Varssavi koerad

Varssavi koerad on täieõiguslikud ja väärikad linnakodanikud. Nad ei ole mingit harimatud-kasvatamatud penid - kaugel sellest! Tegemist on väärikate, intelligentsete ja kultuurilembeste koerlastega. Inimene on nende hea sõber ja partner. Mitte omanik ega peremees vaid pigem nagu elukaaslane, kes lihtsalt omab paremaid ressursse toidu hankimiseks.

Ja Varssavlased armastavad väga oma koeri. Vähe on peresid kus ei peetaks täieõigusliku pereliikmena vähemalt ühte või mitut koera. Neile ostetakse parim ninaesine, koolitatakse hoolikalt, kammitakse, treenitakse ning hoolitsetakse nende sotsiaalse suhtlusringkonna eest.

Kohtumised nende väärikate koeratõu esindajatega on tihti väga lõbusad ja värvikad. Pargid on koeri täis ning valdav enamus jookseb lahtiselt, sest kes tuleks sellise rumaluse peale, et pereliiget alandaval kombel rihma otsa köita? Peremehed on rahulikud, ning koerad on rahulikud. Keegi ei urise, näita hambaid ega tülita ilmaasjata inimesi. Ja mis neist inimestest - park on ette nähtud omasugustega meeldivaks keskusteluks. Kui üks koerlane kohtab teist omasugust, siis peatub viisakalt, naeratab ja vestab paar sõna sõbralikku juttu. Vahel veedetakse aega koos mängides. Selliseid barbaarseid kombeid nagu teise koera peale urisemine või hammaste näitamine ei tolereerita. Varssavi koer on viisakas ja tsiviliseeritud. Kui omanik on mingil põhjusel rihma otsa pannud, siis teab iga enesest lugupidav peni, et rihma ei sikutata. Elegantselt sammuvad nad peremehe kõrval ning seisatavad aeg-ajalt, et kolleege tervitada.

Kord autoga linna sõites seisin punase fooritule taga kui nägin rahulikul sammul üle vöötraja jalutamas suurt ja majesteetlikku Berni Alpi karjakoera. Heasüdamliku naeratusega jalutas ta rohelise tule ajal üle vöötraja ning istus siis kõnniteele maha, et oodata, millal peremees oma kahe lühikese jalaga järele vudib.

Mõned päevad tagasi kesklinna poolt koju sõites jälgisin Aleje Ujazdowskie peal ühte rotveilerit. See on tänav kus asuvad paljud suuremad saatkonnad, presidendipalee ja Varssavi esinduspark. Nii et igati noobel kant. Ning see koer teadis täpselt kes ta on ja kus ta on. Vabalt ilma rihmata sörkis ta asjalikul moel enda peremehe kõrval. Ilmselgelt heas vormis ning uhke enda üle, kergelt muskleid pingutades ja näilise ükskõiksusega ringi vaadates promeneeris ta mööda ühest saatkonnast teise järel.

Hilisõhtune rongijaam kesklinnas - suurte jalgade ja kõrvadega pänta on just koos peremehega suurlinna saabunud. Alles eile oli elu külas nagu peo peal ja kõik kohalikud koerad omad ja tuttavad. Aga äkki topiti rongi ja toodi siia.. Siin on liiga palju autosid ja need linnakoerad on kõik kole peened ja kuulekad. Mis siis, kui ma tahan kassi taga ajada? Kas see on siin üldse lubatud?

Väärikalt ja kultuurselt ei käitu mitte ainult tõukoerad, vaid ka lugematu hulk kirjuid segaverelisi penisid, keda koheldakse täpselt sama hästi nagu klanitud tõukoeri. Õhtupoolikul Varssavi kesklinnas jalutas mööda kõnniteed proua oma kahe koerakesega. Suurem neist keskmist kasvu traatkarvaline terjeri-laadne südikas seikleja. Väiksem korralikult kammitud-pügatud valge nässu. Teel kohtasid nad teist prouat, kellel olid omakorda kaks koera rihma otsas. Prouad peatusid ning ootasid, et koerad saaksid rahulikult omavahel vestelda ning uudiseid vahetada. Sest korralik linnakoer ei mandu ometi selleni, et edastab uudiseid posti peale siristades. Sõbralikult vesteldes on võimalik uudiste toojale otsa vaadata, küsida, kuidas tal läheb ning veidi isegi oma alumise korruse taksikoera taga rääkida...

Üks koerte lemmikkohti on Pole Mokotowskie park. Suviti on seal üks madal bassein reserveeritud palavuse käes kannatavatele neljajalgsetele. Seal hullab alati kümned lahtiselt ringi jooksvaid penisid, puudlitest ja Yorshire' terjeritest kuni bullterjerite ja krantsideni välja. Keegi ei tülitse ega pahanda - kõigile on ruumi. Samas pargis on nädalavahetusel igal teisel muruplatsil kuulekust harjutamas ja õppimas grupp koeri. Sest iga linnakoer peab ometi olema haritud. Näib, et varssavlaste jaoks on koera haridus vähemasti sama oluline kui laste oma. Pargi keskel asuvas restoranis on koerad lubatud ja isegi teretulnud. Nende jaoks on eraldi nurk, kus kausid on alati täis värsket joogivett ning peale janu kustutamist võivad nad peremehe juures oodata, kuni too on veidi keha kinnitanud.

Vaid üks tilk tõrva on selles koertesõbralikus linnas - koeraomanikud ei ole sama haritud kui koerad ning unustavad vahel oma lemmiku järelt koristada. Loodetavasti Varssavi neljajalgsed põliselanikud harivad enda inimestest abilisi selles vallas. 

Popkultuuri pealetung

Nonii, paistab, et selleks korraks siis sai see halb suusailm läbi. 8.aprilli hommikul särab päike ja järgmiseks nädalaks lubab päevaseid soojakraade üle viie kraadi.Ja oli ka aeg! Kui ma esimese aprilli hommikul üles ärkasin ja aknast välja vaatasin siis ma TÕESTI lootsin et keegi on teinud halba nalja ja mulle mingi pildi akna ette riputanud. Sest 10-15cm rasket märga lund ja pidev paks sadu ei ole aprilli algul isegi mitte naljakas enam. Viimasel koolipäeval enne lihavõttepühi soovisime teiste lapsevanematega pärastlõunal üksteisele häid lihavõtteid ning ilusaid jõule...  Lihavõttemunad ristisime ümber jõulumunadeks.

Mu vanem tütar sai vahepeal märtsi lõpus seitsmeseks. Täiesti veider värk, mina küll ei tunne ennast nii vanana, et võiksin nii suure lapse ema olla. Kuidas on see võimalik, et tema kasvab ja mina ei vanane üldse?

Pidasime klassikaaslastega sünnipäevapidu. Ning ilma igasuguse iroonia ja silmadepööritamiseta pean nentima, et väga tore pidu oli. Nimelt mina ei pidanud selle heaks absoluutselt lillegi liigutama sel aastal. Ilmusin kohale, istusin ja lobisesin kaks tundi mõnusate inimestega ja kui oli aeg lahkuda, siis kogusin oma lapsed ja nende kraami ja jalutasin auto peale. Ei mingit ette valmistamist, kokkamist ega koristamist. Ainult koogi pidin ennem enda lemmikust mahekohvikust üles korjama, kõik ülejäänu oli mängutoa poolt. Vaimustav!

Kui koos tütrega kodus kingitusi lahti harutasime, siis nentisin, et küll on hea, et kord aastas on sünnipäev ning laps saab ka selliseid asju, mida ema poest mitte mingil juhul mitte kunagi ei ostaks (loe: lõikava iroonia, silmadepööritamise ja ohkamisega). Roosast plastmassist Hello Kitty piltidega patareide peal töötav juuste sõlme keeramise aparatuur? No tõsiselt! Mingi tantsumäng mille komplektis on läbilõikavalt halva heliga kõige mõttetumaid ajupurustavamaid poplaulude jupikesi röökiv kõlar? Kamoooon. Ja arvutimäng, mille sisuks on ebardliku kehavormiga tütarlastele riiete valimine. Õäkk. Lisaks kaks joonistamise-värvimise raamatut "models", mis on siin praegu selles vanuses tüdrukutel kohustuslik kraam.

Kõik see pani mind mõtlema popkultuuri pealetungi osas. Siiani oli mul tore tütar, kes joonistas haldjaid ja kuulas Mozarti. Aga äkki ründab igast aknast keha- ja asjadekultus. Palju ilusaid asju on kõik, mida vajad, et õnnelik olla. Riided on tüdruku kõige olulisem identiteet. Suured hirvesilmad ja sipelgpeenike piht on ilusa tüdruku omadused. Hea muusika kordab iiveldamiseni ühte ja sama fraasi...

Võib-olla olen vanamoodne, aga see kõik on nii VALE! See ei ole ilu ja inimväärikus. Ma tahan, et mu tütar kasvaks üles hea ja õnneliku inimesena, kes hoolib loomadest ja loodusest, hindab ilusat reaalse meloodiaga muusikat, joonistab lilli ja maagilisi olendeid. Aga see popkultuur, mida igalt poolt peale pressib, surub peale hoopis teisi väärtuseid. Eile tabasin lapse Youtube'i videosid vahtimas. Panin arvuti kinni, ning selgitasin talle, et minu arvates ei ole ta veel emotsionaalselt valmis selleks, et popkultuuriga tutvust teha. Sest selleks peaks ta olema valmis aru saama, mis on reaalsed väärtused, ning mis illusoorne. Ning seitsmeaastane ei tee veel seda vahet. Kui muusikavideos on ilusate riietega tüdruk, siis ta on kindlasti väga õnnelik, sest tal on palju ilusaid asju. Küsisin, kas ilusad asjad teevad õnnelikuks? Jaaaa. Aga mida veel on vaja, et õnnelik olla? Noh, süüa. Kui me jätame su koju koos hulga ilusate asjadega ja täis külmkapiga ja läheme ise kuskile ära, kas sa oleksid õnnelik? Laps jäi vastuse võlgu...

Olen püüdnud mitte teha rahvuslikul põhjal üldistusi, kuid see sünnipäev näitas ka seda, kui sügavale poolakate teadvusesse on beibekultuur oma juured ajanud. Poolatarid on üldiselt väga hoolitsetud-meigitud. Kui hommikul kell kaheksa kohtud lasteaia riietusruumis lapsevanematega, siis need, kes on varajasest kellaajast hoolimata kammitud-meigitud ja parfüümipilvedes, on nooremapoolsed poolatarid. Mind on alati hämmastanud, et kuidas nad küll tahavad/jaksavad/viitsivad?

Seal, kus ma lastele võimlemistunde annan, on omanikuks üks väga meeldiv ja mõnus naine, kellega rääkides on mul alati õrn ebamugavustunne. Nimelt on tal alati näos puuderkreem, mis on tema enda näo toonist kraadike tumedam. Ning vahel, kui hommikul on kiire olnud, siis pole see isegi päris ühtlaselt. Ebamugav on vestelda, kui kogu aeg riivab silma tumeda näonaha ja heleda kaela vaheline kontrast.

Kõige mõttetumalt beibelikumad kingitused tulid justnimelt Poola päritolu klassikaaslaste käest. Kindlasti parimate kavatsustega, kuid ilma pikemalt mõtlemata ostetud kingitused. Ma näen suurt lünka vanemahariduses selle koha peal, milline on lapse normaalne vaimne-emotsionaalne areng, ning kuidas seda toetada. Kas me tahame oma tütardest kasvatada inimesi, kelle õnnelikkus sõltub uutest riidehilpudest, või võiksid nad olla mõtlevad empaatilised intelligentsed ja loovad inimesed, kes peavad eelkõige tähtsaks oma pere, sõpru ning võimeid ja oskuseid?