Igapäevases suhtluses kohtab siin huvitavaid paradokse. Viimase kahe nädala jooksul olen kohanud kahte üsna vastandlikku olukorda - kuidas kriisiolukorras on võimalik suhelda väga sõbralikult, ning kuidas pealtnäha täiesti rahulik ja konfliktitu olukord lahendatakse täiesti absurdsel moel konflikti abil.
Eelmisel nädalal juhtus meie kõige noorema pereliikmega õnnetus - meie kutsa jäi hammaste vahele kahele üüratusuurele Saksa lambakoerale vastasmajast. Ma ei taha detailidesse üldse laskuda, sest se oli väga hirmus kogemus. Korraks arvasime kõik, et oleme oma nunnust juba ilma jäänud. Õnneks on meiepere kaitseinglid ka koera oma tiiva alla võtnud ja ta pääses imekombel eluga.
Naabrikoerte omanikeks on sihuke tavaline vanapaar. 70-80 vahel, üsna asjaliku olemisega viisakas härra ja kangesti püüdlik ja tohutu pika jutuga tädike. Kui esimene shokk oli üle elatud, siis võtsin koera ja vanapaari auto peale ning nad juhatasid mind veidi linnast välja Michałowice asulasse loomaarsti juurde.
Huvitav miks on loomaarsti valdavalt meesterahvad?
Üks neist rääkis natukene inglise keelt ka ja teine üsna arusaadavat poola keelt. Õigupoolest peale 20 minutit naabritädi vatramist oleks vist ükskõik kelle poola keel olnud üsna arusaadav. Tädi jutustas ühe jutuka vanainimese kombel kohutavalt kiiresti, palju ja segaselt. Mina muudkui noogutasin ja mõmisesin, mõmisesin ja noogutasin. Vahepeale kinnitasin 'tak, tak, nie wiem, nie rozumiem' (jah, jah, ei tea, ei saa aru). Mitte, et too viimane mõtteavaldus oleks talle kuidagi korda läinud - seletas sama kiiresti ja arusaamatult edasi.
Loomaarsti juures tuli meile vahepeal ühe arsti tütar appi tõlkima. Uurisin tema käest, et kas loomaarsti peres on ka palju lemmikloomi. Pisinärilisi ja jäneseid pidi ikka pidevalt olema igasuguseid. Lisaks koer, kes ilastas igale poole ja kelle vastu pool peret oli allergiline, mis loomulikult ei takistanud olemast tal terve pere lemmik ja pesamuna.
Terve ülejäänud nädala käisin iga hommik koera arstile näitamas ja sidemeid vahetamas. Arst õppis ära eestikeelse väljendi 'tubli koer' (duuubli goer) ja mina praktiseerisin hoolega oma nappi poola keelt.
Naabritädi on võtnud oma pühaks kohuseks meie koera toita kõige hea ja paremaga. Eelmise nädala alguses tõi kümme karpi kassikonservi! (No võrreldes tema koertega annab meie oma kassi mõõdu välja jah). Söötis läbi aia teda suitsulõhega. Täna saabus suur pakk Kitekati krõbinaid (no tõsiselt! haugub ju!) ja kaheksane blokk KOERAkonserve.
Nädal aega peale õnnetust on meie nunnu taas tema ise - hüperaktiivne, kohutavalt tüütu ja lihtsalt vaimustav.
Kokkuvõttes saime kohutava sündmuse tagajärjel sõbraks oma naabritega vastasmajas ning kõrvalmajast. Tutvusime väga heade loomaarstidega ja koerale ei pea ka tükk aega süüa ostma. Ehk ei hakka näuguma?
Täiesti vastupidisel moel eelmisel nädalal juhtunule sai lahenduse täna üks pikalt venima jäänud asjaajamine kinnisvarabürooga, kes meile seda maja rendib.
Meil oli vaja teha üks tasaarveldus, ning neli nädalat tagasi pöördusin nende poole, et oleks aeg see asi korda ajada. Peale paari leiget vastust, et neil on selleks vaja mingeid meiepoolseid andmeid (mille ma saatsin) saabus äkki vaikus. Mina kirjutan, kirjutan uuesti, palun vastust, pakun lahendust, sean ajapiiranguks 48h, mille jooksul eeldan neilt vastust. Mitte midagi! Nic! Nada!
Said pühad läbi, istusin täna hommikul arvuti taha kindla plaaniga see kuu aega veninud asi ühele poole saada. No kaua võib?!
Kirjutasin neile lühikese lakoonilise kirja, et me lõpetame neile raha maksmise!
Jaaaa siis see tuli! Sain vastuse konkreetselt ei vähem ega rohkem, kui viie (5!) minutiga! Lubati teha tasaarveldus ja püüti puust ja punaseks teha, et me mitte MINGIL juhul ei tohi lõpetada ära neile raha maksmist!
Et süsi tema talla all veel veidi tulisemaks teha, mainisin, et firma käitumist asja venitamisega võiks nimetada lepingu rikkumiseks, mille peale ta peaaegu väljus endast ja kukkus mulle lepingut tsiteerima.
Oluline on see, et ma saan oma tasaarvelduse. Päeva õppetund - alati kuula kogenud poolaeestlasi - saatkonna inimesed mainisid mulle mitteametlikus vestluses juba ammu, et kui sa tahad siin midagi tehtud saada, siis karju nende peale! Ning mu poolatarist sõbranna lisas sellele, et "if you lived here long enough, any other way would seem wrong" (kui sa oleksid siin piisavalt kaua elanud, tunduks iga teine meetod vale).
Eelmisel nädalal juhtus meie kõige noorema pereliikmega õnnetus - meie kutsa jäi hammaste vahele kahele üüratusuurele Saksa lambakoerale vastasmajast. Ma ei taha detailidesse üldse laskuda, sest se oli väga hirmus kogemus. Korraks arvasime kõik, et oleme oma nunnust juba ilma jäänud. Õnneks on meiepere kaitseinglid ka koera oma tiiva alla võtnud ja ta pääses imekombel eluga.
Naabrikoerte omanikeks on sihuke tavaline vanapaar. 70-80 vahel, üsna asjaliku olemisega viisakas härra ja kangesti püüdlik ja tohutu pika jutuga tädike. Kui esimene shokk oli üle elatud, siis võtsin koera ja vanapaari auto peale ning nad juhatasid mind veidi linnast välja Michałowice asulasse loomaarsti juurde.
Huvitav miks on loomaarsti valdavalt meesterahvad?
Üks neist rääkis natukene inglise keelt ka ja teine üsna arusaadavat poola keelt. Õigupoolest peale 20 minutit naabritädi vatramist oleks vist ükskõik kelle poola keel olnud üsna arusaadav. Tädi jutustas ühe jutuka vanainimese kombel kohutavalt kiiresti, palju ja segaselt. Mina muudkui noogutasin ja mõmisesin, mõmisesin ja noogutasin. Vahepeale kinnitasin 'tak, tak, nie wiem, nie rozumiem' (jah, jah, ei tea, ei saa aru). Mitte, et too viimane mõtteavaldus oleks talle kuidagi korda läinud - seletas sama kiiresti ja arusaamatult edasi.
Loomaarsti juures tuli meile vahepeal ühe arsti tütar appi tõlkima. Uurisin tema käest, et kas loomaarsti peres on ka palju lemmikloomi. Pisinärilisi ja jäneseid pidi ikka pidevalt olema igasuguseid. Lisaks koer, kes ilastas igale poole ja kelle vastu pool peret oli allergiline, mis loomulikult ei takistanud olemast tal terve pere lemmik ja pesamuna.
Terve ülejäänud nädala käisin iga hommik koera arstile näitamas ja sidemeid vahetamas. Arst õppis ära eestikeelse väljendi 'tubli koer' (duuubli goer) ja mina praktiseerisin hoolega oma nappi poola keelt.
Naabritädi on võtnud oma pühaks kohuseks meie koera toita kõige hea ja paremaga. Eelmise nädala alguses tõi kümme karpi kassikonservi! (No võrreldes tema koertega annab meie oma kassi mõõdu välja jah). Söötis läbi aia teda suitsulõhega. Täna saabus suur pakk Kitekati krõbinaid (no tõsiselt! haugub ju!) ja kaheksane blokk KOERAkonserve.
Nädal aega peale õnnetust on meie nunnu taas tema ise - hüperaktiivne, kohutavalt tüütu ja lihtsalt vaimustav.
Kokkuvõttes saime kohutava sündmuse tagajärjel sõbraks oma naabritega vastasmajas ning kõrvalmajast. Tutvusime väga heade loomaarstidega ja koerale ei pea ka tükk aega süüa ostma. Ehk ei hakka näuguma?
Täiesti vastupidisel moel eelmisel nädalal juhtunule sai lahenduse täna üks pikalt venima jäänud asjaajamine kinnisvarabürooga, kes meile seda maja rendib.
Meil oli vaja teha üks tasaarveldus, ning neli nädalat tagasi pöördusin nende poole, et oleks aeg see asi korda ajada. Peale paari leiget vastust, et neil on selleks vaja mingeid meiepoolseid andmeid (mille ma saatsin) saabus äkki vaikus. Mina kirjutan, kirjutan uuesti, palun vastust, pakun lahendust, sean ajapiiranguks 48h, mille jooksul eeldan neilt vastust. Mitte midagi! Nic! Nada!
Said pühad läbi, istusin täna hommikul arvuti taha kindla plaaniga see kuu aega veninud asi ühele poole saada. No kaua võib?!
Kirjutasin neile lühikese lakoonilise kirja, et me lõpetame neile raha maksmise!
Jaaaa siis see tuli! Sain vastuse konkreetselt ei vähem ega rohkem, kui viie (5!) minutiga! Lubati teha tasaarveldus ja püüti puust ja punaseks teha, et me mitte MINGIL juhul ei tohi lõpetada ära neile raha maksmist!
Et süsi tema talla all veel veidi tulisemaks teha, mainisin, et firma käitumist asja venitamisega võiks nimetada lepingu rikkumiseks, mille peale ta peaaegu väljus endast ja kukkus mulle lepingut tsiteerima.
Oluline on see, et ma saan oma tasaarvelduse. Päeva õppetund - alati kuula kogenud poolaeestlasi - saatkonna inimesed mainisid mulle mitteametlikus vestluses juba ammu, et kui sa tahad siin midagi tehtud saada, siis karju nende peale! Ning mu poolatarist sõbranna lisas sellele, et "if you lived here long enough, any other way would seem wrong" (kui sa oleksid siin piisavalt kaua elanud, tunduks iga teine meetod vale).
No comments:
Post a Comment