Araabias vol 1

Sellel reisil on üks imelik järelmõju! Täiesti ootamatult on peapeale keeratud miski, mida seni ei suutnud muuta ei tahe ega vajadus - minu päevarütm.
Ma olen tavaliselt lootusetu öökull ja enne hommikul kl 10 ei ole erilist mõtet minuga vestlust alustada. Mida mõistlikku nagunii ei kuule. Aga kuna Dubais algab päev kolm tundi varem, siis tagasi tulles olen juba mitu päeva järjest ärganud iseenesest hommikul kell 8 ja õhtul kl 23 paiku niidab väsimus jalust. Iseenesest on ju mõnus alustada päeva niipalju varem, näeb rohkem päevavalgust. Aga kuna minu kirjutamise aeg on öösiti, peale seda, kui lapsed magama jäävad, siis on ka kõiksuguste kirjatööde tegemine jäänud täiesti soiku. Püüan seda viga natuke paradada, kuigi juba kangesti padi kutsub...

Et kõik algusest ausalt ära rääkida, alustan sellest, kuidas me pühapäeva hommikul peale peaaegu magamata ööd tõusime varavalges, et lennukile jõuda.
Esimene lend kestis napilt poolteist tundi, ning maandusime Münhenis. Lennujaamas oli aega oodata pea 5h, nii et kiiret polnud suurt kuskile. Kuni selle hetkeni, kui ma avastasin, et pean saama KOHE hambaid pesta, sest väsimus, nälg ning halb suuhügieen ühel ajal mõjuvad minu emotsionaalsele tervisele hämmastavalt laastavalt. Reid lennujaama apteeki ja hambaharjaga varustatuna lähimasse WC-sse taastas veidike meelerahu. Edasi ruttu sööma, et ülejäänud pere nälja tulemusel sama tigedaks ei muutuks, nagu mina enne hammaste pesemist.

Pestud hammaste ja täis kõhuga olime valmis vastu astuma ülesandele leida Münheni lennujaamas õige koht, kust väljuks meie järgmine lennuk. Vanem tütar pidas oma pühaks kohuseks tahta absoluutselt iga vähegi roosat ja sädelevat eset nii väga, nagu oleks selle omamine elu ja surma küsimus. Ja kuna lennujaamas on PALJU poode, siis oli seal neid asju ka päris kõvasti. Et ta vaeseke päris otsi ei annaks, võimaldasime talle kahe lennujaama peale kaks joonistamise-meisterdamise raamatut.
Noorem tütar leidis ühel ajahetkel, et kui talle ei võimaldata õigel ajal normaalseid tingimusi magama jäämiseks, siis tuleb hakkama saada ebanormaalsete tingimustega. Ühel hetkel oli ta issi süles veel ärkvel ja vaatas ringi ning järgmisel momendil magas paksu und nii et silm ka ei pilkunud. Kuidas on võimalik liikumise pealt suures lennujaamas keset melu ja kära niimoodi magama jääda, seda teab küll ainult tema!

Lend Dubai poole väljus tunniajase hilinemisega. Meie lennuliini stjuuardessid hõljusid meist mingi hetk mööda nagu parv helepruune punase mütsikese ja valge salliga linde. Sädistasid ja särasid.
See lend pidi kestma peaaegu kuus tundi, nind lastele sai lubatud, et ees ootab piiramatu võimalus multikaid vahtida. Tegelikult tuli sellega toime ainult vanem laps - nooremal tuli õige pea tüdimus peale ja ta tahtis natuke mööda vahekäiku ringi joosta, natuke nokkida lennukil pakutavast lasteeinest välja just neid palasid, mida ema mitte ei tahaks lubada ja teha kõike muud kui istuda rahulikult klaasistunud silmadega helendava ekraani ees. Normaalne laps!

Dubai lennujaamas võttis meid vastu öine +20 ja tohutu viisajärjekord. Just siis kui ma hakkasin ärrituma, et mõni kulda täis riputatud ja krohvikorraga slaavi päritolu tütarlaps julmalt järjekorras ette trügib, tuli üks viisakas valge öösärgi ja peakattega meesterahvas ning juhatas lastega pered järjekorrast välja kõige ette. Tempel kiiresti viisapaberile ja kogu moos! Passijärjekord läks juba kärmelt ja õige pea astusime konditsioneeritud lennujaamast välja sooja ja tolmusesse araabia öösse.

Esimesel päeval magasime lõunani ja natuke kauem. Siis vahtisime ringi, kratsisime kukalt, loivasime ühest toast teise ja pidasime plaani, et mis nüüd saab? Pealelõunaks oli üht-teist selginenud ja suund sai võetud Dubai Mall'i poole.
Tegemist on väidetavalt maailma suurima kaubanduskeskusega. Lastega koos poodlemist väldin ma nagu vanapagan välku, seega suundusime alustuseks hoopis meieperele kohaselt kõhtu orjama.
Esimesest toidukohast väljusime umbes sama kiiresti, kui sinna sisenesime - tegemist oli vihmametsa teemal kujundatud kohaga kus oli hulganisti suuri loomi meisterdatud ja helilindi pealt möirgama pandud. Lapsed olid peaaegu kabuhirmus!
Einestasime hoopis ühes üsna mittemidagiütleva välimusega söögikohas, kus pakuti silmi pungi ajavalt teravat rohelist karrit (väga hea oli!). Lastele tellisime sushirullid ning eeldasime, et see on neile üks hea ja tuttav toit. Aga tuli välja, et selle koka versioon sushist on midagi gurmeerestorani ja india köögi vahepealset. Kahepoolene laps õgis ja mõmises ning kriiskas läbi hammaste, kui vesise suuga pealt vahtiv lapsevanem üritas ampsu manguda. Viieaastane sõi ühe tüki, teatas, et see on liiiiga vürtsikas ja lubas ülejäänud portsu vaestel näljastel lapsevanematel pintsli pista. Peale rohelist karrit ma küll aru ei saanud, et see vürtsikas oleks olnud!?

Tantsivad purskkaevud olid muidugi imelised. See oli juskui muusika saatel toimuv vee-ilutulestik. Isegi minu ratsionaalne aju jäi korraks vait ega küsinud lolle küsimusi, nagu "huvitav, kuidas see tehniliselt teostatud võiks olla?". Veele oli elu sisse puhutud, ning õpetatud indipärase tilulilu-muusika saatel kõige vaimustavamaid piruette sooritama. Taustal kõrgus Burj Khalifa nagu sädelev hambaork!

Peale kogu seda rõõmu ja muljeid ootasin juba ees pikka und ja head puhkust aga kahjuks meie noorema võsukese magu ei pidanud siiski vastu nii järsule muutusele toidusedelis, ning sellest anti öösel umbes iga poole tunni kuni tunni aja tagant märku. Alles vastu hommikut saabus rahu, ning siis oli kell saanud viis, minul uni lootuseltult läinud ja väljast hakkas kostma kutse hommikusele palvusele. Hiilisin rõdule, kerisin varbad öösärgi sisse ja hingasin sisse öist linna. Nii kaugele, kui silm ulatas, särasid pimeduses linnatuled ning lugematu arv mošeesid kutsusid oma erilisel kõrgel lauluviisil. Maagiline hetk - suures magavas linnas, miljonite inimeste elude keskel olla üks tolmukübe. Maailma teises otsas, kus kõik on nii võõras, kui see veel minu jaoks olla saab. Iidne helikõla, mis on aastatuhandeid kostnud inimestele samamoodi, siin linnas kus kõik on kõige-kõige-kõige suurem, uuem, moodsam ja luksuslikum.

Kui palvusekutse vaibus, otsustasin püüda veel viimast uneraasu.
Järgmise päeva veetsin kahjuks oma noorema tütrega korteris nelja seina vahel, sest nunnu peamiselt magas, istus mul süles või oksendas.
Vanem tütar vähemasti käis pärastlõunal isaga natuke linnapeal kolamas. Õhtul, kui nad naasesid, otsustasime tellida endale koju lähimast india-araabia kiirtoidukohast hulka head ja paremat. Üks laps oli jätkuvalt igasuguse toidu suhtes äärmiselt umbusklik. Aga ülejäänud, kaasaarvatud meie võõrustajad, pugisid ennast silmini täis ja saigi rahulolevalt magama kerida. Tol öösel vähemasti saime rahulikult magada!

Ja mina lähen ka tänaseks magama, sest kell on 23:30. Tavaliselt oleks ma sel ajal loivanud kööki südaöist teed keetma, sest paar tundi saab veel nokitseda. Aga praegu hoian vägisi ühte silma lahti, teine juba magab... Püüan lähipäevil memuaaridega jätkata...