Praktikaaruanne

Vabandan teie ees, kes te olete kannatlikult uut postitust oodanud.  Viimsed nädalad on olnud hullumeelselt pööraselt ja arulagedalt kiired ning põnevad. Vaevalt jätkunud niipalju aega, et korraks oma postkasti kiigata, enne kui arvutiklaviatuuri peale magama jäämine ähvardab.
Pika pausi järel on alati natuke abitu tunne, et  kust nüüd siis alustada - vahepeal on toimunud nii palju, millest tahaks kirjutada.

Niisiis, alustan algusest. Carolina Medical Center on üle Poola parim ortopeediale ja spordimeditsiinile spetsialiseerunud erahaigla. Neil on koostööleping rahvusballetiga ning kõik olümpiakangelased ja muidu rahva lemmiksportlased käivad seal oma suuremate ja väiksemat muredega. Esmaspäeva hommikul kolm nädalat tagasi ma seda kõike veel õnneks ei teadnud. Olin valmis selleks, et ma ei tea ega mäleta füsioteraapiast tuhkagi ja olen nagu tobedik seal keset tarku ja asjalikke inimesi. Valdavalt umbes nii ma ennast tundsingi vahelduva eduga kaks nädalat järjest... aga ma polnud valmis selleks, et minult ei eeldatudki algul midagi muud, kui kohalolemist ja rõõmsalt naeratamist. Nimelt on haigla poliitika selline, et praktikant ei või põhimõtteliselt patsiendiga midagi teha. Niisiis, sain vaadelda. Ja veel. Ja teise nurga alt. Algul oli kergendus suur, et keegi ei küsi mult kõiki neid asju, mida ma ei mäleta, aga peale kahte esimest päeva jalalt jalale nihelemist ja juhendaja töö vaatamist hakkasid sõrmed sügelema. Kangesti oleks tahtnud ise ka midagi proovida. Aga ei, pole ette nähtud! Sain terapeutidele asju kätte tuua. Jee! Ja vahepeal anatoomia raamatut lugeda ning poolakeelset sõnavara kaustikusse üles kirjutada.

Ses mõttes muidugi oli ääretult põnev, et ma vaatlesin iga päev erineva terapeudi tööd. Nad kõik on oma ala parimad ja nad kõik töötavad natuke erinevalt. Ja mõned neist testisid ka mu teoreetilisi teadmisi nii et maailma kõige suurem poolakeelne anatoomia atlas oli mu parim sõber ning lahutamatu kaaslane. Enamus juhendajaid rääkisid minuga inglise keeles kuid oli paar erandit. Esimese nädala reede näiteks oli selline päev, et kui ükskord õhtul minema sain, siis oli sihuke tunne, et tahaks karjuda, nutta, röökida ja üldse - mis mu nimi on?!?! Nimelt oli mu juhendajaks vanem meesterahvas, kes pinnis mind mingite eriti müstiliste terminitega, mille tähendust ma ei mäleta eesti keeleski. Nii ma siis otsisin vastuseid ja püüdsin korraga mõelda neljas keeles - ladina, inglise, poola ja eesti! Õhtuks oli mu aju hernesuurune mustaks kõrbenud kuulike kuskil koljupõhjas ringi veeremas.  Kui keegi oleks öelnud, et mul on mõlemal jalal seitse varvast ja mu nimi on Gsnefibvnw, siis oleksin tõenäoliselt tobedalt naeratades nõustunud.

Peale seda veetsin terve laupäeva pakkides ja koristades ja pakkides ja veel natuke asju pakkides. Tulemusena olin pühapäeva ja esmaspäeva palavikust oimetuna voodis. Teisipäeval vertikaliseerusin juba ning kolmapäeval naasesin vabatahtlikult Carolinasse, ainult selleks, et veel nõudlikuma juhendaja otsa sattuda, kes alustas hommikut palvega, et ma kirjedaks talle tervet õlaliigese rotaatormansetti - milliste lihaste millised kõõlused selle moodustavad, millised lihased sooritavad milliseid liigutusi ning misasi on subakromiaalruumi kiildumise sündroom?! Äitäh! Palju õnne! Kas ma tohin nüüd koju nutma minna??

Anatoomiaraamatust sai mu uus kehaosa, ilma selleta ma ei läinud kuskile. Reedel oli temast lahkumine ääretult emotsionaalne! Nädalavahetuse veetsin asju lahti pakkides ja ahastades, et mitte midagi ei leia mitte kuskilt üles. Ja vana maja koristades ja küürides.

Kuna ma haiguse tõttu paar päeva puudusin, siis olin kolmandast nädalast veel paar päeva Carolinas. Kokkuvõttes sain selle kahe nädala jooksul tohutult palju teada ja sain aru, kui palju ma enam ei mäleta ning veel ei tea. Parimad kogemused sellest ajast olid:

• sain  kohe esimesel päeval (ning hiljem ka korduvalt) kiibitseda ja veidi aidata ühe Poola olümpiasportlase (sulgpalluri) ja ühe balletitantsija füsioteraapiat 
• terve ühe päeva veetsin operatsiooniblokis ning vaatlesin nelja operatsiooni, kahe küünarliigese laparoskoopiline puhastamine, põlveliigese laparoskoopilist operatsiooni (ACL reconstruction) ning murdunud sääreluu ja pindluu plaatidega lappimist
• tutvusin ühe venemaa parima kõrgushüppajaga ning vaatlesin tema füsioteraapiat kahe nädala vältel  
• avastasin, et poolakad moodustavad ääretult laheda ja sooja kollektiivi - naeratavad, naljatavad ja aitavad alati kui vaja
• teise nädala lõpuks julgesin lõpuks ometi poola keeles inimestega rääkida!

Õige ruttu sai mulle selgeks, et sinna tööle saamine oli pehmelt öeldes naiivne plaan, sest nende meeskond koosneb ainult oma ala parimatest ning mul oma diletantluse ja pea olematu poola keelega pole tänasel päeval sinna asja. Aga kontaktid on loodud ning nüüd ma tean, mida ma õppima ja meelde tuletama pean. Ning kuna ma näitasin ennast õpilasena oma parimast küljest, siis on lootust, et saan mõne aja pärast taas sinna sellisele praktikale minna. Isegi, kui mul midagi teha ei lasta, on neilt inimestelt võib-olla rohkem õppida, kui mõnelt TÜ õppejõult, kes reaalselt patsienti aastaid lähedalt näinud pole ja ainult nina raamatus teooriaid välja töötab.

Tööalaselt aga avanes ootamatult võimalus naaseda vanade liistude juurde - Jaanuarist hakkan kaks korda nädalas 1-2-aastastele võimlemistunde andma. Inglise keeles. Nii et ei õnnestu kuidagi koju nutma ja ennast haletsema jääda. Asjad liiguvad! Ja peale maailmalõppu liiguvad ikka aina edasi ning mina ka!

November. Talveuni ja kinnisvaraotsingud.

November on tabanud nagu narkoosinui. Pidev hämaruses viibimine tekitab silpimestava kõrvulukustava vajaduse pidevalt magada. Täiesti normaalne oleks novembrist märtsi alguseni talveunes olla. Võibolla korraks Alpides suusatamas ära käia ja siis edasi magada. Millegipärast tundub see jutt täielik dejavu eelmisel aastal samal ajal kirjutatust.
 Muidugi ma võiks ju ennast lohutada sellega, et Eestis on hullem. Poola kliima on ikka jupp maad inimsõbralikum ja praegugi on veel keskmine päevane temperatuur üle viie kraadi ning ilm on suhteliselt kuiv. Aga keda see enne lohutanud on, et kuskil mujal võib veel halvem olla? Kas meid huvitab see, et maailmas on piirkondi, kus valitseb polaaröö ja kas see teeb meil kuidagi tuju paremaks, et teoreetiliselt on meie kandis talvel ka päikest näha? Mitte eriti... kui ikka kell viis õhtul on puha pime juba, siis tundub ainuke mõistlik tegevus magamine.

Nagu ilmaoludest veel vähe oleks, siis minu talveund süvendab stress - minu jaoks on alati stressireaktsioon olnud isu puudumine ja pidev vastupandamatu uni.
Stressi tekitajaid on päris mitu. Eelmise nädala reedel pidasin oma esimese inglisekeelse loengu lapsekandmisest. Kandelinade ja muude taoliste vahenditega siis. Eestis sai seda kunagi päris hoolega tehtud aga siis millalgi sai isu otsa ja hakkasime hoopis mustlasteks. Nüüd jõudsin kuidagi ringiga tagasi, sest tuli välja, et siin on huvilisi. Valmistasin ette peaaegu 10lk materjali ja arvasin endamisi, et olen täitsa rahulik ja valmis. See on huvitav, kuidas ma ei suuda vahel üldse reaalselt hinnata oma tundeid. Tegelikult olin ma ikka päris närvis, mis peaasjalikult väljendus selles, et kui peale loengut koju jõudsin siis pingelangus tõi endaga kaasa täieliku okasroosikeseune. Loeng läks tegelikult väga hästi ja minu vahepealseid keeleapsakaid ja koperdamisi ei pannud keegi pahaks, sest ega suurele hulgale ekspatriaatidele ei ole inglise keel emakeel.

Teine stressiallikas on homme algav praktika. Ma pole igiammu ühtegi täiskasvanud patsienti lähedalt näinud. Kui ma õigesti mäletan, siis nad vist ei hammustanud.. aga ikka on natuke jube. Mis siis, kui viimase kuue aasta jooksul on neil selline komme tekkinud? Rääkimata sellest, et mult eeldatakse mingeid teadmisi, mis on vahepeal kuskile tagumistesse mälusoppidesse paku tolmukihi alla kaduma läinud. Kus asub kadunud asjade maa ja kas seal unustatud asjade osakond ka on?

Kolmandaks otsustasime kolida. See aeg mis me veedame iga päev Varssavi "meeldivates ja sõbralikes" liiklusoludes on lihtsalt absurdne. Ning selle asemel, et lõputult halada, kui tüütu ja ebameeldiv see on, haarasime härjal (kinnisvaraturul) sarvedest ning asusime endale uut elukohta otsima.
Esimesel pilgul paistis olevat meile sobivaid kinnisvarakuulutusi tohutul hulgal. Aga peale mitut tundi pungissilmi arvutiekraani jõllitamist selgus kurb tõsiasi, et see mis toimub kohalikul kinnisvaraturul on midagi pornograafia, hülgemöla ja õhulosside vahepealset. Lisa siia täiesti ilma ajudeta isehakanud maaklerid, kes ei oma vähematki aimu elementaarsest ärisuhtlusest ja saad umbes ettekujutuse.
Süsteem paistab toimivat umbes nii - objekt ilmub turule, paar maaklerit loivavad kohale ja teevad 3-5 udust ja ebamäärase nurga alt võetud pilti. Paarsada järgmist maaklerit kopeerivad kärmelt esimese kuulutuse pildid, panevad enda nime alla ja jäävad õndsalt kliente ootama, omamata ise vähimatki aimu, mida nad täpsemalt ärida üritavad. Pool aastat  peale seda, kui objekt on juba ammu endale uue omaniku/rentniku leidnud, on needsamad kuulutused ikka veel üleval. Ja kui klient on juhtumisi nii lihtsameelne, et julgeb selle vastu huvi tunda, siis ei tasu tema kõnedele ja e-mailidele lihtsalt vastata, sest ise on nii loll, et aru ei saa.

Õnneks ei pidanud me väga pikalt otsima ning leidsime endale ühe  nunnu ridamaja üsna kesklinna ja lasteaia lähedal. Ja ühe vähestest professionaalsetest ja meeldivatest kinnisvaraagentidest. Homme kirjutame lepingule alla ning siis on meil kaks nädalat, et siit oma asjad uude kohta kolida ning siin maja üleandmiseks korda teha. Kolime Mureli tänavalt Päikeselisele tänavale. Ja oi kuidas ma praegu seda päikest vajan!
Uued muljed praktikalst ja uuest elukohast tulekul loodetavasti õige pea. Eeldusel, et ma suudan niikaua üleval püsida, et siia paar rida kirja panna.

Natuke lumest ning ikka jälle ja uuesti liiklusest.

Talv tuli ka siia ootamatult. Justnagu esimest korda juhtuks selline imeasi, et lumi tuleb maha. Ja loomulikult see pisike pisiasi, et ilmateade oli lume saabumist ennustanud juba nädal aega ette, läks tavapäraselt kõrvust mööda. Millal ilmateade enne õigust rääkinud on?!

Kui Tallinnas tekitab ootamatu lumetorm kaose siis see, mis selle linna mastaapides toimub esimesel kahel esimesel lumepäeval, on täielik müstika! Õnneks langes kõige suurem hullumaja laupäeva hommikusse, mil enamusel inimestel on valida, kas nad tulevad kodust välja, või mitte. Minul oli igatahes julge plaan kella 12ks trenni jõuda. Esimese kahe kilomeetri läbimiseks kulus umbes kümme minutit. Veel ühe kilomeetri läbiseks kulus teine kümme minutit. Umbes siis, kui mul trenn algas, helistas härra abikaasa ja uuris, et kuidas mul läheb. Kirjeldasin olukorda ning nentisin, et trenn vist jääb ära, kui ma just imekombel lendu ei tõuse. Ta palus mul ettevaatlikult sõita, mis tundus ääretult irooniline olukorras, kus liikumiskiirus oli umbes meeter minutis. Peale umbes tunniajast hubast autosviibimist ning ajaviiteks kõvasti ja valjusti laulmist jõudsin tagasi koju. Keskmiseks liikumiskiiruseks selle tunni aja vältel oli selline paras jalakäija tempo 6km/h...
Esmaspäevaks olid juba linnaelanikud hakanud olukorraga harjuma, ning tänavad puhtaks sulama. Hommikul laste kooli viimiseks kasutasime takso teenuseid aga pärastlõunal julgesin juba ise uuesti sõitma hakata.

Naljakas on vaadata, kuidas see lumi tuli kohati alles lehes puudele ning õitsvatele lilledele. Meie õunapuu oli alles roheline, kuigi vaikselt hõrenes. Krüsanteemid aias õitsesid ning naaberaedades oli roosegi veel. Lume ja külma tulekuga püüavad puud kiiresti kõiki lehti korraga maha raputada. Esmaspäeva hommikul koju tulles nägin ühel vaiksel kõrvaltänaval imeilusat pilti, kuidas erkkollaseid südamekujulisi lehti sadas vaikse sahinaga, nagu vihma ühe kõrge põõsa otsast. Meie murel taga-aias on enda aluse katnud paksu lehevaibaga, justnagu tahaks juuri külma eest kinni katta.

Veel Varssavi liikluse eripäradest. Nimelt Pargi&Reisi parkla! Olen vist umbestäpselt ühe korra Wilanowska metroopeatuse parkimismaja kasutanud ning ei mäletanud sellest midagi erilist. Sõida sisse, pargi ära, mine metroo peale. Lihtne! Kuna mu tantsutrennid toimuvad üsna absurdselt kaugel, siis olen juba mõnda aega mõelnud jätta auto poole tee peale P&R parklasse ning metrooga edasi sõita. Ühel õhtul tegin plaani teoks. Tavalise parkimispileti asemel sülitas masin mulle korraliku plastkaardi. Ok, miks ka mitte. Kõik sujus kenasti. Metroo on kiire, puhas, mugav ja viib mind täpselt sinna, kuhu vaja minna. Tõsiselt lõbusaks läks asi tagasi tulles! Toppisin tolle plastkaardi kassaautomaati ning ekraanile tuli summa - 100zl! MIDA?! (see on siis ca 25€). Tammusin nõutu näoga ühelt jalalt teisele, tagusin kõiki nuppe, mis võiks mulle anda inglisekeelsed juhised. Ei midagi. Lõpuks sülgas masin mulle kaardi tagasi. Otsisin üles, kus on kirjas parkla kasutamise reeglid. Tohutu pikk jutt - kõik sulaselges poola keeles... krt. Kõndisin ümber tolle teadetetahvli. Kõndisin ümber kassaautomaadi. No ei saa targemaks! Vahtisin abitu näoga ringi. Aga õhtul kella 22 paiku pole sellest ka palju abi. Toppisin kaardi tagasi automaati ja hakkasin uuesti nuppe vajutama. Mingi hetk kostis kahisevast kõlarist üks härra, kes uuris ilusas selges poola keeles, et kuidas tema mind aidata saaks? Mina kergelt ärritunult lasin käiku oma lemmikfraasi - kas härra inglise keelt räägib? Tema kukub mulle vastu jahuma - ticket, ticket.. mis pilet??!?! Õmmmm. No mitte ei razumeeju enam üldse! Just siis, kui mul tuli tahtmine kas nutma või röökima pista, astus ligi üks naisterahvas, kes ilusas selges inglise keeles uuris, et kas mul on abi vaja? Ignoreerisin hoobilt toda tüüpi, kes mulle "ticket, ticket" karjus ja küsisin naiselt, et kudamoodu OMETI see aparaat töötab ja ega ma ei pea ometi kolmetunnise parkimise eest äärelinnas 100 raha välja köhima? Sain teada, et parkimiskaardi valideerimiseks peab mul olema automaati toppida ühistranspordi pilet, mille kestus on minimaalselt 24h. Mina loomulikult olin ostnud 20 min kestva pileti ning selle peale ütles masin mulle lihtsalt bööö. Hea et need aparaadid keelt näidata ei oska...
Mu vastleitud sõber valideeris parkimiskaardi oma kuukardiga ära ning see seiklus lõppes edukalt! Mida ma sellest õppinud olen? P&R parklasse ei tasu enne sisse sõita, kui olen veendunud, kuidas mind sealt pärast välja lastakse! Ja üldse tuleks kolida kuhugi, kus võiks auto garaazi ära panna ning metroo ja trammiga sõitma hakata.

Jätkuks hommikuste inimkatsete teemal.

Kell on täpselt nii kaugel, et selleks et hommikul kell kuus üles tõusta, peaks ma juba kaks tundi õndsalt unenägusid vaatama. Selle asemel ma istun ja kirjutan sellest, kuidas jube raske on hommikuti vara tõusta...

Oktoobri algul alanud inimkatsetused on jätkuvalt paikaloksumise faasis. On selge, et plaan hommikuti varem tõusta ja joogat teha, on hea ja asjalik. Peale kolmveerandtunnist sirutamist, venitamist, sõlmekeeramist ja lahtiharutamist on laste üles äratamine ja riidesse toppimine hämmastavalt lihtne ja stressivaba ülesanne.

Hommikune jooga näeb välja umbes nii, et kell 6 heliseb kell. Kell 6:05 heliseb uuesti. Kaks minutit hiljem ma voolan tasakesi voodi serva poole. Otsin kinnisilmi endale midagi selga ja liigun käsikaudu kobades oma toa poole. Õnneks on see magamistoale väga lähedal ja vahepeal ei pea trepist käima...
Rullin mati lahti ja sätin selle otseks. Millegipärast oli mu Kreeta joogaõpetajal alati mingi eriline kinnisidee, et joogamatt peab olema põrandamustri järgi täpselt otse sätitud ning see obsessioon on mulle nii kõvasti külge jäänud, et isegi poolmagades teen kindlaks, et joogamatt ei oleks viltu!
Mati servale astudes ja ennast välja sirutades teen silmad juba vaikselt lahti. Kuigi ega erilist vahet pole, ses sel hetkel on õues alles puha pime.
Siis pean endaga maha lühikese diskussiooni, et mitu päikesetervitust ma täna teen.
Ja siis ma lõpetan mõtlemise ära, sest mu aju protesteerib sellisel ebainimlikul kellaajal igasuguse vaimse töö vastu.
Umbes selleks ajaks, kui mu aju hakkab vaikselt tuure üles võtma, on ka väljas valgemaks läinud.
Alustasin oma ashtanga esimese seeria algusest ning hakkasin sinna iga kord lisama ühe asana rohkem, ning tänaseks olen jõudnud peaaegu esimese seeria poole peale. Rohkem ei mahuta ajaliselt ära muul kombel, kui tuleb varem tõusma hakka (EI, seda ma ei tee!) või jätta kogu hommikune lastega majandamine härra abikaasa teha (seda ei tee tema). Nii et praegu teen niipalju kui jõuan enne, kui kell kukub 7:00. Ja siis asume koos parimate kavatsustega hommikuste tegevust kallale.

Hommikuti on keha palju unisem ja kangem nii et mind ennastki hämmastab, kui vähe ma paindun. Aga samas on õhtuses tantsutunnis hoopis parem painduvus, kui varem. Praegune rütm on kujunenud välja nii et esmaspäeviti ma alustan rõõmsalt nädalat hommikul kell 6 ning esmaspäeva õhtu on mul lemmik - alustuseks ballett ja siis jazz! Koju jõuan poole öö ajal ning teisipäeva hommikul olen täiesti võimetu ennast voodist välja lohistama enne 7:15. Teisipäeval toibun tasakesi ja kolmapäeva hommikuks olen taas valmis vara ärkama. Kolmapäeva õhtul on salsa ja jazz ning hilisõhtune koju jõudmine. Mis taaskord tagab selle, et neljapäeva hommikul ma loen oma jazzi tunnist saadud sinikaid üle ja kaeban, kui raske mul olla on. Reede hommikuks olen taastnud ja vaevlen süümepiinades, et miks ma ikka IGA hommik ei suuda joogat teha. Nii et lohistan ennast taas joogamatini. Keskmiselt 3/5 on headel nädalatel normaalne. Ja võibolla see ongi alustuseks paras. Eesmärk on jõuda 5/5 ja ilusas tulevikus 6/7. Ja loomulikult tahaks jõuda terve seeria tegemiseni. Aga kuidas seda ajaliselt ära lahendada, seda ma veel ei tea. Plaanid peavadki olema ambitsioonikad, ainult niimoodi on võimalik midagi ära teha :)

Tehtud!

Niisiis! Palun pasunahelisid ja trummipõrinat. Kuulete? Järgneb oluline teadaanne!
Ära tegin!!! Praktikakoht on minu!

Reedel sain lõpuks ometi kauaoodatud telefonikõne. Õigupoolest olin juba teisipäeval täitsa masenudunud ja pahur sest arvasin, et seda kõnet ei tulegi. Lohistasin jalgu järele ja turtsusin kõigi peale, kes mulle teele ette jäid. Arutasin omaette, et no KUI raske on siis võtta telefonitoru ja mulle teada anda MIKS nad mind oma programmi ei kaasa. Urr-mörr-turts. Poolakad sihukesed. Alati kui midagi valesti on, siis on hea süüdistada teise inimese rahvust, sest see on see "viga" mida minul kindlasti endal küljes ei ole. Sest ega ju teisest rahvusest inimene ometi niimoodi ei teeks? Ja siis ma kirun samamoodi rahvuslikul põhjal eestlasi taga, sest üksikult võttes on nad kõik normaalsed inimesed. Kõik, mis valesti on, toimub mingil ebamäärasel rahvuslikul tasandil. On keegi umbmäärane "nemad", kelle kaela ajada kõik mida inimesed valeti teevad. "Mina" ja "meie" teeme asju õigesti ja "nemad" mitte...
Aga jälle filosofeerin mingil umbluu teemal, selle asemel et asjast rääkida.

Igatahes olin ma sellele plaanile juba käega löönud ja hakkasin uusi plaane tegema.
Reedel võtsin osa kohaliku "padjaklubi" koosolekust. Mums and tots of Warsaw on selline tore ühendus emadest, kes on siia kolinud kokku üle terve maailma ning kasvatavad lapsi ja maadlevad igapäevaselt kõigi nende rõõmude ja muredega, mida toob kaasa elamine ja hakkamasaamine võõral maal. Olen seni nende tegemistest veidi kõrvale jäänud aga kuna see koosolek toimus seekord mulle nii lähedal ning ma otsisin endale uut plaani ja väljundit, siis otsustasin kohale minna. Oli tore hommikupoolik koos tee, koogi ja huvitavate inimesetega.

Ning pärastlõunal lastele järele sõites sain kõne Carolina meditsiinikeskusest. Umbes kuu aega tagasi käisin seal kohapeal uurimas ja vestlemas ning nad pakkusid, et võiksin kandideerida praktikakohale. See ei taga mulle küll veel töökohta aga on suurepärane samm selles suunas. See on võimalus õppida oma ala parimatelt ning näidata, mida ma ise oskan. See viimane idee teeb mind muidugi vähe närviliseks.. sellest on päääääris palju aega möödas, kui ma reaalselt täiskasvanud patsienti lähedalt nägin.
Igatahes õnnestus mul ennast poolte lasteaiakasvatajate ja paari lapsevanema silma all korralikult poolearulisena tõestada, kui ma huilates ja rõõmust kiljudes mööda lasteaia hoovi ringi kekslesin, ogaralt naerda turtsusin ja iseendal hingata käskisin.
26.novembrist alustan praktikaga. See saab kindlasti põnev olema!

Pähklihooaeg. Varahommikused inimkatsed ja kuidas ma laupäeval kesklinnas jõlkusin.

Nagu mu eelmisest postitusest lugeda võis, on siinne sügis uskumatult ebastabiilse närvikavaga tüüp. Tänaseni on ilusaid tuulevaikseid ja päikeselisi päevi, kui õues on +20 kraadi. Ja need vahelduvad selliste päevadega, kui hommikul ei saa voodist välja, sest madalrõhkkond surub ajud vastu põrandat laiaks ning väljas sajab kasse/koeri/pussnuge/väikeseid poisse. Ja pähkleid! Meil on maja ees väiksemate pähklitega Kreekapähklipuu ja maja taga aianurga suurte pähklitega kultuurvorm. Ja sel aastal on jälle pööraselt palju pähkleid. Tuulisema ilmaga ei julge pähklipuu alla minnagi - need on ju maru suured ja rasked. Plastist kompostikasti kaanele lõi üks suure tuulega alla tulnud pähkel lausa augu sisse!
Oma aia Kreeka pähklid on toredad. Ilusatel õhtutel istume rõdul, lobiseme, filosofeerime, luristame teed ja kopsime pähkleid katki. Ja kuna suure tee müra siia ei kosta, siis ei saaks nagu arugi, et linnas elad. Ümberringi on rohelised aiad ja tasased vanainimesed ning maja taga olevat kolmekordset kortermaja pole murelipuu tagant eriti näha. See-eest on sealt väga hästi kuulda, kui meie oma naaberpianist harjutab. Õnneks on ta selles kunstis juba väga hea - niisama klimberdamisest tüdineks ära. Aga tema mäng on väga toredaks taustamuusikaks.

Peale mõningast teeluristamist ja filosofeerimist otsustasime eelmisel nädalal, et hakkame hommikuti tõusma varem ja korraliku inimese kombel võimlema. Mina rullisin oma joogamati lahti ja J. tuletas meelde kuidas Tai Chi käis. Esimese nädala tulemus on ümmarguselt 50/50. Mina suutsin endale hommikul kell 6 jalad alla saada 2/5 hommikutest ja J. oli natuke edukam - 3/5. Jätkame püüdlemist, et kevadeks oleks regulaarne 5/5 tulemus tavapärane.
Pean nentima, et kuigi esialgu tundub kell 6 voodist välja veeretamine ja joogamatini roomamine suht võimatu tegevus, siis kui esimesed kummardused ja sirutused tehtud, hakkab aju vaikselt ennast käima tõmbama. Ning kella 7ks peavad vaesed lapsed kannatama rõõmsalt ringihüplevaid vanemaid, kellel on esimene tee ära joodud ja kes on talumatult reipad niii absurdselt varajasel kellaajal. Õnneks ei ole nad veel teismelised ega oska sõnastada, kui tüütu selline asi olla võib.

Tööalaselt on vaikus. Saatsin avaldused-dokumendid ära, ning lihtsalt ootan. Ametlikult on neil aega mulle vastust haududa 14 päeva ning see täitub uue nädala kolmapäeval. Nagu poolakatele kipub kombeks olema, ei hakka keegi vaevuma vastuse saatmisega ENNE tähtaja täitumist. Loodan, et see, et ma eitavat vastust pole saanud, tähendab positiivset tulemust uuel nädalal. Siis tuleb ennast praktika käigus teha kohutavalt vajalikuks ning asjalikuks ja peale seda küsida endale piisavalt suur palganumber. Sest mul on kohe praegu vaja PUNAST Toyota Yaris hübriidi! Kellelgi ei seisa üleliigselt garaazis? Ma pakuks talle lahkelt head kodu :)
Ja loomulikult ei jookseks huvitav töö heas keskkonnas ka sugugi mööda külge maha...

Eelmisel nädalavahetusel oli mul veel üks tore ettevõtmine. Millalgi suvel pöörduti mu poole palvega aidata läbi viia mingisuguseid linnamänge. Nad vajasid inimest, kes räägiks eesti keelt emakeelena. Andsin oma nõusoleku ilma pikemalt süvenemata. Nädal enne mängu sain mõned täpsustavad e-mailid ja mingi TOHUTU pika nimekirja sõnu, mis paluti eesti keelde tõlkida. Urisesin ja turtsusin viimasel minutil saadetud ülesande pärast aga tegin oma parima. Laupäeval oli linnamänguks ideaalne päev - päike säras. Sain mängujuhtidega linnas kokku, tutvusin oma paarilisega ning meid juhtati ühte parki, kus pidime veetma ülejäänud päeva. Mäng seisnes sellest, et linnas oli erinevates kohtades erinevate keeltega seotud punktid, kus sai täita ülesandeid. 3-5 inimesest koosnevad meeskonnad pidid läbima niipalju punkte, kui võimalik ja andma endast parima, et rääkida igasugustes veidrates keeltes... nagu näiteks eesti keel.. Google translator ning tahvelarvutid/telefonid olid suured sõbrad. Minu paariline pidi mängima rahulolematut Poola turisti, kes palus enda reisijuhis ära parandada vahetusse läinud pildid ja pildiallkirjad. Mängijad pidid kokku viima pildid selliste sõnadega nagu sild, ringtee, rongijaam, park jne. Minu käest pidid nad eesti keeles rääkides ostma lennukipileti. Konks oli selles, et kui nad püüdsid mult poola keele lennukipiletit välja rääkida, siis oli see kole kallis. Inglise keele peale ma juba natuke leebusin. Ning kui nad püüdsid eesti keeles seda teha, siis ma olin valmis pileti õige soodsalt käest ära andma. Mängu lõpus loeti allesjäänud mänguraha üle, nii et mida parema hinna nad suutsid välja rääkida, seda parem. Nalja sai kõvasti! Üks noormees püüdis mulle selgeks teha, et "Mul bole balju raaha - ma olen Poola!"  Teine tüüp helistas emale, kes talle telefoni teel sõna-sõnalt dikteeris, kuidas eesti keeles endale lennukipiletit küsida.
Lisaks oli meil mängupaarilisega selline tore omavaheline teineteisemõistmine, et mina rääkisin inglise keeles ning tema poola keeles, sest me kumbki saime teisest keelest aru, aga rääkimise osas oli klomp kurgus.

Päeva nael oli see, et koju naasedes avastasin, et tol päeval oli Varssavis tohutu üldstreigi ja demonstratsioonide päev. Presidendipalee lähedal olid pooled tänavad suletud ning hambuni relvastatud politseinikke ning lippude ja plagudega varustatud demonstrante täis. Ega ma täpselt ei saanudki aru, mille vastu või poolt nad olid. Ikka Solidarnosc, isikuvabadus, rohkem raha ja odavam õlu, ma arvan.
Liiklus oli hullem hullumaja, kui kunagi varem. Õnneks olin otsustanud oma auto koju jätta. Pidin sõitma ühe bussiga ülikooli kandist kesklinna ja sealt teisega edasi koju. Esimese bussi marsruuti oli muudetud ning mingi hetk kuskil all jõe lähedal olles leidis pool bussitäit rahvast, et jalgsi edasi matkamine on oluliselt tõhusam, kui poole meetri kaupa palavas bussis edasi loksuda. Astusin targa näoga teiste kannul ja palvetasin salamisi, et nad ikka läheksid sinnapoole, kus minul tarvis, ses ega ma päris täpselt ei adunud, KUS ma asun. Aga kõik teed viivad Kultuuripalee juurde ning pool tundi hiljem olin enne igasuguseid busse kesklinnas ning sealt edasi sain juba viperusteta koju.
Igav siin linnas igatahes ei hakka!

Õnnelikud hetked Varssavi liikluses. Ints.

Sügis tuleb alati ootamatult. Nagu lumigi. Üks hetk on ilus suvine +25 ilm ja järgmine hetk KOLAKI! Napilt +12 ja pilvine. Ja mina avastan nõutult, et vanem tütar peab ilusti toas istuma, sest lapsevanematele on täiesti kahe silma vahele jäänud, et laps on järjest kõigist jopedest välja kasvanud...
Niisiis viisin täna hommikul lapsed kooli-lasteada ja suundusin kaubandust läbi kammima. Ütleme nii, et umbes esimese tunni ajaga tahaks kaubanduskeskusest karjudes välja joosta ja õues muru sööma hakata. No nii tüütu on see värk! Igas poes on erinev süldi- ja liftimuusika. Kõik riided on ebakvaliteetsed ja mõttetult kallid. Ning kui ma satun nägema midagi, mis on pealtnäha justkui peaaegu normaalne riietusese, siis vaatab hinnasildilt vastu mingi utoopia. Varssavis on kohutavalt palju hiiglaslikke kaubanduskeskusi - üks peenem ja ägedam, kui teine. Aga kui midagi konkreetset otsid, siis võid ikka jalad rakku joosta ja tühjade kätega koju tulla. Eks tuleb homme uuele katsele minna. Või veel parem - soojemale maale kolida!

Septembrikuu on möödunud eriti kiires tempos.
Alustuseks panime lapsed lasteaeda. Noorem tütar on justkui veel lasteaialaps aga vanem käib briti süsteemi järgi juba esimeses klassis. Õppetöö käib inglise keeles ja praegu tundub, et tüdrukud on päris hästi kohanenud. Noorem lihtsalt räägib kõigiga eesti keeles edasi ja ei lase ennast häirida, et teised temast aru saada ei pruugi. Vanem tütar suhtleb esialgu veel primitiivses aga täiesti arusaadavas inglise keeles ning on koolilapse eluga väga rahul.

Täiskasvanute jaoks on see elurütmi muutus kaasa toonud hoopis uued väljakutsed. Alustuseks tuleb iga hommik juba kell 7 üles tõusta. Loomulikult tähendab see seda, et kõigepealt hakkavad mõlemad telefonid üheaegselt eriliselt läbilõikavalt pinisema. Viis minutit hiljem teeskleme mõlemad veel väga edukalt magamist. Veel kümme minutit hiljem hakkan mina ettevaatlikult ühte silma avama. Ja peale mõningast elu ebaõigluse üle mõtisklemist avastan, et kell on juba PALJU, kargan püsti ja kukun kaagutama, et kõikseemees peab ärkama NÜÜD! Siis kuulub hommikusse kohustulik torisemine, porisemine, kadunud asjade otsimine, pidev monoloog teemal "lapsed, pange ennast riidesse, muidu ma viin teid pidzaamas lasteaeda" ja vaikne vägikaikavedu, kumb täiskasvanu on vähem võimeline sel hommikul autot juhtima. See, kes piisavalt unine/abitu/hädine/hõivatud välja ei näe, saab endale erilise au, veeta järgmised kaks tundi Varssavi liiklusummikutes. Hea liikluse puhul (loe: kella kolme paiku öösel) jõuaksime siit lasteada umbes 20 minutiga. Hommikuti kulub selleks olenevalt õnnest ja asjaoludest 35-45 min. Meil on valida, kas sõita ühelt poolt, kus on teeremont ja meeletu ummik; teiselt poolt kus on ilma teeremondita määratu ummik; või kolmandat teed pidi, kus on natuke väiksem ummik aga eriti kitsad teed läbi tagahoovide ja aukude.
Nii me siis hommikuti istume autos ja vahime kütusekulu aina kasvavat numbrit ja unistame elektriautost või helikopterist...
Kui lapsed on üle antud, siis saab valida endale meelepärane ummik ning koju tagasi sõita, et pärastlõunal kl 15-16 paiku see rõõm kõik uuesti läbi teha.

Keskmine Varssavi liikleja ei tea mitte midagi kiirusepiirangutest, parema käe reeglist või kaasliiklejate olemasolust. See on karmide meeste kuri maailm, kus ellu jäävad kõige kiiremad ning kohale jõuavad kõige nahhaalsemad. Kets viliseb, tagant tuleb musta suitsu ja juhi suust kuuleb teooriat lõtvade elukommetega naisterahvaste kohta, erinevaid meetodeid kuidas teisi liiklejaid suguelunditeks nimetada ning "komplimente" kaasliiklejate emade kohta.
Enamusega võidu sõitmine suurendab kütusekulu geomeetrilises progressioonis ning vähendab närvirakkude hulka samas tempos. Peale kahte nädalat juuste katkumist oleme jõudnud sinnani, et kulgeme selle hullumeelsuse keskel zen-seisundis ning lähtume põhimõttest "targem annab järele". 

Mul oli selline tore idee, et kui lapsed hakkavad lasteaias käima, siis hakkab mul olema kohutavalt palju vaba isiklikku aega. Ja siis ma saan tehtud kõik need asjad, mida ma siiani laste kõrvalt ei saanud teha. See ilus roosa pettekujutelm on tänaseks möödunud. Ega ikka ei saa küll! Aga paar asjalikku asja olen ikka ette võtnud. Käisin ühes suures erahaiglas uurimas võimalust erialast tööd teha. Kui nüüd kõik läheb ilusti, siis ehk saan nende juures läbida füsioteraapia lõpetanud tudengitele mõeldud praktika ja spetsialiseerumise programmi suunaga ortopeediale ja spordimeditsiinile. Praegu pole küll veel kindel kas nad lubavad mul programmis osaleda, sest tegelikult pole mul ju veel ametlikult ülikool lõpetatud. Aga sain Tartu Ülikoolist vastava dokumendi, kus on kirjas, et mul on kogu teoreetiline ja praktiline õppekava läbitud, ning ainult lõputöö veel esitamata. Saab näha, kas mind võetakse selle paberiga praktikale.
Seesama lõputöö on ka taas sahtlist välja võetud, ning sügissemestri lõpuks tahaks selle ära kaitsta.
Ja muuhulgas olen oma vaba aega kulutanud hulga käsitööprojektide lõpetamisele. Pikki kardinaid lühemaks teinud, lühikesele kardinale laia pitsi äärde heegeldanud, natuke oma Haapsalu salli kallal nokitsenud ja selle töö käigus kõvasti ajulagedaid seebikaid ära vaadanud.

Et meie septembrikuud veel põnevamaks teha, tegime teoks ka ühe kevadel hautud plaani. Nimelt ütles J. kevadel ettevaatamatult sellise lause, et nüüd on meie kambast veel ainult kass puudu. Mina muidugi ei lase sellist asja endale kaks korda öelda! Kuna suvel olime ise ära, siis pidime ootama sügiseni. Aga kaks nädalat tagasi võtsime ette käigu Varssavi kodute loomade varjupaika ja tõime sealt endale Intsu!

Varssavi kodutute loomade varjupaik on hiiglaslik koht! Seda peetakse loomaaiaga koostöös ning see näeb natuke loomaaia moodi välja. Seal on pidevalt pea 2000 (!) koera ja sadakond kassi. Loomad on hooldatud ja söödetud aga üsna nukker on see koht sellegipoolest. Lõpmata hulk silmapaare vaatab sind anuva pilguga - "võta mind! võta mind! No vii mind vähemalt jalutamagi!" Ja üle selle heljub pidev kerge rebasefarmi meenutav "hõng".

Ints on umbes kolmekuune must valge maniskiga loom. Mängib kõige ja kõigiga, sööb kõike ja palju ning on oma pisikese kogu kohta eriliselt karakteriga elukas. Esimesed kaks nädalat temaga möödusid üsna stressirohkelt, sest tal oli kõht korrast ära ja korraliku ussirohu kuuri tulemusel läks see olukord veel hullemaks. Mõned päevad elas kass lausa ainult vannitoas ja ta väljendas oma pahameelt selle üle ülimalt häälekalt. Samuti oli ta tõeline kuri tiiger, kui teda viis päeva järjest loomaarsti juurde tassisime, et talle antibiootikume ja ussirohtu sööta. Urises ja murises kohutavalt valjusti. Tänaseks on õnneks tervis korda saanud ja Ints ruulib mööda maja nagu üks tõeline omanik! Tema lemmikmänguasi on koer. Selle jalgu saab valju urinaga närida ja saba püüda. Ja see käib igal pool kaasas. Selle mänguasja ainuke viga on see, et kui oma Ints oma kaussi kohe tühjaks ei söö, siis mänguasi hiilib seljatagant ligi ja pätsab ülejäänud toidu kohe ära. Aga siis on ju alati põhjust inimeste käest juurde küsida. Milleks muidu need inimesed siin majas on, kui mitte selleks et Intsule süüa anda ja selleks, et tal öösiti soe magada oleks!?

Tagasi!

Tere taas üle pika aja siitpoolt sood!
Oleme naasenud suurlinna, et uutele algustele julgelt vastu astuda. Kuidas nende julgete huntide ja rinnakarvadega oligi? Ma loodan, et esialgu neid veel kasvama ei hakka, aga julge hunt tahaks küll olla.

Suvi Eestis oli muidugi täpselt nii vaimustav, kirju, kiire ja tore, nagu ma seda ootasingi. Sain Tartumaal ühe poole peret üle teretada, Viljandimaal paastuda ja Valgamaal heina teha. Läänemaal Karuse kirikus kontserdil käia ja enne seda Puises rannas vedeleda. Kõik Tallinna paremad kohvikud said uuesti üle nuusutatud ja Pierre'i Chocolaterie Vene tänaval on oma tuntud headuses omal kohal juba üle kümne aasta. Ja siis sai veel oi-oi-oi kui palju sõbrannadega jutustatud, pläkutatud, klatshitud ja kallistatud. Keda näha õnnestus - tunnen teist juba puudust! Ja keda seekord ei õnnestunud, siis järgmine aasta ikka ju näeme. Ja kõige selle kõrvalt jäi tegelikult natuke aega ka lihtsalt kodus istuda, paar korda isegi eestikeelses balletitunnis käia ja hommikuti hoolega sisse magada.

Aga nüüd oleme tagasi hetkel täiesti suvises Varssavis. Aias on vahepeal muru põlvini kasvanud ja oksakäärid nihelevad närviliselt oma koha peal ning nõuavad hoolsat kasutamist. Õunapuu loobib meid vahetpidamata õunapunnidega. Aprikoosipuu ja viinamari sel aastal kahjuks vilja ei kanna - küllap said eelmisel aastal üle pika aja tehtud intesiivse tagasilõikuse peale shoki ja nüüd on solvunud. Tuleb neile pai teha, ehk hakkavad järgmisel aastal jälle vilja kandma. Kreekapähklipuu tagaaias paistab küll paljulubav. Ootan juba neid mõnusaid septembri-oktoobri õhtuid, kui terrasil istudes sai pähklite katkitoksimisega aega surnuks lüüa, teed juua ja maailma asju arutada.

Iga selline pikemaks ajaks lahkumine tähendab naasemisel alati miniatuurset kolimisprotsessi. Kõigepealt päev otsa Eesti kodus pakkimist-koristamist ning lähedaste peale turtsumist ja urisemist. Siis õhtul asjade auto peale pakkimine, mille käigus tuleb maha pidada vähemalt kümmekond tulist vaidlust teemal, kas auto on juba kummist või veel mitte ja kui palju seda kraami siis sinna ikka mahutada annab. Müstilisel kombel mahub alati peale selle kõige viimase koti peale vinnamist paar väiksemat kuhugi veel. Siis tuleb rahutult paar tundi küljelt-küljele keerata ning muretseda, et midagi väga olulist on KINDLASTI maha jäänud. Ja vastu varahommikut, just siis kui uni on lõpuks ometi tulnud ja gravitatsioon kõige tugevam, teatab abikaasa, et aeg on sõitma hakata!


Sõit möödus seekord taas eriliste vahejuhtumiteta. Hommikust sõime juba Põhja-Leedus ning lõunat paarkümmend kilomeetrit peale Poola piiri ületamist. Lapsed magasid, kiusasid koera (Lõpeta-koera-kiusamine-kas-sa-ei-kuule-ära-puutu-koera-monoloog lapsevanemate poolt) ja üksteist, vahtisid aknast välja, mangusid süüa, pissile ja olid muidu ka lõbusad reisikaaslased.

Kolmeaastane tirts: "Emme, emme, EMME" (väga nõudlikult)
mina: "Jaaaah" (väga tüdinult)
Kolmeaastane: "Mul on KÕRINI!" (resoluutselt)


Varajasel õhtupoolikul jõudsime kergelt kofeiinist ja magamatusest hulludena oma Mureli tänavale. Õhtule panime punkti korraliku sushisöömisega, et saada seda õiget Varssavi tunnet sisse.

Neli päeva hiljem võin nentida, et nüüd on vist kõik lahti pakitud ja maja enam-vähem korras ka. Pakkimisest-lahtipakkimisest on küll nüüd pooleks aastaks lausa KÕRINI!
Lapsed alustavad Septembri algul lasteaeda-kooli ja minul on hulk erinevaid huvitavaid plaane, kuidas oma vastsaavutatud vaba aega sisustama hakata. Aga enne, kui midagi konkreetsemat ei tea, ei hakka umbluud ka ajama. Ootame-vaatame. Tuleb põnev aasta!

Dinosaurused ja karussellid.

Tegelikult oleme vahepeal paar päris vahvat asja ära teinud aga nende vahvate asjadega kipub olema nii, sa kas teed neid, või kirjutad nendest, aga mõlemat korraga kohe kuidagi ei jõua.

Kaks nädalat tagasi tegime väikese väljasõidu Varssavist ca 160km lõuna poole Bałtowi külakesse. See koht on tuntud selle poolest, et sealt on välja kaevatud suur hulk dinosauruste fossiile. Ja keegi tark inimene otsustas selle koha peale ehitada Jurapargi. Eestlasele kõlab see arusaadavalt jaburalt - miks peaks keegi sellise jura peale aega raiskama? Aga tegelikult on asi jurast kaugel!


Kuna kogu väljasõidu plaan sai välja hautud natuke viimasel hetkel - reede öösel kella kahe paiku, siis oli laupäevahommikune väljasõit üsna lõunal. Pakkimise, ümberpakkimise, proviandi varumise ja lõunasöögipausi järel jõudsime parki kohale alles peale kl 17 õhtul. Sõit oli see-eest väga maaliline tunne-poola-teede-aukusid-tüüpi. Meie ustav sõber Tomtom otsustas, et kuigi pikka sirget teed oleks ehk mugavam sõita, siis kõige lühem tee kohale viib õunaaedade vahelt mööda selliseid pisikesi teid, mida meie 2008/2009 soetatud Euroopa teede atlas üldse ei tunnistanud olemas olevateks. Viimane teejupp enne Bałtowisse saabumist oli kaevatud otse mäe sisse, nii et kahel pool pea kohal kõrgusid sirged seinad ja üleval rohe-roheline ürgmets.  Natuke oli sihuke tunne, et kohe  kargab kuskilt välja pikkada haldjakõrvadega ja lillade silmadega roheline nõtke loom, kes luust nuga hambus vahib natuke läbi tuuleklaasi, et siis teha 20-meetrine sööst tagasi ürgmetsa, kus tema klann jahtis härjapõlvlasi ammu enne meie ajaarvamist. Täiesti müstiline koht!

Pargis orienteerusime natuke ringi enne kui leidsime selle nurga, kus majutus on. Väga lahke ja resoluutselt AINULT poola keeles vestlev tütarlaps kasseeris natuke raha, ulatas võtme ja juhatas meid lauge mäenõlva peale ehitatud palkmajade kompleksi poole. Väga ehe suusakuurorti tunne oli seal. Suusanõlv ise on ehk Otepää nõlvadega võrreldav. Tassisime kotid tuppa ja suundusime kiiresti kasutama viimast tundi veel pargi uurimiseks. Nimelt - nagu korralikule perepargile kohane - suleti kõik see pidu kl 18:00! Mis ringikolamine see olgu - päike loojub JUBA nelja tunni pärast... Kõige meiepoolsemas pargi servas oli väike lõbustuspark, nii et tüdrukud jõudsid kiiresti teha mõned karussellitiirud ja batuudiringi. Siis tegime veel põhiterritooriumile tuuri peale, et järgmiseks päevaks plaan paika panna, jalutasime korraks suusamäe otsa ja avastasime selle taga suure karjamaa laamade ning emudega (koer leidis, et sellist looma pole olemas ja urises umbusklikult kümme minutit järjest) ning lõpuks olime sunnitud taanduma baasi, nosima õhtusöögiks kaasatassitud provianti (kaks kilo mureleid, riisivahvlid ja ungari sokihaisuvorst) ja varakult tuttu minema.

Teisel hommikul oli meie esimeseks mureks välja uurida, mis on kirjas selle müstilise poolakeelse pabeririba peal, mis registratuurist meile pihku anti. Seal on kirjas meie nimed, mingid kuupäevad, sõna "tasuta" ja veel hulka juttu. Registratuurineiu tegi juba eelmisel päeval selgeks et oma inglise keelega võime me tema poolest kuu peale minna. Miniloomaaia piletijärjekorras ühe külastaja käest abi küsides saime vastuseks nõutu poolakeelse naeratuse ja õlakehituse. Käte, jalgade ja primitiivse poola keele abil piletiputkas oma muret kurtes saime lõpuks teada, et see paber tagab meile tasuta ligipääsu tollesse samasse miniloomaaeda. Jee! Ponidele ja kitsedele tohtis õunu ja porganditükke sööta. Pesukaru kribis mööda võret üles ronida, et saaks suhelda nagu võrdne võrdsega silmast-silma. Lindude toidu karbist leidsime talle päevalilleseemne, mille ta siis väga asjalikult oma veekausis puhtaks pesi. Ninakarudele ka päevalilleseemned väga meeldisid.

Peale miniloomaaeda ostsime bussipileti suure kollase otse Ameerikast kohale toodud koolibussi peale, mis viis meid omamoodi safarireisile sinnasamasse kohta, kus eelmisel õhtul olime tutvust teinud laamade ja emudega. Candy oli ikka ka kaasas ja kuigi suurem osa sõitu oli üsna rahulik, siis see, kui vahepeal esiuks lahti tehti, et suur hirv saaks pea sisse pista ja bussijuhi käest saia nuruda, ajas koera jälle ülimalt umbusklikult urisema. No mismõttes sa üldse vaatad minu inimeste poole?!
Laamad, alpakad, kaamelid ja emud-jaanalinnud ühes aias, hirved, metskitsed, Aafrika ja igasuguste muude mandrite kitsed teises, metssead tagumises pargi servas (J. hakkas millegipärast söögist rääkima..) ja pargi uhkus - Euroopa piisonid. Giid rääkis väga toredat ja harivat poolakeelset juttu, millest saime aru umbes kuhupoole vaadata, millised loomad seal (vist) on ja et neil on seal väga hea elu.

Edasi lohistasime vaikselt palava ilma tõttu ära väsima kippuvad järeltulijad dinosauruseid vaatama. Leitud fossiilide põhjal oli kokku pandud väga huvitav ajalist järjestust järgiv makettide park. No on ikka hirmsad loomad küll! Miks peaks taimetoitlastel olema minu käe jämedused kihvad? Ja see kala ja sisaliku vahepealne kahemeetrine lapik loom on midagi õudusunenäost. Või kuidas oleks ühe väikese koera suuruse kärbeskiiliga? Palun! Võimsalt suured on mõned neid elajatest ikka küll. Mul on kohutavalt hea meel, et nad juba ammu välja surid!

Lõpuks nõudsid kokkukukkumiseni väsinud lapsed veel tagasi lõbustusparki ning sealt tassisime nad resoluutselt autosse ära. Väga palju jäi nägemata ja tegemata ja kindlasti tuleb sinna tagasi minna vähemalt kaheks päevaks.

Nüüd on see koht, kus tahaksin kõigile soovitada, et tulge Poolasse ja käige ära Jurapargis! See on tõesti vaimustavalt tore terve pere jaoks põnev koht. Aga kahjuks olen sunnitud seadma siia juurde ühe tingimuse - tasub külastada AINULT sorava poola keele valdamise korral! Mul on südamest kahju, et nii tore koht on kättesaadav ainult siseturistidele, sest kogu personal alates majutuse registratuurist kuni restorani müüjani valdavad ainult poola keelt. Esimene ja viimane inimene, kes suutis inglise keeles suhelda, oli see, kes ametlikul kontakttelefonil vastas. Lõbustuspargi zetoonide müüja see-eest muutus peaaegu vaenulikuks, kui kuulis inglisekeelset juttu. Meie saime hakkama, sest pool aastat poola keele grammatika tuupimist on andnud mulle primitiivse võime ennast selles keeles arusaadavaks teha. Aga kõik muud keeled on selles kohas ilmselt välistatud.
Tere tulemast Poolasse! Siin on niipalju toredat, mida vaadata ja teha. Aga väljaspool Varssavit ole valmis ennast väljendama käte-jalgadega.

Nüüd olen suure suve Eestis, et suurlinna naaseda alles augusti keskpaigas. Kui Eestis midagi põnevat juhtub, siis võibolla panen kirja. Aga võibolla lihtsalt puhkan. Kallid Eesti sõbrad - varuge maasikaid ja teed, sest ma tulen nüüd teile külla!

Veel jalgpallist

Niisiis - tehtud!
Laupäeval võtsin ette ja seadsin sammud kesklinna, et seda jalgpalli-asja lähemalt uurida. Ja ausalt öeldse valisin selleks parima võimaliku aja, sest oli kodumeeskonna mäng mis kahjuks jäi sel aastal ka viimaseks.

Varssavi fännitsoon on hiiglaslik 120 000m2 suurusel alal kuu aega kestev pidu! Avatud päeval kl 12st kuni öösel kl 1ni. Finaali ajal veel kauem. Kuuelt hiiglaslikult ekraanilt saab kael kõveras vahtida kõiki mänge ja muul ajal on seal lihtsalt katkematu pidupidupiduuu. Saab süüa, lahjendatud õlut ja fänninänni osta. Huvitaval kombel on siin sellistel avalikel üritustel müüdava alkoholi kangus piiratud kolme promilliga, nii et õlu on konkreetselt veega pooleks! Ei saa öelda, et selle otsuse tegijad oma rahvast ei tunneks... poolakas jääb vist alkoholitarbimiselt venelasele alla aga ega nad mingid nõrgad poisid ei ole! (Ja muidugi käib napsutamisega kaasa korralik slaavi temperament ja keset tänavat kusemine - iuuuuu). Kogu fännitsooni ala mahutab 100 00 inimest, nii et siis umbes Tartu linna täis rahvast.

Esimese maitse rahvaüritusest Varssavi moodi sain juba bussis. Olen kooliajal pidanud sõitma hullemini täis pakitud bussiga sest siis olid bussis trügimisel abiks venelased, kes olid valmis läbi teise inimese astuma, kui neil oli vaja bussi peale minna. Siin on lihtsam - kui ukse peal seisja vaatab, et enam ei ole mugav edasi astuda, siis jõllitab ta järgmises peatuses pealesoovijaile pahura näoga otsa ja teatab, et 'zajęty!' (kinni, hõivatud). Buss oli täis küll, aga täitsa kannatas hingata veel. Hoopis teine lugu oli fännitsooni väravate ees. Algul ma arvasin, et sealt ei lasta enam sisse, sest rahvamass oli üüratu. Sättisin ennast kah seisma. Eestis tõenäoliselt oleks sellises olukorras hulk ebakorrapäraseid järjekordasid, sest sissepääs on korralikest turvameestega väravatest, kus kontrollitakse, ega sul terariistu ja pomme kaasas pole. Poolas on järjekorra asemel korrapäraselt tomatikastmega räimedeks (sest kõik on eranditult puna-valges riietuses) litsutud inimmass, kes kõik üritavad ühel ajal ühes suunas liikuda. Mida lähemal väravale, seda tihedamalt meid kokku pakiti. Algul teatasin sõbrannale sms teel, et olen tulemas aga lõpuks olid mu käed nii kõvasti vastu külgi litsutud, et telefoni oleks pidanud kulmude abil kasutama!
Meeleolu oli ülev ja inimesed sõbralikud. Keegi ei pahandanud varba peale astumise pärast, sest nagunii oli see selline kollektiivne "mina trambin sinu jalgadel ja sina tema jalgadel" tants. Sinna juurde kõlasid spontaansed lauluröögatused - üks võttis ühest servast laulu üles ja teised kõik liitusid rõõmsalt ja kakofooniliselt. Uskumatu, kui lai on poolakate fännilaulude repertuaar! Vahele tuleb natuke "Polska!Polska!" karjuda, lonks õlut võtta ja edasi trügida.


Peale elupikka 20 minutit sain uskumatul kombel väravast sisse ning mõningase sms-maratoni järel leidsin oma inimesed ka üles. Ja hetk hiljem teatati, et seoses 100 000 inimese piiri täitumisega ei lasta enam fännitsooni inimesi sisse. 100 000 täpselt ühesugust dresscode'i järgivat inimest. Puna-valge-punane. Riided, näomaalingud, sallid, lipud. Justnagu ühtegi teist värvi enam maamuna peal ei olekski.

Vahtisime kael kõveras ekraani all. Pidevalt võttis keegi laulujupi üles, mida siis kõik rõõmsalt kaasa tuututasid. Kui laul läbi sai, siis karjuti natuke jälle "Polska! Polska!" Ma karjusin kohusetundlikult kaasa. Ega ma jalgpallist midagi ei mõika, aga sellises olukorras oleks natuke rumalavõitu vastasmeeskonna poolt karjuda...
Iga manööver platsil kutsus esile tormilisi reaktsioone. Kui pall oli kodumeeskonna käes siis plaksutati, karjuti, lauldi ja kui veel värava ligi asja oli, siis paistis kogu rahvamass südameataki ääre peal olevat. Igasugune katse vastasmeeskonna poolt palli puutuda tõi kaasa kirglikud pahameelekarjatused ja kui nad veel värava poole suuna võtsid, karjus kogu see puna-valge meri nagu üks mees NIEEEEE!
Nii et väga lõbus oli!

Peale Tšehhi väravat meeleolu langes muidugi ja teisel poolajal võis näha mismoodi iga minuti möödudes vajusid näod aina mornimaks. Mäng lõppeski kodumeeskonna kaotusega, nii et seda mul kahjuks näha ei õnnestunud, milline oleks pidu veel siis olnud, kui oma mehed oleks võitnud.
Peale mängu hakkas see nukker inimmass pea longus vaikselt minema lonkima. Minul oli tõsiseid probleeme, et ennast vaos hoida, sest samal ajal toimunud Kreeka-Venemaa mäng oli lõppenud uskumatul kombel Kreeka võiduga. Oi ma juubeldasin! Salaja, vaikselt ja omaette... Kasia ei lubanud mul absoluutselt võidutantsu teha, keksimisest rääkimata! Ja oleme ausad - selle puna-valge seltskonna seas oleks võidutants olnud potensiaalselt tervistkahjustav, kui mitte eluohtlik.



Tõeliselt vaimustav pilt oli veel see, kuidas laiad tänavad - kuus rida mõlemas suunas pluss trammitee keskel - olid kesklinnas liikluseks suletud ja paksult rahvast täis. Uskumatu oli näha korraga nii palju inimesi ja mitte ühtegi autot. Peale muidugi siin-seal seisvate politseiautode, mille kõrval seisid hambuni relvastatud korravalvurid reas.


Õhtu jätkus ringi lonkimise ja siin-seal humalalurri manustamisega ning koju sain alles hommikul kell viis! Olgu jalgpalliga, kuidas on, aga pidu oli äge!

Punavalge tõbi

Varssavit on vallutanud taud! Maania. Hüsteeria. Eufooria.
Terve linn on mähkunud punavalgesse. Autodel on punavalged lipud, plagud, peeglikatted ja akendest välja lehvivad punavalged sallid. Eile nägime teetöölisi oma masina külge suurt punavalget plagu kinnitamas. Kõiki neid plagusid, lippe ja salle saab osta suurte neljarealiste teede peal ummikus seisvate autode vahel kamikazelikke manöövreid tegevate koolinoorte käest.
Inimesed eelistavad riietuda punasesse ja valgesse ja osadel päevadel värvida ka oma näo puna-valge triibuliseks. Trennikaaslasel olid sõrmeküüned lakitud üle ühe punaseks ja valgeks. Ka kõige tasasemad introvertsed inimesed (jah, mõni selline leidub ka poolakate hulgas) võivad esineda keset poodlemist spontaansete rõõmuröögatuste või pettumusekarjetega - olenevalt sellest, mida lihaletti seatud televiisoriekraanilt parajasti näha on.

Viimase kuu aja jooksul on raadio- ja trükireklaamide kõige olulisem sõna "kibiców" (fännidele). Paadunud jalkahulludele müüakse nende kuu aega kestvas meeltesegaduses absoluutselt kõike, peaasi et sellel oleks mingi seos kahe meeskonnaga, kes ajavad väljakul ühte ja sedasama palli taga...
Ja paadunud jalkahullusega on nakatunud suurem osa poolakaid. Mõni üksik julgeb tasakesi tunnistada, et neile ei paku see mingit huvi ja linnas toimuv hullumeelsus ainult härib igapäevaelu. Aga enamasti katsuvad sellised igal võimalikul juhul linnast evakueeruda.

Kogu selle hullumeelsuse esimesed sümptomid ja mastaapsus jõudis minuni avapauguga eelmise reede õhtul juba esimese mängu ajal. Kuna meie majas jalkahulle pole ja telekatki mitte, siis ei olnud ma päris täpselt kursis millal ja kes mängivad. Olin tol päeval vara tõusnud, pool päeva kofeiinijookide toel ringi sebinud ja õhtuks läbi nagu vana põrandakalts. Ilm oli ka korralikult soe - ligi 30C kraadi ja kogu majas aknad-uksed pärani. Leidsin võimaluse visata korraks pikali ja puhata, enne kui õhtune mine-juba-pessu-ja-magama-trall pihta hakkab. Lesisin õndsas poolunes magamistoas ja nautisin oma väsinud aju genereeritavaid poolunenägusid, kui äkki katkestas mu une tohutu luust ja lihast läbi käiv röökimine. No justkui otse kõrvaauku oleks marutõbine karukari möiranud! Kargasin püsti ja valmistusin kõige hullemaks. Maailma lõpp tuleb NÜÜD! Kui silm vähe selgines ja ühestki aknast ei paistnud Maale lähenevat komeeti, mis meid kosmosetolmuks litsuks, siis selgus tõsiasi, et kogu tänava ühehäälse röökimise oli põhjustanud Poola - Kreeka mängu esimene värav kodumeeskonna poolt! Natukese aja pärast järgnes sellele ühehäälne pettumust väljendav mörisemine, mille põhjuseks oli tõenäoliselt kreeklaste värav... Ja lihtsalt nii repliigi korras - ma elan VÄGA vaiksel tänaval, enamus minu naabritest on tasased pensionärid.

Kaks nädalat on sed pöörasust veel. Ühel päeval püüan võtta ennast kokku ja lihtsalt antropoloogilisest huvist litsuda ennast fanzone'i. Kui see teoks saab, ja ma elusalt koos kõigi jäsemete, mõlema silma ning kõrvaga sealt uuesti välja pääsen, siis saan raporteerida, kuidas paistab jalgpallikatk lähivaates.

Uutest lemmikutest

Oma esimese uue lemmiku soetasin umbes kuu aega tagasi.
Valisin poes tükk aega, mul olid väga kindlad nõudmised, millele see vastama peab. See peab olema vastupidav, ergonoomiline, laia ulatusega ja noh üldse ei tule kahjuks, kui ilus välja ka näeb. Vaatasin igasuguseid variante aga selle musta-oranzikirjuga on mul juba ammu salajane romaan. Kõikide heade ja paremate seast leian ikka ja jälle selle sama üles. Püüdsin küll seekord anda võimalust ka teistele, aga lojaalsus sai headest kavatsustest võitu. Kui üks kord oled oma südame andnud, siis teistel kandidaatidel on väga raske konkureerida. Tõin ta koju ja proovisin kohe järele. Ma ei mäleta, et kunagi varem seda tegevust niimoodi nautinud oleksin! Iga liigutus oli mõnus, iga lõhn ja värv mu ümber oli hoopis värskem. Ei raatsinud enne lõpetada, kui hilja õhtul.

Täna avastasin, et mul oleks jälle hädasti ühte tarvilikku eset vaja. Ruttasin poodi ja seekord teadsin juba ette, et naasen musta-oranziga. Vaatasin teisi ka aga no ühel on üks viga ja teisel teine. Mitte ükski ei ole nii perfektne. Kiirustasin koju, et ruttu oma uut lemmikut proovida. Tänavakingigi ei viitsinud ära vahetada. Ja mu lemmik ei vedanud mind alt! Kerge käeliigutuse ja mõnusa sahinaga. Tahaks seda veel teha! Kus ma seda veel kasutada saaks? Süda hüppas rõõmust ja käed peaaegu värisesid vaimustusest. Niiii lahe!

Korraliku murureha ja oksakääridega on kevad on aias palju ilusam!

Kevad Itaalias

Ei me ei hakka uuesti kolima! :)
Meie linnaosa nimi - Włochy - tähendab otseses tõlkes Itaalia. Itaallasi ei ela siin praegu oluliselt rohkem, kui ülejäänud linnas. Wiki andmetel on see nimi jäänud piirkonnale juba 15.sajandist, kui siinkandis elas aadlikepere sama perekonnanimega. Algul kandis nende nime vaid külakene, tänaseks päevaks on see osa Varssavist.

Olen viimased ajad olnud hõivatud ühe kirjatööga mis on juba kuus aastat valmiskirjutamist oodanud. Kuna tähtaeg kukub kohe-kohe, siis veedan oma päevi raamatukogus või kodus kinniste kardinate taga.

Ilmataadi huumorimeel siinkohal ei kannata kriitikat - juba kaks nädalat on Varssavis sulaselge suvi käes! Just siis, kui mina olen ennast vabatahtlikku koduaresti sundinud...
Oli päevi, kui temperatuur ligines 30C kraadile ja ilmaveeb andis kuumahoiatuse. Tõsiselt! Täna on natuke jahedam, peale viimast hoovihma langes lausa 16C kraadini. Siiani alla 20C üldse ei läinud..
Kõik vohab, õitseb ja kasvab. Aed on roheline, vastasmaja on puude taha ära kadunud. Tulbid lõpetasid just õitsemise, terve selle nädala oli naabrite aed veel üleni punane.
Linnud laulavad hommikuti nii valjusti akna taga, et pane või aken kinni, et magada saaks.
Alles kevade saabudes olen õppinud hindama, kuivõrd suurepärase koha me endale Varssavis elamiseks leidnud oleme. Pool tundi südalinnast ja täiesti vaikne, roheline ja rahulik.
Aga ma ei raiska rohkem sõnu, vaadake ise!

Magnoolia

Värviline tänav

Millegipärast mulle see maja kangesti meeldib

Minu uus kodu - Włochy raamatukogu

Vaade selle maja ukselt, kus ma öösiti magamas käin...

Pildid on tehtud nädal aega tagasi, nii et praegu on kõik juba palju rohelisem. Puude lehed on suuremad. Kirss ja õunapuud on lõpetanud õitsemise, nüüd on kord kastanipuude käes.

Kuidas suhelda poolakatega?

Igapäevases suhtluses kohtab siin huvitavaid paradokse. Viimase kahe nädala jooksul olen kohanud kahte üsna vastandlikku olukorda - kuidas kriisiolukorras on võimalik suhelda väga sõbralikult, ning kuidas pealtnäha täiesti rahulik ja konfliktitu olukord lahendatakse täiesti absurdsel moel konflikti abil.

Eelmisel nädalal juhtus meie kõige noorema pereliikmega õnnetus - meie kutsa jäi hammaste vahele kahele üüratusuurele Saksa lambakoerale vastasmajast. Ma ei taha detailidesse üldse laskuda, sest se oli väga hirmus kogemus. Korraks arvasime kõik, et oleme oma nunnust juba ilma jäänud. Õnneks on meiepere kaitseinglid ka koera oma tiiva alla võtnud ja ta pääses imekombel eluga.

Naabrikoerte omanikeks on sihuke tavaline vanapaar. 70-80 vahel, üsna asjaliku olemisega viisakas härra ja kangesti püüdlik ja tohutu pika jutuga tädike. Kui esimene shokk oli üle elatud, siis võtsin koera ja vanapaari auto peale ning nad juhatasid mind veidi linnast välja Michałowice asulasse loomaarsti juurde.

Huvitav miks on loomaarsti valdavalt meesterahvad?
Üks neist rääkis natukene inglise keelt ka ja teine üsna arusaadavat poola keelt. Õigupoolest peale 20 minutit naabritädi vatramist oleks vist ükskõik kelle poola keel olnud üsna arusaadav. Tädi jutustas ühe jutuka vanainimese kombel kohutavalt kiiresti, palju ja segaselt. Mina muudkui noogutasin ja mõmisesin, mõmisesin ja noogutasin. Vahepeale kinnitasin 'tak, tak, nie wiem, nie rozumiem' (jah, jah, ei tea, ei saa aru). Mitte, et too viimane mõtteavaldus oleks talle kuidagi korda läinud - seletas sama kiiresti ja arusaamatult edasi.

Loomaarsti juures tuli meile vahepeal ühe arsti tütar appi tõlkima. Uurisin tema käest, et kas loomaarsti peres on ka palju lemmikloomi. Pisinärilisi ja jäneseid pidi ikka pidevalt olema igasuguseid. Lisaks koer, kes ilastas igale poole ja kelle vastu pool peret oli allergiline, mis loomulikult ei takistanud olemast tal terve pere lemmik ja pesamuna.

Terve ülejäänud nädala käisin iga hommik koera arstile näitamas ja sidemeid vahetamas. Arst õppis ära eestikeelse väljendi 'tubli koer' (duuubli goer) ja mina praktiseerisin hoolega oma nappi poola keelt.
Naabritädi on võtnud oma pühaks kohuseks meie koera toita kõige hea ja paremaga. Eelmise nädala alguses tõi kümme karpi kassikonservi! (No võrreldes tema koertega annab meie oma kassi mõõdu välja jah). Söötis läbi aia teda suitsulõhega. Täna saabus suur pakk Kitekati krõbinaid (no tõsiselt! haugub ju!) ja kaheksane blokk KOERAkonserve.
Nädal aega peale õnnetust on meie nunnu taas tema ise - hüperaktiivne, kohutavalt tüütu ja lihtsalt vaimustav.

Kokkuvõttes saime kohutava sündmuse tagajärjel sõbraks oma naabritega vastasmajas ning kõrvalmajast. Tutvusime väga heade loomaarstidega ja koerale ei pea ka tükk aega süüa ostma. Ehk ei hakka näuguma?

Täiesti vastupidisel moel eelmisel nädalal juhtunule sai lahenduse täna üks pikalt venima jäänud asjaajamine kinnisvarabürooga, kes meile seda maja rendib.
Meil oli vaja teha üks tasaarveldus, ning neli nädalat tagasi pöördusin nende poole, et oleks aeg see asi korda ajada. Peale paari leiget vastust, et neil on selleks vaja mingeid meiepoolseid andmeid (mille ma saatsin) saabus äkki vaikus. Mina kirjutan, kirjutan uuesti, palun vastust, pakun lahendust, sean ajapiiranguks 48h, mille jooksul eeldan neilt vastust. Mitte midagi! Nic! Nada!
Said pühad läbi, istusin täna hommikul arvuti taha kindla plaaniga see kuu aega veninud asi ühele poole saada. No kaua võib?!
Kirjutasin neile lühikese lakoonilise kirja, et me lõpetame neile raha maksmise!
Jaaaa siis see tuli! Sain vastuse konkreetselt ei vähem ega rohkem, kui viie (5!) minutiga! Lubati teha tasaarveldus ja püüti puust ja punaseks teha, et me mitte MINGIL juhul ei tohi lõpetada ära neile raha maksmist!
Et süsi tema talla all veel veidi tulisemaks teha, mainisin, et firma käitumist asja venitamisega võiks nimetada lepingu rikkumiseks, mille peale ta peaaegu väljus endast ja kukkus mulle lepingut tsiteerima.
Oluline on see, et ma saan oma tasaarvelduse. Päeva õppetund - alati kuula kogenud poolaeestlasi - saatkonna inimesed mainisid mulle mitteametlikus vestluses juba ammu, et kui sa tahad siin midagi tehtud saada, siis karju nende peale! Ning mu poolatarist sõbranna lisas sellele, et "if you lived here long enough, any other way would seem wrong" (kui sa oleksid siin piisavalt kaua elanud, tunduks iga teine meetod vale).

Väljas söömise võludest.

Aprillikuu on alanud eriliselt sügistalvise ilmaga.
Tegelikult oli siin juba väga ilus - juhtus päevi, kui lapsed silkasid hommikul öösärkides aeda mängima ja panid midagi soojemat selga alles paar tundi hiljem kui laiskloomadest lapsevanemad ärkasid ja selle avastasid.
Krookused õitsevad, puudel on pungad juba päris suured ja linnud laulavad kõrvulukustavalt.
Ja eile algas uuesti talv! Vihmane ja jahe oli juba paar päeva aga eile sadas lausa laia valget lörtsi alla. Mina tõmbasin kardina ette ja unistasin soojale maale kolimisest....
Täna on vähemasti taevas pooleldi selge ja tänavad hakkavad kuivama aga napilt 3 kraadi sooja ja hetk tagasi pudenes jälle mingit valget sodi taevast alla. Brrrr.

Meie igapäevane kulgemine siin kipub olema nii südmustevaene, et ma ei oska sellest midagi kirjutada. Hea kirjanikuandega inimene oskaks kindlasti ka kõige igavama elu kirjutada selliseks, et raske on lõpetada lugemist enne loo lõppu. Aga mina seda ei oska, nii et peate leppima keskpäraste katsetustega ainult põnevatest sündustest.

Vanema tütre sünnipäevaks saabus meile külla minu ema koos meie Eesti naabritüdrukuga. Laupäeval sõime kooki ja võõrustasime veel ühte Varssavi Eesti peret. Nädala sees õnnestus lõpuks ise ka ära käia Kopernikuse teaduskeskuses ning plaan oli minna ka Varssavi loomaaeda aga kui ilm talviseks keeras, siis leppisime Kolorado mängutoaga. Loomulikult käib selliste käikude juurde väljas söömine ja paremal juhul ka jäätisekohvik!

Teaduskeskus oli väga põnev ja väga lärmakas. See on umbes nagu võtta Tartu Ahhaa keskus, venitada see kolm korda suuremaks ja vedada pooled Eesti koolilapsed sinna bussidega kohale. Meie 6-7-aastastel oli väga põnev, kuigi ma nägin oma tütre puhul, et laps, kes ei ole suure lärmaka kollektiiviga igapäevaselt harjunud, ei oska käituda sellise kollektiivi hundiseaduste kohaselt. Pidin mitmel korral tegema ranget nägu ja hoidma rõõmsalt kiljuvat poola eelpubekatest massi tagasi, et meie tüdrukud saaks hetke rahulikult uurida. Kõige väiksematele uurijatele oli mõeldud veel eraldi lasteala ja mul oli seal veel kõige põnevam. Mängisin vähemal 15 minutit veekraanidest ja voolikutest koosneva süsteemiga, kus sai kraane lahti-kinni keerata. Ägeeeee!

Lapsi sellest kohast välja meelitada oli küll umbes nagu nätsu seina küljest lahti kraapida! Tõenäoliselt õnnestus see ainult tänu sellele, et neil hakkas nälg juba jalgu nõrgaks võtma ja ma lubasin, et sööme sealsamas.
Väljas söömine on mingi maagiline rituaal. Pole oluline millise kvaliteedi ja maitsega on see söök või milline on söögikoht ise. See fakt, et söömine toimub väljaspool kodukööki on laste jaoks nii suur asi, et nad on resoluutselt veendunud, et sellistes kohtades pakutakse AINULT maailma kõige paremat toitu.
Kaks päeva hiljem läksime peale mängutoas käimist ka suure Arkadia-nimelise kaubanduskeskuse ülemisele korrusele sööma kus peale soolase söögi söömist lõpetasime lausa jäätisekohvikus. Nii vähe on täielikuks õnneks vaja!

Mina ise kaldun juba nii hoolega ortoreksiale, et väljas söömine on keeruline. Liiga tihti ei ole söök minu arvates piisavalt kvaliteetne, värske ja/või liigsete lisaaineteta. Väljas söömise peamine võlu seisneb hoopis tõsiasjas, et KEEGI TEINE seisis pliidi taga! Mina ei pidanud seda sööki valmis tegema ja mina ei pea neid nõusid pesema. Selle nimel olen ma valmis sööma üsna palju keskpärast toitu.

Kõige mõnusama väljas söömise rutiini olen leiutanud esmaspäevadeks ja kolmapäevadeks. Kuna mul on peale poola keelet ja enne balletitundi umbes poolteist tundi vaja surnuks lüüa, siis proovisin algul mahutada sinna teise tantsutunni ka. Aga see tähendas tohutu tormamist, jooksmist, metroos õunasöömist, ja üldse oli minusugusele laiskvorstile kole kurnav. Ladina tund oli küll väga äge. Aga no ei jaksa kõike!
Selle asemel istun iga esmaspäev ja kolmapäev umbes kolmveerand tundi hea raamatuga jazzi kuulates kohvikus. Vahel söön grillitud tsukiinit parmesaniga ja alati luristan endale sisse vähemalt ühe ingveritee või värske apelsinimahla (kui mitte kaks..). Ainult mina, minu mõtted ja hea raamat!
Nii vähe on täielikuks õnneks vaja! :)

PS. Kes tahab meie reisipilte vaadata, siis kirjutage isiklikult mulle või J.-le e-mail.

Araabia vol 3

Katsun oma araabiajutuga ühele poole saada, et saaks vahel ka päevakajalistemate asjadega tegeleda.

Peale oma kõrbematka oli meil hommikul jälle väga pikk uni. Ja siis loivasime katusele ujuma ja päevitama. Ja üldse - tegelesime ohtralt logelemisega.
Peale lõunat hakkas südametunnistus kripeldama, et ega me selleks ei istunud 12h erinevates lennukites ja lennujaamades, et katusebasseinis oma aega surnuks lüüa ja naabermaja vahtida.

Suund sai võetud Wild Wadi veepargi poole. Ilm oli ilus - tuulevaikne ja ca 30 kraadi. Sõit läbi linna on omaette huvitav. Justnagu autoreklaami keskele oleks sattunud. Igal pool ümberringi sõidavad eranditult ainult uued, viimasel paaril aastal tehasest väljunud autod. Enamus on neist maasturid. Ja vahele eriti pisikesed ja kiired sportautod. Ja mitte ühtegi üle kolme aasta vana masinat enamasti silma ei hakka. Kõik läigivad puhtusest  ja üldse on kõik natuke ebaloomulikult peen.


Veepargi sissepääsu eest küsiti väike varandus. Panime silmad kinni ja ulatasime pangakaardi, ning katsusime kiiresti sellest koledast kohast eemale pääseda, kus niimoodi raha küsitakse.
J. koos noorema tirtsuga läks ja parkis ennast esimesse kohta maha, kus sai lamamistooli peal lesida ja popkorni ning vett vaikselt sisse ajada. Nad olid mõlemad eelneva kõhuhäda tagajärjel vähe pahurad ja popkorn oli kahe päeva jooksul esimene toit, mida noorem võsukene oli nõus sööma. Esimest korda elus rõõmustasin siiralt, et mu laps sellist kraami sööb ja palusin teda pidevalt sellega varustada.

Ise suundusin vanema tütrega kiirelt riideid vahetama ja siis kohe esimesse järjekorda sabasse. Sattusime sellise sõidu peale, kus rõnga peal istudes sai hea kümmekod minutit erinevaid kiiremaid ja aeglasemaid torusid läbida. Üles- ja allapoole, päevavalguses ja kottpimeduses, mõnusalt aeglaselt kruisides ja hullumelselt tormates.
Ma oleks kohe tagasi läinud aga tütar arvas, et proovime vahelduseks hoopis laste liumägesid, madalt sooja basseini või midagi muud sellist turvalist...

Uurimist ja seiklemist jätkus õhtuni küllalt ja aega jäi veel puudugi. Sain ülejäänud pere ka meelitada madala sooja basseiniga lasteala äärde vedelma ning isegi korraks vette. Noorem laps demonstreeris jälle oma imelist oskust magada ükskõik millal ja kus, ning jäi magama, pea minu süles siis kui mina oma tallanahaga kalakesi söötsin. Fish spa on vist selle nimi enamasti. Kui pistad oma varbad suurde akvaariumisse, kus pisikesed kalakesed kohutavalt kõdi tehes nokivad jalad siledaks nagu tite tagumik. Laps tegi ülejäänud pool uinakut sealsamas lamamistooli peal rätiku all ja mina vaatasin veel üle ka need torud. kust päeval oli kõige valjemat kisa kuulda ja järjekord kõige pikem. Õhtuks oli järjekord otsa saanud ja suurt kisa ka enam polnud - niikaua, kuni mind sõitma lasti... Oli ikka äge küll!

Kui veeparki hakati kinni panema, siis pidime kahjuks koju minema hakkama. Tohutult näljastena tegime kõigepealt veel peatuse ühes araabia-india kiirtoidukohas, kus sõime maru head falaafelit ja veel paremat köögiviljade ja lihaga riisi. Isegi lapsed julgesid peale päevaseid katsetusi popkorniga juba natuke süüa. Tõeline tervenemine saabus aga alles meie järgmises peatuspaigas, kus saime J. sõpradega kokku. Mitte miski ei aita peale kahepäevast paastumist paremini, kui jäätis! Ja kohe palju jäätist!

Siin maal on hästi tavaline see, et pered on lastega väljas veel õhtul küllalt hilja. Päeval on suur osa aastast nagunii nii talumatult palav, et istutakse oma konditsioneeritud villades paksude kardinate taga peidus ja peetakse pikka lõunauinakut. Aga õhtul tullaks välja sööma ja suhtlema. Lapsed jooksevad ringi niikaua kuni ära väsivad ja kuskile diivaninurka tukkuma jäävad, kust siis autojuht nad tasakesi dziipi ära tassib, et koju sõidutada.
Meil autojuhti polnud ja ise ka väsinud, nii et päris niikaua oodata ei saanud. Aga päevarütmile ma ka oluliselt rõhku ei pannud. Nagunii oli kolmetunnine ajavahe meie päevarütmi täiesti segi keeranud. Õhtuti olime üleval niikaua, kuni lapsed enamvähem inimlikult käitusid ja läksime magama, kui väsinud olime. Tol õhtul ka lobisesime inimestega ja sõime jäätist päris kaua. Lapsed ajasid ümber laudade kassi taga, ehitasid kruusakividest mustreid tänavale ja püüdsid ühe ligi kaheaastase noormehega kõrvallauast sõprussuhteid luua.

Uue päeva plaan oli sõita koos meie võõrustaja perega natuke üle 100 km lõunasse Al Ain'i loomaaeda.
Al Ain on omamoodi oaas. See on kõige rohelisem piirkond Emiraatides. Minu silmale oli see küll ikka selline ebaloomulik rohelus, sest kõik oli istutatud. Aga maa-aluste allikate rohkuse tõttu on seda piirkonda peetud oaasiks juba pikka aega. Al Ain Zoo on üldiselt ilus koht. Loomadel on head tingimused - on ruumi, varju ja vett. Aga tihti avastasin ennast vahtimas rohkem inimesi enda ümber, kui loomi. Sest tegelikult on needsamad tiigrid, lõvid ja krokodillid igas Euroopa loomaaias. Aga selliseid inimesi näeb ikka ainult siin maailma otsas. Korraliku harakana oli minu jaoks väga huvitav uurimisobjekt mind ümbritsevate naiste riietus. Mind ei köida väga see teema, et kas ikka naised peaks ennast niimoodi kinni katma, või mitte - see on nende kultuur, usk ja tava, ning pole minu asi seda heaks või halvaks kuulutada. See on see, mis ta on. Aga need riided on ilusad! On täiesti ekslik arvata, et naiste must riietus on lihtsalt must. Lähemalt vaadates on seal niipalju detaile, millega ennast eristada. Ja niipalju võimalusi kohutavalt kalleid riideid kanda. Ma ei julge nende kantavatel riietele nimesid panna, sest kardan terminoloogiaga eksida. Aga neid annab väga edukalt kaunistada näiteks Swarowski kristallidega! Või eriti peente tikanditega. Ja loomulikult käib sinna juurde Louis Vuittoni käekott ja Prada kingad!
Lisaks on seal ringi liikumas väga palju India päritolu naisi, kelle riided ei kanna disanerite nimesid ega Swarowski kristalle, kuid on oma värvirohkuses veel kaunimad. Õhtumaade mood on igav ja lakooniline! Mulle meeldivad värvid ja mustrid palju rohkem.

Mina vaatasin inimesi ja inimesed vaatasid meid. Arvatavasti on sellised blondid lapsed seal ikka väga harv vaatepilt. Kui mei piknikualal logelesime ja kaasavõetud snäkikuhjadest ennast läbi närisime, siis arutasime, et peaks vist lapsed saatma minu kübaraga raha koguma nende käest, kes meie seltskonnast pilti tegid. Kolm neljandikku täiskasvanutest ning pooled lastest olid heledanahalised põhjamaalased. Rääkides valgetest varestest...

Viimaseks Dubaipäevaks meil suuri plaane tehtud ei olnud. Tegime oma hommikuse tuuri katusebasseini äärde ja siis pakkisime lapsed autosse ja suundusime lähimasse rannaparki. Al Mamzar on hea alternatiiv Jumerah rannapargile, mis pidi olema tihti ülerahvastatud. Kuna Al Mamzar on suurtest hotellidest veidi eemal ning on alles "talv" ning vesi "kole külm", siis oli meie päralt peaaegu inimtühi rand! Korjasime kõvasti merekarpe, loksusime ja lesisime vee peal, päevitasime, teesklesime raamatu lugemist ja sonkisime liivas. Mõni mööduv hindu jõllitas meie valgenahalisi lapsi nagu vasikas uut aiaväravat. Tutvusime eemal peesitava perega, kuna vanem tütar tuvastas ära, et nad oma pooleteiseaastase lapsega suhtlevad poola keeles!

Rannast lahkumine on ükskõik kus ja millal alati natuke traagiline. Sest äkki meenub lastele, et nad on näljas, paljad ja silmipimestavalt väsinud nii et jalga jala ette tõsta ei jaksa. Õnneks oleme sellega nüüdseks juba arvestama hakanud. Nipp on selles et tuleb kõigi protestide kiuste lapsed suuremast liivast puhtaks pesta, kaenlasse võtta ja autosse toppida. Peale esimest viit minutit pahameeletormi magavad mõlemad paksu und!

Pealelõunal külastas J. ühte oma sõpra ning mina kasutasin võimalust korraks omapead kaubanduskeskusesse hiilida. Ega mees rumal ka pole - napilt poolteist tundi hiljem ta juba helistas ja ütles, et nüüd tulevad ja korjavad mu auto peale. Suurem finantskaos jäi seekord tekitamata. Tõin koju ilusa klaasmosaiik-kupliga lambikese ja natuke litritega padjakatteid.

Õhtul oli meil veel tore võimalus ühe J. töökaaslase ja tema naisega tõsises India restoranis veeta mitu meeldivat tundi ohtralt süües ja suhteliselt arusaamatut inglise keelt dešifreerida püüdes. India inglise keel on nähtus omaette ja sellest aru saamiseks peab omandama omaette vilumuse. Seda räägitakse hästi kiirelt, kõik sõnalõpud neelatakse alla ja kui sa palud lauset korrata, siis on see täpselt sama arusaamatu ka teisel ja kolmadal korral. Sellest hoolimata oli meil väga lõbus õhtu. Õppisin püüdlikult näppudega sööma. Kõik on veel enam-vähem OK, kui sööd india leivaga karrit. Aga riisi söömine näppudega on hoopis uus tase. Piidlesin hoolega oma lauanaabreid ja püüdsin järgi teha. Uskumatu, et sa veedad terve lapsepõlve korralikult noa ja kahvliga sööma õppides ning siis pea kolmekümnesena tuleb õppida uuesti näppudega sööma. Ja see pole üldse nii lihtne!

Jõudsime oma Dubaikoju tagasi südaöösel. Lapsed kukkusid poole lause pealt voodisse pikali magam ja siis hakkasin mina alles kohvreid pakkima.
Tagasisõit järgmisel päeval möödus rahulikult ja poolunes. Varustasime Dubai tax-frees ennast läikivate vidinate ja datlikommidega, vahtisime kuus tundi filme-multikaid ning tõestasime Münheni lennujaamas, et me ikka veel pole kaamlid vaid EU kodanikud. Münheni-Varssavi lennuk tundus peale Airbus A380 nagu pisike propelleritega moosiriiulike.

Kahju, et reis nii lühike oli. Vähemalt kaks-kolm nädalat oleks tahtnud kohapeal viibida. Aga selleks korraks oleme jälle tagasi Varssavis. Täna sai meie vanem tütar kuus aastat vanaks ja homme kutsume külalised. Millal see inimene juba nii suureks sai? Vanaks hakkan vist jääma - aeg lendab kangesti kiiresti...

Araabia vol 2

Lubadus jätkata araabia-lugu jäi natuke venima. Varssavisse saabus ometi korralik kevad! Eile oli 18 kraadi sooja! Päikseline ja tuuletu. Üleeile natuke vähem ja täna ka aga sellest hoolimata - kevad on siin!!! Õues on valge ja aias lõhnab muld nii isuäratavalt, et hammusta või ise.

Aga ma jäin eelmisel korral pooleli selle koha pealt, et veetsime väiksema tirtsuga tubase päeva kõhutõve tõttu.
Vastupidiselt igasugusele tervele loogikale, et oksendavate lastega ei tasu autosõite planeerida, võtsime kolmandaks Dubaipäevaks ette väljasõidu kõrbesse. Kuidas see nii läks, ei teagi - ju me arvasime, et küll see kõhuhäda päevaga üle läheb...

Pärastlõunal korjas meid maja juurest peale valge maastur, roolis pruunisilmne pearätiku ja valge öösärgiga meesterahvas. Reisikaaslasteks neljaliikmeline seltskond, kes inglise keelele vahelduseks rääkis afrikaani keelt!
Sõitsime päris pikalt linnast välja. Õnneks oli meil olnud niipalju oidu, et varusime kaasa kilekotte ja paberkäteräti rulli. Neid läks õige pea vaja...

Peale pooletunnist sõitu jõudsime esimese kõrbepeatuse juurde, kus ootasid ka teised sellest tuurist osa võtvad autod.
Sidusin endale pähe maailma kõige tobedama rätikurulli ja härra abikaasa oli piisavalt taktitundeline, et mitta mulle teada anda, KUI naeruväärne ma välja näen! Lapsed olid suuremast iiveldusest üle saanud ja avastasid, et hiiglama ägedasse liivakasti oleme tulnud! Klõpsisime kohustuslikke liivaluitepilte ja vaatlesime kaasreisijaid.Sõbralikud punaseks kõrbenud ninadega saksa pensionärid tegid meist koos ka pilti.  Me olime ainukesed hullud, kes olid sellele reisile lapsed kaasa vedanud...

Autode juurest hakkas kostma sisinat - juhid lasid autorehvidest õhku vähemaks, et kannataks liiva sisse sõitma minna.
Edasi paigutati meid suurde punasesse Hummerisse, kuna see pidi veidi leebemat sõitu tegema. Sõitu jätkasid kõik autod taas eraldi - otse üle kõrbe.
Kaugelt vaadates paistab see üsna sile või õrnalt laineline aga lähivaade on hoopis midagi erinevat. Luidete kõrgus varieerub paarist-kolmest kuni 10-15 meetrini. Ja selle maastiku peal siis eriti cool'i olemisega suure punase Hummeri juht näitas meile, milleks ta võimeline on. Vahepeal ei saanud ise ka aru, kas me karjume hirmust või ägedusest. Näiteks kui luiteharjal sõites on mõlemal pool kümmekond meetrit tühjust. Või liivaluitest alla sõites on tagarattad blokis ning auto vajub vaikselt peaaegu püstloodis luite põhja poole, nii et esiaknast paistab palju liiva ja tagaaknast taevas! Vahepeal uitasid ringi üksikud kaamlid, kelle paremaks eksponeerimiseks auto rippus näiteks umbes 45-kraadise nurga all mõne luite külje peal.
Mulle igatahes väga meeldis. Aga tirtsud vaesekesed olid selleks natuke liiga noored ja liiga tüdrukud, et sellist rallimist korralikult nautida.

Ühe kõrbepeatuse tegime vahepeal veel ning siis rallisime suure tee peale tagasi. Edasi läks sõit meie õhtusöögipaika. Autost ükskord välja pääsedes nägime esimese asjana kaameleid. Ilusti värvilised kotikesed koonu otsa tõmmatud, kirjute tekkidega kaetud sadulad seljas ja kohutavalt tülpinud ning pahur nägu peas. Kahjuks piirdus kaamlisõit paarkümmend meetrit edasi ja siis tagasi sõitmisega, et saaks ristikese kirja ja pildi tehtud. Algul paistsid need elukad küll nii inimvaenulikud, et ei kippunud mitte ligi astuma. Aga kui juba mitu ringi kirjut seltskonda oli saanud nende seljas oma auringid ära teha ning kõigil olid kõrvad alles ning silmnägu ei olnud kaamlitatiga kaunistatud, otsustasime vanema tütrega kah oma nelikümmend meetrit kõrberetke ette võtta. Loomad olid kolmekaupa üksteise järel kinni seotud ning meile lähema konvoi keskmine oli kogu kamba kõige pahuram elukas. Mörises tigedalt läbi oma koonukatte ja iga kord kui püsti tõusis või põlvili laskis, tegi seda nii järsult, et vaesed kahvanäod ta seljas kriiskasid hirmust. Mina sättisin ennast varakult kõige tagumise eluka ligi, see paistis õige taltsas. Aga loomulikult viipas kaamlitalutaja mind tolle keskmise silmipungitaja suunas. Klõnks! Vastu vaielda ka ei oska... Selga istumine on lihtne - põlvitav kaamel ei ole kõrge. Laps istus algul minu ees eraldi istme peal aga siis onu vaatas, et see on sihuke makaron ju! Ja soovitas ta mul enda ette tõsta. Lugesin lapsele sõnad peale, et ta hoiab nüüd küünte, hammaste ja varvastega kinni kõigest, millest ulatab ja püüdsin ise maru enesekindlalt sedasama teha. Võibolla teiste kriiskajate vaatlemine oli andnud omamoodi vilumuse aga loom ajas ennast püsti, me jäime ta selga pidama ja isegi ei karjunud. Õõtsusime õnnelikult naeratades järgneva minuti ringi ja kujutasime ette, et oleme päevi kestval retkel... Maha ronimiseks võttis kõigepealt onu lapse alla ja siis mina juba kohutavalt kogenud kaamlisõitjana maandusin elegantselt ja täitsa ilma röökimata, kuigi see pahur elukas tegi oma parima, et mul hirmus oleks. Ei sa ühte ugri mutti nii kergesti juba hirmuta, va kaamlinägu!

Päike oli loojumas. Suundusime kõrvalasuvate väravate poole. Sisehoovis ootas madalatest laudadest ja istumispatjadest ümbritsetud tantsulava. Hulka india-inglise keelt rääkivaid onusid, kes püüdsid meile igast kilinaid-kulinaid müüa, maitsev mitmekäiguline araabia õhtusöök, jahikullid postikeste otsas eksponeerimiseks ja jahedaks kiskuv kõrbeöö. Onu, kes valvas jahikulle rääkis väga lahkelt, et lindudel on mütsikesed peas, et nad inimesi ei näeks. Sest neile kangesti maitsevad inimeste silmad. Ja nad kohe väga kangesti tahaks neid jõllitavaid silmi pintslisse pista, aga näe kindlustus ei taha mitte katta kotkaste poolt ärasöödud silmi..

Õhtu lõppes tantsuetendusega, mille peaesinejaks oli mees, kelle lavanimeks oli... "Seelik"! Ta kandis tohutut rohelist kleiti, tegi lavale paabulinnu kõnnakul tiiru peale ning hakkas muusikaga koos ennast keerutama. Ja keerutas ja keerutas! Ja tegi trikke küll, trummide, rätikute, oma seeliku ja rõngastega. Ja seda vähemalt 20 min järjest ilma kordagi peatumata! Vaimustav vaatemäng! Mul hakkas pea natuke ringi käima juba selle vaatamisest. Pärast kutsus ta pealtvaatajate hulgast naisi lavale ja püüdis neid tantsima õpetada. Sellist araabiapärast kõhutantsu värki.. Mul oli selleks ajaks üks laps sülle magama jäänud, nii et parima tahtmise juures poleks saanud avalikult tobedalt käituda.. Lõpuks näidati päris kõhutantsijannat ka. Ilus oli!

Kodusõit oli peaasjalikult sündmustevaene, kui välja arvata pisike vahejuhtum ühe kõrbeliiva kinnijäänud autoga. Ühe koha peal oli ringristmiku ühe väljasõidu juures tee alles tegemata. Väljasõit oli, aga edasi oli liiv ja öö. Ning selle koha peal istus üks auto kinni. Meie maasturijuht oli pahane, sest väidetavalt too auto blokeerib tema otseteed ("He is blocking MY shortcut!"). Meie mees ei lasknud ennast häirida pisikesest pisiasjast, et tal istub autos kuus väsinud turisti ja kaks last, ning otsustas tolle mehe sealt eest ära tõmmata. Köis taha ja tuld! Kolmandal-neljandal katsel, peale seda kui meil olid korralikud kopsud-maksad  segamini raputatud, õnnestus too tüüp sealt välja tõmmata. Ning et õhtule punkti panna, oli meie mehel tingimata tarvis ise sealt august läbi sõita ja meile veel õhtu viimane adrenaliin pakkuda. Öösel pimedas liiva ja betoonblokkide vahel viis minutit hullu rallit. Oujee! Niiiiii tore oli koju magama ära saada!

Juttu jätkub maru palju! Et üks tükk lugemist korraga liiga pikaks ei veniks, kirjutan homme edasi. Järgneb Wild Wadi veepark, Al Ain Zoo ja ühe päeva lõpuks jõudsime rannas ka vedeleda.

Araabias vol 1

Sellel reisil on üks imelik järelmõju! Täiesti ootamatult on peapeale keeratud miski, mida seni ei suutnud muuta ei tahe ega vajadus - minu päevarütm.
Ma olen tavaliselt lootusetu öökull ja enne hommikul kl 10 ei ole erilist mõtet minuga vestlust alustada. Mida mõistlikku nagunii ei kuule. Aga kuna Dubais algab päev kolm tundi varem, siis tagasi tulles olen juba mitu päeva järjest ärganud iseenesest hommikul kell 8 ja õhtul kl 23 paiku niidab väsimus jalust. Iseenesest on ju mõnus alustada päeva niipalju varem, näeb rohkem päevavalgust. Aga kuna minu kirjutamise aeg on öösiti, peale seda, kui lapsed magama jäävad, siis on ka kõiksuguste kirjatööde tegemine jäänud täiesti soiku. Püüan seda viga natuke paradada, kuigi juba kangesti padi kutsub...

Et kõik algusest ausalt ära rääkida, alustan sellest, kuidas me pühapäeva hommikul peale peaaegu magamata ööd tõusime varavalges, et lennukile jõuda.
Esimene lend kestis napilt poolteist tundi, ning maandusime Münhenis. Lennujaamas oli aega oodata pea 5h, nii et kiiret polnud suurt kuskile. Kuni selle hetkeni, kui ma avastasin, et pean saama KOHE hambaid pesta, sest väsimus, nälg ning halb suuhügieen ühel ajal mõjuvad minu emotsionaalsele tervisele hämmastavalt laastavalt. Reid lennujaama apteeki ja hambaharjaga varustatuna lähimasse WC-sse taastas veidike meelerahu. Edasi ruttu sööma, et ülejäänud pere nälja tulemusel sama tigedaks ei muutuks, nagu mina enne hammaste pesemist.

Pestud hammaste ja täis kõhuga olime valmis vastu astuma ülesandele leida Münheni lennujaamas õige koht, kust väljuks meie järgmine lennuk. Vanem tütar pidas oma pühaks kohuseks tahta absoluutselt iga vähegi roosat ja sädelevat eset nii väga, nagu oleks selle omamine elu ja surma küsimus. Ja kuna lennujaamas on PALJU poode, siis oli seal neid asju ka päris kõvasti. Et ta vaeseke päris otsi ei annaks, võimaldasime talle kahe lennujaama peale kaks joonistamise-meisterdamise raamatut.
Noorem tütar leidis ühel ajahetkel, et kui talle ei võimaldata õigel ajal normaalseid tingimusi magama jäämiseks, siis tuleb hakkama saada ebanormaalsete tingimustega. Ühel hetkel oli ta issi süles veel ärkvel ja vaatas ringi ning järgmisel momendil magas paksu und nii et silm ka ei pilkunud. Kuidas on võimalik liikumise pealt suures lennujaamas keset melu ja kära niimoodi magama jääda, seda teab küll ainult tema!

Lend Dubai poole väljus tunniajase hilinemisega. Meie lennuliini stjuuardessid hõljusid meist mingi hetk mööda nagu parv helepruune punase mütsikese ja valge salliga linde. Sädistasid ja särasid.
See lend pidi kestma peaaegu kuus tundi, nind lastele sai lubatud, et ees ootab piiramatu võimalus multikaid vahtida. Tegelikult tuli sellega toime ainult vanem laps - nooremal tuli õige pea tüdimus peale ja ta tahtis natuke mööda vahekäiku ringi joosta, natuke nokkida lennukil pakutavast lasteeinest välja just neid palasid, mida ema mitte ei tahaks lubada ja teha kõike muud kui istuda rahulikult klaasistunud silmadega helendava ekraani ees. Normaalne laps!

Dubai lennujaamas võttis meid vastu öine +20 ja tohutu viisajärjekord. Just siis kui ma hakkasin ärrituma, et mõni kulda täis riputatud ja krohvikorraga slaavi päritolu tütarlaps julmalt järjekorras ette trügib, tuli üks viisakas valge öösärgi ja peakattega meesterahvas ning juhatas lastega pered järjekorrast välja kõige ette. Tempel kiiresti viisapaberile ja kogu moos! Passijärjekord läks juba kärmelt ja õige pea astusime konditsioneeritud lennujaamast välja sooja ja tolmusesse araabia öösse.

Esimesel päeval magasime lõunani ja natuke kauem. Siis vahtisime ringi, kratsisime kukalt, loivasime ühest toast teise ja pidasime plaani, et mis nüüd saab? Pealelõunaks oli üht-teist selginenud ja suund sai võetud Dubai Mall'i poole.
Tegemist on väidetavalt maailma suurima kaubanduskeskusega. Lastega koos poodlemist väldin ma nagu vanapagan välku, seega suundusime alustuseks hoopis meieperele kohaselt kõhtu orjama.
Esimesest toidukohast väljusime umbes sama kiiresti, kui sinna sisenesime - tegemist oli vihmametsa teemal kujundatud kohaga kus oli hulganisti suuri loomi meisterdatud ja helilindi pealt möirgama pandud. Lapsed olid peaaegu kabuhirmus!
Einestasime hoopis ühes üsna mittemidagiütleva välimusega söögikohas, kus pakuti silmi pungi ajavalt teravat rohelist karrit (väga hea oli!). Lastele tellisime sushirullid ning eeldasime, et see on neile üks hea ja tuttav toit. Aga tuli välja, et selle koka versioon sushist on midagi gurmeerestorani ja india köögi vahepealset. Kahepoolene laps õgis ja mõmises ning kriiskas läbi hammaste, kui vesise suuga pealt vahtiv lapsevanem üritas ampsu manguda. Viieaastane sõi ühe tüki, teatas, et see on liiiiga vürtsikas ja lubas ülejäänud portsu vaestel näljastel lapsevanematel pintsli pista. Peale rohelist karrit ma küll aru ei saanud, et see vürtsikas oleks olnud!?

Tantsivad purskkaevud olid muidugi imelised. See oli juskui muusika saatel toimuv vee-ilutulestik. Isegi minu ratsionaalne aju jäi korraks vait ega küsinud lolle küsimusi, nagu "huvitav, kuidas see tehniliselt teostatud võiks olla?". Veele oli elu sisse puhutud, ning õpetatud indipärase tilulilu-muusika saatel kõige vaimustavamaid piruette sooritama. Taustal kõrgus Burj Khalifa nagu sädelev hambaork!

Peale kogu seda rõõmu ja muljeid ootasin juba ees pikka und ja head puhkust aga kahjuks meie noorema võsukese magu ei pidanud siiski vastu nii järsule muutusele toidusedelis, ning sellest anti öösel umbes iga poole tunni kuni tunni aja tagant märku. Alles vastu hommikut saabus rahu, ning siis oli kell saanud viis, minul uni lootuseltult läinud ja väljast hakkas kostma kutse hommikusele palvusele. Hiilisin rõdule, kerisin varbad öösärgi sisse ja hingasin sisse öist linna. Nii kaugele, kui silm ulatas, särasid pimeduses linnatuled ning lugematu arv mošeesid kutsusid oma erilisel kõrgel lauluviisil. Maagiline hetk - suures magavas linnas, miljonite inimeste elude keskel olla üks tolmukübe. Maailma teises otsas, kus kõik on nii võõras, kui see veel minu jaoks olla saab. Iidne helikõla, mis on aastatuhandeid kostnud inimestele samamoodi, siin linnas kus kõik on kõige-kõige-kõige suurem, uuem, moodsam ja luksuslikum.

Kui palvusekutse vaibus, otsustasin püüda veel viimast uneraasu.
Järgmise päeva veetsin kahjuks oma noorema tütrega korteris nelja seina vahel, sest nunnu peamiselt magas, istus mul süles või oksendas.
Vanem tütar vähemasti käis pärastlõunal isaga natuke linnapeal kolamas. Õhtul, kui nad naasesid, otsustasime tellida endale koju lähimast india-araabia kiirtoidukohast hulka head ja paremat. Üks laps oli jätkuvalt igasuguse toidu suhtes äärmiselt umbusklik. Aga ülejäänud, kaasaarvatud meie võõrustajad, pugisid ennast silmini täis ja saigi rahulolevalt magama kerida. Tol öösel vähemasti saime rahulikult magada!

Ja mina lähen ka tänaseks magama, sest kell on 23:30. Tavaliselt oleks ma sel ajal loivanud kööki südaöist teed keetma, sest paar tundi saab veel nokitseda. Aga praegu hoian vägisi ühte silma lahti, teine juba magab... Püüan lähipäevil memuaaridega jätkata...

Valgetest varestest ja kevadeootusest

Kõige raskem Eestist eemal elades on minu jaoks see "valge varese tunne". See teadmine, et ma päris ideaalselt ei sobi siia. Nagu king hõõruks natuke kogu aeg. Ma ei saa poolest jutust aru, mida mu ümber räägitakse. Ma ei tea päris täpselt kuidas parkimisautomaat toimib, või kui tihti bussides pileteid kontrollitakse. Kas ma peaksin minema bürokraatidega asju ajama naeratava näoga või no-bullshit-muidu-ma-lõugan-su-peale-suhtumisega? Iga päev on nagu ellujäämiskursus ulgumerel pisikese purjekaga. Kas leian täna sadama, satun asustamata saarele või lähen lihtsalt põhja. Toda viimast pole õnneks nagu ette tulnud aga asustamata saarel kahe jalaga kolinal ämbrisse astumisi tuleb ikka pidevalt ette. 

Ainuke koht (väljaspool oma kodu muidugi), kus seni olen tundnud justkui kuulumise tunnet, on poola keele tunnid. Seal oleme kõik ühesugused merehädalised. Üritame ennast sellest võõrast keelest läbi närida ja omandada esmaseid teadmisi merel hakkama saamiseks. Grammatika on nagu astronoomia - väga vajalik ja üldse ei taha meelde jääda. Sõnavara on nagu kalapüüdmisoskus - ilma selleta võib nälga jääda. Ja tunnikaaslased on nagu kaassõitjad - sa ei ole neid ise valinud aga päeva lõpuks oled nendega sõbraks saanud ja omal kombel kokku kasvanud, sest ühised raskused liidavad.

Millegipärast on mul olnud omamood tõrge liituda siinsete ekspatriaatidest koduperenaiste klubiga Mums and Tots  Ei oskagi lühidalt kokku võtta, miks just. Võibolla peaks? Üleelmisel pühapäeval käisin nende korraldatud laadal, kus nad müüsid väikseks jäänud lasteriideid, mänguasju ja igast pudipadi, mis koju seisma jäänud. Peale pikemat sorti seiklemist ühes linna nurgas eramajade rajoonis mööda tänavaid, mida võiks nimetada autoliikluseks sobivaiks ainult tingimisi, jõudsin The English Playhouse'i juurde. Siis avastasin, et sularaha on kaasas täpselt 17zl ja lähima pangaautomaadi asukohast pole mul õrna aimugi. Otsustasin siiski sisse astuda, kasvõi selleks et pool tundi kannatlikult autos istunud lastele anda võimalus jalgu sirutada. Veetsime seal päris meeldiva tunnikese. Päeva teine pooles olid enamus osthuvilisi juba ära käinud ja prouad tegelesid peamiselt keelepeksmisega ning tervitasid mind sõbralikult. Naasesime koos kotitäie ühes peres üle jäänud roosade ponihobustega. Nüüd käib meil kodus tohutu ponimäng juba teist nädalat...  Ja mina mõtlen, et peaks vist siiski proovima, võibolla ma selles seltskonnas tunneks ennast vähemasti valge varesena omasuguste valgete vareste parves?

Laupäeval pidasime juba ette ära ka siinses Eesti saatkonnas Vabariigi aastapäeva. Tore melu oli. Limpsisin Vana Tallinna kreemlikööri, nokkisin suupisteid ja rääkisin, rääkisin, rääkisin... Nii palju oli seletamist, jutustamist, vaidlemist, nõustumist, naermist ja arutlemist, et ma poleks arvanudki, et nii lühikese aja jooksul nii palju rääkida suudan. Lapsed vurasid ringi ja ajasid kõvasti kommi näost sisse. Väiksem tirts avastas, et iirisekomm on hea asi ja selle saab ise lahti ka. Aga kuna hammas ei hakka peale, siis lutsutas kommi ära, tõi selle mulle ja jooksis uue järele. Suuremal oli seal kaks päris eesti keelt rääkivat sõbrannat kellega nad kuskil oma sala-asju ajasid ja kõvasti komme sõid.

Viimased nädalad on lund juurde sadanud, nii et mõned korrad olen isegi saanud lund rookida. Meil on alles see sündroom, mis enamasti kuulub talve algusesse ja esimeste lumede juurde, et kipume vaidlema, kumb täna saab lund rookida. Mingi õhtu koju tulles tegin seda küll linnasaabastes, ilma mütsi ja kinnasteta, mis päädis korraliku köhaga. Paistab, et selle ravimiseks oli tarvis natuke homöopaatia põhimõttel asjale läheneda - sarnast ravi sarnasega. Toas istumine, teejoomine ja enese haledalt tundmine ei teinud asja üldse paremaks. Aga eile ja täna käisime lastega kelgutamas ning seesama, mis mulle köha tõi - värskes õhus natuke märgade jalgadega tegutsemine - selle köha ka viis! Palju vist ei saa enam kelgutamas käia, sest paistab, et Varssavisse hakkab kevad kohale hiilima. Täna juba lumi sulas päris korralikult ja linnud teevad ka julgemalt häält. Nädala lõpus sõidame kauaoodatud soojamaareisile ja tagasi tulles loodan näha, et juba tulebki kevad!