Toortoidul olemine on kulgenud enamasti edukalt. Aegajalt taban ennast kohutavat kiuslikus meeleolus, enamasti on selle põhjuseks see, et olen liiga vähe söönud. Vahel ka mitte.
Nädala lõpupoole, neljapäevast alates hakkas tavatoit rohkem meelitama. Esimestel päevadel oli tohutu ind ja vaimustus nii suur, et tavatoit ei tekitanudki erilisi emotsioone. Aga kui J reisilt naases ja kodus rõõmsalt vorsti praadima kukkus, siis läks elu vähe keerulisemaks. Teisest küljest jälle lihtsamaks ka. Saan jätta tema kööki lastele sööki ette andma ja pageda ise oma puuviljakuhjadega teisele korrusele.
Terve selle nädala olen oma toitu hoolikalt kaalunud ja kaloreid välja arvutanud, et aru saada, kui suur see puuvilikuhi täpselt olema peab, millest mulle piisab, et mitte nälga jääda. Tänaseks on enam-vähem pilt selge - pigem rohkem kui vähem. Sest näljane naine on hirmus asi!
Eil õhtul tegin oma paastu pausi ja pidasin sushipidu. Meil on siit 10-15 min jalutamise kaugusel üks tore sushiurgas Justnimelt "urgas" selle sõna kõige sõbralikumas mõttes.
http://matsurisushi.pl/
Eramaja alumine korrus, koridori peal on lett, tagapool uks suurde roostevabast metallist kiiskavasse kööki. Suvel oli õue peal ka üks laud ja kolm tooli. Aga ega nad kohapeal söömisele eriti ei rõhu.
Leti taga on täitsa ehtne jaapanlane, kes on vaimustunud murdmaasuusatamisest ja endise suusatajana väidab ennast olevat Kristina Shmiguniga isiklikult tuttav olevat. Ja miks ka mitte. Abiks on tal paar poola jorssi.
Sealt saab kõige odavamat ja head sushit.
Noorem tirts pistab tõelise õgardi kombel kinni kõigepealt hulga tükke koos saba ja karvadega. Siis hakkab valima, ehk sööb ära kala ja jätab kõik, mis üle jääb, mulle. Vahele kõvasti ingverit.
Vanem laps on õnneks natuke rohkem tsiviliseeritud sööja...
Tänasest jätkan toortoidu peal. Nädal tõestas seda, et üks nädal on liiga lühike aeg, et järeldusi teha. Ning pühapäevane sushisööming andis impulsi, et tegelikult ma tahan ja jaksan jätkata sellel kursil. Vahel tuleb teha endale väikseid järeleandmisi selleks, et mõista, et rajal püsime pole tegelikult üldse nii raske.
Eile võtsime ka oma viimased viinamarjad taime pealt alla. Terve suur kausitäis sai ja niiiii magusad! Pidi olema mingi vana hea Poola sort. Ja tagaaias on meil Kreeka pähklipuu mille saak hakkab küll päev-päevalt vähenema aga sellegipoolest on veel päris hea.
Vanemat tütart tuleb iga päev ja mitu korda päevas veenda, et me EI ole enam Kreekas ja sii tuleb riided selga panna. Tema jookseks lihtsalt suvekleidis ringi ja kui vaja õue minna, siis tõmbaks plätud varba otsa ja fliisi ümber. Olen pidanud päris pahast häält tegema ja andma valikuid stiilis "Jope selga ja lukk kinni või tuppa". Ainult sel juhul paneb ta pahase porina saatel endale midagi selga, ise vastu õendades, et kui temal ei ole külm, siis temal EI ole lihtsalt külm!
Minul on küll juba külm - väljas on päeval 5-6-7 kraadi. Päike on ilus ja taevas enamasti selge.
Nädala lõpupoole, neljapäevast alates hakkas tavatoit rohkem meelitama. Esimestel päevadel oli tohutu ind ja vaimustus nii suur, et tavatoit ei tekitanudki erilisi emotsioone. Aga kui J reisilt naases ja kodus rõõmsalt vorsti praadima kukkus, siis läks elu vähe keerulisemaks. Teisest küljest jälle lihtsamaks ka. Saan jätta tema kööki lastele sööki ette andma ja pageda ise oma puuviljakuhjadega teisele korrusele.
Terve selle nädala olen oma toitu hoolikalt kaalunud ja kaloreid välja arvutanud, et aru saada, kui suur see puuvilikuhi täpselt olema peab, millest mulle piisab, et mitte nälga jääda. Tänaseks on enam-vähem pilt selge - pigem rohkem kui vähem. Sest näljane naine on hirmus asi!
Eil õhtul tegin oma paastu pausi ja pidasin sushipidu. Meil on siit 10-15 min jalutamise kaugusel üks tore sushiurgas Justnimelt "urgas" selle sõna kõige sõbralikumas mõttes.
http://matsurisushi.pl/
Eramaja alumine korrus, koridori peal on lett, tagapool uks suurde roostevabast metallist kiiskavasse kööki. Suvel oli õue peal ka üks laud ja kolm tooli. Aga ega nad kohapeal söömisele eriti ei rõhu.
Leti taga on täitsa ehtne jaapanlane, kes on vaimustunud murdmaasuusatamisest ja endise suusatajana väidab ennast olevat Kristina Shmiguniga isiklikult tuttav olevat. Ja miks ka mitte. Abiks on tal paar poola jorssi.
Sealt saab kõige odavamat ja head sushit.
Noorem tirts pistab tõelise õgardi kombel kinni kõigepealt hulga tükke koos saba ja karvadega. Siis hakkab valima, ehk sööb ära kala ja jätab kõik, mis üle jääb, mulle. Vahele kõvasti ingverit.
Vanem laps on õnneks natuke rohkem tsiviliseeritud sööja...
Tänasest jätkan toortoidu peal. Nädal tõestas seda, et üks nädal on liiga lühike aeg, et järeldusi teha. Ning pühapäevane sushisööming andis impulsi, et tegelikult ma tahan ja jaksan jätkata sellel kursil. Vahel tuleb teha endale väikseid järeleandmisi selleks, et mõista, et rajal püsime pole tegelikult üldse nii raske.
Eile võtsime ka oma viimased viinamarjad taime pealt alla. Terve suur kausitäis sai ja niiiii magusad! Pidi olema mingi vana hea Poola sort. Ja tagaaias on meil Kreeka pähklipuu mille saak hakkab küll päev-päevalt vähenema aga sellegipoolest on veel päris hea.
Vanemat tütart tuleb iga päev ja mitu korda päevas veenda, et me EI ole enam Kreekas ja sii tuleb riided selga panna. Tema jookseks lihtsalt suvekleidis ringi ja kui vaja õue minna, siis tõmbaks plätud varba otsa ja fliisi ümber. Olen pidanud päris pahast häält tegema ja andma valikuid stiilis "Jope selga ja lukk kinni või tuppa". Ainult sel juhul paneb ta pahase porina saatel endale midagi selga, ise vastu õendades, et kui temal ei ole külm, siis temal EI ole lihtsalt külm!
Minul on küll juba külm - väljas on päeval 5-6-7 kraadi. Päike on ilus ja taevas enamasti selge.
No comments:
Post a Comment