Pea nädal aega pole olnud erilist inspiratsiooni peal. Kusjuures tehtud on tegelikult igati ägedaid asju.
Eelmine nädalavahetus oli ZooExpo.
Merisigade näitus - alatest roosadest karvututest isenditest kuni sellisteni, kelle puhul ei saa aru kumma otsaga sööb ja kummaga s...b, sest kogu vorst on ühtlaselt karvane. Kõvasti kalu, kes meenutasid serva peale seisma pandud võileivataldrikuid. Kassinäitus!
Maine Coon on ikka igavesti suur loom! Karvutu kass on nii inetu et lausa nunnu. Ja Bengali kass oli seda nägu, et kohe-kohe hammustab omanikul käelaba otsast, kui too KOHE ta järeltulijat puuri tagasi ei aseta.
Hulganisti reptiile (iuiuiu), sisalikud, maod, ämblikud jumalteabmismuud vingerdised. Kas keegi oskab mulle ära põhjendada MIKS peaks võtma lemmikloomaks nii koledaid asju?
Suured karvased kelgukoerad, ja üks imevahva Jack Russelli terjer. Koeri eriti tol päeval ei olnud. Nende päev oli vist eelmisel päeval olnud.
Moosiga vahvlite söömine - lapsevanemad nentisid, et vanasti oli muru rohelisem, taevas sinisem ja vahvlid maitsvamad. Lapsed vahtisid fanaatiku pilgul oma vahvlit ja ainuüksi idee sellest, et astuda kaks sammu kõige kitsama koha pealt kõrvale ja anda selleks ajaks oma moosist tilkuv vahvel ema kätte ajas meie noorema tütre peaaegu hüsteeriasse. MINU OMA! Pärast vahtis tükk aega umbusklikul pilgul, et äkki söövad käest ära...
Kogu üritus oli nii suure linna kohta üllatavalt väike. Aga me jäime väga rahule. Õnneks ei olnud rahvast ka üleliia palju ja lapsed said näha ja uurida.
Esmaspäeval käisin esimeses poola keele tunnis.
Oo õudust! Esimese kümne minutiga tahtsin nutma hakata ja tunni lõpuks oli tahtmine põrandale kõhuli visata ja valjusti röökides käte ja jalgadega põrandat peksta. Ausalt ka - ma õpiks kreeka keelt iga kell, koos kogu nende hullumeelse tähestiku ja riigivõlaga. Aga poola keel EI OLE normaalne!!! Kuidas on nad tulnud selle peale et täiesti normaalne on panna kokku üheks sõnaks TRZY? Ja sellele järgneb loogiliselt cztery...
Esimeses tunnis oli peale minu veel ainult kaks inimest, kreeklane ja albaanlane. Mõlemad juba natuke aega Varssavis elanud ja tegelikult juba natuke mõikavad seda hullumeelset susisztamiszt.
Õpetaja Kasia on sihuke tore huumorimeelega tüdruk, kes kasutab seda hirmsat keelekümblusmeetodit, et mitte üht sõna mitte üheski teises keeles peale poola keele, ta tunnis ei kasuta. Vahel tuleb tal väga loovaid lahendusi välja mõelda, et ennast arusaadavaks teha. Ja ta on selles väga hea. Tegelikult mul on õnnis lootus, et selle õpetaja, selle metoodika ja nii väikese grupiga saan ma võibolla seda keelt kunagi isegi rääkima hakata. Teise tunni algul tervitasin juba õpetajat rõõmsalt poola keeles. Ja siis ta küsis vastu, et kas ma räägin poola keelt, mille peale ma vana hea tuttava piinliku naeratuse ja õlgadekehitamisega vastasin puhtas kreeka keeles "ligo"! Mu kreeklasest kaasõppur leidis et see oli naljakas. Igatahes peale teist tundi ma enam väga kõvasti röökida ei tahtnudki. Tunneli lõpus paistab valgus ja ühel heal päeval hakkan ma sellest keelest natuke isegi aru saama.
Balletitund see-eest oli puhas õndsus. Vähemalt niikaua kuni ma ei vaadanud peeglis sinnapoole, kus seisis klassi kõige jämedam baleriinihakatis, kes oli kahtlaselt minu nägu... Ma parem vaatasin õpetajat ja kuulasin ilusat muusikat. No ma võiks vabalt ka niisama maksta raha selle eest, et päris baleriini nii lähedalt vaadata. Ilus on! Tema tehnika tuleb nii vaevatult, et jääb mulje nagu oleks see kõige lihtsam ja loomulikum asi maamuna peal. Ja vot siis proovi järele teha. Esiteks ei paindu tavaline homo sapiens niimoodi üldse! Teiseks pole olemas selliseid lihaseid. Ja siis tekivad äkki kuskilt sellised lihased, mille olemasolust enne ainugi polnud ja mis nüüd koledasti haiget teevad. Ja koordinatsioon - mis see on? Pole olemas... Ja siis - palju õnne - proovime hüppeid ja pöördeid. Õpetaja hõljub nagu hanesulekene õrnalt üle saali ja siis hakkad näost punased ja lõõtsutavad elevandihakatised enda arvates teda jäljedama. Mürts!
Õpetaja pöörleb elegantse vurrina mööda diagonaali, sooritades umbes sada piruetti järjest. Elevandihakatised ei leia oma saba ja sarvi üles ja jäävad napilt püsti.
Ja siis me hõljume kõik tunni lõpus saalist välja õnnelike ja enesega rahulolevatena, nagu oleks just hiilgava esietendusega toime tulnud. Jah, palun veel mulle seda trenni! Kõik valutavad lihased ja karm tõde puudulikest oskustest ja üleliigsest kehakaalust ei saa seda õnnist naeratust näolt pühkida.
Täna oli kuu aja jooksul teine väike vihmasabin ja temperatuur on langenud paar kraadi alla kümne. Peaks hakkama varsti maja küttesüsteemiga tutvust sobitama. Lapsed on meil lumeinimesed - neil ei ole kunagi külm. Aga ise otsisin villased sokid sahtlist välja.
Eelmine nädalavahetus oli ZooExpo.
Merisigade näitus - alatest roosadest karvututest isenditest kuni sellisteni, kelle puhul ei saa aru kumma otsaga sööb ja kummaga s...b, sest kogu vorst on ühtlaselt karvane. Kõvasti kalu, kes meenutasid serva peale seisma pandud võileivataldrikuid. Kassinäitus!
Maine Coon on ikka igavesti suur loom! Karvutu kass on nii inetu et lausa nunnu. Ja Bengali kass oli seda nägu, et kohe-kohe hammustab omanikul käelaba otsast, kui too KOHE ta järeltulijat puuri tagasi ei aseta.
Hulganisti reptiile (iuiuiu), sisalikud, maod, ämblikud jumalteabmismuud vingerdised. Kas keegi oskab mulle ära põhjendada MIKS peaks võtma lemmikloomaks nii koledaid asju?
Suured karvased kelgukoerad, ja üks imevahva Jack Russelli terjer. Koeri eriti tol päeval ei olnud. Nende päev oli vist eelmisel päeval olnud.
Moosiga vahvlite söömine - lapsevanemad nentisid, et vanasti oli muru rohelisem, taevas sinisem ja vahvlid maitsvamad. Lapsed vahtisid fanaatiku pilgul oma vahvlit ja ainuüksi idee sellest, et astuda kaks sammu kõige kitsama koha pealt kõrvale ja anda selleks ajaks oma moosist tilkuv vahvel ema kätte ajas meie noorema tütre peaaegu hüsteeriasse. MINU OMA! Pärast vahtis tükk aega umbusklikul pilgul, et äkki söövad käest ära...
Kogu üritus oli nii suure linna kohta üllatavalt väike. Aga me jäime väga rahule. Õnneks ei olnud rahvast ka üleliia palju ja lapsed said näha ja uurida.
Esmaspäeval käisin esimeses poola keele tunnis.
Oo õudust! Esimese kümne minutiga tahtsin nutma hakata ja tunni lõpuks oli tahtmine põrandale kõhuli visata ja valjusti röökides käte ja jalgadega põrandat peksta. Ausalt ka - ma õpiks kreeka keelt iga kell, koos kogu nende hullumeelse tähestiku ja riigivõlaga. Aga poola keel EI OLE normaalne!!! Kuidas on nad tulnud selle peale et täiesti normaalne on panna kokku üheks sõnaks TRZY? Ja sellele järgneb loogiliselt cztery...
Esimeses tunnis oli peale minu veel ainult kaks inimest, kreeklane ja albaanlane. Mõlemad juba natuke aega Varssavis elanud ja tegelikult juba natuke mõikavad seda hullumeelset susisztamiszt.
Õpetaja Kasia on sihuke tore huumorimeelega tüdruk, kes kasutab seda hirmsat keelekümblusmeetodit, et mitte üht sõna mitte üheski teises keeles peale poola keele, ta tunnis ei kasuta. Vahel tuleb tal väga loovaid lahendusi välja mõelda, et ennast arusaadavaks teha. Ja ta on selles väga hea. Tegelikult mul on õnnis lootus, et selle õpetaja, selle metoodika ja nii väikese grupiga saan ma võibolla seda keelt kunagi isegi rääkima hakata. Teise tunni algul tervitasin juba õpetajat rõõmsalt poola keeles. Ja siis ta küsis vastu, et kas ma räägin poola keelt, mille peale ma vana hea tuttava piinliku naeratuse ja õlgadekehitamisega vastasin puhtas kreeka keeles "ligo"! Mu kreeklasest kaasõppur leidis et see oli naljakas. Igatahes peale teist tundi ma enam väga kõvasti röökida ei tahtnudki. Tunneli lõpus paistab valgus ja ühel heal päeval hakkan ma sellest keelest natuke isegi aru saama.
Balletitund see-eest oli puhas õndsus. Vähemalt niikaua kuni ma ei vaadanud peeglis sinnapoole, kus seisis klassi kõige jämedam baleriinihakatis, kes oli kahtlaselt minu nägu... Ma parem vaatasin õpetajat ja kuulasin ilusat muusikat. No ma võiks vabalt ka niisama maksta raha selle eest, et päris baleriini nii lähedalt vaadata. Ilus on! Tema tehnika tuleb nii vaevatult, et jääb mulje nagu oleks see kõige lihtsam ja loomulikum asi maamuna peal. Ja vot siis proovi järele teha. Esiteks ei paindu tavaline homo sapiens niimoodi üldse! Teiseks pole olemas selliseid lihaseid. Ja siis tekivad äkki kuskilt sellised lihased, mille olemasolust enne ainugi polnud ja mis nüüd koledasti haiget teevad. Ja koordinatsioon - mis see on? Pole olemas... Ja siis - palju õnne - proovime hüppeid ja pöördeid. Õpetaja hõljub nagu hanesulekene õrnalt üle saali ja siis hakkad näost punased ja lõõtsutavad elevandihakatised enda arvates teda jäljedama. Mürts!
Õpetaja pöörleb elegantse vurrina mööda diagonaali, sooritades umbes sada piruetti järjest. Elevandihakatised ei leia oma saba ja sarvi üles ja jäävad napilt püsti.
Ja siis me hõljume kõik tunni lõpus saalist välja õnnelike ja enesega rahulolevatena, nagu oleks just hiilgava esietendusega toime tulnud. Jah, palun veel mulle seda trenni! Kõik valutavad lihased ja karm tõde puudulikest oskustest ja üleliigsest kehakaalust ei saa seda õnnist naeratust näolt pühkida.
Täna oli kuu aja jooksul teine väike vihmasabin ja temperatuur on langenud paar kraadi alla kümne. Peaks hakkama varsti maja küttesüsteemiga tutvust sobitama. Lapsed on meil lumeinimesed - neil ei ole kunagi külm. Aga ise otsisin villased sokid sahtlist välja.
No comments:
Post a Comment