Sunday, November 27, 2011

Koduloomad

Meil oli nädal aega koer!
Ühel meie siinsel sõbral on sihuke tore väikest kasvu mingisuguste jahikoerte ja krantside sugupuuga lõpmata sõbralik loomake. Ja kuna me pidevalt mangume teda endale hoida, siis sõber andis järele ja lubas Candy meie juurde nädalavahetuseks. Et ta saab siis rahus oma tööasju teha...
Nädalavahetusest sai sujuvalt terve nädal, sest algul polnud peremehel väga suurt kiiret tema tagasi küsimisega ja siis polnud meil enam erilist tahtmist teda tagasi anda.

Candy on uskumatult vahva koer - ma arvan, et elu jooksul kohatud koertest on võibolla ainult minu oma koer mulle rohkem meeldinud. Ta on nutikas ja hästi koolitatud. Ta on tohutult hüper-super-mega-üliaktiivne. Ta võib tund aega järjest sulle tuua ligaseks näritud palli ning ikka ja uuesti sellele järele söösta sellise innuga nagu oleks see jänes.
Esimesest õhtust otsustas ta ära, et magamiseks kõige parem koht on laste voodite jalutsis. Ja hommikuti kella kaheksa paiku kolis ta minu juurde ja jõllitas mind niikaua anuval pilgul, kuni ma ennast maast lahti lohistasin ja ta õue lasksin. Kus ta siis klähvis lihtsalt puhtalt olemasolemise rõõmust nähtamatute vaenaste ja sõprade peale.


Koer toob majja nii palju rõõmu juurde. Eriti veel selline koer! Ta suhtleb nii ilmekalt ja hea meelega ning toob alati naeratuse näole. Isegi siis kui tuleb teda hommikul kell kaheksa õue lasta...
Pean tunnistama oma kerget emotsionaalset ja sotsiaalset puuet, et mul on nii palju lihtsam suhelda ja naerda koeraga. Inimestega on kuidagi palju keerulisem. Nad ei ole kunagi nii siirad ja vahetud. Või ei ole mina? Koer saab mind igal ajahetkel südamest naerma ja koerale pole kunagi raske oma kiindumust välja näidata. Selle kõrval on lisatöö koerakarvade ja pori koristamise näol tegelikult nii tähtsusetu. Tüütu! Aga suurt pilti vaadates väheoluline.



Teine seltskond, kelle me oleme viimase nädala jooksul ära kodustanud, on tihased. Panime rõdule linnumaja ja iga päev piirab meie maja nüüd vähemalt 5-6 tihast korraga. Hommikusöögi ajal kipume söömist täitsa ära unustama, sest vahime hajameelse näoga aknast välja kuidas kollasekõhulised väiksed õgardid raspallide otsas kiiguvad ja päevalilleseemneid puu otsa tassivad, et neid seal süüa. Kusjuures see on tõsiselt uskumatu kui palju nii pisikesed linnud süüa suudavad! Ma pean hulgilaost järgmine kord peale enda puuviljakasti varuma ka lindude jaoks suurema koti seemneid, sest kui nad samas tempos jätkuvad, siis me varsti ei jaksa neile nii palju ette anda, kui nad sisse kugistavad. Tundub, et tihastel on mingis viiendas dimensioonis magu, mis on suurem kui lind ise. Talve lõpuks on meil sellised noore tuvi suurused tihased kelle silmad ei paista rasvavoltide vahelt välja ja kui saabub kevad ja mina arvan, et minge nüüd sööge mu aiast need hobusesuurused nälkjad vastutasuks ära, siis nad saavad vihaseks ja trambivad mind oma hiiglaslike rasvaläinud tihasejalgadega...

Nädala keskel, kolmapäeval, esines mul jälle üks neis ma-ei-salli-inimesi-eriti-poolakaid-päev. No vahel tuleb ette. Tavaliselt kaasneb see kas nälja või magamatuse või jumal hoidku mõlemaga. Eeskätt käib mulle sellistel hetkedel närvidele see, et need inimesed ei räägi normaalses keeles. No sülga s... suust välja, kui minuga räägid! English, m....f....r, ENGLISH!  Järgmiseks ei oska siin mitte keegi autoga sõita ja ainult tillerdab mul liikluses ees ja teeb mingeid lolle manöövreid. Tegelikult peaks nad üldse auto koju jätma ja laskma mul õndsas üksilduses mööda Varssavi neljarealisi tänavaid rallida. Oleks tol päeval võtnud ette ja oma emotsionaalse seisundi kirja pannud, siis oleks ikka nii palju tuld ja tõrva sülitanud, et pärast oleks pidanud piinlikkusega blogipidamise päevapealt ära lõpetama. Õnneks kestavad sellised meeleolud maksimaalselt päeva-paar ja kui ma olen normaalselt maganud ning inimese kombel kõhu täis söönud, siis on elu hoopis ilusam.

Mis puutub söömisesse, siis olen tagasi läinud segamenüü peale aga oluliste korrektuuridega. Hommikune puuviljakuhi on jäänud. Ma olen nagunii hommikul suht vilets sööja, nii et pudrusöömine ei ole nagunii eriti minu teema. Puuvili läheb palju paremini alla. Rasva ja süsivesikut ning valku ja süsivesikut proovin mitte eriti koos süüa. No kui vahel juhtub, siis juhtub. Aga võimalusel söön puuvilju eraldi toidukorrana ega pane neid rasvase-valgurikka toidukorra otsa. Salatit läheb päevas vähemalt üks hiiglaslik kausitäis. 
Ja huvitav asi on meiepere sushisöömise harjumustega - võiks ju arvata, et pikapeale saab siiber?! Aga pigem vastupidi. Me oleme tõsised võsajaapanlased! Eelmine laupäev oli asja kaubanduskeskusse ja meie puhul tähendab see  seda, et katsume võimalikult kärmelt poodides ära käia ja saada esimesel võimalusel kõhtu orjama. Võtsime seekord lisaks tavapärasele sushiringile lisaks mingi jaapanipärase grillroa - grillitud part salatikuhja peal. No täielik taevamanna. Ogaraks võib minna! Vot ma ei mäleta, kas ma enne Kreekas elamist ka söögi pärast nii obsessiivne olin? Aga seal hakkas see kergesti külge - kreeklastel keerleb elu söögi ümber. Ja meil ka! Lõunaeurooplasteni me kindlasti oma söögihulluses ei küündi aga keskmiste eestlastega võrreldes oleme küll õudsel õgardid ja gurmaanid.

Thursday, November 17, 2011

Tegus nädal

Niisiis! Esmaspäeval käisin tööintervjuul.
Hoolimata pikast kodus olemisest oli tunne päris hea. Kuna sellele minekule oli eelnenud kaks päeva tööd minu CV kallal, abiks hea sõber kes lubas mulle, et "don't worry, when I'm done with it, they're gonna beg you to take the job!".
Tuleb välja, et mu tööajaloos leidub nii mõndagi väärtuslikku ja mul on hulka head kogemustepagasit ja oskuseid, mida korralikult lahti kirjutades saab päris väärika tulemuse. See on huvitav avastus, kuivõrd teraapiline võib olla CV kokku panemine õige inimese abiga. Ma alustasin seda protsessi murust madalama enesehinnanguga, sest olen viis (5!!) aastat koduperenaine olnud. Ja kui me lõpetasime, siis olin emalõvi, valmis kaitsma oma positsiooni tööturul.

Esmaspäeva ennelõunal oli kohtumine kokku lepitud. Natuke orienteerumist, et leida õige koht üüratus tornmajas, mille peamine asustaja on NBP - National Bank of Poland. Kuskil korrusel nimega 3b sattusin mingi kontori tagumise väljapääsu peale ja paistis sedamoodi, et toimub mingi ümber-, sisse- ja/või väljakolimine. Jõllitasin natuke aega abitu näoga ringi ja kui esimene ülikonnastatud noormees trepist alla tuli, sööstsin uurima, et kuhu ma sattunud olen? Koht oli õige aga ma olin leidnud üles mingi vale sissepääsu. Noormees juhatas mind vastuvõtusekretäri juurde ning mõne hetke pärast tuli sinna ka blond naisterahvas kes tutvustas ennast mingisuguse asetäitjana. Tädi susistas kõvasti, sest ta oli auväärses ca 30+ vanuses otsustanud enda hambad breketitega sirgeks ajada. See on nii nunnu, kui täiskasvanu inimesed breketitega ringi jooksevad. Teeb neid nooremaks kuidagi. Aga tööintervjuu mõttes tekitas see hoobilt olukorra, et pigem olin mina enesekindel ja asjalik, ja tema natuke ebalev ja susitav ja kangesti toredakene.
Jutt sujus ilusti kuni selle kohani, kui me hakkasime rääkima minu palgasoovist. Ma ei tea, võibolla on mul ebarealistlikult kõrged ootused aga igatahes pani minu pakutud number tädi õhku ahmima. Siis ta arvutas selle poola zlottidesse ümber ja ahmis veel natuke aega õhku. Peale seda, kui ta oli ennast natuke kogunud, küsisin, et kui  palju siis nende pakkumine oleks?
Arutasime ja arvutasime mõnda aega ning kokkulepe jäi, et ta esitab minu soovid juhtkonnale ja siis nad arutavad ja arvutavad, kas neil tasub sellistel tingimustel ette võtta toda projekti, milles minu eesti keele oskus on võtmerolliga. Ilmselgelt pole minul mõtet võtta vastu tööd, mille tasu kataks napilt mu lapsehoidjakulud. Ja ilmselgelt tuleb neil minu palkamiseks langetada mingeid kasumimarginaale või hoida kuskilt kokku. Igatahes jään huviga ootama, mida nad otsustavad. Selle kuu lõpuks hiljemalt peaks vastuse saama.

Tavaliselt on mul peale poola keele ja enne balletitundi poolteist tundi aega. Kuna metrooga saab punktist A punkti B umbes 15 minutiga, siis ülejäänud aega olen lihtsalt kuskil kaubanduses ringi luusides surnuks löönud. Aga no kaua sa jaksad seda värvilist kribu-krabu vahtida?
Tantsustuudiosse jõuan tavaliselt piisavalt vara, et saan piiluda ühes klaasseinaga saalis toimuvat ladina tundi. Ja ausalt öeldes kripeldab natuke! Siis kui ma ladina ära lõpetasin, olin sellest niiiiii tüdindenud. Ja stiilivahetus jazzi vastu tundus nii hea, et arvasin, et ma enam mitte kunagi ei viitsi tagasi minna. Aga nüüd, vaadates kui äge samba koreograafia neil kokku pandud on, läks hammas verele..
Mõtlesin, et kui prooviks õige?!

Eile poola keele tunni lõpus panin kiiresti koduse töö kirja ja tuiskasin klassist välja nagu oleks mul marutõbine keskerakondlane sabas. Kihutasin metrosse (mis nagu kiuste sel ainukesel korral oli aeglasem, kui tavaliselt), jooksin metrootreppidest üles ühe käega mantlinööpe kinni pannes ja teisega banaani näost sisse ajades. Lõõtsutades jõudsin tantsustuudiosse umbes kaks minutit enne tunni algust. Viskasin sekretäritüdrukule kiiresti kätte oma 10-korra balletikaardi ja lisatunni eest ka raha ja kihutasin riideid vahetama. Ma pole vist kunagi nii kiiresti trenniriideid selga saanud ja nii hirmsa pissihädaga tundi läinud (sest mul polnud aega oodata, kuni WC vabaneb).

Õpetaja tegi väga tõhusa soojenduse ja endal oli selline pokkerinägu peas, et ta justkui ei märka meid seal saalis või lihtsalt üldse ei hooli. Aga soojendus oli tõesti tõhus. Siis tegime terve ühe loo lihtsalt samba põhisammu. Edasi-tagasi, paremale-vasakule, pööre ühele- ja teisele poole. BOOOORING! Lugu sai läbi ja ma juba hingasin kergendatult, et nüüd teeme midagi huvitavamat. Võta näpust! Teine lugu oli natuke kiirem ja jälle sedasama asja! No mida!?
Õnneks oli see ainult osa soojendusest ja edasi läksime koreograafia kallale. Väga põnev asi oli kokku pandud. Piisavalt etteaimamatu ja minu jaoks võõra käekirjaga, et ma pidin hoolega pingutama, et hakkama saada. Edasi läks veel mõnusamaks. Harjutasime pöördetehnikat, mis peaasjalikult tähendas seda, et ühest saali seinast teise pööretega liikudes oli umbes poole saali peal silme ees ainult üks sigrimigri ja kahe jala asemel oli hoobilt tekkinud seitse omavahel keerdus ja sõlmes olevat alajäset.
Tunni lõpetuseks oli lausa rosin. Pasodoble! Oiappi! Seda ma olen kõige vähem teinud ja pilt peeglis oli üsna masendav.
Aga ma tahan, et tunnis oleks väljakutse, ja seda seal oli! Tõenäoliselt proovin edaspidigi sinna tundi jõuda.

Omamoodi toredus oli muidugi peale seda balletiga jätkata. Taaskord välkkiire särgi- ja jalatsitevahetus. Kiire käik sekreturka juurde, et endale vett juurde manguda ning lõõtsutades nagu kaukaasia lambakoer kolmekümnekraadises palavuses saabusin balletiklassi, kus teised õndsas rahus klassikalise muusika saatel tasakesi soojendust tegid. Võiks ju arvata, et ballett on peale tempokat ladina tundi hea rahulik lõõgastus aga reaalsuses on see pigem vihma käest räästa alla minek ja endale veel pangega vee ja konnade pähe valamine.
Küllap teeb see minust tõsise masohhisti aga selline tempo ja koormus on see, mis paneb mind ennast tõsiselt kokku võtma ja pingutama.

Balletitunni lõpuks olin märg nagu kalts, läbi nagu läti raha (miks üldse nii öeldakse?) ja õndsalt õnnelik.
Täna on see-eest haiged umbes kõik suuremad lihasgrupid. Ja need väiksemad ka, mida ma enda arvates ei omanudki. Trepist käin nagu väike haige vanainimene, hoian kõvasti käsipuust kinni. Toolile istumine ja püsti tõusmine on kohutavalt piinarikas - paigalistumine on kõige parem plaan. Ja selg on kogu aeg sirge! Sest igasugune muu liigutus on ai-ai-ai!
Ja kõigest hoolimata  mul on kuri kahtlus, et esmaspäeval teen seda jälle!

Friday, November 11, 2011

Kohvikus

Meie lapsehoidjaotsingud on päris tõhusad olnud. Sõelal on kaks tüdrukut  - Tanja, Kiievist pärist ukrainlanna, kes on siia linna tulnud oma inglise keele õpetaja erialal magistrit tegema ja Kasia, poolatar, kes õpib soome-ugri filoloogiat!
Tanja on nüüd käinud kaks korda meil juba abiks. Esimesel korral oli J. igaks juhuks kodus, kui tal peaks küsimusi või muresid tekkima. Täna aga otsustasime tüdrukud juba omapead jätta ja läksime ise kolama.

Algne plaan oli teha üks mõnus istumine lähimas kaubandushiiglases. Süüa seal lõunat, hankida mõni vajalik asi.
Oma tänavalt välja sõites nentisin hajameelselt, et näe - lipud on väljas, püha on vist. Ja siis suurema tänava peale välja sõites vajus lõug vastu põlvi - tänav oli TÜHI! See tänav, kus on 12h ööpäevas ummik. Täitsa mahajäetud. Nagu katk oleks linnas...
No mis seal ikka, sõitsime edasi ja nautisime võimalust liikuda ettenähtud kiirusel kohas, kus tavaliselt käib üks 20km/h jorutamine. Ja siis kaubanduskeskuse maa-aluse parkla sissepääsu ees on tõkkepuu! W T F?
Me oleme Eestis nii toredasti ära harjunud sellega, et üks asi, mis toimub alati - olgu või nii suur püha, et muru ei kasva ja linnud ei laula - elu kaubanduskeskuses. Aga näe, võta näpust, poolakad on ristiinimesed. Ja kui on püha, siis on püha ja asju osta ei saa! Böö!

Mõningase nõutusehetke järel sõitsime edasi ja arutasime, et mis nüüd teha. Lapsed on hoitud, tobe oleks koju minna. Kõht on ka tühi. Härra abikaasa pani ette sõita linnaossa nimega Saska Kępa, sest seal on mõned ägedad kebabisöögikohad. Ajalooliselt on see üks linnajagu, mis harudasel kombel peale II MS jäi maha lammutamata (suurema osa linnast tehti siis maatasa ja ehitati pärast täpipealt samasugusena üles). Ning samuti on seal traditsiooniliselt asunud väga palju erinevate maade saatkondi, mistõttu on tänavad nimetatud erinevate maade ja linnade järgi: Francuska, Londynska, Brukselska, Genewska, Czeska ja muuhulgas on täitsa olemas ka Estonska! Eesti saatkond asub tänasel päeval hoopis teises linnajaos, aga see-eest on sellel tänaval uhkelt esindatud Indoneesia saatkond!

Meie võtsime ette linnajao peamise patseerimisetänava - Francuska. Õnneks olid kohvikupidajad ikka näljastele inimestele halastanud ja uksed lahti teinud. J. tungival pealekäimisel läksime kebabi sööma. Minu salatiga harjunud magu õnneks päris pahupidi ennast ei keeranud aga tohutuid vaimustusekriiskeid ka kuuldavale ei toonud. Koht oli ühe kebabiurka kohta viisakas, söök söödav. Aga mul jäi nagu ikka midagi puudu... Nõustusime üksmeelselt, et see koht on selline, kuhu saab poistega oma jutte puhuma ja ohtralt liha tarbima tulla. Kahekesi söömas käies tuleb leida midagi, mis mul ka silmad särama paneb.

Edasi nõudsin mina, et nüüd on kooki vaja!
Käisime järjest läbi kõik uksed, kus oli lootust kooki saada. Paljud kohad olid puupüsti rahvast täis. Mõnes polnud kooki. Üks oli liiga peen ja teine meenutas liiga palju vana head kulinaarialetti. Jäime lõpuks pidama ühte kohta, mis oli peamiselt selline veininuusutamise koht. Õuna- ja shokolaadikooki lubati ka pakkuda.
Esmamulje oli väga hea. Selline ilus stiilne koht, natuke minimalistlik ja natuke pehme ja mugav. Ja siis me vaatasime menüüd! Heast esmamuljest sai armastus teisest silmapilgust! Peaasjalikult põhjustas selle lisaks heale (peamiselt Ungari päritolu) veinile ka vägagi muljetavaldav teevalik. Peaaegu sama hea kui meie koduses kapis!
Võtsime mõlemad koogi, ma lubasin endale veini soovitada ja J. võttis teed.
Kook oli täielik sümfoonia ja taevamanna! Shokolaadikook kirsikastme ja vahukoorega. Soe, parasjagu shokolaadine, mitte liiga intensiivne aga samas kõike muud, kui liiga lahja. Päris kirsid, shokolaadikastmetriipudega vahukoor. Jah, palun!
Õunakook oli ka hea, hästi kaneeline ja serveeritud karamellijäätisega.
Meid teenindas üks ümmarguse kõhu, veel ümmargusema näo ja suure naeratusega härra. Teine, natuke sihvakama olekuga ebamäärases 50+ vanuses dzentelmen paistas olevat koha omanik. Mina sulasin lõplikult, kui nägin toda omanikku ühele külastajast vanaprouale viisakalt mantlit selga aitamas.
Mul on nüüd ametlikult Varssavis esimene lemmikkohvik-veinibaar olemas! Palun külastada, näitan ette.


Julmal kombel sai ühel hetkel siiski kook ja vein otsa, ning aeg oli kodu poole tagasi sõita.
Tüdrukud vaatasid rõõmsalt multikat ja vanem laps kurtis natuke, et lapsehoidja sunnib maru palju inglise keelt õppima. Kuna Tanja on inglise keele õpetaja, siis me palusime tal mängu käigus lastele keelt õpetada. Ja Tanja asus maru hoolega asja kallale. Kusjuures kõigest vingumisest hoolimata on ühel lapsel juba päris palju inglisekeelseid sõnu külge jäänud. Kadestamisväärt mälu!
Noorema peaeesmärk on hetkel alles ennast eesti keeles korralikult arusaadavaks teha.


Sel nädalavahetusel külastame ühte Varssavis pesitsevat eesti peret, kus peretütar peaks olema meie vanema tütrega üheealine.
Ja kohtume meie teise lapsehoidjakandidaadiga, kellest loodame saada varulapsehoidjat. Kuna ma erinevalt kõigist esialgsetest plaanidest saatsin täna ühe CV välja, siis on olemas tõenäoline variant, et me hakkame lapsehoidjat vajama küllalt tihti. Vaatame, mis edasi saab - kas võib tõesti olla, et peale viit aastat tõsist koduperenaise karjääri, saab minust korralik kontoriplankton?