Katsun oma araabiajutuga ühele poole saada, et saaks vahel ka päevakajalistemate asjadega tegeleda.
Peale oma kõrbematka oli meil hommikul jälle väga pikk uni. Ja siis loivasime katusele ujuma ja päevitama. Ja üldse - tegelesime ohtralt logelemisega.
Peale lõunat hakkas südametunnistus kripeldama, et ega me selleks ei istunud 12h erinevates lennukites ja lennujaamades, et katusebasseinis oma aega surnuks lüüa ja naabermaja vahtida.
Suund sai võetud Wild Wadi veepargi poole. Ilm oli ilus - tuulevaikne ja ca 30 kraadi. Sõit läbi linna on omaette huvitav. Justnagu autoreklaami keskele oleks sattunud. Igal pool ümberringi sõidavad eranditult ainult uued, viimasel paaril aastal tehasest väljunud autod. Enamus on neist maasturid. Ja vahele eriti pisikesed ja kiired sportautod. Ja mitte ühtegi üle kolme aasta vana masinat enamasti silma ei hakka. Kõik läigivad puhtusest ja üldse on kõik natuke ebaloomulikult peen.
Veepargi sissepääsu eest küsiti väike varandus. Panime silmad kinni ja ulatasime pangakaardi, ning katsusime kiiresti sellest koledast kohast eemale pääseda, kus niimoodi raha küsitakse.
J. koos noorema tirtsuga läks ja parkis ennast esimesse kohta maha, kus sai lamamistooli peal lesida ja popkorni ning vett vaikselt sisse ajada. Nad olid mõlemad eelneva kõhuhäda tagajärjel vähe pahurad ja popkorn oli kahe päeva jooksul esimene toit, mida noorem võsukene oli nõus sööma. Esimest korda elus rõõmustasin siiralt, et mu laps sellist kraami sööb ja palusin teda pidevalt sellega varustada.
Ise suundusin vanema tütrega kiirelt riideid vahetama ja siis kohe esimesse järjekorda sabasse. Sattusime sellise sõidu peale, kus rõnga peal istudes sai hea kümmekod minutit erinevaid kiiremaid ja aeglasemaid torusid läbida. Üles- ja allapoole, päevavalguses ja kottpimeduses, mõnusalt aeglaselt kruisides ja hullumelselt tormates.
Ma oleks kohe tagasi läinud aga tütar arvas, et proovime vahelduseks hoopis laste liumägesid, madalt sooja basseini või midagi muud sellist turvalist...
Uurimist ja seiklemist jätkus õhtuni küllalt ja aega jäi veel puudugi. Sain ülejäänud pere ka meelitada madala sooja basseiniga lasteala äärde vedelma ning isegi korraks vette. Noorem laps demonstreeris jälle oma imelist oskust magada ükskõik millal ja kus, ning jäi magama, pea minu süles siis kui mina oma tallanahaga kalakesi söötsin. Fish spa on vist selle nimi enamasti. Kui pistad oma varbad suurde akvaariumisse, kus pisikesed kalakesed kohutavalt kõdi tehes nokivad jalad siledaks nagu tite tagumik. Laps tegi ülejäänud pool uinakut sealsamas lamamistooli peal rätiku all ja mina vaatasin veel üle ka need torud. kust päeval oli kõige valjemat kisa kuulda ja järjekord kõige pikem. Õhtuks oli järjekord otsa saanud ja suurt kisa ka enam polnud - niikaua, kuni mind sõitma lasti... Oli ikka äge küll!
Kui veeparki hakati kinni panema, siis pidime kahjuks koju minema hakkama. Tohutult näljastena tegime kõigepealt veel peatuse ühes araabia-india kiirtoidukohas, kus sõime maru head falaafelit ja veel paremat köögiviljade ja lihaga riisi. Isegi lapsed julgesid peale päevaseid katsetusi popkorniga juba natuke süüa. Tõeline tervenemine saabus aga alles meie järgmises peatuspaigas, kus saime J. sõpradega kokku. Mitte miski ei aita peale kahepäevast paastumist paremini, kui jäätis! Ja kohe palju jäätist!
Siin maal on hästi tavaline see, et pered on lastega väljas veel õhtul küllalt hilja. Päeval on suur osa aastast nagunii nii talumatult palav, et istutakse oma konditsioneeritud villades paksude kardinate taga peidus ja peetakse pikka lõunauinakut. Aga õhtul tullaks välja sööma ja suhtlema. Lapsed jooksevad ringi niikaua kuni ära väsivad ja kuskile diivaninurka tukkuma jäävad, kust siis autojuht nad tasakesi dziipi ära tassib, et koju sõidutada.
Meil autojuhti polnud ja ise ka väsinud, nii et päris niikaua oodata ei saanud. Aga päevarütmile ma ka oluliselt rõhku ei pannud. Nagunii oli kolmetunnine ajavahe meie päevarütmi täiesti segi keeranud. Õhtuti olime üleval niikaua, kuni lapsed enamvähem inimlikult käitusid ja läksime magama, kui väsinud olime. Tol õhtul ka lobisesime inimestega ja sõime jäätist päris kaua. Lapsed ajasid ümber laudade kassi taga, ehitasid kruusakividest mustreid tänavale ja püüdsid ühe ligi kaheaastase noormehega kõrvallauast sõprussuhteid luua.
Uue päeva plaan oli sõita koos meie võõrustaja perega natuke üle 100 km lõunasse Al Ain'i loomaaeda.
Al Ain on omamoodi oaas. See on kõige rohelisem piirkond Emiraatides. Minu silmale oli see küll ikka selline ebaloomulik rohelus, sest kõik oli istutatud. Aga maa-aluste allikate rohkuse tõttu on seda piirkonda peetud oaasiks juba pikka aega. Al Ain Zoo on üldiselt ilus koht. Loomadel on head tingimused - on ruumi, varju ja vett. Aga tihti avastasin ennast vahtimas rohkem inimesi enda ümber, kui loomi. Sest tegelikult on needsamad tiigrid, lõvid ja krokodillid igas Euroopa loomaaias. Aga selliseid inimesi näeb ikka ainult siin maailma otsas. Korraliku harakana oli minu jaoks väga huvitav uurimisobjekt mind ümbritsevate naiste riietus. Mind ei köida väga see teema, et kas ikka naised peaks ennast niimoodi kinni katma, või mitte - see on nende kultuur, usk ja tava, ning pole minu asi seda heaks või halvaks kuulutada. See on see, mis ta on. Aga need riided on ilusad! On täiesti ekslik arvata, et naiste must riietus on lihtsalt must. Lähemalt vaadates on seal niipalju detaile, millega ennast eristada. Ja niipalju võimalusi kohutavalt kalleid riideid kanda. Ma ei julge nende kantavatel riietele nimesid panna, sest kardan terminoloogiaga eksida. Aga neid annab väga edukalt kaunistada näiteks Swarowski kristallidega! Või eriti peente tikanditega. Ja loomulikult käib sinna juurde Louis Vuittoni käekott ja Prada kingad!
Lisaks on seal ringi liikumas väga palju India päritolu naisi, kelle riided ei kanna disanerite nimesid ega Swarowski kristalle, kuid on oma värvirohkuses veel kaunimad. Õhtumaade mood on igav ja lakooniline! Mulle meeldivad värvid ja mustrid palju rohkem.
Mina vaatasin inimesi ja inimesed vaatasid meid. Arvatavasti on sellised blondid lapsed seal ikka väga harv vaatepilt. Kui mei piknikualal logelesime ja kaasavõetud snäkikuhjadest ennast läbi närisime, siis arutasime, et peaks vist lapsed saatma minu kübaraga raha koguma nende käest, kes meie seltskonnast pilti tegid. Kolm neljandikku täiskasvanutest ning pooled lastest olid heledanahalised põhjamaalased. Rääkides valgetest varestest...
Viimaseks Dubaipäevaks meil suuri plaane tehtud ei olnud. Tegime oma hommikuse tuuri katusebasseini äärde ja siis pakkisime lapsed autosse ja suundusime lähimasse rannaparki. Al Mamzar on hea alternatiiv Jumerah rannapargile, mis pidi olema tihti ülerahvastatud. Kuna Al Mamzar on suurtest hotellidest veidi eemal ning on alles "talv" ning vesi "kole külm", siis oli meie päralt peaaegu inimtühi rand! Korjasime kõvasti merekarpe, loksusime ja lesisime vee peal, päevitasime, teesklesime raamatu lugemist ja sonkisime liivas. Mõni mööduv hindu jõllitas meie valgenahalisi lapsi nagu vasikas uut aiaväravat. Tutvusime eemal peesitava perega, kuna vanem tütar tuvastas ära, et nad oma pooleteiseaastase lapsega suhtlevad poola keeles!
Rannast lahkumine on ükskõik kus ja millal alati natuke traagiline. Sest äkki meenub lastele, et nad on näljas, paljad ja silmipimestavalt väsinud nii et jalga jala ette tõsta ei jaksa. Õnneks oleme sellega nüüdseks juba arvestama hakanud. Nipp on selles et tuleb kõigi protestide kiuste lapsed suuremast liivast puhtaks pesta, kaenlasse võtta ja autosse toppida. Peale esimest viit minutit pahameeletormi magavad mõlemad paksu und!
Pealelõunal külastas J. ühte oma sõpra ning mina kasutasin võimalust korraks omapead kaubanduskeskusesse hiilida. Ega mees rumal ka pole - napilt poolteist tundi hiljem ta juba helistas ja ütles, et nüüd tulevad ja korjavad mu auto peale. Suurem finantskaos jäi seekord tekitamata. Tõin koju ilusa klaasmosaiik-kupliga lambikese ja natuke litritega padjakatteid.
Õhtul oli meil veel tore võimalus ühe J. töökaaslase ja tema naisega tõsises India restoranis veeta mitu meeldivat tundi ohtralt süües ja suhteliselt arusaamatut inglise keelt dešifreerida püüdes. India inglise keel on nähtus omaette ja sellest aru saamiseks peab omandama omaette vilumuse. Seda räägitakse hästi kiirelt, kõik sõnalõpud neelatakse alla ja kui sa palud lauset korrata, siis on see täpselt sama arusaamatu ka teisel ja kolmadal korral. Sellest hoolimata oli meil väga lõbus õhtu. Õppisin püüdlikult näppudega sööma. Kõik on veel enam-vähem OK, kui sööd india leivaga karrit. Aga riisi söömine näppudega on hoopis uus tase. Piidlesin hoolega oma lauanaabreid ja püüdsin järgi teha. Uskumatu, et sa veedad terve lapsepõlve korralikult noa ja kahvliga sööma õppides ning siis pea kolmekümnesena tuleb õppida uuesti näppudega sööma. Ja see pole üldse nii lihtne!
Jõudsime oma Dubaikoju tagasi südaöösel. Lapsed kukkusid poole lause pealt voodisse pikali magam ja siis hakkasin mina alles kohvreid pakkima.
Tagasisõit järgmisel päeval möödus rahulikult ja poolunes. Varustasime Dubai tax-frees ennast läikivate vidinate ja datlikommidega, vahtisime kuus tundi filme-multikaid ning tõestasime Münheni lennujaamas, et me ikka veel pole kaamlid vaid EU kodanikud. Münheni-Varssavi lennuk tundus peale Airbus A380 nagu pisike propelleritega moosiriiulike.
Kahju, et reis nii lühike oli. Vähemalt kaks-kolm nädalat oleks tahtnud kohapeal viibida. Aga selleks korraks oleme jälle tagasi Varssavis. Täna sai meie vanem tütar kuus aastat vanaks ja homme kutsume külalised. Millal see inimene juba nii suureks sai? Vanaks hakkan vist jääma - aeg lendab kangesti kiiresti...
Peale oma kõrbematka oli meil hommikul jälle väga pikk uni. Ja siis loivasime katusele ujuma ja päevitama. Ja üldse - tegelesime ohtralt logelemisega.
Peale lõunat hakkas südametunnistus kripeldama, et ega me selleks ei istunud 12h erinevates lennukites ja lennujaamades, et katusebasseinis oma aega surnuks lüüa ja naabermaja vahtida.
Suund sai võetud Wild Wadi veepargi poole. Ilm oli ilus - tuulevaikne ja ca 30 kraadi. Sõit läbi linna on omaette huvitav. Justnagu autoreklaami keskele oleks sattunud. Igal pool ümberringi sõidavad eranditult ainult uued, viimasel paaril aastal tehasest väljunud autod. Enamus on neist maasturid. Ja vahele eriti pisikesed ja kiired sportautod. Ja mitte ühtegi üle kolme aasta vana masinat enamasti silma ei hakka. Kõik läigivad puhtusest ja üldse on kõik natuke ebaloomulikult peen.
Veepargi sissepääsu eest küsiti väike varandus. Panime silmad kinni ja ulatasime pangakaardi, ning katsusime kiiresti sellest koledast kohast eemale pääseda, kus niimoodi raha küsitakse.
J. koos noorema tirtsuga läks ja parkis ennast esimesse kohta maha, kus sai lamamistooli peal lesida ja popkorni ning vett vaikselt sisse ajada. Nad olid mõlemad eelneva kõhuhäda tagajärjel vähe pahurad ja popkorn oli kahe päeva jooksul esimene toit, mida noorem võsukene oli nõus sööma. Esimest korda elus rõõmustasin siiralt, et mu laps sellist kraami sööb ja palusin teda pidevalt sellega varustada.
Ise suundusin vanema tütrega kiirelt riideid vahetama ja siis kohe esimesse järjekorda sabasse. Sattusime sellise sõidu peale, kus rõnga peal istudes sai hea kümmekod minutit erinevaid kiiremaid ja aeglasemaid torusid läbida. Üles- ja allapoole, päevavalguses ja kottpimeduses, mõnusalt aeglaselt kruisides ja hullumelselt tormates.
Ma oleks kohe tagasi läinud aga tütar arvas, et proovime vahelduseks hoopis laste liumägesid, madalt sooja basseini või midagi muud sellist turvalist...
Uurimist ja seiklemist jätkus õhtuni küllalt ja aega jäi veel puudugi. Sain ülejäänud pere ka meelitada madala sooja basseiniga lasteala äärde vedelma ning isegi korraks vette. Noorem laps demonstreeris jälle oma imelist oskust magada ükskõik millal ja kus, ning jäi magama, pea minu süles siis kui mina oma tallanahaga kalakesi söötsin. Fish spa on vist selle nimi enamasti. Kui pistad oma varbad suurde akvaariumisse, kus pisikesed kalakesed kohutavalt kõdi tehes nokivad jalad siledaks nagu tite tagumik. Laps tegi ülejäänud pool uinakut sealsamas lamamistooli peal rätiku all ja mina vaatasin veel üle ka need torud. kust päeval oli kõige valjemat kisa kuulda ja järjekord kõige pikem. Õhtuks oli järjekord otsa saanud ja suurt kisa ka enam polnud - niikaua, kuni mind sõitma lasti... Oli ikka äge küll!
Kui veeparki hakati kinni panema, siis pidime kahjuks koju minema hakkama. Tohutult näljastena tegime kõigepealt veel peatuse ühes araabia-india kiirtoidukohas, kus sõime maru head falaafelit ja veel paremat köögiviljade ja lihaga riisi. Isegi lapsed julgesid peale päevaseid katsetusi popkorniga juba natuke süüa. Tõeline tervenemine saabus aga alles meie järgmises peatuspaigas, kus saime J. sõpradega kokku. Mitte miski ei aita peale kahepäevast paastumist paremini, kui jäätis! Ja kohe palju jäätist!
Siin maal on hästi tavaline see, et pered on lastega väljas veel õhtul küllalt hilja. Päeval on suur osa aastast nagunii nii talumatult palav, et istutakse oma konditsioneeritud villades paksude kardinate taga peidus ja peetakse pikka lõunauinakut. Aga õhtul tullaks välja sööma ja suhtlema. Lapsed jooksevad ringi niikaua kuni ära väsivad ja kuskile diivaninurka tukkuma jäävad, kust siis autojuht nad tasakesi dziipi ära tassib, et koju sõidutada.
Meil autojuhti polnud ja ise ka väsinud, nii et päris niikaua oodata ei saanud. Aga päevarütmile ma ka oluliselt rõhku ei pannud. Nagunii oli kolmetunnine ajavahe meie päevarütmi täiesti segi keeranud. Õhtuti olime üleval niikaua, kuni lapsed enamvähem inimlikult käitusid ja läksime magama, kui väsinud olime. Tol õhtul ka lobisesime inimestega ja sõime jäätist päris kaua. Lapsed ajasid ümber laudade kassi taga, ehitasid kruusakividest mustreid tänavale ja püüdsid ühe ligi kaheaastase noormehega kõrvallauast sõprussuhteid luua.
Uue päeva plaan oli sõita koos meie võõrustaja perega natuke üle 100 km lõunasse Al Ain'i loomaaeda.
Al Ain on omamoodi oaas. See on kõige rohelisem piirkond Emiraatides. Minu silmale oli see küll ikka selline ebaloomulik rohelus, sest kõik oli istutatud. Aga maa-aluste allikate rohkuse tõttu on seda piirkonda peetud oaasiks juba pikka aega. Al Ain Zoo on üldiselt ilus koht. Loomadel on head tingimused - on ruumi, varju ja vett. Aga tihti avastasin ennast vahtimas rohkem inimesi enda ümber, kui loomi. Sest tegelikult on needsamad tiigrid, lõvid ja krokodillid igas Euroopa loomaaias. Aga selliseid inimesi näeb ikka ainult siin maailma otsas. Korraliku harakana oli minu jaoks väga huvitav uurimisobjekt mind ümbritsevate naiste riietus. Mind ei köida väga see teema, et kas ikka naised peaks ennast niimoodi kinni katma, või mitte - see on nende kultuur, usk ja tava, ning pole minu asi seda heaks või halvaks kuulutada. See on see, mis ta on. Aga need riided on ilusad! On täiesti ekslik arvata, et naiste must riietus on lihtsalt must. Lähemalt vaadates on seal niipalju detaile, millega ennast eristada. Ja niipalju võimalusi kohutavalt kalleid riideid kanda. Ma ei julge nende kantavatel riietele nimesid panna, sest kardan terminoloogiaga eksida. Aga neid annab väga edukalt kaunistada näiteks Swarowski kristallidega! Või eriti peente tikanditega. Ja loomulikult käib sinna juurde Louis Vuittoni käekott ja Prada kingad!
Lisaks on seal ringi liikumas väga palju India päritolu naisi, kelle riided ei kanna disanerite nimesid ega Swarowski kristalle, kuid on oma värvirohkuses veel kaunimad. Õhtumaade mood on igav ja lakooniline! Mulle meeldivad värvid ja mustrid palju rohkem.
Mina vaatasin inimesi ja inimesed vaatasid meid. Arvatavasti on sellised blondid lapsed seal ikka väga harv vaatepilt. Kui mei piknikualal logelesime ja kaasavõetud snäkikuhjadest ennast läbi närisime, siis arutasime, et peaks vist lapsed saatma minu kübaraga raha koguma nende käest, kes meie seltskonnast pilti tegid. Kolm neljandikku täiskasvanutest ning pooled lastest olid heledanahalised põhjamaalased. Rääkides valgetest varestest...
Viimaseks Dubaipäevaks meil suuri plaane tehtud ei olnud. Tegime oma hommikuse tuuri katusebasseini äärde ja siis pakkisime lapsed autosse ja suundusime lähimasse rannaparki. Al Mamzar on hea alternatiiv Jumerah rannapargile, mis pidi olema tihti ülerahvastatud. Kuna Al Mamzar on suurtest hotellidest veidi eemal ning on alles "talv" ning vesi "kole külm", siis oli meie päralt peaaegu inimtühi rand! Korjasime kõvasti merekarpe, loksusime ja lesisime vee peal, päevitasime, teesklesime raamatu lugemist ja sonkisime liivas. Mõni mööduv hindu jõllitas meie valgenahalisi lapsi nagu vasikas uut aiaväravat. Tutvusime eemal peesitava perega, kuna vanem tütar tuvastas ära, et nad oma pooleteiseaastase lapsega suhtlevad poola keeles!
Rannast lahkumine on ükskõik kus ja millal alati natuke traagiline. Sest äkki meenub lastele, et nad on näljas, paljad ja silmipimestavalt väsinud nii et jalga jala ette tõsta ei jaksa. Õnneks oleme sellega nüüdseks juba arvestama hakanud. Nipp on selles et tuleb kõigi protestide kiuste lapsed suuremast liivast puhtaks pesta, kaenlasse võtta ja autosse toppida. Peale esimest viit minutit pahameeletormi magavad mõlemad paksu und!
Pealelõunal külastas J. ühte oma sõpra ning mina kasutasin võimalust korraks omapead kaubanduskeskusesse hiilida. Ega mees rumal ka pole - napilt poolteist tundi hiljem ta juba helistas ja ütles, et nüüd tulevad ja korjavad mu auto peale. Suurem finantskaos jäi seekord tekitamata. Tõin koju ilusa klaasmosaiik-kupliga lambikese ja natuke litritega padjakatteid.
Õhtul oli meil veel tore võimalus ühe J. töökaaslase ja tema naisega tõsises India restoranis veeta mitu meeldivat tundi ohtralt süües ja suhteliselt arusaamatut inglise keelt dešifreerida püüdes. India inglise keel on nähtus omaette ja sellest aru saamiseks peab omandama omaette vilumuse. Seda räägitakse hästi kiirelt, kõik sõnalõpud neelatakse alla ja kui sa palud lauset korrata, siis on see täpselt sama arusaamatu ka teisel ja kolmadal korral. Sellest hoolimata oli meil väga lõbus õhtu. Õppisin püüdlikult näppudega sööma. Kõik on veel enam-vähem OK, kui sööd india leivaga karrit. Aga riisi söömine näppudega on hoopis uus tase. Piidlesin hoolega oma lauanaabreid ja püüdsin järgi teha. Uskumatu, et sa veedad terve lapsepõlve korralikult noa ja kahvliga sööma õppides ning siis pea kolmekümnesena tuleb õppida uuesti näppudega sööma. Ja see pole üldse nii lihtne!
Jõudsime oma Dubaikoju tagasi südaöösel. Lapsed kukkusid poole lause pealt voodisse pikali magam ja siis hakkasin mina alles kohvreid pakkima.
Tagasisõit järgmisel päeval möödus rahulikult ja poolunes. Varustasime Dubai tax-frees ennast läikivate vidinate ja datlikommidega, vahtisime kuus tundi filme-multikaid ning tõestasime Münheni lennujaamas, et me ikka veel pole kaamlid vaid EU kodanikud. Münheni-Varssavi lennuk tundus peale Airbus A380 nagu pisike propelleritega moosiriiulike.
Kahju, et reis nii lühike oli. Vähemalt kaks-kolm nädalat oleks tahtnud kohapeal viibida. Aga selleks korraks oleme jälle tagasi Varssavis. Täna sai meie vanem tütar kuus aastat vanaks ja homme kutsume külalised. Millal see inimene juba nii suureks sai? Vanaks hakkan vist jääma - aeg lendab kangesti kiiresti...
No comments:
Post a Comment