Natuke lumest ning ikka jälle ja uuesti liiklusest.

Talv tuli ka siia ootamatult. Justnagu esimest korda juhtuks selline imeasi, et lumi tuleb maha. Ja loomulikult see pisike pisiasi, et ilmateade oli lume saabumist ennustanud juba nädal aega ette, läks tavapäraselt kõrvust mööda. Millal ilmateade enne õigust rääkinud on?!

Kui Tallinnas tekitab ootamatu lumetorm kaose siis see, mis selle linna mastaapides toimub esimesel kahel esimesel lumepäeval, on täielik müstika! Õnneks langes kõige suurem hullumaja laupäeva hommikusse, mil enamusel inimestel on valida, kas nad tulevad kodust välja, või mitte. Minul oli igatahes julge plaan kella 12ks trenni jõuda. Esimese kahe kilomeetri läbimiseks kulus umbes kümme minutit. Veel ühe kilomeetri läbiseks kulus teine kümme minutit. Umbes siis, kui mul trenn algas, helistas härra abikaasa ja uuris, et kuidas mul läheb. Kirjeldasin olukorda ning nentisin, et trenn vist jääb ära, kui ma just imekombel lendu ei tõuse. Ta palus mul ettevaatlikult sõita, mis tundus ääretult irooniline olukorras, kus liikumiskiirus oli umbes meeter minutis. Peale umbes tunniajast hubast autosviibimist ning ajaviiteks kõvasti ja valjusti laulmist jõudsin tagasi koju. Keskmiseks liikumiskiiruseks selle tunni aja vältel oli selline paras jalakäija tempo 6km/h...
Esmaspäevaks olid juba linnaelanikud hakanud olukorraga harjuma, ning tänavad puhtaks sulama. Hommikul laste kooli viimiseks kasutasime takso teenuseid aga pärastlõunal julgesin juba ise uuesti sõitma hakata.

Naljakas on vaadata, kuidas see lumi tuli kohati alles lehes puudele ning õitsvatele lilledele. Meie õunapuu oli alles roheline, kuigi vaikselt hõrenes. Krüsanteemid aias õitsesid ning naaberaedades oli roosegi veel. Lume ja külma tulekuga püüavad puud kiiresti kõiki lehti korraga maha raputada. Esmaspäeva hommikul koju tulles nägin ühel vaiksel kõrvaltänaval imeilusat pilti, kuidas erkkollaseid südamekujulisi lehti sadas vaikse sahinaga, nagu vihma ühe kõrge põõsa otsast. Meie murel taga-aias on enda aluse katnud paksu lehevaibaga, justnagu tahaks juuri külma eest kinni katta.

Veel Varssavi liikluse eripäradest. Nimelt Pargi&Reisi parkla! Olen vist umbestäpselt ühe korra Wilanowska metroopeatuse parkimismaja kasutanud ning ei mäletanud sellest midagi erilist. Sõida sisse, pargi ära, mine metroo peale. Lihtne! Kuna mu tantsutrennid toimuvad üsna absurdselt kaugel, siis olen juba mõnda aega mõelnud jätta auto poole tee peale P&R parklasse ning metrooga edasi sõita. Ühel õhtul tegin plaani teoks. Tavalise parkimispileti asemel sülitas masin mulle korraliku plastkaardi. Ok, miks ka mitte. Kõik sujus kenasti. Metroo on kiire, puhas, mugav ja viib mind täpselt sinna, kuhu vaja minna. Tõsiselt lõbusaks läks asi tagasi tulles! Toppisin tolle plastkaardi kassaautomaati ning ekraanile tuli summa - 100zl! MIDA?! (see on siis ca 25€). Tammusin nõutu näoga ühelt jalalt teisele, tagusin kõiki nuppe, mis võiks mulle anda inglisekeelsed juhised. Ei midagi. Lõpuks sülgas masin mulle kaardi tagasi. Otsisin üles, kus on kirjas parkla kasutamise reeglid. Tohutu pikk jutt - kõik sulaselges poola keeles... krt. Kõndisin ümber tolle teadetetahvli. Kõndisin ümber kassaautomaadi. No ei saa targemaks! Vahtisin abitu näoga ringi. Aga õhtul kella 22 paiku pole sellest ka palju abi. Toppisin kaardi tagasi automaati ja hakkasin uuesti nuppe vajutama. Mingi hetk kostis kahisevast kõlarist üks härra, kes uuris ilusas selges poola keeles, et kuidas tema mind aidata saaks? Mina kergelt ärritunult lasin käiku oma lemmikfraasi - kas härra inglise keelt räägib? Tema kukub mulle vastu jahuma - ticket, ticket.. mis pilet??!?! Õmmmm. No mitte ei razumeeju enam üldse! Just siis, kui mul tuli tahtmine kas nutma või röökima pista, astus ligi üks naisterahvas, kes ilusas selges inglise keeles uuris, et kas mul on abi vaja? Ignoreerisin hoobilt toda tüüpi, kes mulle "ticket, ticket" karjus ja küsisin naiselt, et kudamoodu OMETI see aparaat töötab ja ega ma ei pea ometi kolmetunnise parkimise eest äärelinnas 100 raha välja köhima? Sain teada, et parkimiskaardi valideerimiseks peab mul olema automaati toppida ühistranspordi pilet, mille kestus on minimaalselt 24h. Mina loomulikult olin ostnud 20 min kestva pileti ning selle peale ütles masin mulle lihtsalt bööö. Hea et need aparaadid keelt näidata ei oska...
Mu vastleitud sõber valideeris parkimiskaardi oma kuukardiga ära ning see seiklus lõppes edukalt! Mida ma sellest õppinud olen? P&R parklasse ei tasu enne sisse sõita, kui olen veendunud, kuidas mind sealt pärast välja lastakse! Ja üldse tuleks kolida kuhugi, kus võiks auto garaazi ära panna ning metroo ja trammiga sõitma hakata.

Jätkuks hommikuste inimkatsete teemal.

Kell on täpselt nii kaugel, et selleks et hommikul kell kuus üles tõusta, peaks ma juba kaks tundi õndsalt unenägusid vaatama. Selle asemel ma istun ja kirjutan sellest, kuidas jube raske on hommikuti vara tõusta...

Oktoobri algul alanud inimkatsetused on jätkuvalt paikaloksumise faasis. On selge, et plaan hommikuti varem tõusta ja joogat teha, on hea ja asjalik. Peale kolmveerandtunnist sirutamist, venitamist, sõlmekeeramist ja lahtiharutamist on laste üles äratamine ja riidesse toppimine hämmastavalt lihtne ja stressivaba ülesanne.

Hommikune jooga näeb välja umbes nii, et kell 6 heliseb kell. Kell 6:05 heliseb uuesti. Kaks minutit hiljem ma voolan tasakesi voodi serva poole. Otsin kinnisilmi endale midagi selga ja liigun käsikaudu kobades oma toa poole. Õnneks on see magamistoale väga lähedal ja vahepeal ei pea trepist käima...
Rullin mati lahti ja sätin selle otseks. Millegipärast oli mu Kreeta joogaõpetajal alati mingi eriline kinnisidee, et joogamatt peab olema põrandamustri järgi täpselt otse sätitud ning see obsessioon on mulle nii kõvasti külge jäänud, et isegi poolmagades teen kindlaks, et joogamatt ei oleks viltu!
Mati servale astudes ja ennast välja sirutades teen silmad juba vaikselt lahti. Kuigi ega erilist vahet pole, ses sel hetkel on õues alles puha pime.
Siis pean endaga maha lühikese diskussiooni, et mitu päikesetervitust ma täna teen.
Ja siis ma lõpetan mõtlemise ära, sest mu aju protesteerib sellisel ebainimlikul kellaajal igasuguse vaimse töö vastu.
Umbes selleks ajaks, kui mu aju hakkab vaikselt tuure üles võtma, on ka väljas valgemaks läinud.
Alustasin oma ashtanga esimese seeria algusest ning hakkasin sinna iga kord lisama ühe asana rohkem, ning tänaseks olen jõudnud peaaegu esimese seeria poole peale. Rohkem ei mahuta ajaliselt ära muul kombel, kui tuleb varem tõusma hakka (EI, seda ma ei tee!) või jätta kogu hommikune lastega majandamine härra abikaasa teha (seda ei tee tema). Nii et praegu teen niipalju kui jõuan enne, kui kell kukub 7:00. Ja siis asume koos parimate kavatsustega hommikuste tegevust kallale.

Hommikuti on keha palju unisem ja kangem nii et mind ennastki hämmastab, kui vähe ma paindun. Aga samas on õhtuses tantsutunnis hoopis parem painduvus, kui varem. Praegune rütm on kujunenud välja nii et esmaspäeviti ma alustan rõõmsalt nädalat hommikul kell 6 ning esmaspäeva õhtu on mul lemmik - alustuseks ballett ja siis jazz! Koju jõuan poole öö ajal ning teisipäeva hommikul olen täiesti võimetu ennast voodist välja lohistama enne 7:15. Teisipäeval toibun tasakesi ja kolmapäeva hommikuks olen taas valmis vara ärkama. Kolmapäeva õhtul on salsa ja jazz ning hilisõhtune koju jõudmine. Mis taaskord tagab selle, et neljapäeva hommikul ma loen oma jazzi tunnist saadud sinikaid üle ja kaeban, kui raske mul olla on. Reede hommikuks olen taastnud ja vaevlen süümepiinades, et miks ma ikka IGA hommik ei suuda joogat teha. Nii et lohistan ennast taas joogamatini. Keskmiselt 3/5 on headel nädalatel normaalne. Ja võibolla see ongi alustuseks paras. Eesmärk on jõuda 5/5 ja ilusas tulevikus 6/7. Ja loomulikult tahaks jõuda terve seeria tegemiseni. Aga kuidas seda ajaliselt ära lahendada, seda ma veel ei tea. Plaanid peavadki olema ambitsioonikad, ainult niimoodi on võimalik midagi ära teha :)

Tehtud!

Niisiis! Palun pasunahelisid ja trummipõrinat. Kuulete? Järgneb oluline teadaanne!
Ära tegin!!! Praktikakoht on minu!

Reedel sain lõpuks ometi kauaoodatud telefonikõne. Õigupoolest olin juba teisipäeval täitsa masenudunud ja pahur sest arvasin, et seda kõnet ei tulegi. Lohistasin jalgu järele ja turtsusin kõigi peale, kes mulle teele ette jäid. Arutasin omaette, et no KUI raske on siis võtta telefonitoru ja mulle teada anda MIKS nad mind oma programmi ei kaasa. Urr-mörr-turts. Poolakad sihukesed. Alati kui midagi valesti on, siis on hea süüdistada teise inimese rahvust, sest see on see "viga" mida minul kindlasti endal küljes ei ole. Sest ega ju teisest rahvusest inimene ometi niimoodi ei teeks? Ja siis ma kirun samamoodi rahvuslikul põhjal eestlasi taga, sest üksikult võttes on nad kõik normaalsed inimesed. Kõik, mis valesti on, toimub mingil ebamäärasel rahvuslikul tasandil. On keegi umbmäärane "nemad", kelle kaela ajada kõik mida inimesed valeti teevad. "Mina" ja "meie" teeme asju õigesti ja "nemad" mitte...
Aga jälle filosofeerin mingil umbluu teemal, selle asemel et asjast rääkida.

Igatahes olin ma sellele plaanile juba käega löönud ja hakkasin uusi plaane tegema.
Reedel võtsin osa kohaliku "padjaklubi" koosolekust. Mums and tots of Warsaw on selline tore ühendus emadest, kes on siia kolinud kokku üle terve maailma ning kasvatavad lapsi ja maadlevad igapäevaselt kõigi nende rõõmude ja muredega, mida toob kaasa elamine ja hakkamasaamine võõral maal. Olen seni nende tegemistest veidi kõrvale jäänud aga kuna see koosolek toimus seekord mulle nii lähedal ning ma otsisin endale uut plaani ja väljundit, siis otsustasin kohale minna. Oli tore hommikupoolik koos tee, koogi ja huvitavate inimesetega.

Ning pärastlõunal lastele järele sõites sain kõne Carolina meditsiinikeskusest. Umbes kuu aega tagasi käisin seal kohapeal uurimas ja vestlemas ning nad pakkusid, et võiksin kandideerida praktikakohale. See ei taga mulle küll veel töökohta aga on suurepärane samm selles suunas. See on võimalus õppida oma ala parimatelt ning näidata, mida ma ise oskan. See viimane idee teeb mind muidugi vähe närviliseks.. sellest on päääääris palju aega möödas, kui ma reaalselt täiskasvanud patsienti lähedalt nägin.
Igatahes õnnestus mul ennast poolte lasteaiakasvatajate ja paari lapsevanema silma all korralikult poolearulisena tõestada, kui ma huilates ja rõõmust kiljudes mööda lasteaia hoovi ringi kekslesin, ogaralt naerda turtsusin ja iseendal hingata käskisin.
26.novembrist alustan praktikaga. See saab kindlasti põnev olema!

Pähklihooaeg. Varahommikused inimkatsed ja kuidas ma laupäeval kesklinnas jõlkusin.

Nagu mu eelmisest postitusest lugeda võis, on siinne sügis uskumatult ebastabiilse närvikavaga tüüp. Tänaseni on ilusaid tuulevaikseid ja päikeselisi päevi, kui õues on +20 kraadi. Ja need vahelduvad selliste päevadega, kui hommikul ei saa voodist välja, sest madalrõhkkond surub ajud vastu põrandat laiaks ning väljas sajab kasse/koeri/pussnuge/väikeseid poisse. Ja pähkleid! Meil on maja ees väiksemate pähklitega Kreekapähklipuu ja maja taga aianurga suurte pähklitega kultuurvorm. Ja sel aastal on jälle pööraselt palju pähkleid. Tuulisema ilmaga ei julge pähklipuu alla minnagi - need on ju maru suured ja rasked. Plastist kompostikasti kaanele lõi üks suure tuulega alla tulnud pähkel lausa augu sisse!
Oma aia Kreeka pähklid on toredad. Ilusatel õhtutel istume rõdul, lobiseme, filosofeerime, luristame teed ja kopsime pähkleid katki. Ja kuna suure tee müra siia ei kosta, siis ei saaks nagu arugi, et linnas elad. Ümberringi on rohelised aiad ja tasased vanainimesed ning maja taga olevat kolmekordset kortermaja pole murelipuu tagant eriti näha. See-eest on sealt väga hästi kuulda, kui meie oma naaberpianist harjutab. Õnneks on ta selles kunstis juba väga hea - niisama klimberdamisest tüdineks ära. Aga tema mäng on väga toredaks taustamuusikaks.

Peale mõningast teeluristamist ja filosofeerimist otsustasime eelmisel nädalal, et hakkame hommikuti tõusma varem ja korraliku inimese kombel võimlema. Mina rullisin oma joogamati lahti ja J. tuletas meelde kuidas Tai Chi käis. Esimese nädala tulemus on ümmarguselt 50/50. Mina suutsin endale hommikul kell 6 jalad alla saada 2/5 hommikutest ja J. oli natuke edukam - 3/5. Jätkame püüdlemist, et kevadeks oleks regulaarne 5/5 tulemus tavapärane.
Pean nentima, et kuigi esialgu tundub kell 6 voodist välja veeretamine ja joogamatini roomamine suht võimatu tegevus, siis kui esimesed kummardused ja sirutused tehtud, hakkab aju vaikselt ennast käima tõmbama. Ning kella 7ks peavad vaesed lapsed kannatama rõõmsalt ringihüplevaid vanemaid, kellel on esimene tee ära joodud ja kes on talumatult reipad niii absurdselt varajasel kellaajal. Õnneks ei ole nad veel teismelised ega oska sõnastada, kui tüütu selline asi olla võib.

Tööalaselt on vaikus. Saatsin avaldused-dokumendid ära, ning lihtsalt ootan. Ametlikult on neil aega mulle vastust haududa 14 päeva ning see täitub uue nädala kolmapäeval. Nagu poolakatele kipub kombeks olema, ei hakka keegi vaevuma vastuse saatmisega ENNE tähtaja täitumist. Loodan, et see, et ma eitavat vastust pole saanud, tähendab positiivset tulemust uuel nädalal. Siis tuleb ennast praktika käigus teha kohutavalt vajalikuks ning asjalikuks ja peale seda küsida endale piisavalt suur palganumber. Sest mul on kohe praegu vaja PUNAST Toyota Yaris hübriidi! Kellelgi ei seisa üleliigselt garaazis? Ma pakuks talle lahkelt head kodu :)
Ja loomulikult ei jookseks huvitav töö heas keskkonnas ka sugugi mööda külge maha...

Eelmisel nädalavahetusel oli mul veel üks tore ettevõtmine. Millalgi suvel pöörduti mu poole palvega aidata läbi viia mingisuguseid linnamänge. Nad vajasid inimest, kes räägiks eesti keelt emakeelena. Andsin oma nõusoleku ilma pikemalt süvenemata. Nädal enne mängu sain mõned täpsustavad e-mailid ja mingi TOHUTU pika nimekirja sõnu, mis paluti eesti keelde tõlkida. Urisesin ja turtsusin viimasel minutil saadetud ülesande pärast aga tegin oma parima. Laupäeval oli linnamänguks ideaalne päev - päike säras. Sain mängujuhtidega linnas kokku, tutvusin oma paarilisega ning meid juhtati ühte parki, kus pidime veetma ülejäänud päeva. Mäng seisnes sellest, et linnas oli erinevates kohtades erinevate keeltega seotud punktid, kus sai täita ülesandeid. 3-5 inimesest koosnevad meeskonnad pidid läbima niipalju punkte, kui võimalik ja andma endast parima, et rääkida igasugustes veidrates keeltes... nagu näiteks eesti keel.. Google translator ning tahvelarvutid/telefonid olid suured sõbrad. Minu paariline pidi mängima rahulolematut Poola turisti, kes palus enda reisijuhis ära parandada vahetusse läinud pildid ja pildiallkirjad. Mängijad pidid kokku viima pildid selliste sõnadega nagu sild, ringtee, rongijaam, park jne. Minu käest pidid nad eesti keeles rääkides ostma lennukipileti. Konks oli selles, et kui nad püüdsid mult poola keele lennukipiletit välja rääkida, siis oli see kole kallis. Inglise keele peale ma juba natuke leebusin. Ning kui nad püüdsid eesti keeles seda teha, siis ma olin valmis pileti õige soodsalt käest ära andma. Mängu lõpus loeti allesjäänud mänguraha üle, nii et mida parema hinna nad suutsid välja rääkida, seda parem. Nalja sai kõvasti! Üks noormees püüdis mulle selgeks teha, et "Mul bole balju raaha - ma olen Poola!"  Teine tüüp helistas emale, kes talle telefoni teel sõna-sõnalt dikteeris, kuidas eesti keeles endale lennukipiletit küsida.
Lisaks oli meil mängupaarilisega selline tore omavaheline teineteisemõistmine, et mina rääkisin inglise keeles ning tema poola keeles, sest me kumbki saime teisest keelest aru, aga rääkimise osas oli klomp kurgus.

Päeva nael oli see, et koju naasedes avastasin, et tol päeval oli Varssavis tohutu üldstreigi ja demonstratsioonide päev. Presidendipalee lähedal olid pooled tänavad suletud ning hambuni relvastatud politseinikke ning lippude ja plagudega varustatud demonstrante täis. Ega ma täpselt ei saanudki aru, mille vastu või poolt nad olid. Ikka Solidarnosc, isikuvabadus, rohkem raha ja odavam õlu, ma arvan.
Liiklus oli hullem hullumaja, kui kunagi varem. Õnneks olin otsustanud oma auto koju jätta. Pidin sõitma ühe bussiga ülikooli kandist kesklinna ja sealt teisega edasi koju. Esimese bussi marsruuti oli muudetud ning mingi hetk kuskil all jõe lähedal olles leidis pool bussitäit rahvast, et jalgsi edasi matkamine on oluliselt tõhusam, kui poole meetri kaupa palavas bussis edasi loksuda. Astusin targa näoga teiste kannul ja palvetasin salamisi, et nad ikka läheksid sinnapoole, kus minul tarvis, ses ega ma päris täpselt ei adunud, KUS ma asun. Aga kõik teed viivad Kultuuripalee juurde ning pool tundi hiljem olin enne igasuguseid busse kesklinnas ning sealt edasi sain juba viperusteta koju.
Igav siin linnas igatahes ei hakka!