Nagu mu eelmisest postitusest lugeda võis, on siinne sügis uskumatult ebastabiilse närvikavaga tüüp. Tänaseni on ilusaid tuulevaikseid ja päikeselisi päevi, kui õues on +20 kraadi. Ja need vahelduvad selliste päevadega, kui hommikul ei saa voodist välja, sest madalrõhkkond surub ajud vastu põrandat laiaks ning väljas sajab kasse/koeri/pussnuge/väikeseid poisse. Ja pähkleid! Meil on maja ees väiksemate pähklitega Kreekapähklipuu ja maja taga aianurga suurte pähklitega kultuurvorm. Ja sel aastal on jälle pööraselt palju pähkleid. Tuulisema ilmaga ei julge pähklipuu alla minnagi - need on ju maru suured ja rasked. Plastist kompostikasti kaanele lõi üks suure tuulega alla tulnud pähkel lausa augu sisse!
Oma aia Kreeka pähklid on toredad. Ilusatel õhtutel istume rõdul, lobiseme, filosofeerime, luristame teed ja kopsime pähkleid katki. Ja kuna suure tee müra siia ei kosta, siis ei saaks nagu arugi, et linnas elad. Ümberringi on rohelised aiad ja tasased vanainimesed ning maja taga olevat kolmekordset kortermaja pole murelipuu tagant eriti näha. See-eest on sealt väga hästi kuulda, kui meie oma naaberpianist harjutab. Õnneks on ta selles kunstis juba väga hea - niisama klimberdamisest tüdineks ära. Aga tema mäng on väga toredaks taustamuusikaks.
Peale mõningast teeluristamist ja filosofeerimist otsustasime eelmisel nädalal, et hakkame hommikuti tõusma varem ja korraliku inimese kombel võimlema. Mina rullisin oma joogamati lahti ja J. tuletas meelde kuidas Tai Chi käis. Esimese nädala tulemus on ümmarguselt 50/50. Mina suutsin endale hommikul kell 6 jalad alla saada 2/5 hommikutest ja J. oli natuke edukam - 3/5. Jätkame püüdlemist, et kevadeks oleks regulaarne 5/5 tulemus tavapärane.
Pean nentima, et kuigi esialgu tundub kell 6 voodist välja veeretamine ja joogamatini roomamine suht võimatu tegevus, siis kui esimesed kummardused ja sirutused tehtud, hakkab aju vaikselt ennast käima tõmbama. Ning kella 7ks peavad vaesed lapsed kannatama rõõmsalt ringihüplevaid vanemaid, kellel on esimene tee ära joodud ja kes on talumatult reipad niii absurdselt varajasel kellaajal. Õnneks ei ole nad veel teismelised ega oska sõnastada, kui tüütu selline asi olla võib.
Tööalaselt on vaikus. Saatsin avaldused-dokumendid ära, ning lihtsalt ootan. Ametlikult on neil aega mulle vastust haududa 14 päeva ning see täitub uue nädala kolmapäeval. Nagu poolakatele kipub kombeks olema, ei hakka keegi vaevuma vastuse saatmisega ENNE tähtaja täitumist. Loodan, et see, et ma eitavat vastust pole saanud, tähendab positiivset tulemust uuel nädalal. Siis tuleb ennast praktika käigus teha kohutavalt vajalikuks ning asjalikuks ja peale seda küsida endale piisavalt suur palganumber. Sest mul on kohe praegu vaja PUNAST Toyota Yaris hübriidi! Kellelgi ei seisa üleliigselt garaazis? Ma pakuks talle lahkelt head kodu :)
Ja loomulikult ei jookseks huvitav töö heas keskkonnas ka sugugi mööda külge maha...
Eelmisel nädalavahetusel oli mul veel üks tore ettevõtmine. Millalgi suvel pöörduti mu poole palvega aidata läbi viia mingisuguseid linnamänge. Nad vajasid inimest, kes räägiks eesti keelt emakeelena. Andsin oma nõusoleku ilma pikemalt süvenemata. Nädal enne mängu sain mõned täpsustavad e-mailid ja mingi TOHUTU pika nimekirja sõnu, mis paluti eesti keelde tõlkida. Urisesin ja turtsusin viimasel minutil saadetud ülesande pärast aga tegin oma parima. Laupäeval oli linnamänguks ideaalne päev - päike säras. Sain mängujuhtidega linnas kokku, tutvusin oma paarilisega ning meid juhtati ühte parki, kus pidime veetma ülejäänud päeva. Mäng seisnes sellest, et linnas oli erinevates kohtades erinevate keeltega seotud punktid, kus sai täita ülesandeid. 3-5 inimesest koosnevad meeskonnad pidid läbima niipalju punkte, kui võimalik ja andma endast parima, et rääkida igasugustes veidrates keeltes... nagu näiteks eesti keel.. Google translator ning tahvelarvutid/telefonid olid suured sõbrad. Minu paariline pidi mängima rahulolematut Poola turisti, kes palus enda reisijuhis ära parandada vahetusse läinud pildid ja pildiallkirjad. Mängijad pidid kokku viima pildid selliste sõnadega nagu sild, ringtee, rongijaam, park jne. Minu käest pidid nad eesti keeles rääkides ostma lennukipileti. Konks oli selles, et kui nad püüdsid mult poola keele lennukipiletit välja rääkida, siis oli see kole kallis. Inglise keele peale ma juba natuke leebusin. Ning kui nad püüdsid eesti keeles seda teha, siis ma olin valmis pileti õige soodsalt käest ära andma. Mängu lõpus loeti allesjäänud mänguraha üle, nii et mida parema hinna nad suutsid välja rääkida, seda parem. Nalja sai kõvasti! Üks noormees püüdis mulle selgeks teha, et "Mul bole balju raaha - ma olen Poola!" Teine tüüp helistas emale, kes talle telefoni teel sõna-sõnalt dikteeris, kuidas eesti keeles endale lennukipiletit küsida.
Lisaks oli meil mängupaarilisega selline tore omavaheline teineteisemõistmine, et mina rääkisin inglise keeles ning tema poola keeles, sest me kumbki saime teisest keelest aru, aga rääkimise osas oli klomp kurgus.
Päeva nael oli see, et koju naasedes avastasin, et tol päeval oli Varssavis tohutu üldstreigi ja demonstratsioonide päev. Presidendipalee lähedal olid pooled tänavad suletud ning hambuni relvastatud politseinikke ning lippude ja plagudega varustatud demonstrante täis. Ega ma täpselt ei saanudki aru, mille vastu või poolt nad olid. Ikka Solidarnosc, isikuvabadus, rohkem raha ja odavam õlu, ma arvan.
Liiklus oli hullem hullumaja, kui kunagi varem. Õnneks olin otsustanud oma auto koju jätta. Pidin sõitma ühe bussiga ülikooli kandist kesklinna ja sealt teisega edasi koju. Esimese bussi marsruuti oli muudetud ning mingi hetk kuskil all jõe lähedal olles leidis pool bussitäit rahvast, et jalgsi edasi matkamine on oluliselt tõhusam, kui poole meetri kaupa palavas bussis edasi loksuda. Astusin targa näoga teiste kannul ja palvetasin salamisi, et nad ikka läheksid sinnapoole, kus minul tarvis, ses ega ma päris täpselt ei adunud, KUS ma asun. Aga kõik teed viivad Kultuuripalee juurde ning pool tundi hiljem olin enne igasuguseid busse kesklinnas ning sealt edasi sain juba viperusteta koju.
Igav siin linnas igatahes ei hakka!
Oma aia Kreeka pähklid on toredad. Ilusatel õhtutel istume rõdul, lobiseme, filosofeerime, luristame teed ja kopsime pähkleid katki. Ja kuna suure tee müra siia ei kosta, siis ei saaks nagu arugi, et linnas elad. Ümberringi on rohelised aiad ja tasased vanainimesed ning maja taga olevat kolmekordset kortermaja pole murelipuu tagant eriti näha. See-eest on sealt väga hästi kuulda, kui meie oma naaberpianist harjutab. Õnneks on ta selles kunstis juba väga hea - niisama klimberdamisest tüdineks ära. Aga tema mäng on väga toredaks taustamuusikaks.
Peale mõningast teeluristamist ja filosofeerimist otsustasime eelmisel nädalal, et hakkame hommikuti tõusma varem ja korraliku inimese kombel võimlema. Mina rullisin oma joogamati lahti ja J. tuletas meelde kuidas Tai Chi käis. Esimese nädala tulemus on ümmarguselt 50/50. Mina suutsin endale hommikul kell 6 jalad alla saada 2/5 hommikutest ja J. oli natuke edukam - 3/5. Jätkame püüdlemist, et kevadeks oleks regulaarne 5/5 tulemus tavapärane.
Pean nentima, et kuigi esialgu tundub kell 6 voodist välja veeretamine ja joogamatini roomamine suht võimatu tegevus, siis kui esimesed kummardused ja sirutused tehtud, hakkab aju vaikselt ennast käima tõmbama. Ning kella 7ks peavad vaesed lapsed kannatama rõõmsalt ringihüplevaid vanemaid, kellel on esimene tee ära joodud ja kes on talumatult reipad niii absurdselt varajasel kellaajal. Õnneks ei ole nad veel teismelised ega oska sõnastada, kui tüütu selline asi olla võib.
Tööalaselt on vaikus. Saatsin avaldused-dokumendid ära, ning lihtsalt ootan. Ametlikult on neil aega mulle vastust haududa 14 päeva ning see täitub uue nädala kolmapäeval. Nagu poolakatele kipub kombeks olema, ei hakka keegi vaevuma vastuse saatmisega ENNE tähtaja täitumist. Loodan, et see, et ma eitavat vastust pole saanud, tähendab positiivset tulemust uuel nädalal. Siis tuleb ennast praktika käigus teha kohutavalt vajalikuks ning asjalikuks ja peale seda küsida endale piisavalt suur palganumber. Sest mul on kohe praegu vaja PUNAST Toyota Yaris hübriidi! Kellelgi ei seisa üleliigselt garaazis? Ma pakuks talle lahkelt head kodu :)
Ja loomulikult ei jookseks huvitav töö heas keskkonnas ka sugugi mööda külge maha...
Eelmisel nädalavahetusel oli mul veel üks tore ettevõtmine. Millalgi suvel pöörduti mu poole palvega aidata läbi viia mingisuguseid linnamänge. Nad vajasid inimest, kes räägiks eesti keelt emakeelena. Andsin oma nõusoleku ilma pikemalt süvenemata. Nädal enne mängu sain mõned täpsustavad e-mailid ja mingi TOHUTU pika nimekirja sõnu, mis paluti eesti keelde tõlkida. Urisesin ja turtsusin viimasel minutil saadetud ülesande pärast aga tegin oma parima. Laupäeval oli linnamänguks ideaalne päev - päike säras. Sain mängujuhtidega linnas kokku, tutvusin oma paarilisega ning meid juhtati ühte parki, kus pidime veetma ülejäänud päeva. Mäng seisnes sellest, et linnas oli erinevates kohtades erinevate keeltega seotud punktid, kus sai täita ülesandeid. 3-5 inimesest koosnevad meeskonnad pidid läbima niipalju punkte, kui võimalik ja andma endast parima, et rääkida igasugustes veidrates keeltes... nagu näiteks eesti keel.. Google translator ning tahvelarvutid/telefonid olid suured sõbrad. Minu paariline pidi mängima rahulolematut Poola turisti, kes palus enda reisijuhis ära parandada vahetusse läinud pildid ja pildiallkirjad. Mängijad pidid kokku viima pildid selliste sõnadega nagu sild, ringtee, rongijaam, park jne. Minu käest pidid nad eesti keeles rääkides ostma lennukipileti. Konks oli selles, et kui nad püüdsid mult poola keele lennukipiletit välja rääkida, siis oli see kole kallis. Inglise keele peale ma juba natuke leebusin. Ning kui nad püüdsid eesti keeles seda teha, siis ma olin valmis pileti õige soodsalt käest ära andma. Mängu lõpus loeti allesjäänud mänguraha üle, nii et mida parema hinna nad suutsid välja rääkida, seda parem. Nalja sai kõvasti! Üks noormees püüdis mulle selgeks teha, et "Mul bole balju raaha - ma olen Poola!" Teine tüüp helistas emale, kes talle telefoni teel sõna-sõnalt dikteeris, kuidas eesti keeles endale lennukipiletit küsida.
Lisaks oli meil mängupaarilisega selline tore omavaheline teineteisemõistmine, et mina rääkisin inglise keeles ning tema poola keeles, sest me kumbki saime teisest keelest aru, aga rääkimise osas oli klomp kurgus.
Päeva nael oli see, et koju naasedes avastasin, et tol päeval oli Varssavis tohutu üldstreigi ja demonstratsioonide päev. Presidendipalee lähedal olid pooled tänavad suletud ning hambuni relvastatud politseinikke ning lippude ja plagudega varustatud demonstrante täis. Ega ma täpselt ei saanudki aru, mille vastu või poolt nad olid. Ikka Solidarnosc, isikuvabadus, rohkem raha ja odavam õlu, ma arvan.
Liiklus oli hullem hullumaja, kui kunagi varem. Õnneks olin otsustanud oma auto koju jätta. Pidin sõitma ühe bussiga ülikooli kandist kesklinna ja sealt teisega edasi koju. Esimese bussi marsruuti oli muudetud ning mingi hetk kuskil all jõe lähedal olles leidis pool bussitäit rahvast, et jalgsi edasi matkamine on oluliselt tõhusam, kui poole meetri kaupa palavas bussis edasi loksuda. Astusin targa näoga teiste kannul ja palvetasin salamisi, et nad ikka läheksid sinnapoole, kus minul tarvis, ses ega ma päris täpselt ei adunud, KUS ma asun. Aga kõik teed viivad Kultuuripalee juurde ning pool tundi hiljem olin enne igasuguseid busse kesklinnas ning sealt edasi sain juba viperusteta koju.
Igav siin linnas igatahes ei hakka!
Nüüd oled sa siuke mõnus "eks-koduse elu" edasikandja meile siin, lahe kohe lugeda ja ära tunda:)
ReplyDelete