Uutest lemmikutest

Oma esimese uue lemmiku soetasin umbes kuu aega tagasi.
Valisin poes tükk aega, mul olid väga kindlad nõudmised, millele see vastama peab. See peab olema vastupidav, ergonoomiline, laia ulatusega ja noh üldse ei tule kahjuks, kui ilus välja ka näeb. Vaatasin igasuguseid variante aga selle musta-oranzikirjuga on mul juba ammu salajane romaan. Kõikide heade ja paremate seast leian ikka ja jälle selle sama üles. Püüdsin küll seekord anda võimalust ka teistele, aga lojaalsus sai headest kavatsustest võitu. Kui üks kord oled oma südame andnud, siis teistel kandidaatidel on väga raske konkureerida. Tõin ta koju ja proovisin kohe järele. Ma ei mäleta, et kunagi varem seda tegevust niimoodi nautinud oleksin! Iga liigutus oli mõnus, iga lõhn ja värv mu ümber oli hoopis värskem. Ei raatsinud enne lõpetada, kui hilja õhtul.

Täna avastasin, et mul oleks jälle hädasti ühte tarvilikku eset vaja. Ruttasin poodi ja seekord teadsin juba ette, et naasen musta-oranziga. Vaatasin teisi ka aga no ühel on üks viga ja teisel teine. Mitte ükski ei ole nii perfektne. Kiirustasin koju, et ruttu oma uut lemmikut proovida. Tänavakingigi ei viitsinud ära vahetada. Ja mu lemmik ei vedanud mind alt! Kerge käeliigutuse ja mõnusa sahinaga. Tahaks seda veel teha! Kus ma seda veel kasutada saaks? Süda hüppas rõõmust ja käed peaaegu värisesid vaimustusest. Niiii lahe!

Korraliku murureha ja oksakääridega on kevad on aias palju ilusam!

Kevad Itaalias

Ei me ei hakka uuesti kolima! :)
Meie linnaosa nimi - Włochy - tähendab otseses tõlkes Itaalia. Itaallasi ei ela siin praegu oluliselt rohkem, kui ülejäänud linnas. Wiki andmetel on see nimi jäänud piirkonnale juba 15.sajandist, kui siinkandis elas aadlikepere sama perekonnanimega. Algul kandis nende nime vaid külakene, tänaseks päevaks on see osa Varssavist.

Olen viimased ajad olnud hõivatud ühe kirjatööga mis on juba kuus aastat valmiskirjutamist oodanud. Kuna tähtaeg kukub kohe-kohe, siis veedan oma päevi raamatukogus või kodus kinniste kardinate taga.

Ilmataadi huumorimeel siinkohal ei kannata kriitikat - juba kaks nädalat on Varssavis sulaselge suvi käes! Just siis, kui mina olen ennast vabatahtlikku koduaresti sundinud...
Oli päevi, kui temperatuur ligines 30C kraadile ja ilmaveeb andis kuumahoiatuse. Tõsiselt! Täna on natuke jahedam, peale viimast hoovihma langes lausa 16C kraadini. Siiani alla 20C üldse ei läinud..
Kõik vohab, õitseb ja kasvab. Aed on roheline, vastasmaja on puude taha ära kadunud. Tulbid lõpetasid just õitsemise, terve selle nädala oli naabrite aed veel üleni punane.
Linnud laulavad hommikuti nii valjusti akna taga, et pane või aken kinni, et magada saaks.
Alles kevade saabudes olen õppinud hindama, kuivõrd suurepärase koha me endale Varssavis elamiseks leidnud oleme. Pool tundi südalinnast ja täiesti vaikne, roheline ja rahulik.
Aga ma ei raiska rohkem sõnu, vaadake ise!

Magnoolia

Värviline tänav

Millegipärast mulle see maja kangesti meeldib

Minu uus kodu - Włochy raamatukogu

Vaade selle maja ukselt, kus ma öösiti magamas käin...

Pildid on tehtud nädal aega tagasi, nii et praegu on kõik juba palju rohelisem. Puude lehed on suuremad. Kirss ja õunapuud on lõpetanud õitsemise, nüüd on kord kastanipuude käes.

Kuidas suhelda poolakatega?

Igapäevases suhtluses kohtab siin huvitavaid paradokse. Viimase kahe nädala jooksul olen kohanud kahte üsna vastandlikku olukorda - kuidas kriisiolukorras on võimalik suhelda väga sõbralikult, ning kuidas pealtnäha täiesti rahulik ja konfliktitu olukord lahendatakse täiesti absurdsel moel konflikti abil.

Eelmisel nädalal juhtus meie kõige noorema pereliikmega õnnetus - meie kutsa jäi hammaste vahele kahele üüratusuurele Saksa lambakoerale vastasmajast. Ma ei taha detailidesse üldse laskuda, sest se oli väga hirmus kogemus. Korraks arvasime kõik, et oleme oma nunnust juba ilma jäänud. Õnneks on meiepere kaitseinglid ka koera oma tiiva alla võtnud ja ta pääses imekombel eluga.

Naabrikoerte omanikeks on sihuke tavaline vanapaar. 70-80 vahel, üsna asjaliku olemisega viisakas härra ja kangesti püüdlik ja tohutu pika jutuga tädike. Kui esimene shokk oli üle elatud, siis võtsin koera ja vanapaari auto peale ning nad juhatasid mind veidi linnast välja Michałowice asulasse loomaarsti juurde.

Huvitav miks on loomaarsti valdavalt meesterahvad?
Üks neist rääkis natukene inglise keelt ka ja teine üsna arusaadavat poola keelt. Õigupoolest peale 20 minutit naabritädi vatramist oleks vist ükskõik kelle poola keel olnud üsna arusaadav. Tädi jutustas ühe jutuka vanainimese kombel kohutavalt kiiresti, palju ja segaselt. Mina muudkui noogutasin ja mõmisesin, mõmisesin ja noogutasin. Vahepeale kinnitasin 'tak, tak, nie wiem, nie rozumiem' (jah, jah, ei tea, ei saa aru). Mitte, et too viimane mõtteavaldus oleks talle kuidagi korda läinud - seletas sama kiiresti ja arusaamatult edasi.

Loomaarsti juures tuli meile vahepeal ühe arsti tütar appi tõlkima. Uurisin tema käest, et kas loomaarsti peres on ka palju lemmikloomi. Pisinärilisi ja jäneseid pidi ikka pidevalt olema igasuguseid. Lisaks koer, kes ilastas igale poole ja kelle vastu pool peret oli allergiline, mis loomulikult ei takistanud olemast tal terve pere lemmik ja pesamuna.

Terve ülejäänud nädala käisin iga hommik koera arstile näitamas ja sidemeid vahetamas. Arst õppis ära eestikeelse väljendi 'tubli koer' (duuubli goer) ja mina praktiseerisin hoolega oma nappi poola keelt.
Naabritädi on võtnud oma pühaks kohuseks meie koera toita kõige hea ja paremaga. Eelmise nädala alguses tõi kümme karpi kassikonservi! (No võrreldes tema koertega annab meie oma kassi mõõdu välja jah). Söötis läbi aia teda suitsulõhega. Täna saabus suur pakk Kitekati krõbinaid (no tõsiselt! haugub ju!) ja kaheksane blokk KOERAkonserve.
Nädal aega peale õnnetust on meie nunnu taas tema ise - hüperaktiivne, kohutavalt tüütu ja lihtsalt vaimustav.

Kokkuvõttes saime kohutava sündmuse tagajärjel sõbraks oma naabritega vastasmajas ning kõrvalmajast. Tutvusime väga heade loomaarstidega ja koerale ei pea ka tükk aega süüa ostma. Ehk ei hakka näuguma?

Täiesti vastupidisel moel eelmisel nädalal juhtunule sai lahenduse täna üks pikalt venima jäänud asjaajamine kinnisvarabürooga, kes meile seda maja rendib.
Meil oli vaja teha üks tasaarveldus, ning neli nädalat tagasi pöördusin nende poole, et oleks aeg see asi korda ajada. Peale paari leiget vastust, et neil on selleks vaja mingeid meiepoolseid andmeid (mille ma saatsin) saabus äkki vaikus. Mina kirjutan, kirjutan uuesti, palun vastust, pakun lahendust, sean ajapiiranguks 48h, mille jooksul eeldan neilt vastust. Mitte midagi! Nic! Nada!
Said pühad läbi, istusin täna hommikul arvuti taha kindla plaaniga see kuu aega veninud asi ühele poole saada. No kaua võib?!
Kirjutasin neile lühikese lakoonilise kirja, et me lõpetame neile raha maksmise!
Jaaaa siis see tuli! Sain vastuse konkreetselt ei vähem ega rohkem, kui viie (5!) minutiga! Lubati teha tasaarveldus ja püüti puust ja punaseks teha, et me mitte MINGIL juhul ei tohi lõpetada ära neile raha maksmist!
Et süsi tema talla all veel veidi tulisemaks teha, mainisin, et firma käitumist asja venitamisega võiks nimetada lepingu rikkumiseks, mille peale ta peaaegu väljus endast ja kukkus mulle lepingut tsiteerima.
Oluline on see, et ma saan oma tasaarvelduse. Päeva õppetund - alati kuula kogenud poolaeestlasi - saatkonna inimesed mainisid mulle mitteametlikus vestluses juba ammu, et kui sa tahad siin midagi tehtud saada, siis karju nende peale! Ning mu poolatarist sõbranna lisas sellele, et "if you lived here long enough, any other way would seem wrong" (kui sa oleksid siin piisavalt kaua elanud, tunduks iga teine meetod vale).

Väljas söömise võludest.

Aprillikuu on alanud eriliselt sügistalvise ilmaga.
Tegelikult oli siin juba väga ilus - juhtus päevi, kui lapsed silkasid hommikul öösärkides aeda mängima ja panid midagi soojemat selga alles paar tundi hiljem kui laiskloomadest lapsevanemad ärkasid ja selle avastasid.
Krookused õitsevad, puudel on pungad juba päris suured ja linnud laulavad kõrvulukustavalt.
Ja eile algas uuesti talv! Vihmane ja jahe oli juba paar päeva aga eile sadas lausa laia valget lörtsi alla. Mina tõmbasin kardina ette ja unistasin soojale maale kolimisest....
Täna on vähemasti taevas pooleldi selge ja tänavad hakkavad kuivama aga napilt 3 kraadi sooja ja hetk tagasi pudenes jälle mingit valget sodi taevast alla. Brrrr.

Meie igapäevane kulgemine siin kipub olema nii südmustevaene, et ma ei oska sellest midagi kirjutada. Hea kirjanikuandega inimene oskaks kindlasti ka kõige igavama elu kirjutada selliseks, et raske on lõpetada lugemist enne loo lõppu. Aga mina seda ei oska, nii et peate leppima keskpäraste katsetustega ainult põnevatest sündustest.

Vanema tütre sünnipäevaks saabus meile külla minu ema koos meie Eesti naabritüdrukuga. Laupäeval sõime kooki ja võõrustasime veel ühte Varssavi Eesti peret. Nädala sees õnnestus lõpuks ise ka ära käia Kopernikuse teaduskeskuses ning plaan oli minna ka Varssavi loomaaeda aga kui ilm talviseks keeras, siis leppisime Kolorado mängutoaga. Loomulikult käib selliste käikude juurde väljas söömine ja paremal juhul ka jäätisekohvik!

Teaduskeskus oli väga põnev ja väga lärmakas. See on umbes nagu võtta Tartu Ahhaa keskus, venitada see kolm korda suuremaks ja vedada pooled Eesti koolilapsed sinna bussidega kohale. Meie 6-7-aastastel oli väga põnev, kuigi ma nägin oma tütre puhul, et laps, kes ei ole suure lärmaka kollektiiviga igapäevaselt harjunud, ei oska käituda sellise kollektiivi hundiseaduste kohaselt. Pidin mitmel korral tegema ranget nägu ja hoidma rõõmsalt kiljuvat poola eelpubekatest massi tagasi, et meie tüdrukud saaks hetke rahulikult uurida. Kõige väiksematele uurijatele oli mõeldud veel eraldi lasteala ja mul oli seal veel kõige põnevam. Mängisin vähemal 15 minutit veekraanidest ja voolikutest koosneva süsteemiga, kus sai kraane lahti-kinni keerata. Ägeeeee!

Lapsi sellest kohast välja meelitada oli küll umbes nagu nätsu seina küljest lahti kraapida! Tõenäoliselt õnnestus see ainult tänu sellele, et neil hakkas nälg juba jalgu nõrgaks võtma ja ma lubasin, et sööme sealsamas.
Väljas söömine on mingi maagiline rituaal. Pole oluline millise kvaliteedi ja maitsega on see söök või milline on söögikoht ise. See fakt, et söömine toimub väljaspool kodukööki on laste jaoks nii suur asi, et nad on resoluutselt veendunud, et sellistes kohtades pakutakse AINULT maailma kõige paremat toitu.
Kaks päeva hiljem läksime peale mängutoas käimist ka suure Arkadia-nimelise kaubanduskeskuse ülemisele korrusele sööma kus peale soolase söögi söömist lõpetasime lausa jäätisekohvikus. Nii vähe on täielikuks õnneks vaja!

Mina ise kaldun juba nii hoolega ortoreksiale, et väljas söömine on keeruline. Liiga tihti ei ole söök minu arvates piisavalt kvaliteetne, värske ja/või liigsete lisaaineteta. Väljas söömise peamine võlu seisneb hoopis tõsiasjas, et KEEGI TEINE seisis pliidi taga! Mina ei pidanud seda sööki valmis tegema ja mina ei pea neid nõusid pesema. Selle nimel olen ma valmis sööma üsna palju keskpärast toitu.

Kõige mõnusama väljas söömise rutiini olen leiutanud esmaspäevadeks ja kolmapäevadeks. Kuna mul on peale poola keelet ja enne balletitundi umbes poolteist tundi vaja surnuks lüüa, siis proovisin algul mahutada sinna teise tantsutunni ka. Aga see tähendas tohutu tormamist, jooksmist, metroos õunasöömist, ja üldse oli minusugusele laiskvorstile kole kurnav. Ladina tund oli küll väga äge. Aga no ei jaksa kõike!
Selle asemel istun iga esmaspäev ja kolmapäev umbes kolmveerand tundi hea raamatuga jazzi kuulates kohvikus. Vahel söön grillitud tsukiinit parmesaniga ja alati luristan endale sisse vähemalt ühe ingveritee või värske apelsinimahla (kui mitte kaks..). Ainult mina, minu mõtted ja hea raamat!
Nii vähe on täielikuks õnneks vaja! :)

PS. Kes tahab meie reisipilte vaadata, siis kirjutage isiklikult mulle või J.-le e-mail.

Araabia vol 3

Katsun oma araabiajutuga ühele poole saada, et saaks vahel ka päevakajalistemate asjadega tegeleda.

Peale oma kõrbematka oli meil hommikul jälle väga pikk uni. Ja siis loivasime katusele ujuma ja päevitama. Ja üldse - tegelesime ohtralt logelemisega.
Peale lõunat hakkas südametunnistus kripeldama, et ega me selleks ei istunud 12h erinevates lennukites ja lennujaamades, et katusebasseinis oma aega surnuks lüüa ja naabermaja vahtida.

Suund sai võetud Wild Wadi veepargi poole. Ilm oli ilus - tuulevaikne ja ca 30 kraadi. Sõit läbi linna on omaette huvitav. Justnagu autoreklaami keskele oleks sattunud. Igal pool ümberringi sõidavad eranditult ainult uued, viimasel paaril aastal tehasest väljunud autod. Enamus on neist maasturid. Ja vahele eriti pisikesed ja kiired sportautod. Ja mitte ühtegi üle kolme aasta vana masinat enamasti silma ei hakka. Kõik läigivad puhtusest  ja üldse on kõik natuke ebaloomulikult peen.


Veepargi sissepääsu eest küsiti väike varandus. Panime silmad kinni ja ulatasime pangakaardi, ning katsusime kiiresti sellest koledast kohast eemale pääseda, kus niimoodi raha küsitakse.
J. koos noorema tirtsuga läks ja parkis ennast esimesse kohta maha, kus sai lamamistooli peal lesida ja popkorni ning vett vaikselt sisse ajada. Nad olid mõlemad eelneva kõhuhäda tagajärjel vähe pahurad ja popkorn oli kahe päeva jooksul esimene toit, mida noorem võsukene oli nõus sööma. Esimest korda elus rõõmustasin siiralt, et mu laps sellist kraami sööb ja palusin teda pidevalt sellega varustada.

Ise suundusin vanema tütrega kiirelt riideid vahetama ja siis kohe esimesse järjekorda sabasse. Sattusime sellise sõidu peale, kus rõnga peal istudes sai hea kümmekod minutit erinevaid kiiremaid ja aeglasemaid torusid läbida. Üles- ja allapoole, päevavalguses ja kottpimeduses, mõnusalt aeglaselt kruisides ja hullumelselt tormates.
Ma oleks kohe tagasi läinud aga tütar arvas, et proovime vahelduseks hoopis laste liumägesid, madalt sooja basseini või midagi muud sellist turvalist...

Uurimist ja seiklemist jätkus õhtuni küllalt ja aega jäi veel puudugi. Sain ülejäänud pere ka meelitada madala sooja basseiniga lasteala äärde vedelma ning isegi korraks vette. Noorem laps demonstreeris jälle oma imelist oskust magada ükskõik millal ja kus, ning jäi magama, pea minu süles siis kui mina oma tallanahaga kalakesi söötsin. Fish spa on vist selle nimi enamasti. Kui pistad oma varbad suurde akvaariumisse, kus pisikesed kalakesed kohutavalt kõdi tehes nokivad jalad siledaks nagu tite tagumik. Laps tegi ülejäänud pool uinakut sealsamas lamamistooli peal rätiku all ja mina vaatasin veel üle ka need torud. kust päeval oli kõige valjemat kisa kuulda ja järjekord kõige pikem. Õhtuks oli järjekord otsa saanud ja suurt kisa ka enam polnud - niikaua, kuni mind sõitma lasti... Oli ikka äge küll!

Kui veeparki hakati kinni panema, siis pidime kahjuks koju minema hakkama. Tohutult näljastena tegime kõigepealt veel peatuse ühes araabia-india kiirtoidukohas, kus sõime maru head falaafelit ja veel paremat köögiviljade ja lihaga riisi. Isegi lapsed julgesid peale päevaseid katsetusi popkorniga juba natuke süüa. Tõeline tervenemine saabus aga alles meie järgmises peatuspaigas, kus saime J. sõpradega kokku. Mitte miski ei aita peale kahepäevast paastumist paremini, kui jäätis! Ja kohe palju jäätist!

Siin maal on hästi tavaline see, et pered on lastega väljas veel õhtul küllalt hilja. Päeval on suur osa aastast nagunii nii talumatult palav, et istutakse oma konditsioneeritud villades paksude kardinate taga peidus ja peetakse pikka lõunauinakut. Aga õhtul tullaks välja sööma ja suhtlema. Lapsed jooksevad ringi niikaua kuni ära väsivad ja kuskile diivaninurka tukkuma jäävad, kust siis autojuht nad tasakesi dziipi ära tassib, et koju sõidutada.
Meil autojuhti polnud ja ise ka väsinud, nii et päris niikaua oodata ei saanud. Aga päevarütmile ma ka oluliselt rõhku ei pannud. Nagunii oli kolmetunnine ajavahe meie päevarütmi täiesti segi keeranud. Õhtuti olime üleval niikaua, kuni lapsed enamvähem inimlikult käitusid ja läksime magama, kui väsinud olime. Tol õhtul ka lobisesime inimestega ja sõime jäätist päris kaua. Lapsed ajasid ümber laudade kassi taga, ehitasid kruusakividest mustreid tänavale ja püüdsid ühe ligi kaheaastase noormehega kõrvallauast sõprussuhteid luua.

Uue päeva plaan oli sõita koos meie võõrustaja perega natuke üle 100 km lõunasse Al Ain'i loomaaeda.
Al Ain on omamoodi oaas. See on kõige rohelisem piirkond Emiraatides. Minu silmale oli see küll ikka selline ebaloomulik rohelus, sest kõik oli istutatud. Aga maa-aluste allikate rohkuse tõttu on seda piirkonda peetud oaasiks juba pikka aega. Al Ain Zoo on üldiselt ilus koht. Loomadel on head tingimused - on ruumi, varju ja vett. Aga tihti avastasin ennast vahtimas rohkem inimesi enda ümber, kui loomi. Sest tegelikult on needsamad tiigrid, lõvid ja krokodillid igas Euroopa loomaaias. Aga selliseid inimesi näeb ikka ainult siin maailma otsas. Korraliku harakana oli minu jaoks väga huvitav uurimisobjekt mind ümbritsevate naiste riietus. Mind ei köida väga see teema, et kas ikka naised peaks ennast niimoodi kinni katma, või mitte - see on nende kultuur, usk ja tava, ning pole minu asi seda heaks või halvaks kuulutada. See on see, mis ta on. Aga need riided on ilusad! On täiesti ekslik arvata, et naiste must riietus on lihtsalt must. Lähemalt vaadates on seal niipalju detaile, millega ennast eristada. Ja niipalju võimalusi kohutavalt kalleid riideid kanda. Ma ei julge nende kantavatel riietele nimesid panna, sest kardan terminoloogiaga eksida. Aga neid annab väga edukalt kaunistada näiteks Swarowski kristallidega! Või eriti peente tikanditega. Ja loomulikult käib sinna juurde Louis Vuittoni käekott ja Prada kingad!
Lisaks on seal ringi liikumas väga palju India päritolu naisi, kelle riided ei kanna disanerite nimesid ega Swarowski kristalle, kuid on oma värvirohkuses veel kaunimad. Õhtumaade mood on igav ja lakooniline! Mulle meeldivad värvid ja mustrid palju rohkem.

Mina vaatasin inimesi ja inimesed vaatasid meid. Arvatavasti on sellised blondid lapsed seal ikka väga harv vaatepilt. Kui mei piknikualal logelesime ja kaasavõetud snäkikuhjadest ennast läbi närisime, siis arutasime, et peaks vist lapsed saatma minu kübaraga raha koguma nende käest, kes meie seltskonnast pilti tegid. Kolm neljandikku täiskasvanutest ning pooled lastest olid heledanahalised põhjamaalased. Rääkides valgetest varestest...

Viimaseks Dubaipäevaks meil suuri plaane tehtud ei olnud. Tegime oma hommikuse tuuri katusebasseini äärde ja siis pakkisime lapsed autosse ja suundusime lähimasse rannaparki. Al Mamzar on hea alternatiiv Jumerah rannapargile, mis pidi olema tihti ülerahvastatud. Kuna Al Mamzar on suurtest hotellidest veidi eemal ning on alles "talv" ning vesi "kole külm", siis oli meie päralt peaaegu inimtühi rand! Korjasime kõvasti merekarpe, loksusime ja lesisime vee peal, päevitasime, teesklesime raamatu lugemist ja sonkisime liivas. Mõni mööduv hindu jõllitas meie valgenahalisi lapsi nagu vasikas uut aiaväravat. Tutvusime eemal peesitava perega, kuna vanem tütar tuvastas ära, et nad oma pooleteiseaastase lapsega suhtlevad poola keeles!

Rannast lahkumine on ükskõik kus ja millal alati natuke traagiline. Sest äkki meenub lastele, et nad on näljas, paljad ja silmipimestavalt väsinud nii et jalga jala ette tõsta ei jaksa. Õnneks oleme sellega nüüdseks juba arvestama hakanud. Nipp on selles et tuleb kõigi protestide kiuste lapsed suuremast liivast puhtaks pesta, kaenlasse võtta ja autosse toppida. Peale esimest viit minutit pahameeletormi magavad mõlemad paksu und!

Pealelõunal külastas J. ühte oma sõpra ning mina kasutasin võimalust korraks omapead kaubanduskeskusesse hiilida. Ega mees rumal ka pole - napilt poolteist tundi hiljem ta juba helistas ja ütles, et nüüd tulevad ja korjavad mu auto peale. Suurem finantskaos jäi seekord tekitamata. Tõin koju ilusa klaasmosaiik-kupliga lambikese ja natuke litritega padjakatteid.

Õhtul oli meil veel tore võimalus ühe J. töökaaslase ja tema naisega tõsises India restoranis veeta mitu meeldivat tundi ohtralt süües ja suhteliselt arusaamatut inglise keelt dešifreerida püüdes. India inglise keel on nähtus omaette ja sellest aru saamiseks peab omandama omaette vilumuse. Seda räägitakse hästi kiirelt, kõik sõnalõpud neelatakse alla ja kui sa palud lauset korrata, siis on see täpselt sama arusaamatu ka teisel ja kolmadal korral. Sellest hoolimata oli meil väga lõbus õhtu. Õppisin püüdlikult näppudega sööma. Kõik on veel enam-vähem OK, kui sööd india leivaga karrit. Aga riisi söömine näppudega on hoopis uus tase. Piidlesin hoolega oma lauanaabreid ja püüdsin järgi teha. Uskumatu, et sa veedad terve lapsepõlve korralikult noa ja kahvliga sööma õppides ning siis pea kolmekümnesena tuleb õppida uuesti näppudega sööma. Ja see pole üldse nii lihtne!

Jõudsime oma Dubaikoju tagasi südaöösel. Lapsed kukkusid poole lause pealt voodisse pikali magam ja siis hakkasin mina alles kohvreid pakkima.
Tagasisõit järgmisel päeval möödus rahulikult ja poolunes. Varustasime Dubai tax-frees ennast läikivate vidinate ja datlikommidega, vahtisime kuus tundi filme-multikaid ning tõestasime Münheni lennujaamas, et me ikka veel pole kaamlid vaid EU kodanikud. Münheni-Varssavi lennuk tundus peale Airbus A380 nagu pisike propelleritega moosiriiulike.

Kahju, et reis nii lühike oli. Vähemalt kaks-kolm nädalat oleks tahtnud kohapeal viibida. Aga selleks korraks oleme jälle tagasi Varssavis. Täna sai meie vanem tütar kuus aastat vanaks ja homme kutsume külalised. Millal see inimene juba nii suureks sai? Vanaks hakkan vist jääma - aeg lendab kangesti kiiresti...

Araabia vol 2

Lubadus jätkata araabia-lugu jäi natuke venima. Varssavisse saabus ometi korralik kevad! Eile oli 18 kraadi sooja! Päikseline ja tuuletu. Üleeile natuke vähem ja täna ka aga sellest hoolimata - kevad on siin!!! Õues on valge ja aias lõhnab muld nii isuäratavalt, et hammusta või ise.

Aga ma jäin eelmisel korral pooleli selle koha pealt, et veetsime väiksema tirtsuga tubase päeva kõhutõve tõttu.
Vastupidiselt igasugusele tervele loogikale, et oksendavate lastega ei tasu autosõite planeerida, võtsime kolmandaks Dubaipäevaks ette väljasõidu kõrbesse. Kuidas see nii läks, ei teagi - ju me arvasime, et küll see kõhuhäda päevaga üle läheb...

Pärastlõunal korjas meid maja juurest peale valge maastur, roolis pruunisilmne pearätiku ja valge öösärgiga meesterahvas. Reisikaaslasteks neljaliikmeline seltskond, kes inglise keelele vahelduseks rääkis afrikaani keelt!
Sõitsime päris pikalt linnast välja. Õnneks oli meil olnud niipalju oidu, et varusime kaasa kilekotte ja paberkäteräti rulli. Neid läks õige pea vaja...

Peale pooletunnist sõitu jõudsime esimese kõrbepeatuse juurde, kus ootasid ka teised sellest tuurist osa võtvad autod.
Sidusin endale pähe maailma kõige tobedama rätikurulli ja härra abikaasa oli piisavalt taktitundeline, et mitta mulle teada anda, KUI naeruväärne ma välja näen! Lapsed olid suuremast iiveldusest üle saanud ja avastasid, et hiiglama ägedasse liivakasti oleme tulnud! Klõpsisime kohustuslikke liivaluitepilte ja vaatlesime kaasreisijaid.Sõbralikud punaseks kõrbenud ninadega saksa pensionärid tegid meist koos ka pilti.  Me olime ainukesed hullud, kes olid sellele reisile lapsed kaasa vedanud...

Autode juurest hakkas kostma sisinat - juhid lasid autorehvidest õhku vähemaks, et kannataks liiva sisse sõitma minna.
Edasi paigutati meid suurde punasesse Hummerisse, kuna see pidi veidi leebemat sõitu tegema. Sõitu jätkasid kõik autod taas eraldi - otse üle kõrbe.
Kaugelt vaadates paistab see üsna sile või õrnalt laineline aga lähivaade on hoopis midagi erinevat. Luidete kõrgus varieerub paarist-kolmest kuni 10-15 meetrini. Ja selle maastiku peal siis eriti cool'i olemisega suure punase Hummeri juht näitas meile, milleks ta võimeline on. Vahepeal ei saanud ise ka aru, kas me karjume hirmust või ägedusest. Näiteks kui luiteharjal sõites on mõlemal pool kümmekond meetrit tühjust. Või liivaluitest alla sõites on tagarattad blokis ning auto vajub vaikselt peaaegu püstloodis luite põhja poole, nii et esiaknast paistab palju liiva ja tagaaknast taevas! Vahepeal uitasid ringi üksikud kaamlid, kelle paremaks eksponeerimiseks auto rippus näiteks umbes 45-kraadise nurga all mõne luite külje peal.
Mulle igatahes väga meeldis. Aga tirtsud vaesekesed olid selleks natuke liiga noored ja liiga tüdrukud, et sellist rallimist korralikult nautida.

Ühe kõrbepeatuse tegime vahepeal veel ning siis rallisime suure tee peale tagasi. Edasi läks sõit meie õhtusöögipaika. Autost ükskord välja pääsedes nägime esimese asjana kaameleid. Ilusti värvilised kotikesed koonu otsa tõmmatud, kirjute tekkidega kaetud sadulad seljas ja kohutavalt tülpinud ning pahur nägu peas. Kahjuks piirdus kaamlisõit paarkümmend meetrit edasi ja siis tagasi sõitmisega, et saaks ristikese kirja ja pildi tehtud. Algul paistsid need elukad küll nii inimvaenulikud, et ei kippunud mitte ligi astuma. Aga kui juba mitu ringi kirjut seltskonda oli saanud nende seljas oma auringid ära teha ning kõigil olid kõrvad alles ning silmnägu ei olnud kaamlitatiga kaunistatud, otsustasime vanema tütrega kah oma nelikümmend meetrit kõrberetke ette võtta. Loomad olid kolmekaupa üksteise järel kinni seotud ning meile lähema konvoi keskmine oli kogu kamba kõige pahuram elukas. Mörises tigedalt läbi oma koonukatte ja iga kord kui püsti tõusis või põlvili laskis, tegi seda nii järsult, et vaesed kahvanäod ta seljas kriiskasid hirmust. Mina sättisin ennast varakult kõige tagumise eluka ligi, see paistis õige taltsas. Aga loomulikult viipas kaamlitalutaja mind tolle keskmise silmipungitaja suunas. Klõnks! Vastu vaielda ka ei oska... Selga istumine on lihtne - põlvitav kaamel ei ole kõrge. Laps istus algul minu ees eraldi istme peal aga siis onu vaatas, et see on sihuke makaron ju! Ja soovitas ta mul enda ette tõsta. Lugesin lapsele sõnad peale, et ta hoiab nüüd küünte, hammaste ja varvastega kinni kõigest, millest ulatab ja püüdsin ise maru enesekindlalt sedasama teha. Võibolla teiste kriiskajate vaatlemine oli andnud omamoodi vilumuse aga loom ajas ennast püsti, me jäime ta selga pidama ja isegi ei karjunud. Õõtsusime õnnelikult naeratades järgneva minuti ringi ja kujutasime ette, et oleme päevi kestval retkel... Maha ronimiseks võttis kõigepealt onu lapse alla ja siis mina juba kohutavalt kogenud kaamlisõitjana maandusin elegantselt ja täitsa ilma röökimata, kuigi see pahur elukas tegi oma parima, et mul hirmus oleks. Ei sa ühte ugri mutti nii kergesti juba hirmuta, va kaamlinägu!

Päike oli loojumas. Suundusime kõrvalasuvate väravate poole. Sisehoovis ootas madalatest laudadest ja istumispatjadest ümbritsetud tantsulava. Hulka india-inglise keelt rääkivaid onusid, kes püüdsid meile igast kilinaid-kulinaid müüa, maitsev mitmekäiguline araabia õhtusöök, jahikullid postikeste otsas eksponeerimiseks ja jahedaks kiskuv kõrbeöö. Onu, kes valvas jahikulle rääkis väga lahkelt, et lindudel on mütsikesed peas, et nad inimesi ei näeks. Sest neile kangesti maitsevad inimeste silmad. Ja nad kohe väga kangesti tahaks neid jõllitavaid silmi pintslisse pista, aga näe kindlustus ei taha mitte katta kotkaste poolt ärasöödud silmi..

Õhtu lõppes tantsuetendusega, mille peaesinejaks oli mees, kelle lavanimeks oli... "Seelik"! Ta kandis tohutut rohelist kleiti, tegi lavale paabulinnu kõnnakul tiiru peale ning hakkas muusikaga koos ennast keerutama. Ja keerutas ja keerutas! Ja tegi trikke küll, trummide, rätikute, oma seeliku ja rõngastega. Ja seda vähemalt 20 min järjest ilma kordagi peatumata! Vaimustav vaatemäng! Mul hakkas pea natuke ringi käima juba selle vaatamisest. Pärast kutsus ta pealtvaatajate hulgast naisi lavale ja püüdis neid tantsima õpetada. Sellist araabiapärast kõhutantsu värki.. Mul oli selleks ajaks üks laps sülle magama jäänud, nii et parima tahtmise juures poleks saanud avalikult tobedalt käituda.. Lõpuks näidati päris kõhutantsijannat ka. Ilus oli!

Kodusõit oli peaasjalikult sündmustevaene, kui välja arvata pisike vahejuhtum ühe kõrbeliiva kinnijäänud autoga. Ühe koha peal oli ringristmiku ühe väljasõidu juures tee alles tegemata. Väljasõit oli, aga edasi oli liiv ja öö. Ning selle koha peal istus üks auto kinni. Meie maasturijuht oli pahane, sest väidetavalt too auto blokeerib tema otseteed ("He is blocking MY shortcut!"). Meie mees ei lasknud ennast häirida pisikesest pisiasjast, et tal istub autos kuus väsinud turisti ja kaks last, ning otsustas tolle mehe sealt eest ära tõmmata. Köis taha ja tuld! Kolmandal-neljandal katsel, peale seda kui meil olid korralikud kopsud-maksad  segamini raputatud, õnnestus too tüüp sealt välja tõmmata. Ning et õhtule punkti panna, oli meie mehel tingimata tarvis ise sealt august läbi sõita ja meile veel õhtu viimane adrenaliin pakkuda. Öösel pimedas liiva ja betoonblokkide vahel viis minutit hullu rallit. Oujee! Niiiiii tore oli koju magama ära saada!

Juttu jätkub maru palju! Et üks tükk lugemist korraga liiga pikaks ei veniks, kirjutan homme edasi. Järgneb Wild Wadi veepark, Al Ain Zoo ja ühe päeva lõpuks jõudsime rannas ka vedeleda.

Araabias vol 1

Sellel reisil on üks imelik järelmõju! Täiesti ootamatult on peapeale keeratud miski, mida seni ei suutnud muuta ei tahe ega vajadus - minu päevarütm.
Ma olen tavaliselt lootusetu öökull ja enne hommikul kl 10 ei ole erilist mõtet minuga vestlust alustada. Mida mõistlikku nagunii ei kuule. Aga kuna Dubais algab päev kolm tundi varem, siis tagasi tulles olen juba mitu päeva järjest ärganud iseenesest hommikul kell 8 ja õhtul kl 23 paiku niidab väsimus jalust. Iseenesest on ju mõnus alustada päeva niipalju varem, näeb rohkem päevavalgust. Aga kuna minu kirjutamise aeg on öösiti, peale seda, kui lapsed magama jäävad, siis on ka kõiksuguste kirjatööde tegemine jäänud täiesti soiku. Püüan seda viga natuke paradada, kuigi juba kangesti padi kutsub...

Et kõik algusest ausalt ära rääkida, alustan sellest, kuidas me pühapäeva hommikul peale peaaegu magamata ööd tõusime varavalges, et lennukile jõuda.
Esimene lend kestis napilt poolteist tundi, ning maandusime Münhenis. Lennujaamas oli aega oodata pea 5h, nii et kiiret polnud suurt kuskile. Kuni selle hetkeni, kui ma avastasin, et pean saama KOHE hambaid pesta, sest väsimus, nälg ning halb suuhügieen ühel ajal mõjuvad minu emotsionaalsele tervisele hämmastavalt laastavalt. Reid lennujaama apteeki ja hambaharjaga varustatuna lähimasse WC-sse taastas veidike meelerahu. Edasi ruttu sööma, et ülejäänud pere nälja tulemusel sama tigedaks ei muutuks, nagu mina enne hammaste pesemist.

Pestud hammaste ja täis kõhuga olime valmis vastu astuma ülesandele leida Münheni lennujaamas õige koht, kust väljuks meie järgmine lennuk. Vanem tütar pidas oma pühaks kohuseks tahta absoluutselt iga vähegi roosat ja sädelevat eset nii väga, nagu oleks selle omamine elu ja surma küsimus. Ja kuna lennujaamas on PALJU poode, siis oli seal neid asju ka päris kõvasti. Et ta vaeseke päris otsi ei annaks, võimaldasime talle kahe lennujaama peale kaks joonistamise-meisterdamise raamatut.
Noorem tütar leidis ühel ajahetkel, et kui talle ei võimaldata õigel ajal normaalseid tingimusi magama jäämiseks, siis tuleb hakkama saada ebanormaalsete tingimustega. Ühel hetkel oli ta issi süles veel ärkvel ja vaatas ringi ning järgmisel momendil magas paksu und nii et silm ka ei pilkunud. Kuidas on võimalik liikumise pealt suures lennujaamas keset melu ja kära niimoodi magama jääda, seda teab küll ainult tema!

Lend Dubai poole väljus tunniajase hilinemisega. Meie lennuliini stjuuardessid hõljusid meist mingi hetk mööda nagu parv helepruune punase mütsikese ja valge salliga linde. Sädistasid ja särasid.
See lend pidi kestma peaaegu kuus tundi, nind lastele sai lubatud, et ees ootab piiramatu võimalus multikaid vahtida. Tegelikult tuli sellega toime ainult vanem laps - nooremal tuli õige pea tüdimus peale ja ta tahtis natuke mööda vahekäiku ringi joosta, natuke nokkida lennukil pakutavast lasteeinest välja just neid palasid, mida ema mitte ei tahaks lubada ja teha kõike muud kui istuda rahulikult klaasistunud silmadega helendava ekraani ees. Normaalne laps!

Dubai lennujaamas võttis meid vastu öine +20 ja tohutu viisajärjekord. Just siis kui ma hakkasin ärrituma, et mõni kulda täis riputatud ja krohvikorraga slaavi päritolu tütarlaps julmalt järjekorras ette trügib, tuli üks viisakas valge öösärgi ja peakattega meesterahvas ning juhatas lastega pered järjekorrast välja kõige ette. Tempel kiiresti viisapaberile ja kogu moos! Passijärjekord läks juba kärmelt ja õige pea astusime konditsioneeritud lennujaamast välja sooja ja tolmusesse araabia öösse.

Esimesel päeval magasime lõunani ja natuke kauem. Siis vahtisime ringi, kratsisime kukalt, loivasime ühest toast teise ja pidasime plaani, et mis nüüd saab? Pealelõunaks oli üht-teist selginenud ja suund sai võetud Dubai Mall'i poole.
Tegemist on väidetavalt maailma suurima kaubanduskeskusega. Lastega koos poodlemist väldin ma nagu vanapagan välku, seega suundusime alustuseks hoopis meieperele kohaselt kõhtu orjama.
Esimesest toidukohast väljusime umbes sama kiiresti, kui sinna sisenesime - tegemist oli vihmametsa teemal kujundatud kohaga kus oli hulganisti suuri loomi meisterdatud ja helilindi pealt möirgama pandud. Lapsed olid peaaegu kabuhirmus!
Einestasime hoopis ühes üsna mittemidagiütleva välimusega söögikohas, kus pakuti silmi pungi ajavalt teravat rohelist karrit (väga hea oli!). Lastele tellisime sushirullid ning eeldasime, et see on neile üks hea ja tuttav toit. Aga tuli välja, et selle koka versioon sushist on midagi gurmeerestorani ja india köögi vahepealset. Kahepoolene laps õgis ja mõmises ning kriiskas läbi hammaste, kui vesise suuga pealt vahtiv lapsevanem üritas ampsu manguda. Viieaastane sõi ühe tüki, teatas, et see on liiiiga vürtsikas ja lubas ülejäänud portsu vaestel näljastel lapsevanematel pintsli pista. Peale rohelist karrit ma küll aru ei saanud, et see vürtsikas oleks olnud!?

Tantsivad purskkaevud olid muidugi imelised. See oli juskui muusika saatel toimuv vee-ilutulestik. Isegi minu ratsionaalne aju jäi korraks vait ega küsinud lolle küsimusi, nagu "huvitav, kuidas see tehniliselt teostatud võiks olla?". Veele oli elu sisse puhutud, ning õpetatud indipärase tilulilu-muusika saatel kõige vaimustavamaid piruette sooritama. Taustal kõrgus Burj Khalifa nagu sädelev hambaork!

Peale kogu seda rõõmu ja muljeid ootasin juba ees pikka und ja head puhkust aga kahjuks meie noorema võsukese magu ei pidanud siiski vastu nii järsule muutusele toidusedelis, ning sellest anti öösel umbes iga poole tunni kuni tunni aja tagant märku. Alles vastu hommikut saabus rahu, ning siis oli kell saanud viis, minul uni lootuseltult läinud ja väljast hakkas kostma kutse hommikusele palvusele. Hiilisin rõdule, kerisin varbad öösärgi sisse ja hingasin sisse öist linna. Nii kaugele, kui silm ulatas, särasid pimeduses linnatuled ning lugematu arv mošeesid kutsusid oma erilisel kõrgel lauluviisil. Maagiline hetk - suures magavas linnas, miljonite inimeste elude keskel olla üks tolmukübe. Maailma teises otsas, kus kõik on nii võõras, kui see veel minu jaoks olla saab. Iidne helikõla, mis on aastatuhandeid kostnud inimestele samamoodi, siin linnas kus kõik on kõige-kõige-kõige suurem, uuem, moodsam ja luksuslikum.

Kui palvusekutse vaibus, otsustasin püüda veel viimast uneraasu.
Järgmise päeva veetsin kahjuks oma noorema tütrega korteris nelja seina vahel, sest nunnu peamiselt magas, istus mul süles või oksendas.
Vanem tütar vähemasti käis pärastlõunal isaga natuke linnapeal kolamas. Õhtul, kui nad naasesid, otsustasime tellida endale koju lähimast india-araabia kiirtoidukohast hulka head ja paremat. Üks laps oli jätkuvalt igasuguse toidu suhtes äärmiselt umbusklik. Aga ülejäänud, kaasaarvatud meie võõrustajad, pugisid ennast silmini täis ja saigi rahulolevalt magama kerida. Tol öösel vähemasti saime rahulikult magada!

Ja mina lähen ka tänaseks magama, sest kell on 23:30. Tavaliselt oleks ma sel ajal loivanud kööki südaöist teed keetma, sest paar tundi saab veel nokitseda. Aga praegu hoian vägisi ühte silma lahti, teine juba magab... Püüan lähipäevil memuaaridega jätkata...