Sel nädalal olen ette võtnud katse! Alates esmaspäevast olen 100% toortoidu peal.
Idee on küpsenud juba mõnda aega. Eelmisel talvel sattus mu kätte üks hea raamat, mille idee oli peamiselt selles, et vähemalt 75% meie söödavast toidust peaks olema värske kraam. Suvel nägin kõrvalt, kuidas sõbranna pidas rõõmsasti toortoidu dieeti - oli teine terve, rõõmus ja rõõsa. Ja nüüd hiljuti sattusin internetist vaatama esimest 20 min filmist "Food Matters" (http://www.imdb.com/title/tt1528734/), ning otsus sai küpseks - pean vähemasti proovima. Esialgu ei olegi eesmärk rohkem, kui 7 päeva. Siis otsustan, kuidas tunne on - kas jätkan samas vaimus või hammustan vahelduseks juustu peale.
Kokkamisest muidugi ei pääse kuhugi, sest kuigi lapsed mugivad minu kõrvalt suurima rõõmuga ennast silmini puuvilju täis, siis varem või hiljem hakkab mu noorem tütar valjuhäälselt putru või juustu või midagi muud tahedamat nõudma. Vanem tüdruk elab nagunii õhust, armastusest, banaanidest ja juustust. Meie perel on juustuga väga tõsine suhe!
Esimesed kolm päeva on möödunud täitsa edukalt. Hommikut alustan hobuseannuse puuviljadega. Toortoidu puhul on peamine küsimus, kuidas päeva jooksul piisav kogus kaloreid kätte saada, et ei peaks pidevalt kabjalise kombel ennast heinakuhjadest läbi närima. Puuviljad on selleks suurepärased - nämmad, ja palju suhkrut. Toortoidu puhul on mitu erinevat lähenemisnurka, mina võtsin ette selle mis on puuviljarohke ja rasvavaene.
Täpsemalt saab lugeda siit:
http://www.stevepavlina.com/blog/2007/12/30-days-raw/
Nii et siis hommikuks puuviljakuhi, lõunaks röögatu salat ja õhtul jälle puuvilju peale. Eile tegin salati avokaadoga - peale 1,5 päeva puuvilju ja vesist kraami oli see alles raske kõhutäis. Täna avastasin, et päris äge on salatisse lisada natuke porrulauku.
Eks saab näha, kuidas eksperiment kulgeb. Esimese kolme päevaga olen üldjoontes rahul. Energiat jätkub ja meeleolu on enamasti ka hea.
Esmaspäeval oli mul valik - kas jätta ära selle nädala poola keele tunnid või võtta lapsed kaasa, sest J on tööasjus ringi reisimas. Kuna tundi ei tahtnud ära jätta, siis helistasin ning hoiatasin ette, et tulen kolmekesi. Keeltekooli sekretär oli lahkesti nõus neid oma valvsa silma all hoidma, kuni mina keeleväänamisega tegelen. Niisiis kinnitasin tüdrukutele, et kui nad mind vajavad, siis tulgu otsigu ja suundusin tundi. Tunnist naasedes avastasin lapsed mõlemad kõhuli põrandal, peadpidi tooli all! Tuli välja, et nad olid tahtnud mind otsima tulla, aga kuna sekretärineiu ei teadnud, kuhu nad putkavad, siis karjatas nad igaks-juhuks poole tee pealt tagasi. Ja vanem tütar siis oli tasakesi tooli all õnnetu, ning noorem ronis solidaarsusest tema kõrvale.
Toda väiksemat ei hirmuta ega morjenda üldse peaaegu mitte miski. Väljaarvatud see, kui keegi teda keelata püüab. Õhtul läbi linna bussipeatuse poole jalutades püüdsin teda veenda, et ta mulle käe annaks. See kaheaastane vastas mulle selle peale väga resoluutsel toonil "Jäta. Mind. Rahule.!" Ja pistis käed igaks-juhuks taskusse peitu. Sihuke tüüp! Ja kui ma püüdsin teda edasi veenda, et võibolla oleks ikkagi turvaline suurlinna tänaval miljoni inimese vahel mu käest kinni hoida, siis kuulsin ma vastuseks väga pahase "Jätamind. RAHULE!"
Lihtsalt sunniviisiliselt käest kinni hoidmine viis hoobilt kõhuli viskamiseni.
Niisiis leidsin kuldse kesktee tema kannul jalutamise ja kukil tassimisega. See viimane talle muidugi jälle ei sobinud aga sealt protestimisel ei olnud suurt kasu.
Sellise juraka kõrval on viieaastane jäära tähtkujus sündinud tütar vagur, kui lambuke.
Vahel on päris tore, et me räägime siin omakeskis sellist trollikeelt, millest keegi õrna õhkugi aru ei saa. Näiteks siis, kui lapse suust tuleb bussis siiras kommentaar "See tädi on niiii paks!"
Idee on küpsenud juba mõnda aega. Eelmisel talvel sattus mu kätte üks hea raamat, mille idee oli peamiselt selles, et vähemalt 75% meie söödavast toidust peaks olema värske kraam. Suvel nägin kõrvalt, kuidas sõbranna pidas rõõmsasti toortoidu dieeti - oli teine terve, rõõmus ja rõõsa. Ja nüüd hiljuti sattusin internetist vaatama esimest 20 min filmist "Food Matters" (http://www.imdb.com/title/tt1528734/), ning otsus sai küpseks - pean vähemasti proovima. Esialgu ei olegi eesmärk rohkem, kui 7 päeva. Siis otsustan, kuidas tunne on - kas jätkan samas vaimus või hammustan vahelduseks juustu peale.
Kokkamisest muidugi ei pääse kuhugi, sest kuigi lapsed mugivad minu kõrvalt suurima rõõmuga ennast silmini puuvilju täis, siis varem või hiljem hakkab mu noorem tütar valjuhäälselt putru või juustu või midagi muud tahedamat nõudma. Vanem tüdruk elab nagunii õhust, armastusest, banaanidest ja juustust. Meie perel on juustuga väga tõsine suhe!
Esimesed kolm päeva on möödunud täitsa edukalt. Hommikut alustan hobuseannuse puuviljadega. Toortoidu puhul on peamine küsimus, kuidas päeva jooksul piisav kogus kaloreid kätte saada, et ei peaks pidevalt kabjalise kombel ennast heinakuhjadest läbi närima. Puuviljad on selleks suurepärased - nämmad, ja palju suhkrut. Toortoidu puhul on mitu erinevat lähenemisnurka, mina võtsin ette selle mis on puuviljarohke ja rasvavaene.
Täpsemalt saab lugeda siit:
http://www.stevepavlina.com/blog/2007/12/30-days-raw/
Nii et siis hommikuks puuviljakuhi, lõunaks röögatu salat ja õhtul jälle puuvilju peale. Eile tegin salati avokaadoga - peale 1,5 päeva puuvilju ja vesist kraami oli see alles raske kõhutäis. Täna avastasin, et päris äge on salatisse lisada natuke porrulauku.
Eks saab näha, kuidas eksperiment kulgeb. Esimese kolme päevaga olen üldjoontes rahul. Energiat jätkub ja meeleolu on enamasti ka hea.
Esmaspäeval oli mul valik - kas jätta ära selle nädala poola keele tunnid või võtta lapsed kaasa, sest J on tööasjus ringi reisimas. Kuna tundi ei tahtnud ära jätta, siis helistasin ning hoiatasin ette, et tulen kolmekesi. Keeltekooli sekretär oli lahkesti nõus neid oma valvsa silma all hoidma, kuni mina keeleväänamisega tegelen. Niisiis kinnitasin tüdrukutele, et kui nad mind vajavad, siis tulgu otsigu ja suundusin tundi. Tunnist naasedes avastasin lapsed mõlemad kõhuli põrandal, peadpidi tooli all! Tuli välja, et nad olid tahtnud mind otsima tulla, aga kuna sekretärineiu ei teadnud, kuhu nad putkavad, siis karjatas nad igaks-juhuks poole tee pealt tagasi. Ja vanem tütar siis oli tasakesi tooli all õnnetu, ning noorem ronis solidaarsusest tema kõrvale.
Toda väiksemat ei hirmuta ega morjenda üldse peaaegu mitte miski. Väljaarvatud see, kui keegi teda keelata püüab. Õhtul läbi linna bussipeatuse poole jalutades püüdsin teda veenda, et ta mulle käe annaks. See kaheaastane vastas mulle selle peale väga resoluutsel toonil "Jäta. Mind. Rahule.!" Ja pistis käed igaks-juhuks taskusse peitu. Sihuke tüüp! Ja kui ma püüdsin teda edasi veenda, et võibolla oleks ikkagi turvaline suurlinna tänaval miljoni inimese vahel mu käest kinni hoida, siis kuulsin ma vastuseks väga pahase "Jätamind. RAHULE!"
Lihtsalt sunniviisiliselt käest kinni hoidmine viis hoobilt kõhuli viskamiseni.
Niisiis leidsin kuldse kesktee tema kannul jalutamise ja kukil tassimisega. See viimane talle muidugi jälle ei sobinud aga sealt protestimisel ei olnud suurt kasu.
Sellise juraka kõrval on viieaastane jäära tähtkujus sündinud tütar vagur, kui lambuke.
Vahel on päris tore, et me räägime siin omakeskis sellist trollikeelt, millest keegi õrna õhkugi aru ei saa. Näiteks siis, kui lapse suust tuleb bussis siiras kommentaar "See tädi on niiii paks!"
No comments:
Post a Comment