Varssavi koerad

Varssavi koerad on täieõiguslikud ja väärikad linnakodanikud. Nad ei ole mingit harimatud-kasvatamatud penid - kaugel sellest! Tegemist on väärikate, intelligentsete ja kultuurilembeste koerlastega. Inimene on nende hea sõber ja partner. Mitte omanik ega peremees vaid pigem nagu elukaaslane, kes lihtsalt omab paremaid ressursse toidu hankimiseks.

Ja Varssavlased armastavad väga oma koeri. Vähe on peresid kus ei peetaks täieõigusliku pereliikmena vähemalt ühte või mitut koera. Neile ostetakse parim ninaesine, koolitatakse hoolikalt, kammitakse, treenitakse ning hoolitsetakse nende sotsiaalse suhtlusringkonna eest.

Kohtumised nende väärikate koeratõu esindajatega on tihti väga lõbusad ja värvikad. Pargid on koeri täis ning valdav enamus jookseb lahtiselt, sest kes tuleks sellise rumaluse peale, et pereliiget alandaval kombel rihma otsa köita? Peremehed on rahulikud, ning koerad on rahulikud. Keegi ei urise, näita hambaid ega tülita ilmaasjata inimesi. Ja mis neist inimestest - park on ette nähtud omasugustega meeldivaks keskusteluks. Kui üks koerlane kohtab teist omasugust, siis peatub viisakalt, naeratab ja vestab paar sõna sõbralikku juttu. Vahel veedetakse aega koos mängides. Selliseid barbaarseid kombeid nagu teise koera peale urisemine või hammaste näitamine ei tolereerita. Varssavi koer on viisakas ja tsiviliseeritud. Kui omanik on mingil põhjusel rihma otsa pannud, siis teab iga enesest lugupidav peni, et rihma ei sikutata. Elegantselt sammuvad nad peremehe kõrval ning seisatavad aeg-ajalt, et kolleege tervitada.

Kord autoga linna sõites seisin punase fooritule taga kui nägin rahulikul sammul üle vöötraja jalutamas suurt ja majesteetlikku Berni Alpi karjakoera. Heasüdamliku naeratusega jalutas ta rohelise tule ajal üle vöötraja ning istus siis kõnniteele maha, et oodata, millal peremees oma kahe lühikese jalaga järele vudib.

Mõned päevad tagasi kesklinna poolt koju sõites jälgisin Aleje Ujazdowskie peal ühte rotveilerit. See on tänav kus asuvad paljud suuremad saatkonnad, presidendipalee ja Varssavi esinduspark. Nii et igati noobel kant. Ning see koer teadis täpselt kes ta on ja kus ta on. Vabalt ilma rihmata sörkis ta asjalikul moel enda peremehe kõrval. Ilmselgelt heas vormis ning uhke enda üle, kergelt muskleid pingutades ja näilise ükskõiksusega ringi vaadates promeneeris ta mööda ühest saatkonnast teise järel.

Hilisõhtune rongijaam kesklinnas - suurte jalgade ja kõrvadega pänta on just koos peremehega suurlinna saabunud. Alles eile oli elu külas nagu peo peal ja kõik kohalikud koerad omad ja tuttavad. Aga äkki topiti rongi ja toodi siia.. Siin on liiga palju autosid ja need linnakoerad on kõik kole peened ja kuulekad. Mis siis, kui ma tahan kassi taga ajada? Kas see on siin üldse lubatud?

Väärikalt ja kultuurselt ei käitu mitte ainult tõukoerad, vaid ka lugematu hulk kirjuid segaverelisi penisid, keda koheldakse täpselt sama hästi nagu klanitud tõukoeri. Õhtupoolikul Varssavi kesklinnas jalutas mööda kõnniteed proua oma kahe koerakesega. Suurem neist keskmist kasvu traatkarvaline terjeri-laadne südikas seikleja. Väiksem korralikult kammitud-pügatud valge nässu. Teel kohtasid nad teist prouat, kellel olid omakorda kaks koera rihma otsas. Prouad peatusid ning ootasid, et koerad saaksid rahulikult omavahel vestelda ning uudiseid vahetada. Sest korralik linnakoer ei mandu ometi selleni, et edastab uudiseid posti peale siristades. Sõbralikult vesteldes on võimalik uudiste toojale otsa vaadata, küsida, kuidas tal läheb ning veidi isegi oma alumise korruse taksikoera taga rääkida...

Üks koerte lemmikkohti on Pole Mokotowskie park. Suviti on seal üks madal bassein reserveeritud palavuse käes kannatavatele neljajalgsetele. Seal hullab alati kümned lahtiselt ringi jooksvaid penisid, puudlitest ja Yorshire' terjeritest kuni bullterjerite ja krantsideni välja. Keegi ei tülitse ega pahanda - kõigile on ruumi. Samas pargis on nädalavahetusel igal teisel muruplatsil kuulekust harjutamas ja õppimas grupp koeri. Sest iga linnakoer peab ometi olema haritud. Näib, et varssavlaste jaoks on koera haridus vähemasti sama oluline kui laste oma. Pargi keskel asuvas restoranis on koerad lubatud ja isegi teretulnud. Nende jaoks on eraldi nurk, kus kausid on alati täis värsket joogivett ning peale janu kustutamist võivad nad peremehe juures oodata, kuni too on veidi keha kinnitanud.

Vaid üks tilk tõrva on selles koertesõbralikus linnas - koeraomanikud ei ole sama haritud kui koerad ning unustavad vahel oma lemmiku järelt koristada. Loodetavasti Varssavi neljajalgsed põliselanikud harivad enda inimestest abilisi selles vallas.