Kuskil kunagi räägiti, et märts pidi plärtsuma. Ja veel mõni nädal tagasi plaanisin kirjutada sellest, kuidas Poola ilmaolud on nii toredasti paigas nagu raamatu järgi. Sügis on sügis ja kevadel tuleb kevad. Ses veel veidi aega tagasi sulas kõik lumi ära ja päeval oli lausa 15 kraadi sooja. Linnud ja kassid laulsid ja mina kekslesin. Ja siis tuli talv tagasi. Ja ma olen lõplikult aru saanud, et nii emotsionaalselt päikese olemasolust sõltuv inimene ei tohi elada nii kaugel põhjas. See on lihtsalt ebaterve! Kui hommikul paistab aknast hall taevas, siis mina lohistan jalgu järel ja turtsun inimeste peale.
Ja paistab, et ma pole ainuke. Kolmapäeval olin tunnistajaks järgmisele seigale. Istun bussis, mõtlen omi mõtteid, kui äkki kostab bussi tagumisest otsast eriti valju häälega vanaproua seletamine "proua, see on BUSS, proua, palun ärge karjuge". Hm, huvitav, kui tema on ainuke, keda kuulda on siis keda ta karjumises süüdistab?! Hetke pärast uuesti - "PROUA, see on autobuss! Palun ärge karjuge siin niimoodi!" Veider.
Siis tuiskas bussi etteotsa minu kõrvale ka tolle vanaproua valjuhäälse pahameele põhjustaja - täiesti normaalsel hääletoonil telefonikõne pidanud keskealine naisterahvas! Rääkis oma jutu lõpuni ja ei seganud rohkem kedagi.
Ergo - halb ilm muudab inimesed õelamaks.
Eelmisel nädalal oli mul tore võimalus teha ettekanne Eesti kohta. Kolmeaastastele.
Lasteaias on kahe nädala vältel teemaks kõik need maad, kust lapsed pärit on ning noorema tütre rühmas on koos kümne erineva maa esindajad. Niisiis valmistasin ette väikese jutu ja laenasin rahvariideseeliku. Õpetaja juhatas ilusti teema sisse ning andis mulle jutujärje üle. Lapsed istusid kuulekalt toolide peal ringis ümber minu ja käitusid viksilt.
Rääkisin, et Eesti on väike maa, näitasin kaarti ja lippu - nublud hakkavad sügama ja haigutama, väike hiinlane on ametis oma naba uurimisega...
Näitan pilte, et Eestis on suured metsad - lapsed vaatavad kerge huviga.
Seletan, et metsas on palju söödavaid marju - esimesed silmad hakkavad särama, hiinlane unustab oma naba.
Võtan välja pildi Alutaguse karuga - ooooooo, ägeee! Ja hundid. Ja põdral on niiii suured sarved aga kitsel on väiksemad ja ilves on igavesti suur kass kes teeb suure ja ohtliku kassi häält. Äkki on mutukad kõik huvitatud, seletavad, jutustavad, imiteerivad põtra ja ilvest. Üks asi, millega saab kolmeaastased alati jutule, on loomad!
Rääkisin veidi keelest ja selle sarnasusest soome keelega (rühmas on ka väike soomlane), näitasin triibulist seelikut ning taas oli kõige huvipakkuvam fakt, et seelik on tehtud villast, mis on pärit lamba seljast. Mõtle vaid!
Lõpuks joonistasid lapsed ise ka triibuseelikuid.
Mul ei olnud neile küll rääkida koaaladest ja kängurutest või jäähokist ja vahtrasiirupist nagu seda said teha teised vanemad. Aga väikesel Eestil on ka nii mõndagi, mis väikestele kosmopoliitidele huvi pakub - meil on metsloomad!
Taganjärgi tarkusena on meil tegelikult veel ka Lotte ja pokud. Aga midagi peab järgmiseks korraks ka ju jääma.
Ja paistab, et ma pole ainuke. Kolmapäeval olin tunnistajaks järgmisele seigale. Istun bussis, mõtlen omi mõtteid, kui äkki kostab bussi tagumisest otsast eriti valju häälega vanaproua seletamine "proua, see on BUSS, proua, palun ärge karjuge". Hm, huvitav, kui tema on ainuke, keda kuulda on siis keda ta karjumises süüdistab?! Hetke pärast uuesti - "PROUA, see on autobuss! Palun ärge karjuge siin niimoodi!" Veider.
Siis tuiskas bussi etteotsa minu kõrvale ka tolle vanaproua valjuhäälse pahameele põhjustaja - täiesti normaalsel hääletoonil telefonikõne pidanud keskealine naisterahvas! Rääkis oma jutu lõpuni ja ei seganud rohkem kedagi.
Ergo - halb ilm muudab inimesed õelamaks.
Eelmisel nädalal oli mul tore võimalus teha ettekanne Eesti kohta. Kolmeaastastele.
Lasteaias on kahe nädala vältel teemaks kõik need maad, kust lapsed pärit on ning noorema tütre rühmas on koos kümne erineva maa esindajad. Niisiis valmistasin ette väikese jutu ja laenasin rahvariideseeliku. Õpetaja juhatas ilusti teema sisse ning andis mulle jutujärje üle. Lapsed istusid kuulekalt toolide peal ringis ümber minu ja käitusid viksilt.
Rääkisin, et Eesti on väike maa, näitasin kaarti ja lippu - nublud hakkavad sügama ja haigutama, väike hiinlane on ametis oma naba uurimisega...
Näitan pilte, et Eestis on suured metsad - lapsed vaatavad kerge huviga.
Seletan, et metsas on palju söödavaid marju - esimesed silmad hakkavad särama, hiinlane unustab oma naba.
Võtan välja pildi Alutaguse karuga - ooooooo, ägeee! Ja hundid. Ja põdral on niiii suured sarved aga kitsel on väiksemad ja ilves on igavesti suur kass kes teeb suure ja ohtliku kassi häält. Äkki on mutukad kõik huvitatud, seletavad, jutustavad, imiteerivad põtra ja ilvest. Üks asi, millega saab kolmeaastased alati jutule, on loomad!
Rääkisin veidi keelest ja selle sarnasusest soome keelega (rühmas on ka väike soomlane), näitasin triibulist seelikut ning taas oli kõige huvipakkuvam fakt, et seelik on tehtud villast, mis on pärit lamba seljast. Mõtle vaid!
Lõpuks joonistasid lapsed ise ka triibuseelikuid.
Mul ei olnud neile küll rääkida koaaladest ja kängurutest või jäähokist ja vahtrasiirupist nagu seda said teha teised vanemad. Aga väikesel Eestil on ka nii mõndagi, mis väikestele kosmopoliitidele huvi pakub - meil on metsloomad!
Taganjärgi tarkusena on meil tegelikult veel ka Lotte ja pokud. Aga midagi peab järgmiseks korraks ka ju jääma.
Olen sinuga täiesti 100% nõus , mis puudutab ilmajuttu. Nagu päikest pole, ei jõua midagi teha. Selline tunne, et mine voodisse tagasi hommikul, tõmba tekk üle pea ja oota ilusamat ilma :D
ReplyDeleteJa esitlus tundus, et oleks mulle ka huvi pakkunud :D
Just! See teki üle pea tõmbamise impulss on vist mingi ürginimlik reaktsioon hallile taevale. Täna õnneks on jälle päike väljas ja ilmateate andmetel hakkab tibusammudega kevad tulema... oli ka aeg!
DeleteMa olen täiesti vastupidine inimene. Nii, kui meil päike välja tuli, on laiskus külas. Olen alati kõige produktiivsem vihmase ilmaga, siis jõuab nii palju ära teha. Päikesega aga ainult peesitaks ja unistaks:) Ja nii mõnus postitus, alati on lugedes tunne just kui oleks ise seal, kuigi mul pole reaalselt aimugi, kelle blogi loen:)
ReplyDeleteVäga lahe lugemine, tänud autorile!
ReplyDeleteMa ise küll külastan Varssavist iga paari kuu tagant, et teha sealsetest poodides sisseoste aga muus osas pole eriti huvi olnud aga nüüd hakkan isegi natukene teise nurga alt vabat aega sisustama Varssavis.
Olen Mavis Calos, esindaja Aiicco kindlustus plc, anname välja laenu individuaalsed erinevused usalduse ja au. anname laenu intressimääraga 2%. kui olete huvitatud võtke meiega ühendust selle ettevõtte e-pos (amaah.credit.offer@gmail.com) nüüd jätkata oma laenu üleminekudokumendi ok. kui teil on vaja laenu, et luua ettevõtte või kooli te olete väga teretulnud Aiicco kindlustus plc. Võite meiega ühendust võtta ka selle e-post: (maviscalos_laen_laenamine@outlook.com). saame üle kanda summa, mida taotletakse enne nädalas.
ReplyDeleteDO YOU NEED LOAN FOR PERSONAL BUSINESS? IF YOU CONTACT YOUR EMAIL ABOVE TO PROCEED WITH YOUR LOAN TRANSFER IMMEDIATELY OK.