Kui sajab, siis kallab ämbriga! Ehk siis kus on sinna tuleb juurde. Alles ma rõõmustasin, et hakkan päris palgalist tööd tegema ja siis sadas kaela kohe veel üks võimalus. Paistab, et ma olen nüüd ajakirjanik... Tõlgin juba kolmandat nädalat ühele uuele Eesti uudisteportaalile artikleid. Aga kuna ma plaanisin seda blogi pidada anonüümsena, siis ma rohkem detailidesse ei lange. Kes mind tunneb, see juba nagunii teab ;)
Varssavi talv venib ja venib. Jaanuaris oli see veel päris tore. Aga peale seda kui härra abikaasa tööasjus vahepeal päris pidevalt lennus oli ja ma sain nädal aega järjest IGA PÄEV oma isiklike väikeste roosade kätega lund rookida, hakkas vaikselt küllalt saama. Ja siis sulas lumi ära ning mina juba hõiskasin, et kevad hakkab tulema. Isegi esimesed lumikellukeste leheotsad poetasid ennast majaesisel peenral mullast välja. Ja siis üleöö - mauhti! Meeletu hulk lund. Ja aina tuleb juurde. No ma ei saa aru, juba on ju veebruari teine pool, kas ei hakka juba aitama?!?!
Ainuke, kes jätkuvalt lumest täielikus lapsikus vaimustuses on, see on meie koer! Tõsine urukoera-rotipüüdja veri lööb välja iga kord kui lastakse välja lumehangedesse tuustima.
Töö tegemine on kuidagi aja hoopis kiiremalt käima lükanud. Päevad on kahanenud ebaõiglaselt lühikeseks - napilt jõuab kõik tehtud, mis plaanis. Lisaks tõlkimisele on veel ju kaks korda nädalas tittede võimlemistunnid ja siis tahaks veel trennis käia ja tegelikult tuleb lapsed ka õigel ajal lasteaeda viia ning pärast ära tuua. Ja nädalad kestavad umbes 36h ning kuu aega on kahanenud ca 12 päeva pikkuseks!
Enamasti püüame peale töist nädalat olla nädalavahetusel rõhutatult aeglased ja uimased. St vähemalt see kõrgemat kasvu osa perest. Loomad ja lapsed on 24/7/365 arulagedalt tegusad.
Viimasel nädalavahetusel muidugi olime sunnitud kogu kambaga asjalikku nägu tegema. Laupäeval käisin vanema tütrega Varssavi Kanada kooli lahtiste uste päeval ning pühapäevaks oli saatkond koostöös ERMi ja Poola riikliku etnograafiamuuseumiga korraldanud Eesti kultuuripäevade avaürituse.
Kanada koolis oli väga lahe! Ma olen viimasel ajal maru palju kurtnud, et ekspatriaadi eluga kaasneb paratamatus, et ma pean lapsele kooli valima selle järgi, mida me maksta jaksame, mitte selle järgi, mida ma lapsele pakkuda tahaks. Aga kui me nüüd sellesse kooli koha saame, siis vist on küll kaks kärbest ühe hoobiga.
Avatud uste päeval oli igale kooli korrusele korraldatud erinevaid töötubasid. Alustasime esimese klassi õpetaja juures sellest, et valisime põrandat katva kaardi peale joonistatud saartest endale meeldiva, ning joonistasime selle selliseks, nagu meile meeldib. Sinna sai maja, kaks metsatukka, paadisild ja ujumisrand. Helikopter, tuulegeneraatorid, kitsed ning hobused. Siis uurisime kõrvalklassis ühte matemaatikamängu mille peale mu absoluutselt loova kunstnikuhingega vanem tütar hakkas närviliselt ukse poole nihelema, sel ajal kui mina põlevate silmadega lahendasin algkoolile mõeldud abacuse ülesandeid. Vastukaaluks pidin mina järgmisel korrusel ootama väääääga pikalt tema järel, kui ta nikerdas ülima pühendumusega seebist ühe kujukese teise järel. Kooli saalis oli kõige ägedam kontsert, mida ma oma elu sees külastanud olen! Tohutu mikrofonisoenguga meesterahvas pani kõik lapsed rütmimänge mägima. Trummid, plaksutamine, trampimine... ja ise demonstreeris meile, kuidas ka prügikorvi põhja saab kasutada trummina ning mängis Ikea plekk-kruusidest tehtud heliredelil imetabase osavusega klassikalise muusika paladele kaasa. Kontserdi lõpetas peaesineja, laste ja lapsevanemate koostöös esitatud Toreadooride marss Bizet' Carmenist.
Pühapäevast Eesti Vabariigi aastapäeva tähistasime alustuseks Poola riiklikus etnograafiamuuseumis. Rahvast oli kõvasti ja meie väike eesti kogukond kadus sinna peaaegu ära. Väikeste Lõõtspillide ühing esines ja saadik pidas kõnet. Lastele oli mitu tuba mängualaks, kus minu tütred koos konsuli pojaga moodustasid ühtaegu kõikjal ning mitte kusagil viibiva trio. St, et neid jätkus igale poole välja arvatud siis, kui mina neid leida püüdsin - siis olid nad õhku haihtunud. Ilmselgelt ei olnud üritust korraldades arvestatud nii suure rahvahulgaga, sest joogid ja suupisted kadusid imeväel ning viimane suupistetaldrikuga mees, keda ma nägin sattus näljaste peokülaliste haarangu keskele ning tema edasine saatus on teadmata...
Rahvariideid tutvustav näitus oli ilus ja kokkuvõttes ma arvan, et üritus oli igati kordaläinud ettevõtmine, eeldades et eesmärgiks oli eelkõige Eesti kultuuri tutvustamine. Kohaliku kogukonna jaoks oli see natuke nukker, sest vajus kangesti laiali ja oli kole suur, ning omavahelisest meeldivast ajaveetmisest ei tulnud palju välja. Sellepärast lõpetasime meie oma õhtu kahe teise perega restoranis, kus saime kõvasti süüa, poliitikast ja inimestest jahuda ning mõnusalt õhtu kordaläinuks lugeda.
Varssavi talv venib ja venib. Jaanuaris oli see veel päris tore. Aga peale seda kui härra abikaasa tööasjus vahepeal päris pidevalt lennus oli ja ma sain nädal aega järjest IGA PÄEV oma isiklike väikeste roosade kätega lund rookida, hakkas vaikselt küllalt saama. Ja siis sulas lumi ära ning mina juba hõiskasin, et kevad hakkab tulema. Isegi esimesed lumikellukeste leheotsad poetasid ennast majaesisel peenral mullast välja. Ja siis üleöö - mauhti! Meeletu hulk lund. Ja aina tuleb juurde. No ma ei saa aru, juba on ju veebruari teine pool, kas ei hakka juba aitama?!?!
Ainuke, kes jätkuvalt lumest täielikus lapsikus vaimustuses on, see on meie koer! Tõsine urukoera-rotipüüdja veri lööb välja iga kord kui lastakse välja lumehangedesse tuustima.
Töö tegemine on kuidagi aja hoopis kiiremalt käima lükanud. Päevad on kahanenud ebaõiglaselt lühikeseks - napilt jõuab kõik tehtud, mis plaanis. Lisaks tõlkimisele on veel ju kaks korda nädalas tittede võimlemistunnid ja siis tahaks veel trennis käia ja tegelikult tuleb lapsed ka õigel ajal lasteaeda viia ning pärast ära tuua. Ja nädalad kestavad umbes 36h ning kuu aega on kahanenud ca 12 päeva pikkuseks!
Enamasti püüame peale töist nädalat olla nädalavahetusel rõhutatult aeglased ja uimased. St vähemalt see kõrgemat kasvu osa perest. Loomad ja lapsed on 24/7/365 arulagedalt tegusad.
Viimasel nädalavahetusel muidugi olime sunnitud kogu kambaga asjalikku nägu tegema. Laupäeval käisin vanema tütrega Varssavi Kanada kooli lahtiste uste päeval ning pühapäevaks oli saatkond koostöös ERMi ja Poola riikliku etnograafiamuuseumiga korraldanud Eesti kultuuripäevade avaürituse.
Kanada koolis oli väga lahe! Ma olen viimasel ajal maru palju kurtnud, et ekspatriaadi eluga kaasneb paratamatus, et ma pean lapsele kooli valima selle järgi, mida me maksta jaksame, mitte selle järgi, mida ma lapsele pakkuda tahaks. Aga kui me nüüd sellesse kooli koha saame, siis vist on küll kaks kärbest ühe hoobiga.
Avatud uste päeval oli igale kooli korrusele korraldatud erinevaid töötubasid. Alustasime esimese klassi õpetaja juures sellest, et valisime põrandat katva kaardi peale joonistatud saartest endale meeldiva, ning joonistasime selle selliseks, nagu meile meeldib. Sinna sai maja, kaks metsatukka, paadisild ja ujumisrand. Helikopter, tuulegeneraatorid, kitsed ning hobused. Siis uurisime kõrvalklassis ühte matemaatikamängu mille peale mu absoluutselt loova kunstnikuhingega vanem tütar hakkas närviliselt ukse poole nihelema, sel ajal kui mina põlevate silmadega lahendasin algkoolile mõeldud abacuse ülesandeid. Vastukaaluks pidin mina järgmisel korrusel ootama väääääga pikalt tema järel, kui ta nikerdas ülima pühendumusega seebist ühe kujukese teise järel. Kooli saalis oli kõige ägedam kontsert, mida ma oma elu sees külastanud olen! Tohutu mikrofonisoenguga meesterahvas pani kõik lapsed rütmimänge mägima. Trummid, plaksutamine, trampimine... ja ise demonstreeris meile, kuidas ka prügikorvi põhja saab kasutada trummina ning mängis Ikea plekk-kruusidest tehtud heliredelil imetabase osavusega klassikalise muusika paladele kaasa. Kontserdi lõpetas peaesineja, laste ja lapsevanemate koostöös esitatud Toreadooride marss Bizet' Carmenist.
Pühapäevast Eesti Vabariigi aastapäeva tähistasime alustuseks Poola riiklikus etnograafiamuuseumis. Rahvast oli kõvasti ja meie väike eesti kogukond kadus sinna peaaegu ära. Väikeste Lõõtspillide ühing esines ja saadik pidas kõnet. Lastele oli mitu tuba mängualaks, kus minu tütred koos konsuli pojaga moodustasid ühtaegu kõikjal ning mitte kusagil viibiva trio. St, et neid jätkus igale poole välja arvatud siis, kui mina neid leida püüdsin - siis olid nad õhku haihtunud. Ilmselgelt ei olnud üritust korraldades arvestatud nii suure rahvahulgaga, sest joogid ja suupisted kadusid imeväel ning viimane suupistetaldrikuga mees, keda ma nägin sattus näljaste peokülaliste haarangu keskele ning tema edasine saatus on teadmata...
Rahvariideid tutvustav näitus oli ilus ja kokkuvõttes ma arvan, et üritus oli igati kordaläinud ettevõtmine, eeldades et eesmärgiks oli eelkõige Eesti kultuuri tutvustamine. Kohaliku kogukonna jaoks oli see natuke nukker, sest vajus kangesti laiali ja oli kole suur, ning omavahelisest meeldivast ajaveetmisest ei tulnud palju välja. Sellepärast lõpetasime meie oma õhtu kahe teise perega restoranis, kus saime kõvasti süüa, poliitikast ja inimestest jahuda ning mõnusalt õhtu kordaläinuks lugeda.
