Aprillikuu on alanud eriliselt sügistalvise ilmaga.
Tegelikult oli siin juba väga ilus - juhtus päevi, kui lapsed silkasid hommikul öösärkides aeda mängima ja panid midagi soojemat selga alles paar tundi hiljem kui laiskloomadest lapsevanemad ärkasid ja selle avastasid.
Krookused õitsevad, puudel on pungad juba päris suured ja linnud laulavad kõrvulukustavalt.
Ja eile algas uuesti talv! Vihmane ja jahe oli juba paar päeva aga eile sadas lausa laia valget lörtsi alla. Mina tõmbasin kardina ette ja unistasin soojale maale kolimisest....
Täna on vähemasti taevas pooleldi selge ja tänavad hakkavad kuivama aga napilt 3 kraadi sooja ja hetk tagasi pudenes jälle mingit valget sodi taevast alla. Brrrr.
Meie igapäevane kulgemine siin kipub olema nii südmustevaene, et ma ei oska sellest midagi kirjutada. Hea kirjanikuandega inimene oskaks kindlasti ka kõige igavama elu kirjutada selliseks, et raske on lõpetada lugemist enne loo lõppu. Aga mina seda ei oska, nii et peate leppima keskpäraste katsetustega ainult põnevatest sündustest.
Vanema tütre sünnipäevaks saabus meile külla minu ema koos meie Eesti naabritüdrukuga. Laupäeval sõime kooki ja võõrustasime veel ühte Varssavi Eesti peret. Nädala sees õnnestus lõpuks ise ka ära käia Kopernikuse teaduskeskuses ning plaan oli minna ka Varssavi loomaaeda aga kui ilm talviseks keeras, siis leppisime Kolorado mängutoaga. Loomulikult käib selliste käikude juurde väljas söömine ja paremal juhul ka jäätisekohvik!
Teaduskeskus oli väga põnev ja väga lärmakas. See on umbes nagu võtta Tartu Ahhaa keskus, venitada see kolm korda suuremaks ja vedada pooled Eesti koolilapsed sinna bussidega kohale. Meie 6-7-aastastel oli väga põnev, kuigi ma nägin oma tütre puhul, et laps, kes ei ole suure lärmaka kollektiiviga igapäevaselt harjunud, ei oska käituda sellise kollektiivi hundiseaduste kohaselt. Pidin mitmel korral tegema ranget nägu ja hoidma rõõmsalt kiljuvat poola eelpubekatest massi tagasi, et meie tüdrukud saaks hetke rahulikult uurida. Kõige väiksematele uurijatele oli mõeldud veel eraldi lasteala ja mul oli seal veel kõige põnevam. Mängisin vähemal 15 minutit veekraanidest ja voolikutest koosneva süsteemiga, kus sai kraane lahti-kinni keerata. Ägeeeee!
Lapsi sellest kohast välja meelitada oli küll umbes nagu nätsu seina küljest lahti kraapida! Tõenäoliselt õnnestus see ainult tänu sellele, et neil hakkas nälg juba jalgu nõrgaks võtma ja ma lubasin, et sööme sealsamas.
Väljas söömine on mingi maagiline rituaal. Pole oluline millise kvaliteedi ja maitsega on see söök või milline on söögikoht ise. See fakt, et söömine toimub väljaspool kodukööki on laste jaoks nii suur asi, et nad on resoluutselt veendunud, et sellistes kohtades pakutakse AINULT maailma kõige paremat toitu.
Kaks päeva hiljem läksime peale mängutoas käimist ka suure Arkadia-nimelise kaubanduskeskuse ülemisele korrusele sööma kus peale soolase söögi söömist lõpetasime lausa jäätisekohvikus. Nii vähe on täielikuks õnneks vaja!
Mina ise kaldun juba nii hoolega ortoreksiale, et väljas söömine on keeruline. Liiga tihti ei ole söök minu arvates piisavalt kvaliteetne, värske ja/või liigsete lisaaineteta. Väljas söömise peamine võlu seisneb hoopis tõsiasjas, et KEEGI TEINE seisis pliidi taga! Mina ei pidanud seda sööki valmis tegema ja mina ei pea neid nõusid pesema. Selle nimel olen ma valmis sööma üsna palju keskpärast toitu.
Kõige mõnusama väljas söömise rutiini olen leiutanud esmaspäevadeks ja kolmapäevadeks. Kuna mul on peale poola keelet ja enne balletitundi umbes poolteist tundi vaja surnuks lüüa, siis proovisin algul mahutada sinna teise tantsutunni ka. Aga see tähendas tohutu tormamist, jooksmist, metroos õunasöömist, ja üldse oli minusugusele laiskvorstile kole kurnav. Ladina tund oli küll väga äge. Aga no ei jaksa kõike!
Selle asemel istun iga esmaspäev ja kolmapäev umbes kolmveerand tundi hea raamatuga jazzi kuulates kohvikus. Vahel söön grillitud tsukiinit parmesaniga ja alati luristan endale sisse vähemalt ühe ingveritee või värske apelsinimahla (kui mitte kaks..). Ainult mina, minu mõtted ja hea raamat!
Nii vähe on täielikuks õnneks vaja! :)
PS. Kes tahab meie reisipilte vaadata, siis kirjutage isiklikult mulle või J.-le e-mail.
Tegelikult oli siin juba väga ilus - juhtus päevi, kui lapsed silkasid hommikul öösärkides aeda mängima ja panid midagi soojemat selga alles paar tundi hiljem kui laiskloomadest lapsevanemad ärkasid ja selle avastasid.
Krookused õitsevad, puudel on pungad juba päris suured ja linnud laulavad kõrvulukustavalt.
Ja eile algas uuesti talv! Vihmane ja jahe oli juba paar päeva aga eile sadas lausa laia valget lörtsi alla. Mina tõmbasin kardina ette ja unistasin soojale maale kolimisest....
Täna on vähemasti taevas pooleldi selge ja tänavad hakkavad kuivama aga napilt 3 kraadi sooja ja hetk tagasi pudenes jälle mingit valget sodi taevast alla. Brrrr.
Meie igapäevane kulgemine siin kipub olema nii südmustevaene, et ma ei oska sellest midagi kirjutada. Hea kirjanikuandega inimene oskaks kindlasti ka kõige igavama elu kirjutada selliseks, et raske on lõpetada lugemist enne loo lõppu. Aga mina seda ei oska, nii et peate leppima keskpäraste katsetustega ainult põnevatest sündustest.
Vanema tütre sünnipäevaks saabus meile külla minu ema koos meie Eesti naabritüdrukuga. Laupäeval sõime kooki ja võõrustasime veel ühte Varssavi Eesti peret. Nädala sees õnnestus lõpuks ise ka ära käia Kopernikuse teaduskeskuses ning plaan oli minna ka Varssavi loomaaeda aga kui ilm talviseks keeras, siis leppisime Kolorado mängutoaga. Loomulikult käib selliste käikude juurde väljas söömine ja paremal juhul ka jäätisekohvik!
Teaduskeskus oli väga põnev ja väga lärmakas. See on umbes nagu võtta Tartu Ahhaa keskus, venitada see kolm korda suuremaks ja vedada pooled Eesti koolilapsed sinna bussidega kohale. Meie 6-7-aastastel oli väga põnev, kuigi ma nägin oma tütre puhul, et laps, kes ei ole suure lärmaka kollektiiviga igapäevaselt harjunud, ei oska käituda sellise kollektiivi hundiseaduste kohaselt. Pidin mitmel korral tegema ranget nägu ja hoidma rõõmsalt kiljuvat poola eelpubekatest massi tagasi, et meie tüdrukud saaks hetke rahulikult uurida. Kõige väiksematele uurijatele oli mõeldud veel eraldi lasteala ja mul oli seal veel kõige põnevam. Mängisin vähemal 15 minutit veekraanidest ja voolikutest koosneva süsteemiga, kus sai kraane lahti-kinni keerata. Ägeeeee!
Lapsi sellest kohast välja meelitada oli küll umbes nagu nätsu seina küljest lahti kraapida! Tõenäoliselt õnnestus see ainult tänu sellele, et neil hakkas nälg juba jalgu nõrgaks võtma ja ma lubasin, et sööme sealsamas.
Väljas söömine on mingi maagiline rituaal. Pole oluline millise kvaliteedi ja maitsega on see söök või milline on söögikoht ise. See fakt, et söömine toimub väljaspool kodukööki on laste jaoks nii suur asi, et nad on resoluutselt veendunud, et sellistes kohtades pakutakse AINULT maailma kõige paremat toitu.
Kaks päeva hiljem läksime peale mängutoas käimist ka suure Arkadia-nimelise kaubanduskeskuse ülemisele korrusele sööma kus peale soolase söögi söömist lõpetasime lausa jäätisekohvikus. Nii vähe on täielikuks õnneks vaja!
Mina ise kaldun juba nii hoolega ortoreksiale, et väljas söömine on keeruline. Liiga tihti ei ole söök minu arvates piisavalt kvaliteetne, värske ja/või liigsete lisaaineteta. Väljas söömise peamine võlu seisneb hoopis tõsiasjas, et KEEGI TEINE seisis pliidi taga! Mina ei pidanud seda sööki valmis tegema ja mina ei pea neid nõusid pesema. Selle nimel olen ma valmis sööma üsna palju keskpärast toitu.
Kõige mõnusama väljas söömise rutiini olen leiutanud esmaspäevadeks ja kolmapäevadeks. Kuna mul on peale poola keelet ja enne balletitundi umbes poolteist tundi vaja surnuks lüüa, siis proovisin algul mahutada sinna teise tantsutunni ka. Aga see tähendas tohutu tormamist, jooksmist, metroos õunasöömist, ja üldse oli minusugusele laiskvorstile kole kurnav. Ladina tund oli küll väga äge. Aga no ei jaksa kõike!
Selle asemel istun iga esmaspäev ja kolmapäev umbes kolmveerand tundi hea raamatuga jazzi kuulates kohvikus. Vahel söön grillitud tsukiinit parmesaniga ja alati luristan endale sisse vähemalt ühe ingveritee või värske apelsinimahla (kui mitte kaks..). Ainult mina, minu mõtted ja hea raamat!
Nii vähe on täielikuks õnneks vaja! :)
PS. Kes tahab meie reisipilte vaadata, siis kirjutage isiklikult mulle või J.-le e-mail.
No comments:
Post a Comment