Eelmine nädal võtsin endale ühe päeva lihtsalt ilma kindla sihita linna peal ringi vaatamiseks.
Kodunt väljudes olin endaga kangesti rahul, sest üle pika aja leidsin põhjuse kontsaga kingad jalga panna. Üks asi, mis kipub juhtuma, kui lapsed saad, on see et kontsad ja käekotid jäävad mõneks ajaks nurka nukrutsema. Käekoti positsiooni vajalike asjade hulgas taastasin juba kevadel, nüüd tundsin, et on aeg ka kingade kandmine uuesti selgeks saada. Õnneks olin niipalju ettevaatlik, et panin oma lääpatallatud madalad kingad ka kotti.
Kontsarõõmu jätkus kuni oma tänava otsani! Siis otsisin kohe väga kärmelt vanad kaatsad välja. Iga asi omal ajal.. või natuke hiljem..
Kõigepealt otsustasin vähe sportlik olla ja esimese suurema kaubanduskeskuseni jala visata. See on selline paras pooletunnine jalutuskäik suure Aleje Jerozolimskie ääres.
Edasi otsustasin bussiga minna. Kuna mul oli paar ideed, mida teha võiks ja samas ei osanud ühte teisele eelistada, siis otsustasin, et tegutsen vastavalt sellele, milline buss esimesena peatusesse sõidab.
Esimesena tuli see buss, mis lähima turu juurde viib. Niisiis - turule!
Turg oli umbes midagi sellist, kui panna kokku endine Kadaka turg (tohutul hulgal dresse ja roosasid langevarje meenutavaid rinnahoidjaid), natuke Balti-Jaama turgu (igasugu vanakraam ja kribukrabu, midagi prügimäe ja aardelaeka vahepealset) ja siis sinna labürinditaoline maastik toidukaupu müüvate laudade ja putkadega. Väga kütkestav koht! Mul on mingi nõrkus turul käimise vastu - inimesed on seal hoopis kirjumad. Näiteks oli seal täiesti ehtne suurte vuntsidega türklane, kes müüs kebabi. Ja nukra olekuga väike vanatädi, kes kaalus käes metallraha ilmselt mõtiskledes, mida täna veel osta saab. Veidi rahutult kilavate silmadega müüjatädi kes pakkus 1zl/tükk igasugust kraami, ja püüdis korraga vist kõiki inimesi jälgida, et keegi tema putkast midagi niisama tasku ei pistaks. Tursked mehed lõõpisid omavahel ja norisid sõbralikult kõrvaltlaua tütarlapsega. Kiilakas ja kissis silmadega poola vanamees püüdis ülima entusiasmiga mulle midagi müüa (mina muidugi jätkuvalt naeratan tobedalt ja nüüd oskan juba poola keeles vastata, et ma ei mõista poola keelt)
Ja muidugi on köögivili ikka turul palju ilusam, kui suures supermarketis.
Turule tegin tiiru peale ja uurisin, et kuidas saaks sinna autoga tulla.
Edasi oli plaan kuidagi kesklinna saada. Veetsin trammipeatuses viis minutit üsna lootusetult püüdes välja veerida, millise trammiga kuhu sõita saab. Lõpuks andsin alla ja saagu, mis saab - hüppasin järgmise trammi peale.
Päris põnev on mööda röögatusuurt võõrast linna trammiga enam-vähem õiges suunas kolistada ja mõelda variandi peale, et mis saab kui see ei ole õige suund? Tagasi sama teed pidi? Edasi uutele eksimustele või õigele teele?
Õnneks jõudis tramm lõpuks tuttava ringteeni välja ja ohkasin kergendatult!
Sealt paistis kesklinna "Kreml" juba väga lähedal, nii et otsustasin sportlik olla ja jala edasi minna. Kusjuures tõesti ei ole paremat moodust linna tundma õppida, kui seda omaenda jalatallaga mõõta.
Kohalik "väike Kreml", ehk kultuuripalee
Edasi õnnestus mul see idee, et jalgsi linna tundma õppida, viia muidugi hoopis uuele tasemele. Kuna mul oli vaikselt kõht tühjaks läinud, siis otsustasin üles otsida ühe konkreetse toidukoha, mida olin juba ammu külastada tahtnud. Õige tänava leidsin kerge vaevaga. Aga see tänav oli pikk! Muudkui trampisin edasi ja lõpuks sai tänav otsa - mida polnud, seda polnud. Peale täpsustavat telefonikõnet ja umbes pool teed tagasi kõndimist selgus, et söögikoht on ära kolinud!
No siis pole muud, kui sammud moodsa ja elava Nowy Swiati linnaosa poole. Kui juba linnas süüa, siis kuskil, kus huvitav on. Ja jälle - no ei ole seda õiget tänavat seal, kus mina arvasin seda olevat! Kui juba nii palju on maha kõnnitud, siis ei taha lihtsalt alla ka anda. Päris tükk aega kõndisin risti-põiki erinevaid tänavajuppe läbi, enne kui õige tänava juurde jõudsin. Muidugi hoopis teisest suunast, kui arvasin ennast olevat. Lõpetasin õhtu ühe keskpärase pitsaga ühe söögikoha teise korruse rõdul, kust avanes väga mõnus vaade õhtusele hämarduvale Nowy Swiatile.
Täpsuse huvides märgin ära, et kumbki foto pole minu tehtud. Ma olen fotoaparaadiga suht lootusetu kuju - no ei tule meelde seda kotist välja võtta.
Viimane tähelepanek sellest pärastlõunast on see, et huvitaval kombel on vahel kõige rohkem üllatust ja rõõmu täielikest eluheidikutest ja kerjustest ning tänavamuusikutest. Kesklinnas kükitas üks punase ninaga räsitud mees tunneli otsa juures, tõmbas süvenenult suitsu ja jõllitas enda ees olevat topsi, millel kiri inglise ja poola keeles "Õlle jaoks". No kas ei aja selline avameelsus muigama.. :)
Nowy Swiati poolt tagasi tulles kõnetas mind üks väga kirjutes klouniriietes ebamäärases eas naisterahvas, kellel olid isegi kellukesed mütsiserva küljes. Ise nii õnnelik oma esinemiskostüümis ja nii laia naeratusega, et ei saa muidu kui sama laialt vastu naeratada, kuigi mul talle midagi peale sõbraliku vastunaeratuse nagunii anda pole.
Ühe tunneli juures enne kultuuripalee parki algas tänavamuusikute allee, kuhu õhtuks oli kohale ilmunud ikka igasugust rahvast. Ühel oli terve helisüsteem üles seatud ja läbi tümpsu kostis poolakeelset räppimist. Kõrval püüdis üle tümpsu ennast kuuldavaks teha mees, kes oli justkui õppinud trummar, kuid kasutas heli tegemiseks igasugust kraami, mis on konkreetselt prügi! Erinevate okste ja pulkadega tagus ta väga osavalt igasuguseid plastkanistreid, ühe tooli seljatuge (tool ise oli juba kõige kaduva teed läinud), plekkpurke, plekist kommikarpe ja midaiganes veel. Edasi oli pargis saksofoni ja kitarri duo, kes tegid imeilusat jazzi. Ning rastapatsides noortekamp jaurasid eemal mingit oma laulu. Mõnus!
Viimane, kes mu õhtu ilusaks tegi oli taas eriti räämas oleku ja sagris peaga tüüp, kes seisis rongijaama juures piletiautomaadi lähedal. Alul ma ei pööranud tähelepanugi. Aga siis jäin mingi asjaga automaadi juures veidi nõutuks ning ennäe, kes mind rõõmsa naeratusega hädast välja aitab - ei ükski järjekorras seisja ei vaevunud seda tegema. Toosama rääbakas näitas, et "vajuta siia" ning naeratas ise rõõmsalt ja siiralt otse silma vaadates.
Rohkem võiks olla selliseid, kes on oludele ja eluraskustele vaatamata võimelised nii soojalt ja toredalt naeratama!
Mulle hakkab see linn omal kombel sümpaatseks saama.
Kodunt väljudes olin endaga kangesti rahul, sest üle pika aja leidsin põhjuse kontsaga kingad jalga panna. Üks asi, mis kipub juhtuma, kui lapsed saad, on see et kontsad ja käekotid jäävad mõneks ajaks nurka nukrutsema. Käekoti positsiooni vajalike asjade hulgas taastasin juba kevadel, nüüd tundsin, et on aeg ka kingade kandmine uuesti selgeks saada. Õnneks olin niipalju ettevaatlik, et panin oma lääpatallatud madalad kingad ka kotti.
Kontsarõõmu jätkus kuni oma tänava otsani! Siis otsisin kohe väga kärmelt vanad kaatsad välja. Iga asi omal ajal.. või natuke hiljem..
Kõigepealt otsustasin vähe sportlik olla ja esimese suurema kaubanduskeskuseni jala visata. See on selline paras pooletunnine jalutuskäik suure Aleje Jerozolimskie ääres.
Edasi otsustasin bussiga minna. Kuna mul oli paar ideed, mida teha võiks ja samas ei osanud ühte teisele eelistada, siis otsustasin, et tegutsen vastavalt sellele, milline buss esimesena peatusesse sõidab.
Esimesena tuli see buss, mis lähima turu juurde viib. Niisiis - turule!
Turg oli umbes midagi sellist, kui panna kokku endine Kadaka turg (tohutul hulgal dresse ja roosasid langevarje meenutavaid rinnahoidjaid), natuke Balti-Jaama turgu (igasugu vanakraam ja kribukrabu, midagi prügimäe ja aardelaeka vahepealset) ja siis sinna labürinditaoline maastik toidukaupu müüvate laudade ja putkadega. Väga kütkestav koht! Mul on mingi nõrkus turul käimise vastu - inimesed on seal hoopis kirjumad. Näiteks oli seal täiesti ehtne suurte vuntsidega türklane, kes müüs kebabi. Ja nukra olekuga väike vanatädi, kes kaalus käes metallraha ilmselt mõtiskledes, mida täna veel osta saab. Veidi rahutult kilavate silmadega müüjatädi kes pakkus 1zl/tükk igasugust kraami, ja püüdis korraga vist kõiki inimesi jälgida, et keegi tema putkast midagi niisama tasku ei pistaks. Tursked mehed lõõpisid omavahel ja norisid sõbralikult kõrvaltlaua tütarlapsega. Kiilakas ja kissis silmadega poola vanamees püüdis ülima entusiasmiga mulle midagi müüa (mina muidugi jätkuvalt naeratan tobedalt ja nüüd oskan juba poola keeles vastata, et ma ei mõista poola keelt)
Ja muidugi on köögivili ikka turul palju ilusam, kui suures supermarketis.
Turule tegin tiiru peale ja uurisin, et kuidas saaks sinna autoga tulla.
Edasi oli plaan kuidagi kesklinna saada. Veetsin trammipeatuses viis minutit üsna lootusetult püüdes välja veerida, millise trammiga kuhu sõita saab. Lõpuks andsin alla ja saagu, mis saab - hüppasin järgmise trammi peale.
Päris põnev on mööda röögatusuurt võõrast linna trammiga enam-vähem õiges suunas kolistada ja mõelda variandi peale, et mis saab kui see ei ole õige suund? Tagasi sama teed pidi? Edasi uutele eksimustele või õigele teele?
Õnneks jõudis tramm lõpuks tuttava ringteeni välja ja ohkasin kergendatult!
Sealt paistis kesklinna "Kreml" juba väga lähedal, nii et otsustasin sportlik olla ja jala edasi minna. Kusjuures tõesti ei ole paremat moodust linna tundma õppida, kui seda omaenda jalatallaga mõõta.
Edasi õnnestus mul see idee, et jalgsi linna tundma õppida, viia muidugi hoopis uuele tasemele. Kuna mul oli vaikselt kõht tühjaks läinud, siis otsustasin üles otsida ühe konkreetse toidukoha, mida olin juba ammu külastada tahtnud. Õige tänava leidsin kerge vaevaga. Aga see tänav oli pikk! Muudkui trampisin edasi ja lõpuks sai tänav otsa - mida polnud, seda polnud. Peale täpsustavat telefonikõnet ja umbes pool teed tagasi kõndimist selgus, et söögikoht on ära kolinud!
No siis pole muud, kui sammud moodsa ja elava Nowy Swiati linnaosa poole. Kui juba linnas süüa, siis kuskil, kus huvitav on. Ja jälle - no ei ole seda õiget tänavat seal, kus mina arvasin seda olevat! Kui juba nii palju on maha kõnnitud, siis ei taha lihtsalt alla ka anda. Päris tükk aega kõndisin risti-põiki erinevaid tänavajuppe läbi, enne kui õige tänava juurde jõudsin. Muidugi hoopis teisest suunast, kui arvasin ennast olevat. Lõpetasin õhtu ühe keskpärase pitsaga ühe söögikoha teise korruse rõdul, kust avanes väga mõnus vaade õhtusele hämarduvale Nowy Swiatile.
Täpsuse huvides märgin ära, et kumbki foto pole minu tehtud. Ma olen fotoaparaadiga suht lootusetu kuju - no ei tule meelde seda kotist välja võtta.
Viimane tähelepanek sellest pärastlõunast on see, et huvitaval kombel on vahel kõige rohkem üllatust ja rõõmu täielikest eluheidikutest ja kerjustest ning tänavamuusikutest. Kesklinnas kükitas üks punase ninaga räsitud mees tunneli otsa juures, tõmbas süvenenult suitsu ja jõllitas enda ees olevat topsi, millel kiri inglise ja poola keeles "Õlle jaoks". No kas ei aja selline avameelsus muigama.. :)
Nowy Swiati poolt tagasi tulles kõnetas mind üks väga kirjutes klouniriietes ebamäärases eas naisterahvas, kellel olid isegi kellukesed mütsiserva küljes. Ise nii õnnelik oma esinemiskostüümis ja nii laia naeratusega, et ei saa muidu kui sama laialt vastu naeratada, kuigi mul talle midagi peale sõbraliku vastunaeratuse nagunii anda pole.
Ühe tunneli juures enne kultuuripalee parki algas tänavamuusikute allee, kuhu õhtuks oli kohale ilmunud ikka igasugust rahvast. Ühel oli terve helisüsteem üles seatud ja läbi tümpsu kostis poolakeelset räppimist. Kõrval püüdis üle tümpsu ennast kuuldavaks teha mees, kes oli justkui õppinud trummar, kuid kasutas heli tegemiseks igasugust kraami, mis on konkreetselt prügi! Erinevate okste ja pulkadega tagus ta väga osavalt igasuguseid plastkanistreid, ühe tooli seljatuge (tool ise oli juba kõige kaduva teed läinud), plekkpurke, plekist kommikarpe ja midaiganes veel. Edasi oli pargis saksofoni ja kitarri duo, kes tegid imeilusat jazzi. Ning rastapatsides noortekamp jaurasid eemal mingit oma laulu. Mõnus!
Viimane, kes mu õhtu ilusaks tegi oli taas eriti räämas oleku ja sagris peaga tüüp, kes seisis rongijaama juures piletiautomaadi lähedal. Alul ma ei pööranud tähelepanugi. Aga siis jäin mingi asjaga automaadi juures veidi nõutuks ning ennäe, kes mind rõõmsa naeratusega hädast välja aitab - ei ükski järjekorras seisja ei vaevunud seda tegema. Toosama rääbakas näitas, et "vajuta siia" ning naeratas ise rõõmsalt ja siiralt otse silma vaadates.
Rohkem võiks olla selliseid, kes on oludele ja eluraskustele vaatamata võimelised nii soojalt ja toredalt naeratama!
Mulle hakkab see linn omal kombel sümpaatseks saama.
No comments:
Post a Comment