Sügis

Varssavi sügis on ilus. Kuigi õhutemperatuur on Eestile üsna sarnane, võibolla mõned kraadid kõrgem veel, siis ilmad on vähemalt sel sügisel küll natuke ilusamad olnud, kui Eestis.
Taevas on valdavalt selge ja ilm päikeseline ning tuulevaikne. Vihma sajab harva. Lehti see-eest sajab palju! Meie maja ees tänaval on pähklipuu, mis on viimase nädala jooksul hakanud otsustavalt enda suvist kasukat maha ajama. Eile pühkisin alles tänavat ja täna paistab auto napilt-napilt lehtede alt välja. Kompostimaterjalina on lehed hea kraam aga nad võiks ju iseseisvalt vurinal kompostikasti lennata!? Selle asemel ronib iseseisvalt kompostikasti hoopis üks must kõuts, kes on sinna lehtede otsa mugava pesa sisse seadnud.

Eelmise nädalavahetuse veetsin korraks Tallinnas käies. Küll oli hea näha oma sõbrannasid.. Üks asi, millest ma siin olen hakanud nii väga puudust tundma, on võimalus minna kellegiga välja kohvitama ja naistejutte ajama.
Natuke sürreaalne tunne on peale mõningast eemalviibimist Tallinna lennujaamas kuulda, kuidas inimesed räägivad eesti keeles. Ma olen juba ära harjunud, et see on meie pere isiklik trollikeel, millest nagunii keegi teine aru ei saa. Eestis tuleb peale kohe silmipimestav isu kõigi inimestega pidevalt juttu ajada. Tõsine pingutus on rahulikuks eestlaseks jäämine, et jumalaeest mitte ühtegi üleliigset sõna inimestega ei vaheta, muidu vaatavad, et imelik ja äkki saadavad välja uuesti?

Minu toortoidu dieet muidugi Eestis käies jäi üsna poolikuks. Aga tagasi tulles olen ikka püüdlikult jätkanud. Asja võti on jätkuvalt see, et aeg-ajalt tuleb anda endale võimalus eksida. Mul jätkub tahet seda teha ainult niikaua, kuni ma tunnen, et see toit on minu valik, mitte range kohustus. Niisiis hammustan vahel juustu vahele ja no üleeilne risotto kukkus nii geniaalselt hästi välja, et ma ei saanud mitte seda maitsmata jätta.  Ja eile oli pühapäevale kohaselt plaanis õhtune sushi... Aga muul ajal jätkan hobuseannuste puuvilja ja salatiga.
Tulemused on head, kaal langeb tasapisi, allergia on tagasi tõmmanud. Energiat jätkub ja kõht käib hästi läbi. Mulle sobib!

Seoses minu uute söömisharjumustega võtsime eile jälle ette käigu linna servas asuvasse toidukauba hulgimüüki. See on üks vaimustav koht, millest me pole veel pooltki läbi vaadata jõudnud!
Muidugi meie vanad puudekummardajad ja shamaanijärglased ei adunud, et ristiinimestel oli eile siinkandis üks nendest pühadest kus muru ka kasvada ei taha - nii pidulik päev on..
Õnneks mõned üksikud müüjad olid siiski seda meelt, et ka pühade ajal peab süüa saama. Nii et ma tulime koju natuke vaesemana ja autokoormatäie söögikraamiga. Kastitäis ilusaid suuri kohalikke õunu oli 20zł (5€), pirnid olid lausa 40zł kast. Kõige toredam üllatus oli sibulate ostmisel - suur talvevaru-kotitäis sibulaid maksis täpselt niipalju kui 6 (!!!) kohalikku raha. Mingi 1,5€ siis umbes... Mulle meeldib poolas süüa osta!


Viimase aja projekt on lapsehoidja leidmine. Kuna härra abikaasa on pidevalt tööasjus lennus, siis olen korduvalt pidanud lapsed keeltekooli ja tantsustuudiosse kaasa vedama. Kuigi see on neile väga lõbus, on see siiski meile kõigile ka väga väsitav. Nii et tegelen hoolega võimalike kandidaatide väljasorteermisega. Siin on täitsa olemas üks üdini poolakeelne (minu igavene lugupidamine google translator'i loojale) veebileht, mis on midagi Eesti http://lastehoid.net/ sarnast -  http://www.niania.pl/
Eesti lehe kasuks tuleb kohe päris kindlasti kasutamismugavus ja -selgus ning mitte ainult keele osas. See-eest on poolakeelne keskkond põhjalikumalt välja töötatud koos sisselogimise ja keskkonnasisese sõnumite jätmise võimalusega.
Paar toredat kandidaati on juba sõelale jäänud, muuhulgas poolatar, kes õpib soome-ugri filoloogiat!

Nädal puuviljadieeti

Toortoidul olemine on kulgenud enamasti edukalt. Aegajalt taban ennast kohutavat kiuslikus meeleolus, enamasti on selle põhjuseks see, et olen liiga vähe söönud. Vahel ka mitte.
Nädala lõpupoole, neljapäevast alates hakkas tavatoit rohkem meelitama. Esimestel päevadel oli tohutu ind ja vaimustus nii suur, et tavatoit ei tekitanudki erilisi emotsioone. Aga kui J reisilt naases ja kodus rõõmsalt vorsti praadima kukkus, siis läks elu vähe keerulisemaks. Teisest küljest jälle lihtsamaks ka. Saan jätta tema kööki lastele sööki ette andma ja pageda ise oma puuviljakuhjadega teisele korrusele.
Terve selle nädala olen oma toitu hoolikalt kaalunud ja kaloreid välja arvutanud, et aru saada, kui suur see puuvilikuhi täpselt olema peab, millest mulle piisab, et mitte nälga jääda. Tänaseks on enam-vähem pilt selge - pigem rohkem kui vähem. Sest näljane naine on hirmus asi!

Eil õhtul tegin oma paastu pausi ja pidasin sushipidu. Meil on siit 10-15 min jalutamise kaugusel üks tore sushiurgas Justnimelt "urgas" selle sõna kõige sõbralikumas mõttes.
http://matsurisushi.pl/
Eramaja alumine korrus, koridori peal on lett, tagapool uks suurde roostevabast metallist kiiskavasse kööki. Suvel oli õue peal ka üks laud ja kolm tooli. Aga ega nad kohapeal söömisele eriti ei rõhu.
Leti taga on täitsa ehtne jaapanlane, kes on vaimustunud murdmaasuusatamisest ja endise suusatajana väidab ennast olevat Kristina Shmiguniga isiklikult tuttav olevat. Ja miks ka mitte. Abiks on tal paar poola jorssi.
Sealt saab kõige odavamat ja head sushit.
Noorem tirts pistab tõelise õgardi kombel kinni kõigepealt hulga tükke koos saba ja karvadega. Siis hakkab valima, ehk sööb ära kala ja jätab kõik, mis üle jääb, mulle. Vahele kõvasti ingverit.
Vanem laps on õnneks natuke rohkem tsiviliseeritud sööja...

Tänasest jätkan toortoidu peal. Nädal tõestas seda, et üks nädal on liiga lühike aeg, et järeldusi teha. Ning pühapäevane sushisööming andis impulsi, et tegelikult ma tahan ja jaksan jätkata sellel kursil. Vahel tuleb teha endale väikseid järeleandmisi selleks, et mõista, et rajal püsime pole tegelikult üldse nii raske.

Eile võtsime ka oma viimased viinamarjad taime pealt alla. Terve suur kausitäis sai ja niiiii magusad! Pidi olema mingi vana hea Poola sort. Ja tagaaias on meil Kreeka pähklipuu mille saak hakkab küll päev-päevalt vähenema aga sellegipoolest on veel päris hea.

Vanemat tütart tuleb iga päev ja mitu korda päevas veenda, et me EI ole enam Kreekas ja sii tuleb riided selga panna. Tema jookseks lihtsalt suvekleidis ringi ja kui vaja õue minna, siis tõmbaks plätud varba otsa ja fliisi ümber. Olen pidanud päris pahast häält tegema ja andma valikuid stiilis "Jope selga ja lukk kinni või tuppa". Ainult sel juhul paneb ta pahase porina saatel endale midagi selga, ise vastu õendades, et kui temal ei ole külm, siis temal EI ole lihtsalt külm!

Minul on küll juba külm - väljas on päeval 5-6-7 kraadi. Päike on ilus ja taevas enamasti selge.

Katsetused köögipoolel ja "kellesse see laps küll läinud on?"

Sel nädalal olen ette võtnud katse! Alates esmaspäevast olen 100% toortoidu peal.
Idee on küpsenud juba mõnda aega. Eelmisel talvel sattus mu kätte üks hea raamat, mille idee oli peamiselt selles, et vähemalt 75% meie söödavast toidust peaks olema värske kraam. Suvel nägin kõrvalt, kuidas sõbranna pidas rõõmsasti toortoidu dieeti - oli teine terve, rõõmus ja rõõsa. Ja nüüd hiljuti sattusin internetist vaatama esimest 20 min filmist "Food Matters" (http://www.imdb.com/title/tt1528734/), ning otsus sai küpseks - pean vähemasti proovima. Esialgu ei olegi eesmärk rohkem, kui 7 päeva. Siis otsustan, kuidas tunne on - kas jätkan samas vaimus või hammustan vahelduseks juustu peale.
Kokkamisest muidugi ei pääse kuhugi, sest kuigi lapsed mugivad minu kõrvalt suurima rõõmuga ennast silmini puuvilju täis, siis varem või hiljem hakkab mu noorem tütar valjuhäälselt putru või juustu või midagi muud tahedamat nõudma. Vanem tüdruk elab nagunii õhust, armastusest, banaanidest ja juustust. Meie perel on juustuga väga tõsine suhe!

Esimesed kolm päeva on möödunud täitsa edukalt. Hommikut alustan hobuseannuse puuviljadega. Toortoidu puhul on peamine küsimus, kuidas päeva jooksul piisav kogus kaloreid kätte saada, et ei peaks pidevalt kabjalise kombel ennast heinakuhjadest läbi närima. Puuviljad on selleks suurepärased - nämmad, ja palju suhkrut. Toortoidu puhul on mitu erinevat lähenemisnurka, mina võtsin ette selle mis on puuviljarohke ja rasvavaene.
Täpsemalt saab lugeda siit:
http://www.stevepavlina.com/blog/2007/12/30-days-raw/


Nii et siis hommikuks puuviljakuhi, lõunaks röögatu salat ja õhtul jälle puuvilju peale. Eile tegin salati avokaadoga - peale 1,5 päeva puuvilju ja vesist kraami oli see alles raske kõhutäis. Täna avastasin, et päris äge on salatisse lisada natuke porrulauku.


Eks saab näha, kuidas eksperiment kulgeb. Esimese kolme päevaga olen üldjoontes rahul. Energiat jätkub ja meeleolu on enamasti ka hea.

Esmaspäeval oli mul valik - kas jätta ära selle nädala poola keele tunnid või võtta lapsed kaasa, sest J on tööasjus ringi reisimas. Kuna tundi ei tahtnud ära jätta, siis helistasin ning hoiatasin ette, et tulen kolmekesi. Keeltekooli sekretär oli lahkesti nõus neid oma valvsa silma all hoidma, kuni mina keeleväänamisega tegelen. Niisiis kinnitasin tüdrukutele, et kui nad mind vajavad, siis tulgu otsigu ja suundusin tundi. Tunnist naasedes avastasin lapsed mõlemad kõhuli põrandal, peadpidi tooli all! Tuli välja, et nad olid tahtnud mind otsima tulla, aga kuna sekretärineiu ei teadnud, kuhu nad putkavad, siis karjatas nad igaks-juhuks poole tee pealt tagasi. Ja vanem tütar siis oli tasakesi tooli all õnnetu, ning noorem ronis solidaarsusest tema kõrvale.

Toda väiksemat ei hirmuta ega morjenda üldse peaaegu mitte miski. Väljaarvatud see, kui keegi teda keelata püüab. Õhtul läbi linna bussipeatuse poole jalutades püüdsin teda veenda, et ta mulle käe annaks. See kaheaastane vastas mulle selle peale väga resoluutsel toonil "Jäta. Mind. Rahule.!" Ja pistis käed igaks-juhuks taskusse peitu. Sihuke tüüp! Ja kui ma püüdsin teda edasi veenda, et võibolla oleks ikkagi turvaline suurlinna tänaval miljoni inimese vahel mu käest kinni hoida, siis kuulsin ma vastuseks väga pahase "Jätamind. RAHULE!" 
Lihtsalt sunniviisiliselt käest kinni hoidmine viis hoobilt kõhuli viskamiseni.
Niisiis leidsin kuldse kesktee tema kannul jalutamise ja kukil tassimisega. See viimane talle muidugi jälle ei sobinud aga sealt protestimisel ei olnud suurt kasu.
Sellise juraka kõrval on viieaastane jäära tähtkujus sündinud tütar vagur, kui lambuke.

Vahel on päris tore, et me räägime siin omakeskis sellist trollikeelt, millest keegi õrna õhkugi aru ei saa. Näiteks siis, kui lapse suust tuleb bussis siiras kommentaar "See tädi on niiii paks!"

Poola keele ja balleti võlud ning vaevad

Pea nädal aega pole olnud erilist inspiratsiooni peal. Kusjuures tehtud on tegelikult igati ägedaid asju.

Eelmine nädalavahetus oli ZooExpo.
Merisigade näitus - alatest roosadest karvututest isenditest kuni sellisteni, kelle puhul ei saa aru kumma otsaga sööb ja kummaga s...b, sest kogu vorst on ühtlaselt karvane. Kõvasti kalu, kes meenutasid serva peale seisma pandud võileivataldrikuid. Kassinäitus!
Maine Coon on ikka igavesti suur loom! Karvutu kass on nii inetu et lausa nunnu. Ja Bengali kass oli seda nägu, et kohe-kohe hammustab omanikul käelaba otsast, kui too KOHE ta järeltulijat puuri tagasi ei aseta.
Hulganisti reptiile (iuiuiu), sisalikud, maod, ämblikud jumalteabmismuud vingerdised. Kas keegi oskab mulle ära põhjendada MIKS peaks võtma lemmikloomaks nii koledaid asju?
Suured karvased kelgukoerad, ja üks imevahva Jack Russelli terjer. Koeri eriti tol päeval ei olnud. Nende päev oli vist eelmisel päeval olnud.
Moosiga vahvlite söömine - lapsevanemad nentisid, et vanasti oli muru rohelisem, taevas sinisem ja vahvlid maitsvamad. Lapsed vahtisid fanaatiku pilgul oma vahvlit ja ainuüksi idee sellest, et astuda kaks sammu kõige kitsama koha pealt kõrvale ja anda selleks ajaks oma moosist tilkuv vahvel ema kätte ajas meie noorema tütre peaaegu hüsteeriasse. MINU OMA! Pärast vahtis tükk aega umbusklikul pilgul, et äkki söövad käest ära...
Kogu üritus oli nii suure linna kohta üllatavalt väike. Aga me jäime väga rahule. Õnneks ei olnud rahvast ka üleliia palju ja lapsed said näha ja uurida.



Esmaspäeval käisin esimeses poola keele tunnis.
Oo õudust! Esimese kümne minutiga tahtsin nutma hakata ja tunni lõpuks oli tahtmine põrandale kõhuli visata ja valjusti röökides käte ja jalgadega põrandat peksta. Ausalt ka - ma õpiks kreeka keelt iga kell, koos kogu nende hullumeelse tähestiku ja riigivõlaga. Aga poola keel EI OLE normaalne!!! Kuidas on nad tulnud selle peale et täiesti normaalne on panna kokku üheks sõnaks TRZY? Ja sellele järgneb loogiliselt cztery...
Esimeses tunnis oli peale minu veel ainult kaks inimest, kreeklane ja albaanlane. Mõlemad juba natuke aega Varssavis elanud ja tegelikult juba natuke mõikavad seda hullumeelset susisztamiszt.
Õpetaja Kasia on sihuke tore huumorimeelega tüdruk, kes kasutab seda hirmsat keelekümblusmeetodit, et mitte üht sõna mitte üheski teises keeles peale poola keele, ta tunnis ei kasuta. Vahel tuleb tal väga loovaid lahendusi välja mõelda, et ennast arusaadavaks teha. Ja ta on selles väga hea. Tegelikult mul on õnnis lootus, et selle õpetaja, selle metoodika ja nii väikese grupiga saan ma võibolla seda keelt kunagi isegi rääkima hakata. Teise tunni algul tervitasin juba õpetajat rõõmsalt poola keeles. Ja siis ta küsis vastu, et kas ma räägin poola keelt, mille peale ma vana hea tuttava piinliku naeratuse ja õlgadekehitamisega vastasin puhtas kreeka keeles "ligo"! Mu kreeklasest kaasõppur leidis et see oli naljakas. Igatahes peale teist tundi ma enam väga kõvasti röökida ei tahtnudki. Tunneli lõpus paistab valgus ja ühel heal päeval hakkan ma sellest keelest natuke isegi aru saama.

Balletitund see-eest oli puhas õndsus. Vähemalt niikaua kuni ma ei vaadanud peeglis sinnapoole, kus seisis klassi kõige jämedam baleriinihakatis, kes oli kahtlaselt minu nägu... Ma parem vaatasin õpetajat ja kuulasin ilusat muusikat. No ma võiks vabalt ka niisama maksta raha selle eest, et päris baleriini nii lähedalt vaadata. Ilus on! Tema tehnika tuleb nii vaevatult, et jääb mulje nagu oleks see kõige lihtsam ja loomulikum asi maamuna peal. Ja vot siis proovi järele teha. Esiteks ei paindu tavaline homo sapiens niimoodi üldse! Teiseks pole olemas selliseid lihaseid. Ja siis tekivad äkki kuskilt sellised lihased, mille olemasolust enne ainugi polnud ja mis nüüd koledasti haiget teevad. Ja koordinatsioon - mis see on? Pole olemas... Ja siis - palju õnne - proovime hüppeid ja pöördeid. Õpetaja hõljub nagu hanesulekene õrnalt üle saali ja siis hakkad näost punased ja lõõtsutavad elevandihakatised enda arvates teda jäljedama. Mürts!
Õpetaja pöörleb elegantse vurrina mööda diagonaali, sooritades umbes sada piruetti järjest. Elevandihakatised ei leia oma saba ja sarvi üles ja jäävad napilt püsti.
Ja siis me hõljume kõik tunni lõpus saalist välja õnnelike ja enesega rahulolevatena, nagu oleks just hiilgava esietendusega toime tulnud. Jah, palun veel mulle seda trenni! Kõik valutavad lihased ja karm tõde puudulikest oskustest ja üleliigsest kehakaalust ei saa seda õnnist naeratust näolt pühkida.

Täna oli kuu aja jooksul teine väike vihmasabin ja temperatuur on langenud paar kraadi alla kümne. Peaks hakkama varsti maja küttesüsteemiga tutvust sobitama. Lapsed on meil lumeinimesed - neil ei ole kunagi külm. Aga ise otsisin villased sokid sahtlist välja.

Sportlikult

Üritan ennast taas sportliku joone peale saada.
Kaks korda käisin pargis jooksmas. Sihuke väiksemat sorti park kolme tiigiga mille ümber saab saab lipata. Pea kuu aega pole jooksutossusid jalga saanud ja kohe annab tunda - no ikka üldse ei jaksa. Minu ideaalmaastik jooksmiseks oleks tegelikult metsaalune, pargi sillutatud teed ei ole esimene valik. Aga muidu on seal nii ilus ja kuna mul paremaid valikuid lähiümbruses pole, siis sobib see ka. Tuleb jätkata niikaua, kuni ilmad lubavad. Kusjuures terve selle siinviibitud aja jooksul on ainult korra vihma sadanud. Kui samas juunikuus siin käies ainult kallas kogu aeg!

Natuke olen oma joogat meelde tuletanud ja mõelnud, et tegelikult peaks uuesti tundi minema. Ise omaette on ka hea teha, aga tunnis käimine distsiplineerib. Leidsin siin ühe väga toreda joogastuudio, kus on lihtsalt vai-must-tav õpetaja!
http://www.jogaklub.pl/
Ewa Makowska on sihuke pisike tulesäde, kes teeb oma tööd tõelise vaimustuse ja innuga. Kohe esimesest tunnist olin temast võlutud. Ta on nii hingega asja kallal ja tõesti hoolib oma õpilastest.

Ja esmaspäevast lähen tantsutundi ka!
Võtan vanast peast ette oma pikaaegse unistuse ja lähen klassikalise tantsu aluseid omandama. Selg sirgu, kõht sisse ja un, deux, trois!