Linnapeal kolamas

Eelmine nädal võtsin endale ühe päeva lihtsalt ilma kindla sihita linna peal ringi vaatamiseks.
Kodunt väljudes olin endaga kangesti rahul, sest üle pika aja leidsin põhjuse kontsaga kingad jalga panna. Üks asi, mis kipub juhtuma, kui lapsed saad, on see et kontsad ja käekotid jäävad mõneks ajaks nurka nukrutsema. Käekoti positsiooni vajalike asjade hulgas taastasin juba kevadel, nüüd tundsin, et on aeg ka kingade kandmine uuesti selgeks saada. Õnneks olin niipalju ettevaatlik, et panin oma lääpatallatud madalad kingad ka kotti.
Kontsarõõmu jätkus kuni oma tänava otsani! Siis otsisin kohe väga kärmelt vanad kaatsad välja. Iga asi omal ajal.. või natuke hiljem..

Kõigepealt otsustasin vähe sportlik olla ja esimese suurema kaubanduskeskuseni jala visata. See on selline paras pooletunnine jalutuskäik suure Aleje Jerozolimskie ääres.
Edasi otsustasin bussiga minna. Kuna mul oli paar ideed, mida teha võiks ja samas ei osanud ühte teisele eelistada, siis otsustasin, et tegutsen vastavalt sellele, milline buss esimesena peatusesse sõidab.
Esimesena tuli see buss, mis lähima turu juurde viib. Niisiis - turule!

Turg oli umbes midagi sellist, kui panna kokku endine Kadaka turg (tohutul hulgal dresse ja roosasid langevarje meenutavaid rinnahoidjaid), natuke Balti-Jaama turgu (igasugu vanakraam ja kribukrabu, midagi prügimäe ja aardelaeka vahepealset) ja siis sinna labürinditaoline maastik toidukaupu müüvate laudade ja putkadega. Väga kütkestav koht! Mul on mingi nõrkus turul käimise vastu - inimesed on seal hoopis kirjumad. Näiteks oli seal täiesti ehtne suurte vuntsidega türklane, kes müüs kebabi. Ja nukra olekuga väike vanatädi, kes kaalus käes metallraha ilmselt mõtiskledes, mida täna veel osta saab. Veidi rahutult kilavate silmadega müüjatädi kes pakkus 1zl/tükk igasugust kraami, ja püüdis korraga vist kõiki inimesi jälgida, et keegi tema putkast midagi niisama tasku ei pistaks. Tursked mehed lõõpisid omavahel ja norisid sõbralikult kõrvaltlaua tütarlapsega. Kiilakas ja kissis silmadega poola vanamees püüdis ülima entusiasmiga mulle midagi müüa (mina muidugi jätkuvalt naeratan tobedalt ja nüüd oskan juba poola keeles vastata, et ma ei mõista poola keelt)
Ja muidugi on köögivili ikka turul palju ilusam, kui suures supermarketis.

Turule tegin tiiru peale ja uurisin, et kuidas saaks sinna autoga tulla.
Edasi oli plaan kuidagi kesklinna saada. Veetsin trammipeatuses viis minutit üsna lootusetult püüdes välja veerida, millise trammiga kuhu sõita saab. Lõpuks andsin alla ja saagu, mis saab - hüppasin järgmise trammi peale.
Päris põnev on mööda röögatusuurt võõrast linna trammiga enam-vähem õiges suunas kolistada ja mõelda variandi peale, et mis saab kui see ei ole õige suund? Tagasi sama teed pidi? Edasi uutele eksimustele või õigele teele?
Õnneks jõudis tramm lõpuks tuttava ringteeni välja ja ohkasin kergendatult!
Sealt paistis kesklinna "Kreml" juba väga lähedal, nii et otsustasin sportlik olla ja jala edasi minna. Kusjuures tõesti ei ole paremat moodust linna tundma õppida, kui seda omaenda jalatallaga mõõta.

Kohalik "väike Kreml", ehk kultuuripalee

Edasi õnnestus mul see idee, et jalgsi linna tundma õppida, viia muidugi hoopis uuele tasemele. Kuna mul oli vaikselt kõht tühjaks läinud, siis otsustasin üles otsida ühe konkreetse toidukoha, mida olin juba ammu külastada tahtnud. Õige tänava leidsin kerge vaevaga. Aga see tänav oli pikk! Muudkui trampisin edasi ja lõpuks sai tänav otsa - mida polnud, seda polnud. Peale täpsustavat telefonikõnet ja umbes pool teed tagasi kõndimist selgus, et söögikoht on ära kolinud!
No siis pole muud, kui sammud moodsa ja elava Nowy Swiati linnaosa poole. Kui juba linnas süüa, siis kuskil, kus huvitav on. Ja jälle - no ei ole seda õiget tänavat seal, kus mina arvasin seda olevat! Kui juba nii palju on maha kõnnitud, siis ei taha lihtsalt alla ka anda. Päris tükk aega kõndisin risti-põiki erinevaid tänavajuppe läbi, enne kui õige tänava juurde jõudsin. Muidugi hoopis teisest suunast, kui arvasin ennast olevat. Lõpetasin õhtu ühe keskpärase pitsaga ühe söögikoha teise korruse rõdul, kust avanes väga mõnus vaade õhtusele hämarduvale Nowy Swiatile.

Täpsuse huvides märgin ära, et kumbki foto pole minu tehtud. Ma olen fotoaparaadiga suht lootusetu kuju - no ei tule meelde seda kotist välja võtta.


Viimane tähelepanek sellest pärastlõunast on see, et huvitaval kombel on vahel kõige rohkem üllatust ja rõõmu täielikest eluheidikutest ja kerjustest ning tänavamuusikutest. Kesklinnas kükitas üks punase ninaga räsitud mees tunneli otsa juures, tõmbas süvenenult suitsu ja jõllitas enda ees olevat topsi, millel kiri inglise ja poola keeles "Õlle jaoks". No kas ei aja selline avameelsus muigama.. :)

Nowy Swiati poolt tagasi tulles kõnetas mind üks väga kirjutes klouniriietes ebamäärases eas naisterahvas, kellel olid isegi kellukesed mütsiserva küljes. Ise nii õnnelik oma esinemiskostüümis ja nii laia naeratusega, et ei saa muidu kui sama laialt vastu naeratada, kuigi mul talle midagi peale sõbraliku vastunaeratuse nagunii anda pole.

Ühe tunneli juures enne kultuuripalee parki algas tänavamuusikute allee, kuhu õhtuks oli kohale ilmunud ikka igasugust rahvast. Ühel oli terve helisüsteem üles seatud ja läbi tümpsu kostis poolakeelset räppimist. Kõrval püüdis üle tümpsu ennast kuuldavaks teha mees, kes oli justkui õppinud trummar, kuid kasutas heli tegemiseks igasugust kraami, mis on konkreetselt prügi! Erinevate okste ja pulkadega tagus ta väga osavalt igasuguseid plastkanistreid, ühe tooli seljatuge (tool ise oli juba kõige kaduva teed läinud), plekkpurke, plekist kommikarpe ja midaiganes veel. Edasi oli pargis saksofoni ja kitarri duo, kes tegid imeilusat jazzi. Ning rastapatsides noortekamp jaurasid eemal mingit oma laulu. Mõnus!

Viimane, kes mu õhtu ilusaks tegi oli taas eriti räämas oleku ja sagris peaga tüüp, kes seisis rongijaama juures piletiautomaadi lähedal. Alul ma ei pööranud tähelepanugi. Aga siis jäin mingi asjaga automaadi juures veidi nõutuks ning ennäe, kes mind rõõmsa naeratusega hädast välja aitab - ei ükski järjekorras seisja ei vaevunud seda tegema. Toosama rääbakas näitas, et "vajuta siia" ning naeratas ise rõõmsalt ja siiralt otse silma vaadates.

Rohkem võiks olla selliseid, kes on oludele ja eluraskustele vaatamata võimelised nii soojalt ja toredalt naeratama!
Mulle hakkab see linn omal kombel sümpaatseks saama.

Nädal ja natuke peale

Nädal ja mõned päevad on möödunud Varssavisse saabumisest.
Hullumeelne asjade lahtipakkimine ja ärapaigutamine. Mõned päevad peale saabumist tuli ka meie transpordifirmaga teele pandud majakraam. Veel veidike hullumeelset lahtipakkimist ja ärapanemist. Üks kast vahib siiamaani mind süüdistava moega teise korruse trepimademel. No ausalt enam ei taha! Minu prioriteet ja lemmiktegevus igal juhul on aias sonkimine. Aialapp on pisike ja parasjagu metsistunud. J on hulka puid hõredamaks kärpinud ja ma hakkasin otsast maad läbi kaevama, et saaks muru külvata. Kuna siin oli nii pime puude all, siis kasvasid seni ainult umbrohud. Tänaseks on pea kolmandik platsi üles kaevatud, esimesele jupikesele ka muruseeme peale külvatud. Aiaservas oli hulk maasikataimi, mille kaevasin üles ja oma vanema tütre soovitusel hakkasin neid istutama aiatee kahele poole. Nii et põhimõtteliselt otsin asendustegevusi sellele, et viia lõpule majas viimaste riiete-voodipesude ärapaigutamine. Juba Eesti kodus leidsin, et taimede ja mullaga sebimine on suurepärane asendustegevus ükskõik millele, mida ma parajasti teha ei taha. Sellepärast mu lilled nii hästi kasvavadki, et ma nende kallal pidevalt nokitsen. Sest neid asju, mida ma parema meelega veidi edasi lükkaks ikka jätkub...

Nädalavahetusel käisime sõbra isa juures maal. Umbes 50 km Varssavist. Imeilus koht! Poolakatel paistab olevat soont veidi suurustleva stiili peale. Suured sammastega majad kõrgete betoonaedade ja sepistatud väravate taga. Perfektselt klanitud professionaalse aiakujundaja käe alt tulnud aiad.
Sellel majal ei olnud küll sambaid ja aed ise oli perenaise aastatepikkune hoolikas töö aga tulemus ei olnud sellevõrra vähem grandioosne. Ning kõrge betoonaed ja sepistatud värav oli sellegipoolest täitsa olemas. Koht ise oli justkui selline pensionile jäänud diplomaadi lohaka elegantsiga maahäärber. Suured avatud ruumid, peen antiikmööbel vaheldumisi eklektika ja karakteriga vanamööbliga. Kunst maalide, skulptuuride ja pisiasjadena. Kardin mässituna ümber lambikupli ja isetehtud hoidised köögis reas. Ega ma pole tegelikult kunagi küsinud, millega selle sõbra isa tegeles – palju reisinud ja üle maailma elanud mees on ta küll aga mitte päris diplomaat. Majaperenaine on kunstnik. Suurel valgel verandal oli nii molbert kui tohutu riiulitäis värvipotsikuid-pintsleid-jajumalteabveelmida.
Ja see aed!!! Imeline koht! Küllalt suurel maa-alal oli peaaegu kõike välja arvatud klassikaline kartulikasvatus. Viinamarjad, vaarikad (mingi sort mis praegusel ajal veel hulganisti kannab), erinevad põnevad okaspuud (erinevates värvides ja vormides), tiik kuldkaladega, istutusalad, millel oli nii klassikalist taluaiataimestikku, kui täielikke eksootilisi hellikuid.
Veetsime seal mõnusa nädalavahetuse – mina lonkisin mööda aeda ja logelesin diivanil raamatut lugedes. Küll on hea vahel mitte midagi asjalikku teha, ega isegi mitte asjalikele tegevustele asendustegevusi otsida! Lihtsalt olla.

Tagasi sõitsime läbi siinse piirkonna õunamaakonna. Huvitav on vaadata, et kui muidu olen näinud, et õunapuud pügatakse pigem madalaks ja laiaks, siis siin on need pigem kujundatud kõrged ja kitsad. Päris põnev oleks uurida, miks selline kujunduslaad parem on?
Ja õunu on poes palju ja need on odavad ja head. Üldse, üks asi mis mulle siin tavalises supermarketis väga meeldib on see, et enamik köögivilja ja puuvilja (mis siin kliimas kasvab muidugi) on kõik siitsamast Poolast pärit. Poolakad toidavad ennast ise ära. Eestis oli nii nukker poes vaadata kuidas enamik köögivilja on pärit Hispaaniast kuni Tšiilini! Isegi selline köögivili ja sellisel aastaajal, mis võiks olla Eestimaine. Head Eestimaiset kaupa pidi ikka turule otsima minema.
Ega siin ka muidugi see poekraam pole kuidagi mahe ega öko. Aga vähemasti on see kohalikku päritolu, mis teeb selle juba omamoodi ökoks – ökonoomseks.
Turule minek seisab veel ees. Keeruliseks teeb selle asjaolu, et parkimisele turgude vahetus läheduses eriti mõeldud pole aga bussiga seljas ma sealt väga palju ära ei too. Ja kuna ma võimalusel ei sõida siin linnas autoga, siis olen piirdunud lähima suure poega, mis on parasjagu 10 min jala minna. Eks ma pean kõigepealt minema bussiga ja lähima turu üle vaatama. Laupäeviti pidi kuskil peetama ka maheturgu. Kindlasti lähme seda lähemalt uurima.

Igatahes poola keele kursus on välja valitud, oktoobri algul loodan hakata regulaarselt tunnis käima. Seniks tuleb jätkata tobedalt naeratades ja õlgu kehitades, kui minu poole juhtumisi tänaval või poes pöördutakse.

Algus

Siin ta siis on! Warszawa.
Poola pealinn, ca 2mln elanikku natuke üle 500 ruutkilomeetri peal kahel pool Visla jõge.

Meid on neli - siinkirjutaja hetkel koduperenaise staatuses, J. käib tööl ja kaks tütretirtsu on 5a ja 2a. Resideerume toredal vaiksel tupiktänaval eramajade piirkonnas. Meil on väike hooletusse jäetud aed, kus korraliku ugrilase kombel vahel näpud mulda pista ja ümberringi puha poolakatest naabrid.

Kirjutan natuke selleks, et jääks endale märk maha ja selleks, et sõbrad-sugulased teaksid, kuidas meil läheb. Avaliku blogi pidamine mõnes mõttes distsiplineerib regulaarselt kirjutama, kuna tean, et peale minu loeb seda ehk veel keegi :)

Saabusime oma padajanniga alles  mõned päevad tagasi. Õigupoolest on J siin juba kevadest saadik ja ma viibisin ise ka lastega juulikuu siin, et leida meile elupaika ja vaadata üle, milline see meie uus linn siis on.
Aga eelmisel nädalal pakkisime suurema osa vajalikke asju kokku, saatsime ees ära ja sõitsime ise paariks päevaks Lõuna-Eestisse, et sealse perega ka ilusti headaega jätta, enne kui pikemaks ajaks Eestimaa tolmu jalgeilt pühime.
Laupäeva öösel vastu pühapäeva pakkisime ennast auto peale ja hakkasime sõitma. Öine Eestimaa möödus kiiresti, justkui alles istusime autosse ja juba ongi Valga. Lätis hakkas kuu loojuma ja taevas heledamaks minema. Kuskil külavahel oli meil väike arusaamatus läti politseinikega, kes leidsid, et tegelikult on kiirusepiirangust kinnihoidmine päris hea mõte. Õnneks lahenes see leebelt. Mis seal salata - neil oli tegelikult õigus... edasi jälgisime märke piinliku hoolega.
Leedusse jõudes hakkas juba lõuna saabuma ja kuskil juba kella 11 paiku täitsid meie mõtteid peaasjalikult kartulipannkoogid. 12 paiku andsime alla ja peatusime, et lõunatada. Peale ülimeeldivat tunnikest päikese käes peesitamist ja erinevate kartulitoitude manustamist olime sunnitud taas autosse istuma ja edasi sõitma.
Pikk sõit ei hirmuta meid enam - eelmine aasta samal ajal sai pea 4000km maha sõidetud. Aga see ei tähenda, et see pidev autos istumine kuidagi vähem tüütu oleks... Pidevalt tuleb pause teha, jalgu sirutada, õhku nuusutada. Siis jaksab jälle edasi kulgeda.
Üldiselt oli sõit elamustevaene - Poola teed on üsna ebamugavad sõita, kitsad ja auklikud. Õnneks on pühapäeviti tavapärasest oluliselt vähem rekkasid

Varssavi tervitas meid massiivsete ummikutega. Siin linnas ei ole normaalne autoga liigelda. Suurtel teedel on liiga palju sõiduradu, väikestel liiga palju auke ja üleüldse on siin liiga palju autosid. Edaspidi püüan pigem panustada jalgsi ja jalgrattaga liiklemisele. Ühistranspordiühendus linnaga on päris hea aga kuna bussidele eraldi rada ei ole, siis ummikus istuvad autoga võrdselt.

Tänaseks on asjad lahti pakitud, osa majakraami, mis sai eraldi teele saadetud tuleb ka ehk homme kohale. Esimene projekt saab olema poola keele õppimine! See saab huvitav olema... Poolakad ei taha kuskil eriti inglise keelt kasutada. Kõige suurem ahastus tuleb peale toidupoes, kuna mul on komme iga pakendit lugeda. No ei saa aru! Ja inglise keelset teksti kas pole üldse või on see kleepeka alla ära peidetud. Kassapidajatele naeratan tobeda näoga iga poolakeelese küsimuse peale ja kehitan õlgu. Vahepeal tuleb isu neile kreeka keeles vastata - nagunii saan mina neist sama palju aru kui nemad kreeka keelest..
Hea et vähemalt numbrid sildi peal pole poolakeelsed. Seda, kas need numbrid tähendavat kallist või odavat hinda, ei tea ma nagunii - alles see oli, kui tuli hakata eurodes arvutama, nüüd tuleb ennast zlottide peale ümber häälestada.

Nii et kõvasti harjumist ja kohanemist ootab ees. Olen põnevil!

Witamy w Warszawie!