Olen elanud väliseestlase elu 2 aastat ja viis kuud. Selle aja jooksul olen elanud kahel erineval maal ja külastanud suuremat hulka maid, kui mu terve eelmise elu jooksul kokku. Ja mu seiklushimu ei paista veel otsa saavat, pigem võib-olla isegi vastupidi - ma tahan veel rohkem ahmida endasse võõrad kultuure, keeli ja põnevaid inimesi. Kuid mitte sellest ei taha ma kirjutada, kuidas need pea kaks ja pool aastat on pidev lust ja lillepidu. Ma tahaks kaevuda sügavamale selle sisse, mida õieti minu jaoks tähendab ekspatriaadi elu.
Ma arvan, et on hästi oluline, et me ei lahkunud Eestist selletõttu, et meil oleks seal olnud kuidagi kohutavalt halb ja võimatu elada. Sugugi mitte! 2010 aastal oli elu Eestis palju lihtsam, kui praegu. Palgad olid küll kriisiga langenud, kuid hinnad ei olnud veel alanud seda meeletut tõusurallit. Elu oli täitsa vinks-vonks. Lihtsalt natuke igavavõitu. Just igavus ja rutiin olidki need tõukejõud, mis sundisid meie tollal 4- ja 1-aastast last koos eluks vajalik kraamiga autosse toppima, ning nina lõuna poole keerama. Too talv oli hästi kirju. Oli rõõmu ja naeru, sooja päikest keset jaanuari ja 10-kraadist temperatuuri toas veebruaris. Oli ka üksindust ja frustratsiooni, ebakindlust tuleviku ees ja palju sisemisi deemoneid, kellega võidelda. Mõnes mõttes seadis see suuna kogu meie edaspidiseks eluks kuni tänaseni.
Kirjutades ei ole lihtne leida seda tasakaalu, kuidas kirjeldada väliseestlase elu minu vaatenurgast nii, et sellest ei saaks hooplemine ega halamine. Sest minu eesmärk ei ole teha kumbagi neist. Ma püüan anda edasi ausalt seda mida senised 29 kuud õpetanud on.
Me lahkusime seikluste otsingul ning seda oleme me kahtlemata näinud palju. Erinevaid inimesi nii nahavärvi, keele, kultuuri, temperamendi ja iseloomu poolest kohtame igapäevaselt rohkem, kui koju jäädes kunagi võimalik oleks olnud. See on ühest küljest ääretult tore ja teisest küljest vahel väga keeruline. Sest peamine, mida tuleb ekspatriaadine õppida on tolerantsus, tolerantsus ja mõistmine. Minu tänases suhtlusringkonnas on rohkem endasuguseid ekspatriaate, kui kohalikke poolakaid. Kõik me oleme siia tulnud enda kultuuritaustaga, enda arusaamisega maailmast ja inimestest. Ning päeva lõpuks oleme me hoolimata nahavärvist, keelest ja kodumaast lihtsalt inimesed. Ekspatriaatide seltskonnas kohtab imeharva avalikku ebaviisakust. Me kõik naeratame ja tervitame hommikuti. Jah, võibolla need naeratused on vahel sunnitud ja võltsid. Kuid vahel on need ka väga siirad. Sest vastutulija on inimene, kes samamoodi nagu sina, tunneb ennast siin võõral maal vahel väga üksi ning vajab sind enda kõrvale. Ning rahvuslikud eripärad ei lahuta meid vaid hoopis liidavad, tekitavad jututeemat. On rõõmsaid äratundmisi, kui meie kultuuritaustas on ühist, on sõbralikku uudishimu selle kohta, kuidas tehakse ja mõistetakse asju mujal. Ma olen selgitanud britile eesti keele grammatika eripärasid ("no future, no sex... I mean gender") ning selgitanud hindule, et jah tõepoolest napilt 1,4 inimesel on tõesti OMA keel. Kui ma räägin iisraellannaga, siis tean, et kuigi ma ei pea tema kodumaa poliitilistest suundadest palju, siis siin on ta lihtsalt mu vanema tütre klassiõe ema. Ning kuigi ma ei mõista, miks kõrgemast kastist pärit hindu peab 6 päeva nädalas enda majapidamises koristajat-lapsehoidjat omama või, siiski mulle see inimene meeldib ning ma püüan teda mõista, mitte hukka mõista.
Ma unistan sellest, et tulevikus meie rahvusriikide piirid ongi hajusad ning inimestel on vaba voli elada seal, kus nad kõige rohkem tahavad. Austades igaühe valikuid ja harjumusi ning kultuuri. Ja panustades oma kogukonna elusse võrdselt ja oma võimaluste kohaselt, ilma seisusevahedeta. Ma leian, et on elementaarne austada siin kõige suuremas enamuses oleva rahva kombeid. Kuid see ei tähenda, et ma hakkaks pühapäeviti kirikus käima lihtsalt selle pärast, et poolakas on väga religioossed.
Võõral maal elamise kõige raskem aspekt on laiendatud pere puudumine. Ning tiheda reisimisega kaasneb see, et head sõbrannad on nii kohutavalt kaugel ja nende elust ei tea enam eriti midagi. Ja see on nii nukker. Isegi meie väga tehnoloogilisel ajastul muudab distants siiski suhtlemise keeruliseks. 1000km on liiga pikk maa, et hommikul naabri juurde teed jooma minna. Ning lapsed näevad vanaemasid-vanaisasid liiga harva ja liiga lühikest aega. Kes peaks neid kohutavalt ära hellitama, kui kõik vanavanemad on selleks liiga kaugel? Meie ainuke võimalus midagi ilma lasteta ette võtta on palgatud abi. Aga selle leidmine pole ka lihtne. Meil on olnud hulk erinevaid lapsehoidjaid - kes lõpetab kooli ja kolib ära, kes saab parema täiskohaga tööpakkumise... kurb on näha, et kui lapsed on juba kellesegi kiindunud ja ta omaks võtnud, siis too inimene jälle kaob nende elust. Samas tingib see olukord jälle peresiseste suhete tugevnemise. Kindlasti ei mõju see igale perele nii, kuid meie puhul kehtib küll see, et mis ei tapa, teeb tugevamaks. Vahel võib olla raske ja vahel me käime üksteisele närvidele. Aga siin ei ole mitte kedagi teist, kes meid nii hästi tunneks ja teaks. Kui kõik muutub siis üks asi on kindel - me oleme üksteisel olemas.
Ma võiks sel teemal veel pikalt kirjutada, pooled mõtted, mis mu peas täna hommikul kirja panemist nõudsid, on ikka veel lahtised. Aga päev läheb edasi ja töö tahab ka tegemist. Lõpetuseks ma tahaks tervitada kõiki oma kullakalleid väliseestlasi ja kodueestlasi enda lemmikhelilooja looga. Tänaseks on selle sõnum minu jaoks omandanud hoopis uue varjundi, sest minu päralt on tõesti terve ilm, kuid minu oma on terve Maa :)
Ma arvan, et on hästi oluline, et me ei lahkunud Eestist selletõttu, et meil oleks seal olnud kuidagi kohutavalt halb ja võimatu elada. Sugugi mitte! 2010 aastal oli elu Eestis palju lihtsam, kui praegu. Palgad olid küll kriisiga langenud, kuid hinnad ei olnud veel alanud seda meeletut tõusurallit. Elu oli täitsa vinks-vonks. Lihtsalt natuke igavavõitu. Just igavus ja rutiin olidki need tõukejõud, mis sundisid meie tollal 4- ja 1-aastast last koos eluks vajalik kraamiga autosse toppima, ning nina lõuna poole keerama. Too talv oli hästi kirju. Oli rõõmu ja naeru, sooja päikest keset jaanuari ja 10-kraadist temperatuuri toas veebruaris. Oli ka üksindust ja frustratsiooni, ebakindlust tuleviku ees ja palju sisemisi deemoneid, kellega võidelda. Mõnes mõttes seadis see suuna kogu meie edaspidiseks eluks kuni tänaseni.
Kirjutades ei ole lihtne leida seda tasakaalu, kuidas kirjeldada väliseestlase elu minu vaatenurgast nii, et sellest ei saaks hooplemine ega halamine. Sest minu eesmärk ei ole teha kumbagi neist. Ma püüan anda edasi ausalt seda mida senised 29 kuud õpetanud on.
Me lahkusime seikluste otsingul ning seda oleme me kahtlemata näinud palju. Erinevaid inimesi nii nahavärvi, keele, kultuuri, temperamendi ja iseloomu poolest kohtame igapäevaselt rohkem, kui koju jäädes kunagi võimalik oleks olnud. See on ühest küljest ääretult tore ja teisest küljest vahel väga keeruline. Sest peamine, mida tuleb ekspatriaadine õppida on tolerantsus, tolerantsus ja mõistmine. Minu tänases suhtlusringkonnas on rohkem endasuguseid ekspatriaate, kui kohalikke poolakaid. Kõik me oleme siia tulnud enda kultuuritaustaga, enda arusaamisega maailmast ja inimestest. Ning päeva lõpuks oleme me hoolimata nahavärvist, keelest ja kodumaast lihtsalt inimesed. Ekspatriaatide seltskonnas kohtab imeharva avalikku ebaviisakust. Me kõik naeratame ja tervitame hommikuti. Jah, võibolla need naeratused on vahel sunnitud ja võltsid. Kuid vahel on need ka väga siirad. Sest vastutulija on inimene, kes samamoodi nagu sina, tunneb ennast siin võõral maal vahel väga üksi ning vajab sind enda kõrvale. Ning rahvuslikud eripärad ei lahuta meid vaid hoopis liidavad, tekitavad jututeemat. On rõõmsaid äratundmisi, kui meie kultuuritaustas on ühist, on sõbralikku uudishimu selle kohta, kuidas tehakse ja mõistetakse asju mujal. Ma olen selgitanud britile eesti keele grammatika eripärasid ("no future, no sex... I mean gender") ning selgitanud hindule, et jah tõepoolest napilt 1,4 inimesel on tõesti OMA keel. Kui ma räägin iisraellannaga, siis tean, et kuigi ma ei pea tema kodumaa poliitilistest suundadest palju, siis siin on ta lihtsalt mu vanema tütre klassiõe ema. Ning kuigi ma ei mõista, miks kõrgemast kastist pärit hindu peab 6 päeva nädalas enda majapidamises koristajat-lapsehoidjat omama või, siiski mulle see inimene meeldib ning ma püüan teda mõista, mitte hukka mõista.
Ma unistan sellest, et tulevikus meie rahvusriikide piirid ongi hajusad ning inimestel on vaba voli elada seal, kus nad kõige rohkem tahavad. Austades igaühe valikuid ja harjumusi ning kultuuri. Ja panustades oma kogukonna elusse võrdselt ja oma võimaluste kohaselt, ilma seisusevahedeta. Ma leian, et on elementaarne austada siin kõige suuremas enamuses oleva rahva kombeid. Kuid see ei tähenda, et ma hakkaks pühapäeviti kirikus käima lihtsalt selle pärast, et poolakas on väga religioossed.
Võõral maal elamise kõige raskem aspekt on laiendatud pere puudumine. Ning tiheda reisimisega kaasneb see, et head sõbrannad on nii kohutavalt kaugel ja nende elust ei tea enam eriti midagi. Ja see on nii nukker. Isegi meie väga tehnoloogilisel ajastul muudab distants siiski suhtlemise keeruliseks. 1000km on liiga pikk maa, et hommikul naabri juurde teed jooma minna. Ning lapsed näevad vanaemasid-vanaisasid liiga harva ja liiga lühikest aega. Kes peaks neid kohutavalt ära hellitama, kui kõik vanavanemad on selleks liiga kaugel? Meie ainuke võimalus midagi ilma lasteta ette võtta on palgatud abi. Aga selle leidmine pole ka lihtne. Meil on olnud hulk erinevaid lapsehoidjaid - kes lõpetab kooli ja kolib ära, kes saab parema täiskohaga tööpakkumise... kurb on näha, et kui lapsed on juba kellesegi kiindunud ja ta omaks võtnud, siis too inimene jälle kaob nende elust. Samas tingib see olukord jälle peresiseste suhete tugevnemise. Kindlasti ei mõju see igale perele nii, kuid meie puhul kehtib küll see, et mis ei tapa, teeb tugevamaks. Vahel võib olla raske ja vahel me käime üksteisele närvidele. Aga siin ei ole mitte kedagi teist, kes meid nii hästi tunneks ja teaks. Kui kõik muutub siis üks asi on kindel - me oleme üksteisel olemas.
Ma võiks sel teemal veel pikalt kirjutada, pooled mõtted, mis mu peas täna hommikul kirja panemist nõudsid, on ikka veel lahtised. Aga päev läheb edasi ja töö tahab ka tegemist. Lõpetuseks ma tahaks tervitada kõiki oma kullakalleid väliseestlasi ja kodueestlasi enda lemmikhelilooja looga. Tänaseks on selle sõnum minu jaoks omandanud hoopis uue varjundi, sest minu päralt on tõesti terve ilm, kuid minu oma on terve Maa :)
