Kell on täpselt nii kaugel, et selleks et hommikul kell kuus üles tõusta, peaks ma juba kaks tundi õndsalt unenägusid vaatama. Selle asemel ma istun ja kirjutan sellest, kuidas jube raske on hommikuti vara tõusta...
Oktoobri algul alanud inimkatsetused on jätkuvalt paikaloksumise faasis. On selge, et plaan hommikuti varem tõusta ja joogat teha, on hea ja asjalik. Peale kolmveerandtunnist sirutamist, venitamist, sõlmekeeramist ja lahtiharutamist on laste üles äratamine ja riidesse toppimine hämmastavalt lihtne ja stressivaba ülesanne.
Hommikune jooga näeb välja umbes nii, et kell 6 heliseb kell. Kell 6:05 heliseb uuesti. Kaks minutit hiljem ma voolan tasakesi voodi serva poole. Otsin kinnisilmi endale midagi selga ja liigun käsikaudu kobades oma toa poole. Õnneks on see magamistoale väga lähedal ja vahepeal ei pea trepist käima...
Rullin mati lahti ja sätin selle otseks. Millegipärast oli mu Kreeta joogaõpetajal alati mingi eriline kinnisidee, et joogamatt peab olema põrandamustri järgi täpselt otse sätitud ning see obsessioon on mulle nii kõvasti külge jäänud, et isegi poolmagades teen kindlaks, et joogamatt ei oleks viltu!
Mati servale astudes ja ennast välja sirutades teen silmad juba vaikselt lahti. Kuigi ega erilist vahet pole, ses sel hetkel on õues alles puha pime.
Siis pean endaga maha lühikese diskussiooni, et mitu päikesetervitust ma täna teen.
Ja siis ma lõpetan mõtlemise ära, sest mu aju protesteerib sellisel ebainimlikul kellaajal igasuguse vaimse töö vastu.
Umbes selleks ajaks, kui mu aju hakkab vaikselt tuure üles võtma, on ka väljas valgemaks läinud.
Alustasin oma ashtanga esimese seeria algusest ning hakkasin sinna iga kord lisama ühe asana rohkem, ning tänaseks olen jõudnud peaaegu esimese seeria poole peale. Rohkem ei mahuta ajaliselt ära muul kombel, kui tuleb varem tõusma hakka (EI, seda ma ei tee!) või jätta kogu hommikune lastega majandamine härra abikaasa teha (seda ei tee tema). Nii et praegu teen niipalju kui jõuan enne, kui kell kukub 7:00. Ja siis asume koos parimate kavatsustega hommikuste tegevust kallale.
Hommikuti on keha palju unisem ja kangem nii et mind ennastki hämmastab, kui vähe ma paindun. Aga samas on õhtuses tantsutunnis hoopis parem painduvus, kui varem. Praegune rütm on kujunenud välja nii et esmaspäeviti ma alustan rõõmsalt nädalat hommikul kell 6 ning esmaspäeva õhtu on mul lemmik - alustuseks ballett ja siis jazz! Koju jõuan poole öö ajal ning teisipäeva hommikul olen täiesti võimetu ennast voodist välja lohistama enne 7:15. Teisipäeval toibun tasakesi ja kolmapäeva hommikuks olen taas valmis vara ärkama. Kolmapäeva õhtul on salsa ja jazz ning hilisõhtune koju jõudmine. Mis taaskord tagab selle, et neljapäeva hommikul ma loen oma jazzi tunnist saadud sinikaid üle ja kaeban, kui raske mul olla on. Reede hommikuks olen taastnud ja vaevlen süümepiinades, et miks ma ikka IGA hommik ei suuda joogat teha. Nii et lohistan ennast taas joogamatini. Keskmiselt 3/5 on headel nädalatel normaalne. Ja võibolla see ongi alustuseks paras. Eesmärk on jõuda 5/5 ja ilusas tulevikus 6/7. Ja loomulikult tahaks jõuda terve seeria tegemiseni. Aga kuidas seda ajaliselt ära lahendada, seda ma veel ei tea. Plaanid peavadki olema ambitsioonikad, ainult niimoodi on võimalik midagi ära teha :)
Oktoobri algul alanud inimkatsetused on jätkuvalt paikaloksumise faasis. On selge, et plaan hommikuti varem tõusta ja joogat teha, on hea ja asjalik. Peale kolmveerandtunnist sirutamist, venitamist, sõlmekeeramist ja lahtiharutamist on laste üles äratamine ja riidesse toppimine hämmastavalt lihtne ja stressivaba ülesanne.
Hommikune jooga näeb välja umbes nii, et kell 6 heliseb kell. Kell 6:05 heliseb uuesti. Kaks minutit hiljem ma voolan tasakesi voodi serva poole. Otsin kinnisilmi endale midagi selga ja liigun käsikaudu kobades oma toa poole. Õnneks on see magamistoale väga lähedal ja vahepeal ei pea trepist käima...
Rullin mati lahti ja sätin selle otseks. Millegipärast oli mu Kreeta joogaõpetajal alati mingi eriline kinnisidee, et joogamatt peab olema põrandamustri järgi täpselt otse sätitud ning see obsessioon on mulle nii kõvasti külge jäänud, et isegi poolmagades teen kindlaks, et joogamatt ei oleks viltu!
Mati servale astudes ja ennast välja sirutades teen silmad juba vaikselt lahti. Kuigi ega erilist vahet pole, ses sel hetkel on õues alles puha pime.
Siis pean endaga maha lühikese diskussiooni, et mitu päikesetervitust ma täna teen.
Ja siis ma lõpetan mõtlemise ära, sest mu aju protesteerib sellisel ebainimlikul kellaajal igasuguse vaimse töö vastu.
Umbes selleks ajaks, kui mu aju hakkab vaikselt tuure üles võtma, on ka väljas valgemaks läinud.
Alustasin oma ashtanga esimese seeria algusest ning hakkasin sinna iga kord lisama ühe asana rohkem, ning tänaseks olen jõudnud peaaegu esimese seeria poole peale. Rohkem ei mahuta ajaliselt ära muul kombel, kui tuleb varem tõusma hakka (EI, seda ma ei tee!) või jätta kogu hommikune lastega majandamine härra abikaasa teha (seda ei tee tema). Nii et praegu teen niipalju kui jõuan enne, kui kell kukub 7:00. Ja siis asume koos parimate kavatsustega hommikuste tegevust kallale.
Hommikuti on keha palju unisem ja kangem nii et mind ennastki hämmastab, kui vähe ma paindun. Aga samas on õhtuses tantsutunnis hoopis parem painduvus, kui varem. Praegune rütm on kujunenud välja nii et esmaspäeviti ma alustan rõõmsalt nädalat hommikul kell 6 ning esmaspäeva õhtu on mul lemmik - alustuseks ballett ja siis jazz! Koju jõuan poole öö ajal ning teisipäeva hommikul olen täiesti võimetu ennast voodist välja lohistama enne 7:15. Teisipäeval toibun tasakesi ja kolmapäeva hommikuks olen taas valmis vara ärkama. Kolmapäeva õhtul on salsa ja jazz ning hilisõhtune koju jõudmine. Mis taaskord tagab selle, et neljapäeva hommikul ma loen oma jazzi tunnist saadud sinikaid üle ja kaeban, kui raske mul olla on. Reede hommikuks olen taastnud ja vaevlen süümepiinades, et miks ma ikka IGA hommik ei suuda joogat teha. Nii et lohistan ennast taas joogamatini. Keskmiselt 3/5 on headel nädalatel normaalne. Ja võibolla see ongi alustuseks paras. Eesmärk on jõuda 5/5 ja ilusas tulevikus 6/7. Ja loomulikult tahaks jõuda terve seeria tegemiseni. Aga kuidas seda ajaliselt ära lahendada, seda ma veel ei tea. Plaanid peavadki olema ambitsioonikad, ainult niimoodi on võimalik midagi ära teha :)
No comments:
Post a Comment