Tegelikult oleme vahepeal paar päris vahvat asja ära teinud aga nende vahvate asjadega kipub olema nii, sa kas teed neid, või kirjutad nendest, aga mõlemat korraga kohe kuidagi ei jõua.
Kaks nädalat tagasi tegime väikese väljasõidu Varssavist ca 160km lõuna poole Bałtowi külakesse. See koht on tuntud selle poolest, et sealt on välja kaevatud suur hulk dinosauruste fossiile. Ja keegi tark inimene otsustas selle koha peale ehitada Jurapargi. Eestlasele kõlab see arusaadavalt jaburalt - miks peaks keegi sellise jura peale aega raiskama? Aga tegelikult on asi jurast kaugel!
Kuna kogu väljasõidu plaan sai välja hautud natuke viimasel hetkel - reede öösel kella kahe paiku, siis oli laupäevahommikune väljasõit üsna lõunal. Pakkimise, ümberpakkimise, proviandi varumise ja lõunasöögipausi järel jõudsime parki kohale alles peale kl 17 õhtul. Sõit oli see-eest väga maaliline tunne-poola-teede-aukusid-tüüpi. Meie ustav sõber Tomtom otsustas, et kuigi pikka sirget teed oleks ehk mugavam sõita, siis kõige lühem tee kohale viib õunaaedade vahelt mööda selliseid pisikesi teid, mida meie 2008/2009 soetatud Euroopa teede atlas üldse ei tunnistanud olemas olevateks. Viimane teejupp enne Bałtowisse saabumist oli kaevatud otse mäe sisse, nii et kahel pool pea kohal kõrgusid sirged seinad ja üleval rohe-roheline ürgmets. Natuke oli sihuke tunne, et kohe kargab kuskilt välja pikkada haldjakõrvadega ja lillade silmadega roheline nõtke loom, kes luust nuga hambus vahib natuke läbi tuuleklaasi, et siis teha 20-meetrine sööst tagasi ürgmetsa, kus tema klann jahtis härjapõlvlasi ammu enne meie ajaarvamist. Täiesti müstiline koht!
Pargis orienteerusime natuke ringi enne kui leidsime selle nurga, kus majutus on. Väga lahke ja resoluutselt AINULT poola keeles vestlev tütarlaps kasseeris natuke raha, ulatas võtme ja juhatas meid lauge mäenõlva peale ehitatud palkmajade kompleksi poole. Väga ehe suusakuurorti tunne oli seal. Suusanõlv ise on ehk Otepää nõlvadega võrreldav. Tassisime kotid tuppa ja suundusime kiiresti kasutama viimast tundi veel pargi uurimiseks. Nimelt - nagu korralikule perepargile kohane - suleti kõik see pidu kl 18:00! Mis ringikolamine see olgu - päike loojub JUBA nelja tunni pärast... Kõige meiepoolsemas pargi servas oli väike lõbustuspark, nii et tüdrukud jõudsid kiiresti teha mõned karussellitiirud ja batuudiringi. Siis tegime veel põhiterritooriumile tuuri peale, et järgmiseks päevaks plaan paika panna, jalutasime korraks suusamäe otsa ja avastasime selle taga suure karjamaa laamade ning emudega (koer leidis, et sellist looma pole olemas ja urises umbusklikult kümme minutit järjest) ning lõpuks olime sunnitud taanduma baasi, nosima õhtusöögiks kaasatassitud provianti (kaks kilo mureleid, riisivahvlid ja ungari sokihaisuvorst) ja varakult tuttu minema.
Teisel hommikul oli meie esimeseks mureks välja uurida, mis on kirjas selle müstilise poolakeelse pabeririba peal, mis registratuurist meile pihku anti. Seal on kirjas meie nimed, mingid kuupäevad, sõna "tasuta" ja veel hulka juttu. Registratuurineiu tegi juba eelmisel päeval selgeks et oma inglise keelega võime me tema poolest kuu peale minna. Miniloomaaia piletijärjekorras ühe külastaja käest abi küsides saime vastuseks nõutu poolakeelse naeratuse ja õlakehituse. Käte, jalgade ja primitiivse poola keele abil piletiputkas oma muret kurtes saime lõpuks teada, et see paber tagab meile tasuta ligipääsu tollesse samasse miniloomaaeda. Jee! Ponidele ja kitsedele tohtis õunu ja porganditükke sööta. Pesukaru kribis mööda võret üles ronida, et saaks suhelda nagu võrdne võrdsega silmast-silma. Lindude toidu karbist leidsime talle päevalilleseemne, mille ta siis väga asjalikult oma veekausis puhtaks pesi. Ninakarudele ka päevalilleseemned väga meeldisid.
Peale miniloomaaeda ostsime bussipileti suure kollase otse Ameerikast kohale toodud koolibussi peale, mis viis meid omamoodi safarireisile sinnasamasse kohta, kus eelmisel õhtul olime tutvust teinud laamade ja emudega. Candy oli ikka ka kaasas ja kuigi suurem osa sõitu oli üsna rahulik, siis see, kui vahepeal esiuks lahti tehti, et suur hirv saaks pea sisse pista ja bussijuhi käest saia nuruda, ajas koera jälle ülimalt umbusklikult urisema. No mismõttes sa üldse vaatad minu inimeste poole?!
Laamad, alpakad, kaamelid ja emud-jaanalinnud ühes aias, hirved, metskitsed, Aafrika ja igasuguste muude mandrite kitsed teises, metssead tagumises pargi servas (J. hakkas millegipärast söögist rääkima..) ja pargi uhkus - Euroopa piisonid. Giid rääkis väga toredat ja harivat poolakeelset juttu, millest saime aru umbes kuhupoole vaadata, millised loomad seal (vist) on ja et neil on seal väga hea elu.
Edasi lohistasime vaikselt palava ilma tõttu ära väsima kippuvad järeltulijad dinosauruseid vaatama. Leitud fossiilide põhjal oli kokku pandud väga huvitav ajalist järjestust järgiv makettide park. No on ikka hirmsad loomad küll! Miks peaks taimetoitlastel olema minu käe jämedused kihvad? Ja see kala ja sisaliku vahepealne kahemeetrine lapik loom on midagi õudusunenäost. Või kuidas oleks ühe väikese koera suuruse kärbeskiiliga? Palun! Võimsalt suured on mõned neid elajatest ikka küll. Mul on kohutavalt hea meel, et nad juba ammu välja surid!
Lõpuks nõudsid kokkukukkumiseni väsinud lapsed veel tagasi lõbustusparki ning sealt tassisime nad resoluutselt autosse ära. Väga palju jäi nägemata ja tegemata ja kindlasti tuleb sinna tagasi minna vähemalt kaheks päevaks.
Nüüd on see koht, kus tahaksin kõigile soovitada, et tulge Poolasse ja käige ära Jurapargis! See on tõesti vaimustavalt tore terve pere jaoks põnev koht. Aga kahjuks olen sunnitud seadma siia juurde ühe tingimuse - tasub külastada AINULT sorava poola keele valdamise korral! Mul on südamest kahju, et nii tore koht on kättesaadav ainult siseturistidele, sest kogu personal alates majutuse registratuurist kuni restorani müüjani valdavad ainult poola keelt. Esimene ja viimane inimene, kes suutis inglise keeles suhelda, oli see, kes ametlikul kontakttelefonil vastas. Lõbustuspargi zetoonide müüja see-eest muutus peaaegu vaenulikuks, kui kuulis inglisekeelset juttu. Meie saime hakkama, sest pool aastat poola keele grammatika tuupimist on andnud mulle primitiivse võime ennast selles keeles arusaadavaks teha. Aga kõik muud keeled on selles kohas ilmselt välistatud.
Tere tulemast Poolasse! Siin on niipalju toredat, mida vaadata ja teha. Aga väljaspool Varssavit ole valmis ennast väljendama käte-jalgadega.
Nüüd olen suure suve Eestis, et suurlinna naaseda alles augusti keskpaigas. Kui Eestis midagi põnevat juhtub, siis võibolla panen kirja. Aga võibolla lihtsalt puhkan. Kallid Eesti sõbrad - varuge maasikaid ja teed, sest ma tulen nüüd teile külla!
Kaks nädalat tagasi tegime väikese väljasõidu Varssavist ca 160km lõuna poole Bałtowi külakesse. See koht on tuntud selle poolest, et sealt on välja kaevatud suur hulk dinosauruste fossiile. Ja keegi tark inimene otsustas selle koha peale ehitada Jurapargi. Eestlasele kõlab see arusaadavalt jaburalt - miks peaks keegi sellise jura peale aega raiskama? Aga tegelikult on asi jurast kaugel!
Kuna kogu väljasõidu plaan sai välja hautud natuke viimasel hetkel - reede öösel kella kahe paiku, siis oli laupäevahommikune väljasõit üsna lõunal. Pakkimise, ümberpakkimise, proviandi varumise ja lõunasöögipausi järel jõudsime parki kohale alles peale kl 17 õhtul. Sõit oli see-eest väga maaliline tunne-poola-teede-aukusid-tüüpi. Meie ustav sõber Tomtom otsustas, et kuigi pikka sirget teed oleks ehk mugavam sõita, siis kõige lühem tee kohale viib õunaaedade vahelt mööda selliseid pisikesi teid, mida meie 2008/2009 soetatud Euroopa teede atlas üldse ei tunnistanud olemas olevateks. Viimane teejupp enne Bałtowisse saabumist oli kaevatud otse mäe sisse, nii et kahel pool pea kohal kõrgusid sirged seinad ja üleval rohe-roheline ürgmets. Natuke oli sihuke tunne, et kohe kargab kuskilt välja pikkada haldjakõrvadega ja lillade silmadega roheline nõtke loom, kes luust nuga hambus vahib natuke läbi tuuleklaasi, et siis teha 20-meetrine sööst tagasi ürgmetsa, kus tema klann jahtis härjapõlvlasi ammu enne meie ajaarvamist. Täiesti müstiline koht!
Pargis orienteerusime natuke ringi enne kui leidsime selle nurga, kus majutus on. Väga lahke ja resoluutselt AINULT poola keeles vestlev tütarlaps kasseeris natuke raha, ulatas võtme ja juhatas meid lauge mäenõlva peale ehitatud palkmajade kompleksi poole. Väga ehe suusakuurorti tunne oli seal. Suusanõlv ise on ehk Otepää nõlvadega võrreldav. Tassisime kotid tuppa ja suundusime kiiresti kasutama viimast tundi veel pargi uurimiseks. Nimelt - nagu korralikule perepargile kohane - suleti kõik see pidu kl 18:00! Mis ringikolamine see olgu - päike loojub JUBA nelja tunni pärast... Kõige meiepoolsemas pargi servas oli väike lõbustuspark, nii et tüdrukud jõudsid kiiresti teha mõned karussellitiirud ja batuudiringi. Siis tegime veel põhiterritooriumile tuuri peale, et järgmiseks päevaks plaan paika panna, jalutasime korraks suusamäe otsa ja avastasime selle taga suure karjamaa laamade ning emudega (koer leidis, et sellist looma pole olemas ja urises umbusklikult kümme minutit järjest) ning lõpuks olime sunnitud taanduma baasi, nosima õhtusöögiks kaasatassitud provianti (kaks kilo mureleid, riisivahvlid ja ungari sokihaisuvorst) ja varakult tuttu minema.
Teisel hommikul oli meie esimeseks mureks välja uurida, mis on kirjas selle müstilise poolakeelse pabeririba peal, mis registratuurist meile pihku anti. Seal on kirjas meie nimed, mingid kuupäevad, sõna "tasuta" ja veel hulka juttu. Registratuurineiu tegi juba eelmisel päeval selgeks et oma inglise keelega võime me tema poolest kuu peale minna. Miniloomaaia piletijärjekorras ühe külastaja käest abi küsides saime vastuseks nõutu poolakeelse naeratuse ja õlakehituse. Käte, jalgade ja primitiivse poola keele abil piletiputkas oma muret kurtes saime lõpuks teada, et see paber tagab meile tasuta ligipääsu tollesse samasse miniloomaaeda. Jee! Ponidele ja kitsedele tohtis õunu ja porganditükke sööta. Pesukaru kribis mööda võret üles ronida, et saaks suhelda nagu võrdne võrdsega silmast-silma. Lindude toidu karbist leidsime talle päevalilleseemne, mille ta siis väga asjalikult oma veekausis puhtaks pesi. Ninakarudele ka päevalilleseemned väga meeldisid.
Peale miniloomaaeda ostsime bussipileti suure kollase otse Ameerikast kohale toodud koolibussi peale, mis viis meid omamoodi safarireisile sinnasamasse kohta, kus eelmisel õhtul olime tutvust teinud laamade ja emudega. Candy oli ikka ka kaasas ja kuigi suurem osa sõitu oli üsna rahulik, siis see, kui vahepeal esiuks lahti tehti, et suur hirv saaks pea sisse pista ja bussijuhi käest saia nuruda, ajas koera jälle ülimalt umbusklikult urisema. No mismõttes sa üldse vaatad minu inimeste poole?!
Laamad, alpakad, kaamelid ja emud-jaanalinnud ühes aias, hirved, metskitsed, Aafrika ja igasuguste muude mandrite kitsed teises, metssead tagumises pargi servas (J. hakkas millegipärast söögist rääkima..) ja pargi uhkus - Euroopa piisonid. Giid rääkis väga toredat ja harivat poolakeelset juttu, millest saime aru umbes kuhupoole vaadata, millised loomad seal (vist) on ja et neil on seal väga hea elu.
Edasi lohistasime vaikselt palava ilma tõttu ära väsima kippuvad järeltulijad dinosauruseid vaatama. Leitud fossiilide põhjal oli kokku pandud väga huvitav ajalist järjestust järgiv makettide park. No on ikka hirmsad loomad küll! Miks peaks taimetoitlastel olema minu käe jämedused kihvad? Ja see kala ja sisaliku vahepealne kahemeetrine lapik loom on midagi õudusunenäost. Või kuidas oleks ühe väikese koera suuruse kärbeskiiliga? Palun! Võimsalt suured on mõned neid elajatest ikka küll. Mul on kohutavalt hea meel, et nad juba ammu välja surid!
Lõpuks nõudsid kokkukukkumiseni väsinud lapsed veel tagasi lõbustusparki ning sealt tassisime nad resoluutselt autosse ära. Väga palju jäi nägemata ja tegemata ja kindlasti tuleb sinna tagasi minna vähemalt kaheks päevaks.
Nüüd on see koht, kus tahaksin kõigile soovitada, et tulge Poolasse ja käige ära Jurapargis! See on tõesti vaimustavalt tore terve pere jaoks põnev koht. Aga kahjuks olen sunnitud seadma siia juurde ühe tingimuse - tasub külastada AINULT sorava poola keele valdamise korral! Mul on südamest kahju, et nii tore koht on kättesaadav ainult siseturistidele, sest kogu personal alates majutuse registratuurist kuni restorani müüjani valdavad ainult poola keelt. Esimene ja viimane inimene, kes suutis inglise keeles suhelda, oli see, kes ametlikul kontakttelefonil vastas. Lõbustuspargi zetoonide müüja see-eest muutus peaaegu vaenulikuks, kui kuulis inglisekeelset juttu. Meie saime hakkama, sest pool aastat poola keele grammatika tuupimist on andnud mulle primitiivse võime ennast selles keeles arusaadavaks teha. Aga kõik muud keeled on selles kohas ilmselt välistatud.
Tere tulemast Poolasse! Siin on niipalju toredat, mida vaadata ja teha. Aga väljaspool Varssavit ole valmis ennast väljendama käte-jalgadega.
Nüüd olen suure suve Eestis, et suurlinna naaseda alles augusti keskpaigas. Kui Eestis midagi põnevat juhtub, siis võibolla panen kirja. Aga võibolla lihtsalt puhkan. Kallid Eesti sõbrad - varuge maasikaid ja teed, sest ma tulen nüüd teile külla!
