Kohvikus

Meie lapsehoidjaotsingud on päris tõhusad olnud. Sõelal on kaks tüdrukut  - Tanja, Kiievist pärist ukrainlanna, kes on siia linna tulnud oma inglise keele õpetaja erialal magistrit tegema ja Kasia, poolatar, kes õpib soome-ugri filoloogiat!
Tanja on nüüd käinud kaks korda meil juba abiks. Esimesel korral oli J. igaks juhuks kodus, kui tal peaks küsimusi või muresid tekkima. Täna aga otsustasime tüdrukud juba omapead jätta ja läksime ise kolama.

Algne plaan oli teha üks mõnus istumine lähimas kaubandushiiglases. Süüa seal lõunat, hankida mõni vajalik asi.
Oma tänavalt välja sõites nentisin hajameelselt, et näe - lipud on väljas, püha on vist. Ja siis suurema tänava peale välja sõites vajus lõug vastu põlvi - tänav oli TÜHI! See tänav, kus on 12h ööpäevas ummik. Täitsa mahajäetud. Nagu katk oleks linnas...
No mis seal ikka, sõitsime edasi ja nautisime võimalust liikuda ettenähtud kiirusel kohas, kus tavaliselt käib üks 20km/h jorutamine. Ja siis kaubanduskeskuse maa-aluse parkla sissepääsu ees on tõkkepuu! W T F?
Me oleme Eestis nii toredasti ära harjunud sellega, et üks asi, mis toimub alati - olgu või nii suur püha, et muru ei kasva ja linnud ei laula - elu kaubanduskeskuses. Aga näe, võta näpust, poolakad on ristiinimesed. Ja kui on püha, siis on püha ja asju osta ei saa! Böö!

Mõningase nõutusehetke järel sõitsime edasi ja arutasime, et mis nüüd teha. Lapsed on hoitud, tobe oleks koju minna. Kõht on ka tühi. Härra abikaasa pani ette sõita linnaossa nimega Saska Kępa, sest seal on mõned ägedad kebabisöögikohad. Ajalooliselt on see üks linnajagu, mis harudasel kombel peale II MS jäi maha lammutamata (suurema osa linnast tehti siis maatasa ja ehitati pärast täpipealt samasugusena üles). Ning samuti on seal traditsiooniliselt asunud väga palju erinevate maade saatkondi, mistõttu on tänavad nimetatud erinevate maade ja linnade järgi: Francuska, Londynska, Brukselska, Genewska, Czeska ja muuhulgas on täitsa olemas ka Estonska! Eesti saatkond asub tänasel päeval hoopis teises linnajaos, aga see-eest on sellel tänaval uhkelt esindatud Indoneesia saatkond!

Meie võtsime ette linnajao peamise patseerimisetänava - Francuska. Õnneks olid kohvikupidajad ikka näljastele inimestele halastanud ja uksed lahti teinud. J. tungival pealekäimisel läksime kebabi sööma. Minu salatiga harjunud magu õnneks päris pahupidi ennast ei keeranud aga tohutuid vaimustusekriiskeid ka kuuldavale ei toonud. Koht oli ühe kebabiurka kohta viisakas, söök söödav. Aga mul jäi nagu ikka midagi puudu... Nõustusime üksmeelselt, et see koht on selline, kuhu saab poistega oma jutte puhuma ja ohtralt liha tarbima tulla. Kahekesi söömas käies tuleb leida midagi, mis mul ka silmad särama paneb.

Edasi nõudsin mina, et nüüd on kooki vaja!
Käisime järjest läbi kõik uksed, kus oli lootust kooki saada. Paljud kohad olid puupüsti rahvast täis. Mõnes polnud kooki. Üks oli liiga peen ja teine meenutas liiga palju vana head kulinaarialetti. Jäime lõpuks pidama ühte kohta, mis oli peamiselt selline veininuusutamise koht. Õuna- ja shokolaadikooki lubati ka pakkuda.
Esmamulje oli väga hea. Selline ilus stiilne koht, natuke minimalistlik ja natuke pehme ja mugav. Ja siis me vaatasime menüüd! Heast esmamuljest sai armastus teisest silmapilgust! Peaasjalikult põhjustas selle lisaks heale (peamiselt Ungari päritolu) veinile ka vägagi muljetavaldav teevalik. Peaaegu sama hea kui meie koduses kapis!
Võtsime mõlemad koogi, ma lubasin endale veini soovitada ja J. võttis teed.
Kook oli täielik sümfoonia ja taevamanna! Shokolaadikook kirsikastme ja vahukoorega. Soe, parasjagu shokolaadine, mitte liiga intensiivne aga samas kõike muud, kui liiga lahja. Päris kirsid, shokolaadikastmetriipudega vahukoor. Jah, palun!
Õunakook oli ka hea, hästi kaneeline ja serveeritud karamellijäätisega.
Meid teenindas üks ümmarguse kõhu, veel ümmargusema näo ja suure naeratusega härra. Teine, natuke sihvakama olekuga ebamäärases 50+ vanuses dzentelmen paistas olevat koha omanik. Mina sulasin lõplikult, kui nägin toda omanikku ühele külastajast vanaprouale viisakalt mantlit selga aitamas.
Mul on nüüd ametlikult Varssavis esimene lemmikkohvik-veinibaar olemas! Palun külastada, näitan ette.


Julmal kombel sai ühel hetkel siiski kook ja vein otsa, ning aeg oli kodu poole tagasi sõita.
Tüdrukud vaatasid rõõmsalt multikat ja vanem laps kurtis natuke, et lapsehoidja sunnib maru palju inglise keelt õppima. Kuna Tanja on inglise keele õpetaja, siis me palusime tal mängu käigus lastele keelt õpetada. Ja Tanja asus maru hoolega asja kallale. Kusjuures kõigest vingumisest hoolimata on ühel lapsel juba päris palju inglisekeelseid sõnu külge jäänud. Kadestamisväärt mälu!
Noorema peaeesmärk on hetkel alles ennast eesti keeles korralikult arusaadavaks teha.


Sel nädalavahetusel külastame ühte Varssavis pesitsevat eesti peret, kus peretütar peaks olema meie vanema tütrega üheealine.
Ja kohtume meie teise lapsehoidjakandidaadiga, kellest loodame saada varulapsehoidjat. Kuna ma erinevalt kõigist esialgsetest plaanidest saatsin täna ühe CV välja, siis on olemas tõenäoline variant, et me hakkame lapsehoidjat vajama küllalt tihti. Vaatame, mis edasi saab - kas võib tõesti olla, et peale viit aastat tõsist koduperenaise karjääri, saab minust korralik kontoriplankton?