Algus

Siin ta siis on! Warszawa.
Poola pealinn, ca 2mln elanikku natuke üle 500 ruutkilomeetri peal kahel pool Visla jõge.

Meid on neli - siinkirjutaja hetkel koduperenaise staatuses, J. käib tööl ja kaks tütretirtsu on 5a ja 2a. Resideerume toredal vaiksel tupiktänaval eramajade piirkonnas. Meil on väike hooletusse jäetud aed, kus korraliku ugrilase kombel vahel näpud mulda pista ja ümberringi puha poolakatest naabrid.

Kirjutan natuke selleks, et jääks endale märk maha ja selleks, et sõbrad-sugulased teaksid, kuidas meil läheb. Avaliku blogi pidamine mõnes mõttes distsiplineerib regulaarselt kirjutama, kuna tean, et peale minu loeb seda ehk veel keegi :)

Saabusime oma padajanniga alles  mõned päevad tagasi. Õigupoolest on J siin juba kevadest saadik ja ma viibisin ise ka lastega juulikuu siin, et leida meile elupaika ja vaadata üle, milline see meie uus linn siis on.
Aga eelmisel nädalal pakkisime suurema osa vajalikke asju kokku, saatsime ees ära ja sõitsime ise paariks päevaks Lõuna-Eestisse, et sealse perega ka ilusti headaega jätta, enne kui pikemaks ajaks Eestimaa tolmu jalgeilt pühime.
Laupäeva öösel vastu pühapäeva pakkisime ennast auto peale ja hakkasime sõitma. Öine Eestimaa möödus kiiresti, justkui alles istusime autosse ja juba ongi Valga. Lätis hakkas kuu loojuma ja taevas heledamaks minema. Kuskil külavahel oli meil väike arusaamatus läti politseinikega, kes leidsid, et tegelikult on kiirusepiirangust kinnihoidmine päris hea mõte. Õnneks lahenes see leebelt. Mis seal salata - neil oli tegelikult õigus... edasi jälgisime märke piinliku hoolega.
Leedusse jõudes hakkas juba lõuna saabuma ja kuskil juba kella 11 paiku täitsid meie mõtteid peaasjalikult kartulipannkoogid. 12 paiku andsime alla ja peatusime, et lõunatada. Peale ülimeeldivat tunnikest päikese käes peesitamist ja erinevate kartulitoitude manustamist olime sunnitud taas autosse istuma ja edasi sõitma.
Pikk sõit ei hirmuta meid enam - eelmine aasta samal ajal sai pea 4000km maha sõidetud. Aga see ei tähenda, et see pidev autos istumine kuidagi vähem tüütu oleks... Pidevalt tuleb pause teha, jalgu sirutada, õhku nuusutada. Siis jaksab jälle edasi kulgeda.
Üldiselt oli sõit elamustevaene - Poola teed on üsna ebamugavad sõita, kitsad ja auklikud. Õnneks on pühapäeviti tavapärasest oluliselt vähem rekkasid

Varssavi tervitas meid massiivsete ummikutega. Siin linnas ei ole normaalne autoga liigelda. Suurtel teedel on liiga palju sõiduradu, väikestel liiga palju auke ja üleüldse on siin liiga palju autosid. Edaspidi püüan pigem panustada jalgsi ja jalgrattaga liiklemisele. Ühistranspordiühendus linnaga on päris hea aga kuna bussidele eraldi rada ei ole, siis ummikus istuvad autoga võrdselt.

Tänaseks on asjad lahti pakitud, osa majakraami, mis sai eraldi teele saadetud tuleb ka ehk homme kohale. Esimene projekt saab olema poola keele õppimine! See saab huvitav olema... Poolakad ei taha kuskil eriti inglise keelt kasutada. Kõige suurem ahastus tuleb peale toidupoes, kuna mul on komme iga pakendit lugeda. No ei saa aru! Ja inglise keelset teksti kas pole üldse või on see kleepeka alla ära peidetud. Kassapidajatele naeratan tobeda näoga iga poolakeelese küsimuse peale ja kehitan õlgu. Vahepeal tuleb isu neile kreeka keeles vastata - nagunii saan mina neist sama palju aru kui nemad kreeka keelest..
Hea et vähemalt numbrid sildi peal pole poolakeelsed. Seda, kas need numbrid tähendavat kallist või odavat hinda, ei tea ma nagunii - alles see oli, kui tuli hakata eurodes arvutama, nüüd tuleb ennast zlottide peale ümber häälestada.

Nii et kõvasti harjumist ja kohanemist ootab ees. Olen põnevil!

Witamy w Warszawie!