hambad breketitega sirgeks ajada. See on nii nunnu, kui täiskasvanu inimesed breketitega ringi jooksevad. Teeb neid nooremaks kuidagi. Aga tööintervjuu mõttes tekitas see hoobilt olukorra, et pigem olin mina enesekindel ja asjalik, ja tema natuke ebalev ja susitav ja kangesti toredakene.
Jutt sujus ilusti kuni selle kohani, kui me hakkasime rääkima minu palgasoovist. Ma ei tea, võibolla on mul ebarealistlikult kõrged ootused aga igatahes pani minu pakutud number tädi õhku ahmima. Siis ta arvutas selle poola zlottidesse ümber ja ahmis veel natuke aega õhku. Peale seda, kui ta oli ennast natuke kogunud, küsisin, et kui palju siis nende pakkumine oleks?
Arutasime ja arvutasime mõnda aega ning kokkulepe jäi, et ta esitab minu soovid juhtkonnale ja siis nad arutavad ja arvutavad, kas neil tasub sellistel tingimustel ette võtta toda projekti, milles minu eesti keele oskus on võtmerolliga. Ilmselgelt pole minul mõtet võtta vastu tööd, mille tasu kataks napilt mu lapsehoidjakulud. Ja ilmselgelt tuleb neil minu palkamiseks langetada mingeid kasumimarginaale või hoida kuskilt kokku. Igatahes jään huviga ootama, mida nad otsustavad. Selle kuu lõpuks hiljemalt peaks vastuse saama.
Tavaliselt on mul peale poola keele ja enne balletitundi poolteist tundi aega. Kuna metrooga saab punktist A punkti B umbes 15 minutiga, siis ülejäänud aega olen lihtsalt kuskil kaubanduses ringi luusides surnuks löönud. Aga no kaua sa jaksad seda värvilist kribu-krabu vahtida?
Tantsustuudiosse jõuan tavaliselt piisavalt vara, et saan piiluda ühes klaasseinaga saalis toimuvat ladina tundi. Ja ausalt öeldes kripeldab natuke! Siis kui ma ladina ära lõpetasin, olin sellest niiiiii tüdindenud. Ja stiilivahetus jazzi vastu tundus nii hea, et arvasin, et ma enam mitte kunagi ei viitsi tagasi minna. Aga nüüd, vaadates kui äge samba koreograafia neil kokku pandud on, läks hammas verele..
Mõtlesin, et kui prooviks õige?!
Eile poola keele tunni lõpus panin kiiresti koduse töö kirja ja tuiskasin klassist välja nagu oleks mul marutõbine keskerakondlane sabas. Kihutasin metrosse (mis nagu kiuste sel ainukesel korral oli aeglasem, kui tavaliselt), jooksin metrootreppidest üles ühe käega mantlinööpe kinni pannes ja teisega banaani näost sisse ajades. Lõõtsutades jõudsin tantsustuudiosse umbes kaks minutit enne tunni algust. Viskasin sekretäritüdrukule kiiresti kätte oma 10-korra balletikaardi ja lisatunni eest ka raha ja kihutasin riideid vahetama. Ma pole vist kunagi nii kiiresti trenniriideid selga saanud ja nii hirmsa pissihädaga tundi läinud (sest mul polnud aega oodata, kuni WC vabaneb).
Õpetaja tegi väga tõhusa soojenduse ja endal oli selline pokkerinägu peas, et ta justkui ei märka meid seal saalis või lihtsalt üldse ei hooli. Aga soojendus oli tõesti tõhus. Siis tegime terve ühe loo lihtsalt samba põhisammu. Edasi-tagasi, paremale-vasakule, pööre ühele- ja teisele poole. BOOOORING! Lugu sai läbi ja ma juba hingasin kergendatult, et nüüd teeme midagi huvitavamat. Võta näpust! Teine lugu oli natuke kiirem ja jälle sedasama asja! No mida!?
Õnneks oli see ainult osa soojendusest ja edasi läksime koreograafia kallale. Väga põnev asi oli kokku pandud. Piisavalt etteaimamatu ja minu jaoks võõra käekirjaga, et ma pidin hoolega pingutama, et hakkama saada. Edasi läks veel mõnusamaks. Harjutasime pöördetehnikat, mis peaasjalikult tähendas seda, et ühest saali seinast teise pööretega liikudes oli umbes poole saali peal silme ees ainult üks sigrimigri ja kahe jala asemel oli hoobilt tekkinud seitse omavahel keerdus ja sõlmes olevat alajäset.
Tunni lõpetuseks oli lausa rosin. Pasodoble! Oiappi! Seda ma olen kõige vähem teinud ja pilt peeglis oli üsna masendav.
Aga ma tahan, et tunnis oleks väljakutse, ja seda seal oli! Tõenäoliselt proovin edaspidigi sinna tundi jõuda.
Omamoodi toredus oli muidugi peale seda balletiga jätkata. Taaskord välkkiire särgi- ja jalatsitevahetus. Kiire käik sekreturka juurde, et endale vett juurde manguda ning lõõtsutades nagu kaukaasia lambakoer kolmekümnekraadises palavuses saabusin balletiklassi, kus teised õndsas rahus klassikalise muusika saatel tasakesi soojendust tegid. Võiks ju arvata, et ballett on peale tempokat ladina tundi hea rahulik lõõgastus aga reaalsuses on see pigem vihma käest räästa alla minek ja endale veel pangega vee ja konnade pähe valamine.
Küllap teeb see minust tõsise masohhisti aga selline tempo ja koormus on see, mis paneb mind ennast tõsiselt kokku võtma ja pingutama.
Balletitunni lõpuks olin märg nagu kalts, läbi nagu läti raha (miks üldse nii öeldakse?) ja õndsalt õnnelik.
Täna on see-eest haiged umbes kõik suuremad lihasgrupid. Ja need väiksemad ka, mida ma enda arvates ei omanudki. Trepist käin nagu väike haige vanainimene, hoian kõvasti käsipuust kinni. Toolile istumine ja püsti tõusmine on kohutavalt piinarikas - paigalistumine on kõige parem plaan. Ja selg on kogu aeg sirge! Sest igasugune muu liigutus on ai-ai-ai!
Ja kõigest hoolimata mul on kuri kahtlus, et esmaspäeval teen seda jälle!
Hoolimata pikast kodus olemisest oli tunne päris hea. Kuna sellele minekule oli eelnenud kaks päeva tööd minu CV kallal, abiks hea sõber kes lubas mulle, et "don't worry, when I'm done with it, they're gonna beg you to take the job!".
Tuleb välja, et mu tööajaloos leidub nii mõndagi väärtuslikku ja mul on hulka head kogemustepagasit ja oskuseid, mida korralikult lahti kirjutades saab päris väärika tulemuse. See on huvitav avastus, kuivõrd teraapiline võib olla CV kokku panemine õige inimese abiga. Ma alustasin seda protsessi murust madalama enesehinnanguga, sest olen viis (5!!) aastat koduperenaine olnud. Ja kui me lõpetasime, siis olin emalõvi, valmis kaitsma oma positsiooni tööturul.
Esmaspäeva ennelõunal oli kohtumine kokku lepitud. Natuke orienteerumist, et leida õige koht üüratus tornmajas, mille peamine asustaja on NBP - National Bank of Poland. Kuskil korrusel nimega 3b sattusin mingi kontori tagumise väljapääsu peale ja paistis sedamoodi, et toimub mingi ümber-, sisse- ja/või väljakolimine. Jõllitasin natuke aega abitu näoga ringi ja kui esimene ülikonnastatud noormees trepist alla tuli, sööstsin uurima, et kuhu ma sattunud olen? Koht oli õige aga ma olin leidnud üles mingi vale sissepääsu. Noormees juhatas mind vastuvõtusekretäri juurde ning mõne hetke pärast tuli sinna ka blond naisterahvas kes tutvustas ennast mingisuguse asetäitjana. Tädi susistas kõvasti, sest ta oli auväärses ca 30+ vanuses otsustanud enda hambad breketitega sirgeks ajada. See on nii nunnu, kui täiskasvanu inimesed breketitega ringi jooksevad. Teeb neid nooremaks kuidagi. Aga tööintervjuu mõttes tekitas see hoobilt olukorra, et pigem olin mina enesekindel ja asjalik, ja tema natuke ebalev ja susitav ja kangesti toredakene.
Jutt sujus ilusti kuni selle kohani, kui me hakkasime rääkima minu palgasoovist. Ma ei tea, võibolla on mul ebarealistlikult kõrged ootused aga igatahes pani minu pakutud number tädi õhku ahmima. Siis ta arvutas selle poola zlottidesse ümber ja ahmis veel natuke aega õhku. Peale seda, kui ta oli ennast natuke kogunud, küsisin, et kui palju siis nende pakkumine oleks?
Arutasime ja arvutasime mõnda aega ning kokkulepe jäi, et ta esitab minu soovid juhtkonnale ja siis nad arutavad ja arvutavad, kas neil tasub sellistel tingimustel ette võtta toda projekti, milles minu eesti keele oskus on võtmerolliga. Ilmselgelt pole minul mõtet võtta vastu tööd, mille tasu kataks napilt mu lapsehoidjakulud. Ja ilmselgelt tuleb neil minu palkamiseks langetada mingeid kasumimarginaale või hoida kuskilt kokku. Igatahes jään huviga ootama, mida nad otsustavad. Selle kuu lõpuks hiljemalt peaks vastuse saama.
Tavaliselt on mul peale poola keele ja enne balletitundi poolteist tundi aega. Kuna metrooga saab punktist A punkti B umbes 15 minutiga, siis ülejäänud aega olen lihtsalt kuskil kaubanduses ringi luusides surnuks löönud. Aga no kaua sa jaksad seda värvilist kribu-krabu vahtida?
Tantsustuudiosse jõuan tavaliselt piisavalt vara, et saan piiluda ühes klaasseinaga saalis toimuvat ladina tundi. Ja ausalt öeldes kripeldab natuke! Siis kui ma ladina ära lõpetasin, olin sellest niiiiii tüdindenud. Ja stiilivahetus jazzi vastu tundus nii hea, et arvasin, et ma enam mitte kunagi ei viitsi tagasi minna. Aga nüüd, vaadates kui äge samba koreograafia neil kokku pandud on, läks hammas verele..
Mõtlesin, et kui prooviks õige?!
Eile poola keele tunni lõpus panin kiiresti koduse töö kirja ja tuiskasin klassist välja nagu oleks mul marutõbine keskerakondlane sabas. Kihutasin metrosse (mis nagu kiuste sel ainukesel korral oli aeglasem, kui tavaliselt), jooksin metrootreppidest üles ühe käega mantlinööpe kinni pannes ja teisega banaani näost sisse ajades. Lõõtsutades jõudsin tantsustuudiosse umbes kaks minutit enne tunni algust. Viskasin sekretäritüdrukule kiiresti kätte oma 10-korra balletikaardi ja lisatunni eest ka raha ja kihutasin riideid vahetama. Ma pole vist kunagi nii kiiresti trenniriideid selga saanud ja nii hirmsa pissihädaga tundi läinud (sest mul polnud aega oodata, kuni WC vabaneb).
Õpetaja tegi väga tõhusa soojenduse ja endal oli selline pokkerinägu peas, et ta justkui ei märka meid seal saalis või lihtsalt üldse ei hooli. Aga soojendus oli tõesti tõhus. Siis tegime terve ühe loo lihtsalt samba põhisammu. Edasi-tagasi, paremale-vasakule, pööre ühele- ja teisele poole. BOOOORING! Lugu sai läbi ja ma juba hingasin kergendatult, et nüüd teeme midagi huvitavamat. Võta näpust! Teine lugu oli natuke kiirem ja jälle sedasama asja! No mida!?
Õnneks oli see ainult osa soojendusest ja edasi läksime koreograafia kallale. Väga põnev asi oli kokku pandud. Piisavalt etteaimamatu ja minu jaoks võõra käekirjaga, et ma pidin hoolega pingutama, et hakkama saada. Edasi läks veel mõnusamaks. Harjutasime pöördetehnikat, mis peaasjalikult tähendas seda, et ühest saali seinast teise pööretega liikudes oli umbes poole saali peal silme ees ainult üks sigrimigri ja kahe jala asemel oli hoobilt tekkinud seitse omavahel keerdus ja sõlmes olevat alajäset.
Tunni lõpetuseks oli lausa rosin. Pasodoble! Oiappi! Seda ma olen kõige vähem teinud ja pilt peeglis oli üsna masendav.
Aga ma tahan, et tunnis oleks väljakutse, ja seda seal oli! Tõenäoliselt proovin edaspidigi sinna tundi jõuda.
Omamoodi toredus oli muidugi peale seda balletiga jätkata. Taaskord välkkiire särgi- ja jalatsitevahetus. Kiire käik sekreturka juurde, et endale vett juurde manguda ning lõõtsutades nagu kaukaasia lambakoer kolmekümnekraadises palavuses saabusin balletiklassi, kus teised õndsas rahus klassikalise muusika saatel tasakesi soojendust tegid. Võiks ju arvata, et ballett on peale tempokat ladina tundi hea rahulik lõõgastus aga reaalsuses on see pigem vihma käest räästa alla minek ja endale veel pangega vee ja konnade pähe valamine.
Küllap teeb see minust tõsise masohhisti aga selline tempo ja koormus on see, mis paneb mind ennast tõsiselt kokku võtma ja pingutama.
Balletitunni lõpuks olin märg nagu kalts, läbi nagu läti raha (miks üldse nii öeldakse?) ja õndsalt õnnelik.
Täna on see-eest haiged umbes kõik suuremad lihasgrupid. Ja need väiksemad ka, mida ma enda arvates ei omanudki. Trepist käin nagu väike haige vanainimene, hoian kõvasti käsipuust kinni. Toolile istumine ja püsti tõusmine on kohutavalt piinarikas - paigalistumine on kõige parem plaan. Ja selg on kogu aeg sirge! Sest igasugune muu liigutus on ai-ai-ai!
Ja kõigest hoolimata mul on kuri kahtlus, et esmaspäeval teen seda jälle!
No comments:
Post a Comment