Koduloomad

Meil oli nädal aega koer!
Ühel meie siinsel sõbral on sihuke tore väikest kasvu mingisuguste jahikoerte ja krantside sugupuuga lõpmata sõbralik loomake. Ja kuna me pidevalt mangume teda endale hoida, siis sõber andis järele ja lubas Candy meie juurde nädalavahetuseks. Et ta saab siis rahus oma tööasju teha...
Nädalavahetusest sai sujuvalt terve nädal, sest algul polnud peremehel väga suurt kiiret tema tagasi küsimisega ja siis polnud meil enam erilist tahtmist teda tagasi anda.

Candy on uskumatult vahva koer - ma arvan, et elu jooksul kohatud koertest on võibolla ainult minu oma koer mulle rohkem meeldinud. Ta on nutikas ja hästi koolitatud. Ta on tohutult hüper-super-mega-üliaktiivne. Ta võib tund aega järjest sulle tuua ligaseks näritud palli ning ikka ja uuesti sellele järele söösta sellise innuga nagu oleks see jänes.
Esimesest õhtust otsustas ta ära, et magamiseks kõige parem koht on laste voodite jalutsis. Ja hommikuti kella kaheksa paiku kolis ta minu juurde ja jõllitas mind niikaua anuval pilgul, kuni ma ennast maast lahti lohistasin ja ta õue lasksin. Kus ta siis klähvis lihtsalt puhtalt olemasolemise rõõmust nähtamatute vaenaste ja sõprade peale.


Koer toob majja nii palju rõõmu juurde. Eriti veel selline koer! Ta suhtleb nii ilmekalt ja hea meelega ning toob alati naeratuse näole. Isegi siis kui tuleb teda hommikul kell kaheksa õue lasta...
Pean tunnistama oma kerget emotsionaalset ja sotsiaalset puuet, et mul on nii palju lihtsam suhelda ja naerda koeraga. Inimestega on kuidagi palju keerulisem. Nad ei ole kunagi nii siirad ja vahetud. Või ei ole mina? Koer saab mind igal ajahetkel südamest naerma ja koerale pole kunagi raske oma kiindumust välja näidata. Selle kõrval on lisatöö koerakarvade ja pori koristamise näol tegelikult nii tähtsusetu. Tüütu! Aga suurt pilti vaadates väheoluline.



Teine seltskond, kelle me oleme viimase nädala jooksul ära kodustanud, on tihased. Panime rõdule linnumaja ja iga päev piirab meie maja nüüd vähemalt 5-6 tihast korraga. Hommikusöögi ajal kipume söömist täitsa ära unustama, sest vahime hajameelse näoga aknast välja kuidas kollasekõhulised väiksed õgardid raspallide otsas kiiguvad ja päevalilleseemneid puu otsa tassivad, et neid seal süüa. Kusjuures see on tõsiselt uskumatu kui palju nii pisikesed linnud süüa suudavad! Ma pean hulgilaost järgmine kord peale enda puuviljakasti varuma ka lindude jaoks suurema koti seemneid, sest kui nad samas tempos jätkuvad, siis me varsti ei jaksa neile nii palju ette anda, kui nad sisse kugistavad. Tundub, et tihastel on mingis viiendas dimensioonis magu, mis on suurem kui lind ise. Talve lõpuks on meil sellised noore tuvi suurused tihased kelle silmad ei paista rasvavoltide vahelt välja ja kui saabub kevad ja mina arvan, et minge nüüd sööge mu aiast need hobusesuurused nälkjad vastutasuks ära, siis nad saavad vihaseks ja trambivad mind oma hiiglaslike rasvaläinud tihasejalgadega...

Nädala keskel, kolmapäeval, esines mul jälle üks neis ma-ei-salli-inimesi-eriti-poolakaid-päev. No vahel tuleb ette. Tavaliselt kaasneb see kas nälja või magamatuse või jumal hoidku mõlemaga. Eeskätt käib mulle sellistel hetkedel närvidele see, et need inimesed ei räägi normaalses keeles. No sülga s... suust välja, kui minuga räägid! English, m....f....r, ENGLISH!  Järgmiseks ei oska siin mitte keegi autoga sõita ja ainult tillerdab mul liikluses ees ja teeb mingeid lolle manöövreid. Tegelikult peaks nad üldse auto koju jätma ja laskma mul õndsas üksilduses mööda Varssavi neljarealisi tänavaid rallida. Oleks tol päeval võtnud ette ja oma emotsionaalse seisundi kirja pannud, siis oleks ikka nii palju tuld ja tõrva sülitanud, et pärast oleks pidanud piinlikkusega blogipidamise päevapealt ära lõpetama. Õnneks kestavad sellised meeleolud maksimaalselt päeva-paar ja kui ma olen normaalselt maganud ning inimese kombel kõhu täis söönud, siis on elu hoopis ilusam.

Mis puutub söömisesse, siis olen tagasi läinud segamenüü peale aga oluliste korrektuuridega. Hommikune puuviljakuhi on jäänud. Ma olen nagunii hommikul suht vilets sööja, nii et pudrusöömine ei ole nagunii eriti minu teema. Puuvili läheb palju paremini alla. Rasva ja süsivesikut ning valku ja süsivesikut proovin mitte eriti koos süüa. No kui vahel juhtub, siis juhtub. Aga võimalusel söön puuvilju eraldi toidukorrana ega pane neid rasvase-valgurikka toidukorra otsa. Salatit läheb päevas vähemalt üks hiiglaslik kausitäis. 
Ja huvitav asi on meiepere sushisöömise harjumustega - võiks ju arvata, et pikapeale saab siiber?! Aga pigem vastupidi. Me oleme tõsised võsajaapanlased! Eelmine laupäev oli asja kaubanduskeskusse ja meie puhul tähendab see  seda, et katsume võimalikult kärmelt poodides ära käia ja saada esimesel võimalusel kõhtu orjama. Võtsime seekord lisaks tavapärasele sushiringile lisaks mingi jaapanipärase grillroa - grillitud part salatikuhja peal. No täielik taevamanna. Ogaraks võib minna! Vot ma ei mäleta, kas ma enne Kreekas elamist ka söögi pärast nii obsessiivne olin? Aga seal hakkas see kergesti külge - kreeklastel keerleb elu söögi ümber. Ja meil ka! Lõunaeurooplasteni me kindlasti oma söögihulluses ei küündi aga keskmiste eestlastega võrreldes oleme küll õudsel õgardid ja gurmaanid.