Nonii, paistab, et selleks korraks siis sai see halb suusailm läbi. 8.aprilli hommikul särab päike ja järgmiseks nädalaks lubab päevaseid soojakraade üle viie kraadi.Ja oli ka aeg! Kui ma esimese aprilli hommikul üles ärkasin ja aknast välja vaatasin siis ma TÕESTI lootsin et keegi on teinud halba nalja ja mulle mingi pildi akna ette riputanud. Sest 10-15cm rasket märga lund ja pidev paks sadu ei ole aprilli algul isegi mitte naljakas enam. Viimasel koolipäeval enne lihavõttepühi soovisime teiste lapsevanematega pärastlõunal üksteisele häid lihavõtteid ning ilusaid jõule... Lihavõttemunad ristisime ümber jõulumunadeks.
Mu vanem tütar sai vahepeal märtsi lõpus seitsmeseks. Täiesti veider värk, mina küll ei tunne ennast nii vanana, et võiksin nii suure lapse ema olla. Kuidas on see võimalik, et tema kasvab ja mina ei vanane üldse?
Pidasime klassikaaslastega sünnipäevapidu. Ning ilma igasuguse iroonia ja silmadepööritamiseta pean nentima, et väga tore pidu oli. Nimelt mina ei pidanud selle heaks absoluutselt lillegi liigutama sel aastal. Ilmusin kohale, istusin ja lobisesin kaks tundi mõnusate inimestega ja kui oli aeg lahkuda, siis kogusin oma lapsed ja nende kraami ja jalutasin auto peale. Ei mingit ette valmistamist, kokkamist ega koristamist. Ainult koogi pidin ennem enda lemmikust mahekohvikust üles korjama, kõik ülejäänu oli mängutoa poolt. Vaimustav!
Kui koos tütrega kodus kingitusi lahti harutasime, siis nentisin, et küll on hea, et kord aastas on sünnipäev ning laps saab ka selliseid asju, mida ema poest mitte mingil juhul mitte kunagi ei ostaks (loe: lõikava iroonia, silmadepööritamise ja ohkamisega). Roosast plastmassist Hello Kitty piltidega patareide peal töötav juuste sõlme keeramise aparatuur? No tõsiselt! Mingi tantsumäng mille komplektis on läbilõikavalt halva heliga kõige mõttetumaid ajupurustavamaid poplaulude jupikesi röökiv kõlar? Kamoooon. Ja arvutimäng, mille sisuks on ebardliku kehavormiga tütarlastele riiete valimine. Õäkk. Lisaks kaks joonistamise-värvimise raamatut "models", mis on siin praegu selles vanuses tüdrukutel kohustuslik kraam.
Kõik see pani mind mõtlema popkultuuri pealetungi osas. Siiani oli mul tore tütar, kes joonistas haldjaid ja kuulas Mozarti. Aga äkki ründab igast aknast keha- ja asjadekultus. Palju ilusaid asju on kõik, mida vajad, et õnnelik olla. Riided on tüdruku kõige olulisem identiteet. Suured hirvesilmad ja sipelgpeenike piht on ilusa tüdruku omadused. Hea muusika kordab iiveldamiseni ühte ja sama fraasi...
Võib-olla olen vanamoodne, aga see kõik on nii VALE! See ei ole ilu ja inimväärikus. Ma tahan, et mu tütar kasvaks üles hea ja õnneliku inimesena, kes hoolib loomadest ja loodusest, hindab ilusat reaalse meloodiaga muusikat, joonistab lilli ja maagilisi olendeid. Aga see popkultuur, mida igalt poolt peale pressib, surub peale hoopis teisi väärtuseid. Eile tabasin lapse Youtube'i videosid vahtimas. Panin arvuti kinni, ning selgitasin talle, et minu arvates ei ole ta veel emotsionaalselt valmis selleks, et popkultuuriga tutvust teha. Sest selleks peaks ta olema valmis aru saama, mis on reaalsed väärtused, ning mis illusoorne. Ning seitsmeaastane ei tee veel seda vahet. Kui muusikavideos on ilusate riietega tüdruk, siis ta on kindlasti väga õnnelik, sest tal on palju ilusaid asju. Küsisin, kas ilusad asjad teevad õnnelikuks? Jaaaa. Aga mida veel on vaja, et õnnelik olla? Noh, süüa. Kui me jätame su koju koos hulga ilusate asjadega ja täis külmkapiga ja läheme ise kuskile ära, kas sa oleksid õnnelik? Laps jäi vastuse võlgu...
Olen püüdnud mitte teha rahvuslikul põhjal üldistusi, kuid see sünnipäev näitas ka seda, kui sügavale poolakate teadvusesse on beibekultuur oma juured ajanud. Poolatarid on üldiselt väga hoolitsetud-meigitud. Kui hommikul kell kaheksa kohtud lasteaia riietusruumis lapsevanematega, siis need, kes on varajasest kellaajast hoolimata kammitud-meigitud ja parfüümipilvedes, on nooremapoolsed poolatarid. Mind on alati hämmastanud, et kuidas nad küll tahavad/jaksavad/viitsivad?
Seal, kus ma lastele võimlemistunde annan, on omanikuks üks väga meeldiv ja mõnus naine, kellega rääkides on mul alati õrn ebamugavustunne. Nimelt on tal alati näos puuderkreem, mis on tema enda näo toonist kraadike tumedam. Ning vahel, kui hommikul on kiire olnud, siis pole see isegi päris ühtlaselt. Ebamugav on vestelda, kui kogu aeg riivab silma tumeda näonaha ja heleda kaela vaheline kontrast.
Kõige mõttetumalt beibelikumad kingitused tulid justnimelt Poola päritolu klassikaaslaste käest. Kindlasti parimate kavatsustega, kuid ilma pikemalt mõtlemata ostetud kingitused. Ma näen suurt lünka vanemahariduses selle koha peal, milline on lapse normaalne vaimne-emotsionaalne areng, ning kuidas seda toetada. Kas me tahame oma tütardest kasvatada inimesi, kelle õnnelikkus sõltub uutest riidehilpudest, või võiksid nad olla mõtlevad empaatilised intelligentsed ja loovad inimesed, kes peavad eelkõige tähtsaks oma pere, sõpru ning võimeid ja oskuseid?
Mu vanem tütar sai vahepeal märtsi lõpus seitsmeseks. Täiesti veider värk, mina küll ei tunne ennast nii vanana, et võiksin nii suure lapse ema olla. Kuidas on see võimalik, et tema kasvab ja mina ei vanane üldse?
Pidasime klassikaaslastega sünnipäevapidu. Ning ilma igasuguse iroonia ja silmadepööritamiseta pean nentima, et väga tore pidu oli. Nimelt mina ei pidanud selle heaks absoluutselt lillegi liigutama sel aastal. Ilmusin kohale, istusin ja lobisesin kaks tundi mõnusate inimestega ja kui oli aeg lahkuda, siis kogusin oma lapsed ja nende kraami ja jalutasin auto peale. Ei mingit ette valmistamist, kokkamist ega koristamist. Ainult koogi pidin ennem enda lemmikust mahekohvikust üles korjama, kõik ülejäänu oli mängutoa poolt. Vaimustav!
Kui koos tütrega kodus kingitusi lahti harutasime, siis nentisin, et küll on hea, et kord aastas on sünnipäev ning laps saab ka selliseid asju, mida ema poest mitte mingil juhul mitte kunagi ei ostaks (loe: lõikava iroonia, silmadepööritamise ja ohkamisega). Roosast plastmassist Hello Kitty piltidega patareide peal töötav juuste sõlme keeramise aparatuur? No tõsiselt! Mingi tantsumäng mille komplektis on läbilõikavalt halva heliga kõige mõttetumaid ajupurustavamaid poplaulude jupikesi röökiv kõlar? Kamoooon. Ja arvutimäng, mille sisuks on ebardliku kehavormiga tütarlastele riiete valimine. Õäkk. Lisaks kaks joonistamise-värvimise raamatut "models", mis on siin praegu selles vanuses tüdrukutel kohustuslik kraam.
Kõik see pani mind mõtlema popkultuuri pealetungi osas. Siiani oli mul tore tütar, kes joonistas haldjaid ja kuulas Mozarti. Aga äkki ründab igast aknast keha- ja asjadekultus. Palju ilusaid asju on kõik, mida vajad, et õnnelik olla. Riided on tüdruku kõige olulisem identiteet. Suured hirvesilmad ja sipelgpeenike piht on ilusa tüdruku omadused. Hea muusika kordab iiveldamiseni ühte ja sama fraasi...
Võib-olla olen vanamoodne, aga see kõik on nii VALE! See ei ole ilu ja inimväärikus. Ma tahan, et mu tütar kasvaks üles hea ja õnneliku inimesena, kes hoolib loomadest ja loodusest, hindab ilusat reaalse meloodiaga muusikat, joonistab lilli ja maagilisi olendeid. Aga see popkultuur, mida igalt poolt peale pressib, surub peale hoopis teisi väärtuseid. Eile tabasin lapse Youtube'i videosid vahtimas. Panin arvuti kinni, ning selgitasin talle, et minu arvates ei ole ta veel emotsionaalselt valmis selleks, et popkultuuriga tutvust teha. Sest selleks peaks ta olema valmis aru saama, mis on reaalsed väärtused, ning mis illusoorne. Ning seitsmeaastane ei tee veel seda vahet. Kui muusikavideos on ilusate riietega tüdruk, siis ta on kindlasti väga õnnelik, sest tal on palju ilusaid asju. Küsisin, kas ilusad asjad teevad õnnelikuks? Jaaaa. Aga mida veel on vaja, et õnnelik olla? Noh, süüa. Kui me jätame su koju koos hulga ilusate asjadega ja täis külmkapiga ja läheme ise kuskile ära, kas sa oleksid õnnelik? Laps jäi vastuse võlgu...
Olen püüdnud mitte teha rahvuslikul põhjal üldistusi, kuid see sünnipäev näitas ka seda, kui sügavale poolakate teadvusesse on beibekultuur oma juured ajanud. Poolatarid on üldiselt väga hoolitsetud-meigitud. Kui hommikul kell kaheksa kohtud lasteaia riietusruumis lapsevanematega, siis need, kes on varajasest kellaajast hoolimata kammitud-meigitud ja parfüümipilvedes, on nooremapoolsed poolatarid. Mind on alati hämmastanud, et kuidas nad küll tahavad/jaksavad/viitsivad?
Seal, kus ma lastele võimlemistunde annan, on omanikuks üks väga meeldiv ja mõnus naine, kellega rääkides on mul alati õrn ebamugavustunne. Nimelt on tal alati näos puuderkreem, mis on tema enda näo toonist kraadike tumedam. Ning vahel, kui hommikul on kiire olnud, siis pole see isegi päris ühtlaselt. Ebamugav on vestelda, kui kogu aeg riivab silma tumeda näonaha ja heleda kaela vaheline kontrast.
Kõige mõttetumalt beibelikumad kingitused tulid justnimelt Poola päritolu klassikaaslaste käest. Kindlasti parimate kavatsustega, kuid ilma pikemalt mõtlemata ostetud kingitused. Ma näen suurt lünka vanemahariduses selle koha peal, milline on lapse normaalne vaimne-emotsionaalne areng, ning kuidas seda toetada. Kas me tahame oma tütardest kasvatada inimesi, kelle õnnelikkus sõltub uutest riidehilpudest, või võiksid nad olla mõtlevad empaatilised intelligentsed ja loovad inimesed, kes peavad eelkõige tähtsaks oma pere, sõpru ning võimeid ja oskuseid?
:D Sa kujuta nüüd ette, et su elamises kõnnib ringi üks 13,5 aastane puberteet ja sa vaatad vahel ikka päris juhmi näoga, et kust selline su elamisse sai :D Minuga juhtub viimasel ajal seda üsna tihti. No ma alustasin ka varakult selle pereeluga ja tegelikult on üsna tore olla noor ja omada juba päris korralikke mõtlevaid inimesi oma elamises :D......no niipalju kui teismelised mõtlevad :D
ReplyDeleteMis puutub kinkidesse, siis siis kui mina olin väike oli väga pop saada sünnaks uued vildikad ja tahvel šokolaadi. Nüüd on kinkideks vähemalt 10 eurosed ja nutitelefoid ning tahvelarvutid.
Ps. Modelleerimisraamatud on ka meie väiksemal väga päevakorral!
Kujutan ette :D
ReplyDeleteMa olen lasteaias teistest lastevanematest kõigist noorem ja tegelikult on küll hea tunne, et lapsed on juba suhteliselt asjalikud ja minul terve elu veel ees :)
Kusjuures sama siin. Tegelikult on tunne tõesti hea. Ainukesed ebameeldivad momendid tekivad vahepeal siis kui küsitakse kui vana ma olen, siis mõeldakse kõvasti juurde, et aga sul on ju juba nii suur laps ...siis järgneb peas arvutusprotsess ja seejärel ninakrimpsutus või muie. Õnneks aga on neid hetki vähe ja no ma ju olen noor....las krimpsutavad... ninakrimpsutamisest saab enneaegsed kortsud näkku :D
DeleteNormaalne... Need väiksed inglid õpivad seda popkultuuri oma neljakandilistelt lapsehoidjatelt.
ReplyDelete"Pole midagi mugavamat kui vaiksed lapsed teleka ees"
Siis saab ise arvuti taga näoraamatus maailma parandada :)
Kohutav :)
Palju õnne tütre 7-aasta sünnipäeva puhul! Tore, et pidu hästi läks ja et ise eriti selle kordamineku jaoks midagi tegema ei pidanud.
ReplyDeleteMis aga kingitustesse puutub, siis ma mõtlen, et eks lapsed peavad kõigega kursis olema. Nii poppide riiete ja plastmassist printsesside, kui ka mõnusate telgimatkade ja lõkke ääres tondijuttude rääkimisega. Ma ei usu iialgi, et lapsed (eriti veel nii väiksed lapsed nagu sinul) vanematega mõnusa aja veetmise mingi plekikosu vastu vahetaks. Aga las nad näevad, et selliseid asju on ka olemas. Äärmused on mind alati hirmutanud. Minu sugulane otsustas, et telekas on paha ja nende kodus polnud telekat ligi 6 aastat. Samas ei tule telekas ju ainult jama ja seal on vahel ikka päris asjalikke saateid ja silmaringi avardavaid dokumentaale, mille vaatamise järel on hea nähtut arutada. Nüüd nad siis ikkagi ostsid teleka ja lapsed on nagu hullud. Ainult vaataks telekat ja jätavad isegi sõpradega õue minemata, sest telekast tuleb lasetesaade. Teised, kelle jaoks telekas igapäevane asi on, need naudivad pigem õues lumememme ehitamist.
Tervitades,
Eva
Tänud Eva! :)
DeleteMeil ei ole ka juba üle kümne aasta telekat majas olnud. Dokumentaale ja multikaid saab vajadusel vaadata DVD-delt ja internetist.
Usun, et lapsed peavad mingil määral enda eakaaslaste kultuuriga kursis olema aga kes ütleb, millal nad on piisavalt vanad, selleks et neid väärtuseid õiges mõõtskaalas hinnata? Olen pigem ettevaatlik ja konservatiivne selles osas, kui palju ma neile nii varajases eas luban infot keha- ja asjadekultuse kohta. Sest me ei tea, kui sügavalt see nende mällu salvestub. Hiljuti vaatasin briti dokumentaali, kus noorimad anorexia nervosa'ga patsiendid toitumiskliinikus olid 9-10 aastased ning juhataja kinnitas, et läbi aastate on patsientide keskmine vanus aina langenud.
Ma ei tea, kus jookseb piir põhjendatud umbusu ja äärmusesse kaldumise vahel, küllap saan seda siis teada, kui lapsed suureks kasvanud on... :)