Varssavi sügis on ilus. Kuigi õhutemperatuur on Eestile üsna sarnane, võibolla mõned kraadid kõrgem veel, siis ilmad on vähemalt sel sügisel küll natuke ilusamad olnud, kui Eestis.
Taevas on valdavalt selge ja ilm päikeseline ning tuulevaikne. Vihma sajab harva. Lehti see-eest sajab palju! Meie maja ees tänaval on pähklipuu, mis on viimase nädala jooksul hakanud otsustavalt enda suvist kasukat maha ajama. Eile pühkisin alles tänavat ja täna paistab auto napilt-napilt lehtede alt välja. Kompostimaterjalina on lehed hea kraam aga nad võiks ju iseseisvalt vurinal kompostikasti lennata!? Selle asemel ronib iseseisvalt kompostikasti hoopis üks must kõuts, kes on sinna lehtede otsa mugava pesa sisse seadnud.
Eelmise nädalavahetuse veetsin korraks Tallinnas käies. Küll oli hea näha oma sõbrannasid.. Üks asi, millest ma siin olen hakanud nii väga puudust tundma, on võimalus minna kellegiga välja kohvitama ja naistejutte ajama.
Natuke sürreaalne tunne on peale mõningast eemalviibimist Tallinna lennujaamas kuulda, kuidas inimesed räägivad eesti keeles. Ma olen juba ära harjunud, et see on meie pere isiklik trollikeel, millest nagunii keegi teine aru ei saa. Eestis tuleb peale kohe silmipimestav isu kõigi inimestega pidevalt juttu ajada. Tõsine pingutus on rahulikuks eestlaseks jäämine, et jumalaeest mitte ühtegi üleliigset sõna inimestega ei vaheta, muidu vaatavad, et imelik ja äkki saadavad välja uuesti?
Minu toortoidu dieet muidugi Eestis käies jäi üsna poolikuks. Aga tagasi tulles olen ikka püüdlikult jätkanud. Asja võti on jätkuvalt see, et aeg-ajalt tuleb anda endale võimalus eksida. Mul jätkub tahet seda teha ainult niikaua, kuni ma tunnen, et see toit on minu valik, mitte range kohustus. Niisiis hammustan vahel juustu vahele ja no üleeilne risotto kukkus nii geniaalselt hästi välja, et ma ei saanud mitte seda maitsmata jätta. Ja eile oli pühapäevale kohaselt plaanis õhtune sushi... Aga muul ajal jätkan hobuseannuste puuvilja ja salatiga.
Tulemused on head, kaal langeb tasapisi, allergia on tagasi tõmmanud. Energiat jätkub ja kõht käib hästi läbi. Mulle sobib!
Seoses minu uute söömisharjumustega võtsime eile jälle ette käigu linna servas asuvasse toidukauba hulgimüüki. See on üks vaimustav koht, millest me pole veel pooltki läbi vaadata jõudnud!
Muidugi meie vanad puudekummardajad ja shamaanijärglased ei adunud, et ristiinimestel oli eile siinkandis üks nendest pühadest kus muru ka kasvada ei taha - nii pidulik päev on..
Õnneks mõned üksikud müüjad olid siiski seda meelt, et ka pühade ajal peab süüa saama. Nii et ma tulime koju natuke vaesemana ja autokoormatäie söögikraamiga. Kastitäis ilusaid suuri kohalikke õunu oli 20zł (5€), pirnid olid lausa 40zł kast. Kõige toredam üllatus oli sibulate ostmisel - suur talvevaru-kotitäis sibulaid maksis täpselt niipalju kui 6 (!!!) kohalikku raha. Mingi 1,5€ siis umbes... Mulle meeldib poolas süüa osta!
Viimase aja projekt on lapsehoidja leidmine. Kuna härra abikaasa on pidevalt tööasjus lennus, siis olen korduvalt pidanud lapsed keeltekooli ja tantsustuudiosse kaasa vedama. Kuigi see on neile väga lõbus, on see siiski meile kõigile ka väga väsitav. Nii et tegelen hoolega võimalike kandidaatide väljasorteermisega. Siin on täitsa olemas üks üdini poolakeelne (minu igavene lugupidamine google translator'i loojale) veebileht, mis on midagi Eesti http://lastehoid.net/ sarnast - http://www.niania.pl/
Eesti lehe kasuks tuleb kohe päris kindlasti kasutamismugavus ja -selgus ning mitte ainult keele osas. See-eest on poolakeelne keskkond põhjalikumalt välja töötatud koos sisselogimise ja keskkonnasisese sõnumite jätmise võimalusega.
Paar toredat kandidaati on juba sõelale jäänud, muuhulgas poolatar, kes õpib soome-ugri filoloogiat!
Taevas on valdavalt selge ja ilm päikeseline ning tuulevaikne. Vihma sajab harva. Lehti see-eest sajab palju! Meie maja ees tänaval on pähklipuu, mis on viimase nädala jooksul hakanud otsustavalt enda suvist kasukat maha ajama. Eile pühkisin alles tänavat ja täna paistab auto napilt-napilt lehtede alt välja. Kompostimaterjalina on lehed hea kraam aga nad võiks ju iseseisvalt vurinal kompostikasti lennata!? Selle asemel ronib iseseisvalt kompostikasti hoopis üks must kõuts, kes on sinna lehtede otsa mugava pesa sisse seadnud.
Eelmise nädalavahetuse veetsin korraks Tallinnas käies. Küll oli hea näha oma sõbrannasid.. Üks asi, millest ma siin olen hakanud nii väga puudust tundma, on võimalus minna kellegiga välja kohvitama ja naistejutte ajama.
Natuke sürreaalne tunne on peale mõningast eemalviibimist Tallinna lennujaamas kuulda, kuidas inimesed räägivad eesti keeles. Ma olen juba ära harjunud, et see on meie pere isiklik trollikeel, millest nagunii keegi teine aru ei saa. Eestis tuleb peale kohe silmipimestav isu kõigi inimestega pidevalt juttu ajada. Tõsine pingutus on rahulikuks eestlaseks jäämine, et jumalaeest mitte ühtegi üleliigset sõna inimestega ei vaheta, muidu vaatavad, et imelik ja äkki saadavad välja uuesti?
Minu toortoidu dieet muidugi Eestis käies jäi üsna poolikuks. Aga tagasi tulles olen ikka püüdlikult jätkanud. Asja võti on jätkuvalt see, et aeg-ajalt tuleb anda endale võimalus eksida. Mul jätkub tahet seda teha ainult niikaua, kuni ma tunnen, et see toit on minu valik, mitte range kohustus. Niisiis hammustan vahel juustu vahele ja no üleeilne risotto kukkus nii geniaalselt hästi välja, et ma ei saanud mitte seda maitsmata jätta. Ja eile oli pühapäevale kohaselt plaanis õhtune sushi... Aga muul ajal jätkan hobuseannuste puuvilja ja salatiga.
Tulemused on head, kaal langeb tasapisi, allergia on tagasi tõmmanud. Energiat jätkub ja kõht käib hästi läbi. Mulle sobib!
Seoses minu uute söömisharjumustega võtsime eile jälle ette käigu linna servas asuvasse toidukauba hulgimüüki. See on üks vaimustav koht, millest me pole veel pooltki läbi vaadata jõudnud!
Muidugi meie vanad puudekummardajad ja shamaanijärglased ei adunud, et ristiinimestel oli eile siinkandis üks nendest pühadest kus muru ka kasvada ei taha - nii pidulik päev on..
Õnneks mõned üksikud müüjad olid siiski seda meelt, et ka pühade ajal peab süüa saama. Nii et ma tulime koju natuke vaesemana ja autokoormatäie söögikraamiga. Kastitäis ilusaid suuri kohalikke õunu oli 20zł (5€), pirnid olid lausa 40zł kast. Kõige toredam üllatus oli sibulate ostmisel - suur talvevaru-kotitäis sibulaid maksis täpselt niipalju kui 6 (!!!) kohalikku raha. Mingi 1,5€ siis umbes... Mulle meeldib poolas süüa osta!
Viimase aja projekt on lapsehoidja leidmine. Kuna härra abikaasa on pidevalt tööasjus lennus, siis olen korduvalt pidanud lapsed keeltekooli ja tantsustuudiosse kaasa vedama. Kuigi see on neile väga lõbus, on see siiski meile kõigile ka väga väsitav. Nii et tegelen hoolega võimalike kandidaatide väljasorteermisega. Siin on täitsa olemas üks üdini poolakeelne (minu igavene lugupidamine google translator'i loojale) veebileht, mis on midagi Eesti http://lastehoid.net/ sarnast - http://www.niania.pl/
Eesti lehe kasuks tuleb kohe päris kindlasti kasutamismugavus ja -selgus ning mitte ainult keele osas. See-eest on poolakeelne keskkond põhjalikumalt välja töötatud koos sisselogimise ja keskkonnasisese sõnumite jätmise võimalusega.
Paar toredat kandidaati on juba sõelale jäänud, muuhulgas poolatar, kes õpib soome-ugri filoloogiat!
ootan järgmist sissekannet
ReplyDelete