Lubadus jätkata araabia-lugu jäi natuke venima. Varssavisse saabus ometi korralik kevad! Eile oli 18 kraadi sooja! Päikseline ja tuuletu. Üleeile natuke vähem ja täna ka aga sellest hoolimata - kevad on siin!!! Õues on valge ja aias lõhnab muld nii isuäratavalt, et hammusta või ise.
Aga ma jäin eelmisel korral pooleli selle koha pealt, et veetsime väiksema tirtsuga tubase päeva kõhutõve tõttu.
Vastupidiselt igasugusele tervele loogikale, et oksendavate lastega ei tasu autosõite planeerida, võtsime kolmandaks Dubaipäevaks ette väljasõidu kõrbesse. Kuidas see nii läks, ei teagi - ju me arvasime, et küll see kõhuhäda päevaga üle läheb...
Pärastlõunal korjas meid maja juurest peale valge maastur, roolis pruunisilmne pearätiku ja valge öösärgiga meesterahvas. Reisikaaslasteks neljaliikmeline seltskond, kes inglise keelele vahelduseks rääkis afrikaani keelt!
Sõitsime päris pikalt linnast välja. Õnneks oli meil olnud niipalju oidu, et varusime kaasa kilekotte ja paberkäteräti rulli. Neid läks õige pea vaja...
Peale pooletunnist sõitu jõudsime esimese kõrbepeatuse juurde, kus ootasid ka teised sellest tuurist osa võtvad autod.
Sidusin endale pähe maailma kõige tobedama rätikurulli ja härra abikaasa oli piisavalt taktitundeline, et mitta mulle teada anda, KUI naeruväärne ma välja näen! Lapsed olid suuremast iiveldusest üle saanud ja avastasid, et hiiglama ägedasse liivakasti oleme tulnud! Klõpsisime kohustuslikke liivaluitepilte ja vaatlesime kaasreisijaid.Sõbralikud punaseks kõrbenud ninadega saksa pensionärid tegid meist koos ka pilti. Me olime ainukesed hullud, kes olid sellele reisile lapsed kaasa vedanud...
Autode juurest hakkas kostma sisinat - juhid lasid autorehvidest õhku vähemaks, et kannataks liiva sisse sõitma minna.
Edasi paigutati meid suurde punasesse Hummerisse, kuna see pidi veidi leebemat sõitu tegema. Sõitu jätkasid kõik autod taas eraldi - otse üle kõrbe.
Kaugelt vaadates paistab see üsna sile või õrnalt laineline aga lähivaade on hoopis midagi erinevat. Luidete kõrgus varieerub paarist-kolmest kuni 10-15 meetrini. Ja selle maastiku peal siis eriti cool'i olemisega suure punase Hummeri juht näitas meile, milleks ta võimeline on. Vahepeal ei saanud ise ka aru, kas me karjume hirmust või ägedusest. Näiteks kui luiteharjal sõites on mõlemal pool kümmekond meetrit tühjust. Või liivaluitest alla sõites on tagarattad blokis ning auto vajub vaikselt peaaegu püstloodis luite põhja poole, nii et esiaknast paistab palju liiva ja tagaaknast taevas! Vahepeal uitasid ringi üksikud kaamlid, kelle paremaks eksponeerimiseks auto rippus näiteks umbes 45-kraadise nurga all mõne luite külje peal.
Mulle igatahes väga meeldis. Aga tirtsud vaesekesed olid selleks natuke liiga noored ja liiga tüdrukud, et sellist rallimist korralikult nautida.
Ühe kõrbepeatuse tegime vahepeal veel ning siis rallisime suure tee peale tagasi. Edasi läks sõit meie õhtusöögipaika. Autost ükskord välja pääsedes nägime esimese asjana kaameleid. Ilusti värvilised kotikesed koonu otsa tõmmatud, kirjute tekkidega kaetud sadulad seljas ja kohutavalt tülpinud ning pahur nägu peas. Kahjuks piirdus kaamlisõit paarkümmend meetrit edasi ja siis tagasi sõitmisega, et saaks ristikese kirja ja pildi tehtud. Algul paistsid need elukad küll nii inimvaenulikud, et ei kippunud mitte ligi astuma. Aga kui juba mitu ringi kirjut seltskonda oli saanud nende seljas oma auringid ära teha ning kõigil olid kõrvad alles ning silmnägu ei olnud kaamlitatiga kaunistatud, otsustasime vanema tütrega kah oma nelikümmend meetrit kõrberetke ette võtta. Loomad olid kolmekaupa üksteise järel kinni seotud ning meile lähema konvoi keskmine oli kogu kamba kõige pahuram elukas. Mörises tigedalt läbi oma koonukatte ja iga kord kui püsti tõusis või põlvili laskis, tegi seda nii järsult, et vaesed kahvanäod ta seljas kriiskasid hirmust. Mina sättisin ennast varakult kõige tagumise eluka ligi, see paistis õige taltsas. Aga loomulikult viipas kaamlitalutaja mind tolle keskmise silmipungitaja suunas. Klõnks! Vastu vaielda ka ei oska... Selga istumine on lihtne - põlvitav kaamel ei ole kõrge. Laps istus algul minu ees eraldi istme peal aga siis onu vaatas, et see on sihuke makaron ju! Ja soovitas ta mul enda ette tõsta. Lugesin lapsele sõnad peale, et ta hoiab nüüd küünte, hammaste ja varvastega kinni kõigest, millest ulatab ja püüdsin ise maru enesekindlalt sedasama teha. Võibolla teiste kriiskajate vaatlemine oli andnud omamoodi vilumuse aga loom ajas ennast püsti, me jäime ta selga pidama ja isegi ei karjunud. Õõtsusime õnnelikult naeratades järgneva minuti ringi ja kujutasime ette, et oleme päevi kestval retkel... Maha ronimiseks võttis kõigepealt onu lapse alla ja siis mina juba kohutavalt kogenud kaamlisõitjana maandusin elegantselt ja täitsa ilma röökimata, kuigi see pahur elukas tegi oma parima, et mul hirmus oleks. Ei sa ühte ugri mutti nii kergesti juba hirmuta, va kaamlinägu!
Päike oli loojumas. Suundusime kõrvalasuvate väravate poole. Sisehoovis ootas madalatest laudadest ja istumispatjadest ümbritsetud tantsulava. Hulka india-inglise keelt rääkivaid onusid, kes püüdsid meile igast kilinaid-kulinaid müüa, maitsev mitmekäiguline araabia õhtusöök, jahikullid postikeste otsas eksponeerimiseks ja jahedaks kiskuv kõrbeöö. Onu, kes valvas jahikulle rääkis väga lahkelt, et lindudel on mütsikesed peas, et nad inimesi ei näeks. Sest neile kangesti maitsevad inimeste silmad. Ja nad kohe väga kangesti tahaks neid jõllitavaid silmi pintslisse pista, aga näe kindlustus ei taha mitte katta kotkaste poolt ärasöödud silmi..
Õhtu lõppes tantsuetendusega, mille peaesinejaks oli mees, kelle lavanimeks oli... "Seelik"! Ta kandis tohutut rohelist kleiti, tegi lavale paabulinnu kõnnakul tiiru peale ning hakkas muusikaga koos ennast keerutama. Ja keerutas ja keerutas! Ja tegi trikke küll, trummide, rätikute, oma seeliku ja rõngastega. Ja seda vähemalt 20 min järjest ilma kordagi peatumata! Vaimustav vaatemäng! Mul hakkas pea natuke ringi käima juba selle vaatamisest. Pärast kutsus ta pealtvaatajate hulgast naisi lavale ja püüdis neid tantsima õpetada. Sellist araabiapärast kõhutantsu värki.. Mul oli selleks ajaks üks laps sülle magama jäänud, nii et parima tahtmise juures poleks saanud avalikult tobedalt käituda.. Lõpuks näidati päris kõhutantsijannat ka. Ilus oli!
Kodusõit oli peaasjalikult sündmustevaene, kui välja arvata pisike vahejuhtum ühe kõrbeliiva kinnijäänud autoga. Ühe koha peal oli ringristmiku ühe väljasõidu juures tee alles tegemata. Väljasõit oli, aga edasi oli liiv ja öö. Ning selle koha peal istus üks auto kinni. Meie maasturijuht oli pahane, sest väidetavalt too auto blokeerib tema otseteed ("He is blocking MY shortcut!"). Meie mees ei lasknud ennast häirida pisikesest pisiasjast, et tal istub autos kuus väsinud turisti ja kaks last, ning otsustas tolle mehe sealt eest ära tõmmata. Köis taha ja tuld! Kolmandal-neljandal katsel, peale seda kui meil olid korralikud kopsud-maksad segamini raputatud, õnnestus too tüüp sealt välja tõmmata. Ning et õhtule punkti panna, oli meie mehel tingimata tarvis ise sealt august läbi sõita ja meile veel õhtu viimane adrenaliin pakkuda. Öösel pimedas liiva ja betoonblokkide vahel viis minutit hullu rallit. Oujee! Niiiiii tore oli koju magama ära saada!
Juttu jätkub maru palju! Et üks tükk lugemist korraga liiga pikaks ei veniks, kirjutan homme edasi. Järgneb Wild Wadi veepark, Al Ain Zoo ja ühe päeva lõpuks jõudsime rannas ka vedeleda.
Aga ma jäin eelmisel korral pooleli selle koha pealt, et veetsime väiksema tirtsuga tubase päeva kõhutõve tõttu.
Vastupidiselt igasugusele tervele loogikale, et oksendavate lastega ei tasu autosõite planeerida, võtsime kolmandaks Dubaipäevaks ette väljasõidu kõrbesse. Kuidas see nii läks, ei teagi - ju me arvasime, et küll see kõhuhäda päevaga üle läheb...
Pärastlõunal korjas meid maja juurest peale valge maastur, roolis pruunisilmne pearätiku ja valge öösärgiga meesterahvas. Reisikaaslasteks neljaliikmeline seltskond, kes inglise keelele vahelduseks rääkis afrikaani keelt!
Sõitsime päris pikalt linnast välja. Õnneks oli meil olnud niipalju oidu, et varusime kaasa kilekotte ja paberkäteräti rulli. Neid läks õige pea vaja...
Peale pooletunnist sõitu jõudsime esimese kõrbepeatuse juurde, kus ootasid ka teised sellest tuurist osa võtvad autod.
Sidusin endale pähe maailma kõige tobedama rätikurulli ja härra abikaasa oli piisavalt taktitundeline, et mitta mulle teada anda, KUI naeruväärne ma välja näen! Lapsed olid suuremast iiveldusest üle saanud ja avastasid, et hiiglama ägedasse liivakasti oleme tulnud! Klõpsisime kohustuslikke liivaluitepilte ja vaatlesime kaasreisijaid.Sõbralikud punaseks kõrbenud ninadega saksa pensionärid tegid meist koos ka pilti. Me olime ainukesed hullud, kes olid sellele reisile lapsed kaasa vedanud...
Autode juurest hakkas kostma sisinat - juhid lasid autorehvidest õhku vähemaks, et kannataks liiva sisse sõitma minna.
Edasi paigutati meid suurde punasesse Hummerisse, kuna see pidi veidi leebemat sõitu tegema. Sõitu jätkasid kõik autod taas eraldi - otse üle kõrbe.
Kaugelt vaadates paistab see üsna sile või õrnalt laineline aga lähivaade on hoopis midagi erinevat. Luidete kõrgus varieerub paarist-kolmest kuni 10-15 meetrini. Ja selle maastiku peal siis eriti cool'i olemisega suure punase Hummeri juht näitas meile, milleks ta võimeline on. Vahepeal ei saanud ise ka aru, kas me karjume hirmust või ägedusest. Näiteks kui luiteharjal sõites on mõlemal pool kümmekond meetrit tühjust. Või liivaluitest alla sõites on tagarattad blokis ning auto vajub vaikselt peaaegu püstloodis luite põhja poole, nii et esiaknast paistab palju liiva ja tagaaknast taevas! Vahepeal uitasid ringi üksikud kaamlid, kelle paremaks eksponeerimiseks auto rippus näiteks umbes 45-kraadise nurga all mõne luite külje peal.
Mulle igatahes väga meeldis. Aga tirtsud vaesekesed olid selleks natuke liiga noored ja liiga tüdrukud, et sellist rallimist korralikult nautida.
Ühe kõrbepeatuse tegime vahepeal veel ning siis rallisime suure tee peale tagasi. Edasi läks sõit meie õhtusöögipaika. Autost ükskord välja pääsedes nägime esimese asjana kaameleid. Ilusti värvilised kotikesed koonu otsa tõmmatud, kirjute tekkidega kaetud sadulad seljas ja kohutavalt tülpinud ning pahur nägu peas. Kahjuks piirdus kaamlisõit paarkümmend meetrit edasi ja siis tagasi sõitmisega, et saaks ristikese kirja ja pildi tehtud. Algul paistsid need elukad küll nii inimvaenulikud, et ei kippunud mitte ligi astuma. Aga kui juba mitu ringi kirjut seltskonda oli saanud nende seljas oma auringid ära teha ning kõigil olid kõrvad alles ning silmnägu ei olnud kaamlitatiga kaunistatud, otsustasime vanema tütrega kah oma nelikümmend meetrit kõrberetke ette võtta. Loomad olid kolmekaupa üksteise järel kinni seotud ning meile lähema konvoi keskmine oli kogu kamba kõige pahuram elukas. Mörises tigedalt läbi oma koonukatte ja iga kord kui püsti tõusis või põlvili laskis, tegi seda nii järsult, et vaesed kahvanäod ta seljas kriiskasid hirmust. Mina sättisin ennast varakult kõige tagumise eluka ligi, see paistis õige taltsas. Aga loomulikult viipas kaamlitalutaja mind tolle keskmise silmipungitaja suunas. Klõnks! Vastu vaielda ka ei oska... Selga istumine on lihtne - põlvitav kaamel ei ole kõrge. Laps istus algul minu ees eraldi istme peal aga siis onu vaatas, et see on sihuke makaron ju! Ja soovitas ta mul enda ette tõsta. Lugesin lapsele sõnad peale, et ta hoiab nüüd küünte, hammaste ja varvastega kinni kõigest, millest ulatab ja püüdsin ise maru enesekindlalt sedasama teha. Võibolla teiste kriiskajate vaatlemine oli andnud omamoodi vilumuse aga loom ajas ennast püsti, me jäime ta selga pidama ja isegi ei karjunud. Õõtsusime õnnelikult naeratades järgneva minuti ringi ja kujutasime ette, et oleme päevi kestval retkel... Maha ronimiseks võttis kõigepealt onu lapse alla ja siis mina juba kohutavalt kogenud kaamlisõitjana maandusin elegantselt ja täitsa ilma röökimata, kuigi see pahur elukas tegi oma parima, et mul hirmus oleks. Ei sa ühte ugri mutti nii kergesti juba hirmuta, va kaamlinägu!
Päike oli loojumas. Suundusime kõrvalasuvate väravate poole. Sisehoovis ootas madalatest laudadest ja istumispatjadest ümbritsetud tantsulava. Hulka india-inglise keelt rääkivaid onusid, kes püüdsid meile igast kilinaid-kulinaid müüa, maitsev mitmekäiguline araabia õhtusöök, jahikullid postikeste otsas eksponeerimiseks ja jahedaks kiskuv kõrbeöö. Onu, kes valvas jahikulle rääkis väga lahkelt, et lindudel on mütsikesed peas, et nad inimesi ei näeks. Sest neile kangesti maitsevad inimeste silmad. Ja nad kohe väga kangesti tahaks neid jõllitavaid silmi pintslisse pista, aga näe kindlustus ei taha mitte katta kotkaste poolt ärasöödud silmi..
Õhtu lõppes tantsuetendusega, mille peaesinejaks oli mees, kelle lavanimeks oli... "Seelik"! Ta kandis tohutut rohelist kleiti, tegi lavale paabulinnu kõnnakul tiiru peale ning hakkas muusikaga koos ennast keerutama. Ja keerutas ja keerutas! Ja tegi trikke küll, trummide, rätikute, oma seeliku ja rõngastega. Ja seda vähemalt 20 min järjest ilma kordagi peatumata! Vaimustav vaatemäng! Mul hakkas pea natuke ringi käima juba selle vaatamisest. Pärast kutsus ta pealtvaatajate hulgast naisi lavale ja püüdis neid tantsima õpetada. Sellist araabiapärast kõhutantsu värki.. Mul oli selleks ajaks üks laps sülle magama jäänud, nii et parima tahtmise juures poleks saanud avalikult tobedalt käituda.. Lõpuks näidati päris kõhutantsijannat ka. Ilus oli!
Kodusõit oli peaasjalikult sündmustevaene, kui välja arvata pisike vahejuhtum ühe kõrbeliiva kinnijäänud autoga. Ühe koha peal oli ringristmiku ühe väljasõidu juures tee alles tegemata. Väljasõit oli, aga edasi oli liiv ja öö. Ning selle koha peal istus üks auto kinni. Meie maasturijuht oli pahane, sest väidetavalt too auto blokeerib tema otseteed ("He is blocking MY shortcut!"). Meie mees ei lasknud ennast häirida pisikesest pisiasjast, et tal istub autos kuus väsinud turisti ja kaks last, ning otsustas tolle mehe sealt eest ära tõmmata. Köis taha ja tuld! Kolmandal-neljandal katsel, peale seda kui meil olid korralikud kopsud-maksad segamini raputatud, õnnestus too tüüp sealt välja tõmmata. Ning et õhtule punkti panna, oli meie mehel tingimata tarvis ise sealt august läbi sõita ja meile veel õhtu viimane adrenaliin pakkuda. Öösel pimedas liiva ja betoonblokkide vahel viis minutit hullu rallit. Oujee! Niiiiii tore oli koju magama ära saada!
Juttu jätkub maru palju! Et üks tükk lugemist korraga liiga pikaks ei veniks, kirjutan homme edasi. Järgneb Wild Wadi veepark, Al Ain Zoo ja ühe päeva lõpuks jõudsime rannas ka vedeleda.
No comments:
Post a Comment