Tehtud!

Niisiis! Palun pasunahelisid ja trummipõrinat. Kuulete? Järgneb oluline teadaanne!
Ära tegin!!! Praktikakoht on minu!

Reedel sain lõpuks ometi kauaoodatud telefonikõne. Õigupoolest olin juba teisipäeval täitsa masenudunud ja pahur sest arvasin, et seda kõnet ei tulegi. Lohistasin jalgu järele ja turtsusin kõigi peale, kes mulle teele ette jäid. Arutasin omaette, et no KUI raske on siis võtta telefonitoru ja mulle teada anda MIKS nad mind oma programmi ei kaasa. Urr-mörr-turts. Poolakad sihukesed. Alati kui midagi valesti on, siis on hea süüdistada teise inimese rahvust, sest see on see "viga" mida minul kindlasti endal küljes ei ole. Sest ega ju teisest rahvusest inimene ometi niimoodi ei teeks? Ja siis ma kirun samamoodi rahvuslikul põhjal eestlasi taga, sest üksikult võttes on nad kõik normaalsed inimesed. Kõik, mis valesti on, toimub mingil ebamäärasel rahvuslikul tasandil. On keegi umbmäärane "nemad", kelle kaela ajada kõik mida inimesed valeti teevad. "Mina" ja "meie" teeme asju õigesti ja "nemad" mitte...
Aga jälle filosofeerin mingil umbluu teemal, selle asemel et asjast rääkida.

Igatahes olin ma sellele plaanile juba käega löönud ja hakkasin uusi plaane tegema.
Reedel võtsin osa kohaliku "padjaklubi" koosolekust. Mums and tots of Warsaw on selline tore ühendus emadest, kes on siia kolinud kokku üle terve maailma ning kasvatavad lapsi ja maadlevad igapäevaselt kõigi nende rõõmude ja muredega, mida toob kaasa elamine ja hakkamasaamine võõral maal. Olen seni nende tegemistest veidi kõrvale jäänud aga kuna see koosolek toimus seekord mulle nii lähedal ning ma otsisin endale uut plaani ja väljundit, siis otsustasin kohale minna. Oli tore hommikupoolik koos tee, koogi ja huvitavate inimesetega.

Ning pärastlõunal lastele järele sõites sain kõne Carolina meditsiinikeskusest. Umbes kuu aega tagasi käisin seal kohapeal uurimas ja vestlemas ning nad pakkusid, et võiksin kandideerida praktikakohale. See ei taga mulle küll veel töökohta aga on suurepärane samm selles suunas. See on võimalus õppida oma ala parimatelt ning näidata, mida ma ise oskan. See viimane idee teeb mind muidugi vähe närviliseks.. sellest on päääääris palju aega möödas, kui ma reaalselt täiskasvanud patsienti lähedalt nägin.
Igatahes õnnestus mul ennast poolte lasteaiakasvatajate ja paari lapsevanema silma all korralikult poolearulisena tõestada, kui ma huilates ja rõõmust kiljudes mööda lasteaia hoovi ringi kekslesin, ogaralt naerda turtsusin ja iseendal hingata käskisin.
26.novembrist alustan praktikaga. See saab kindlasti põnev olema!