Minu kullakallis publik! Aitäh, et te mind tagant torgite ja kirjutama sunnite :) Teie toetus tähendab mulle väga palju.
Minu lemmikluuletus on uue aasta saabudes juba mitmeid aastaid selline:
Uuel aastal uue hooga,
korduvad kõik vanad vead.
Kes olid ennem väiksed põrsad,
nendest saavad suured sead!
See on vist natuke selline vastupanu igal aastal korduvale tohutule uue aasta lubaduste massipsühhoosile. Ma ei usu uue aasta lubadustesse. Mul on raske aru saada miks peaks lubadusi ja resolutsioone andma just detsembri lõpus ja jaanuari algul? Ma võin neid ju teha igal ajal?!
Aga ma usun väga uutesse algustesse. Ükskõik millal need juhtuvad, kas jaanuaris, märtsis või mais.
Üks tore uus algus oli meil juba detsembri algul uude majja kolides. Ma olen seni jäänud veidi kidakeelseks meie uue pesa suhtes. Aga tegelikult on see meil ikka väga mõnus koht.
Seda linnaosa võiks vist natuke võrrelda Kadrioruga. Kindlasti mitte arhitektuuri poolest, selliseid kauneid puitmaju pole Varssavis vist kuskil. Aga kesklinna läheduse ja roheluse ning maine poolest ehk küll.
Uus maja on väiksem. Kitsas omasuguste vahele litsutud ridamajaboks. Tilluke ilus aed on ka. Peale esimest kaht kuud pean nentima, et kuigi alguses tundus meile selle maja ruumiplaneering veidi harjumatu, siis tegelikult suur avatud esimene korrus hoopis liidab meid. Mida rohkem on elamises eraldi tube, seda rohkem on võimalust ennast isoleerida. Samas muidugi peab neid eraldi tube ka olema, sest vahel on vaja isoleerida. Teisel korrusel on lastetuba ja minu isiklik ruum. Kuigi viimasel ajal mu vanem tütar püüab mind veenda selles, et tegelikult on ta HÄDASTI oma tuba vaja! Et koligu mina oma arvuti ja käsitööga kuhugi mujale. No vaatame, esialgu ei lähe ma siit veel kuskile. Võibolla uue kooliaasta algul räägime sellest uuesti.
Katuse all kolmandal korrusel on ühes nurgas härra abikaasa isoleerimisnurk ja töötegemise koht ja teises nurgas magamisnurk. Õnneks on ruum suur ja parajasti niimoodi liigendatud, et see toimib suurepäraselt.
Maja ise on nunnu. See on ehitatud millalgi 60ndatel ja selle omanikud on siia kogunud hulka restaureeritud vanamööblit ning ladunud osadele põrandatele katkikopsitud põrandaplaatidest mosaiigi. Lihtsad valged seinad, õlitatud puitpõrand köögiosas ja värvitud puitpõrandad magamistubades, ümmargused laenurgad ning trepikäsipuu asemel köis annavad kokku sellise mõnusa eklektika mis ühe nurga alt meenutab skandinaavia stiili ning teisalt vahemerelist.
Vana majaga kaasneb muidugi alati igasuguseid põnevaid ootamatusi, mis ei pruugi alati olla tingimata meeldivad. Esimesed poolteist kuud avanes värav siis, kui natuke võtmega logistada ja siis jalaga väike köks anda. Siis ühel hommikul ei saanud algul üldse välja, ja nüüd ei ole võimalik väravat lukustada...
Kaminasse püüsime ühe korra tuld teha. Keset kõige suuremat tuulutamist helistas kõrvaltnaaber, kes tundis muret, et ega tulekahju ei ole? Sest peale selle suitsu, mis kaminaavast OTSE meile näkku tuli, imbus osa läbi seinapragude naabri elutuppa!
Ühes seinas elekter oli õige vana ja väsinud. Ükskõik millist selle seina pistikut püüad kasutada, elektrit jätkub umbes 30 sekundiks ja siis on selleks korraks kõik. Tule homme tagasi!
Ja selliseid üllatusi jätkub veel. Aga tegelikult on see maja meid väga sõbralikult vastu võtnud ja üldse ei kummita!
Naabruskond on ka äge. Ümber nurga on suur park (kus Varssavis ei oleks?), tänavat pidi edasi on Luksemburgi saatkond, Austria suursaadiku residents, Tai saatkond, Bosnia-Hertsegoviina saatkond ja järgmisel tänaval laiutab tohutus palees Vene saatkond.
Veel uutest algustest. Sel aastal hakkas minul isiklikult uus kümnend pihta. Jajaa, staarost nie radost..
Leidsin detsembri lõpus endale toredaks üllatuseks, et LOTil on hapukurgihooaja (jõulude ja uusaasta vaheline aeg) puhul suur soodusmüük välja hõigatud. Pommisin kärmelt oma kallitelt esivanematelt ümmarguseks sünnipäevaks lennupiletid ning sõitsin jaanuari algul nädalaks Tallinnasse, et seal kallite inimestega ohjeldamatutes kogustes kooki ja juustu süüa ning veini luristada. Absoluutselt konkurentsitult viimase kahe aastakümne parim sünnipäev!
Aga mida kauem ma ära olen, seda imelikum on tagasi Tallinna sattuda. Ma ei oskagi seda kirjeldada. Kõik on justkui nii väike ja armas ja nii OMA. Ja samas nii kohutavalt võõras. Nagu mingi teise inimese nahas oleks. Näed kõike sedasama, mida juba tead ja tunned läbi hoopis mingi teise inimese silmade.
Kusjuures tegelikult oli mul pühade ajal võimalus midagi sarnast kogeda ka siin Varssavis - ehk siis ohjeldamatult juustu süüa, veini luristada ja linna läbi teise inimese silmade näha. Nimelt oli meil külas vist ainuke pere maailmas, kellega me suudame nii pikalt ühe katuse all viibida, ilma et tahaks karjudes minema joosta ja endale ämbrit pähe tõmmata. Sest niiväga, kui me ka oma bioloogilist peret armastame, varem või hiljem hakkame üksteist vastastikku hulluks ajama. Aga parimate sõprade perega elasime siin meie juures poolteist nädalat koos ja kondasime mööda Varssavit ringi, ilma et vahepeal oleks tahtnud kuskilt midagi läbi närida. Proovisime ära väidetavalt Varssavi parima kohvi ühes eriti boheemshikis noorte coolide inimeste kohvikus. Jalutasime detsembrikuises Łazienki pargis, kus olid pooled muruplatsid rohelised ning paabulinnud jalutasid omaniku näoga ringi ning sorteerisid inimeste kaasa toodud toidukraamist paremaid palu välja. Käisime rahvuslikus ooperiteatris Pähklipurejat vaatamas. Ja kondasime muidu mööda tuledes säravat Nowy Swiat'i ja vanalinna.
Ja veel üks uus algus on see, et siinkirjutaja hakkab lõpuks ometi üle aastate tegema reaalselt palgalist tööd! Halleluuja ja hurraa! Kohutavalt tähtis tunne on. Ei, ma ei saanud Carolinasse tööle, selleks on veel vara. Aga ma hakkan kaks korda nädalas 1-2-aastastele põnnidele võimlemistunde andma. Nii et jälle oma vanade pulkade juures tagasi. Tunnid viin läbi inglise keeles, sest minu teeneid palus üks väike laste keelteklubi, kes ongi spetsialiseerunud lastele varakult võõrkeele õppimise võimaluse pakkumisele. Paljud mu väikesed õpilased on mitmerahvuselisest perest pärit. Aga juba lubasid tulla ka mu saatusekaaslased ekspatriaatide padjaklubist oma nooremaid järeltulijaid jooksutama ja lennutama.
Jutt sa jälle pikk ja lohisev. Grafomaania sai üle kuu aja kätekõverdusi teha, nii et nüüd kui anti võimalus, siis hakkas sõnamulinat tulema nagu kosest. Kallis lugeja - kui sa oled selle pika joru ausalt kõik läbi lugenud, siis võta palun minu terviseks ja enda auhindamiseks klaas head poolkuiva valget veini! Või midagi muud head, enda valikul :)
Minu lemmikluuletus on uue aasta saabudes juba mitmeid aastaid selline:
Uuel aastal uue hooga,
korduvad kõik vanad vead.
Kes olid ennem väiksed põrsad,
nendest saavad suured sead!
See on vist natuke selline vastupanu igal aastal korduvale tohutule uue aasta lubaduste massipsühhoosile. Ma ei usu uue aasta lubadustesse. Mul on raske aru saada miks peaks lubadusi ja resolutsioone andma just detsembri lõpus ja jaanuari algul? Ma võin neid ju teha igal ajal?!
Aga ma usun väga uutesse algustesse. Ükskõik millal need juhtuvad, kas jaanuaris, märtsis või mais.
Üks tore uus algus oli meil juba detsembri algul uude majja kolides. Ma olen seni jäänud veidi kidakeelseks meie uue pesa suhtes. Aga tegelikult on see meil ikka väga mõnus koht.
Seda linnaosa võiks vist natuke võrrelda Kadrioruga. Kindlasti mitte arhitektuuri poolest, selliseid kauneid puitmaju pole Varssavis vist kuskil. Aga kesklinna läheduse ja roheluse ning maine poolest ehk küll.
Uus maja on väiksem. Kitsas omasuguste vahele litsutud ridamajaboks. Tilluke ilus aed on ka. Peale esimest kaht kuud pean nentima, et kuigi alguses tundus meile selle maja ruumiplaneering veidi harjumatu, siis tegelikult suur avatud esimene korrus hoopis liidab meid. Mida rohkem on elamises eraldi tube, seda rohkem on võimalust ennast isoleerida. Samas muidugi peab neid eraldi tube ka olema, sest vahel on vaja isoleerida. Teisel korrusel on lastetuba ja minu isiklik ruum. Kuigi viimasel ajal mu vanem tütar püüab mind veenda selles, et tegelikult on ta HÄDASTI oma tuba vaja! Et koligu mina oma arvuti ja käsitööga kuhugi mujale. No vaatame, esialgu ei lähe ma siit veel kuskile. Võibolla uue kooliaasta algul räägime sellest uuesti.
Katuse all kolmandal korrusel on ühes nurgas härra abikaasa isoleerimisnurk ja töötegemise koht ja teises nurgas magamisnurk. Õnneks on ruum suur ja parajasti niimoodi liigendatud, et see toimib suurepäraselt.
Maja ise on nunnu. See on ehitatud millalgi 60ndatel ja selle omanikud on siia kogunud hulka restaureeritud vanamööblit ning ladunud osadele põrandatele katkikopsitud põrandaplaatidest mosaiigi. Lihtsad valged seinad, õlitatud puitpõrand köögiosas ja värvitud puitpõrandad magamistubades, ümmargused laenurgad ning trepikäsipuu asemel köis annavad kokku sellise mõnusa eklektika mis ühe nurga alt meenutab skandinaavia stiili ning teisalt vahemerelist.
Vana majaga kaasneb muidugi alati igasuguseid põnevaid ootamatusi, mis ei pruugi alati olla tingimata meeldivad. Esimesed poolteist kuud avanes värav siis, kui natuke võtmega logistada ja siis jalaga väike köks anda. Siis ühel hommikul ei saanud algul üldse välja, ja nüüd ei ole võimalik väravat lukustada...
Kaminasse püüsime ühe korra tuld teha. Keset kõige suuremat tuulutamist helistas kõrvaltnaaber, kes tundis muret, et ega tulekahju ei ole? Sest peale selle suitsu, mis kaminaavast OTSE meile näkku tuli, imbus osa läbi seinapragude naabri elutuppa!
Ühes seinas elekter oli õige vana ja väsinud. Ükskõik millist selle seina pistikut püüad kasutada, elektrit jätkub umbes 30 sekundiks ja siis on selleks korraks kõik. Tule homme tagasi!
Ja selliseid üllatusi jätkub veel. Aga tegelikult on see maja meid väga sõbralikult vastu võtnud ja üldse ei kummita!
Naabruskond on ka äge. Ümber nurga on suur park (kus Varssavis ei oleks?), tänavat pidi edasi on Luksemburgi saatkond, Austria suursaadiku residents, Tai saatkond, Bosnia-Hertsegoviina saatkond ja järgmisel tänaval laiutab tohutus palees Vene saatkond.
Veel uutest algustest. Sel aastal hakkas minul isiklikult uus kümnend pihta. Jajaa, staarost nie radost..
Leidsin detsembri lõpus endale toredaks üllatuseks, et LOTil on hapukurgihooaja (jõulude ja uusaasta vaheline aeg) puhul suur soodusmüük välja hõigatud. Pommisin kärmelt oma kallitelt esivanematelt ümmarguseks sünnipäevaks lennupiletid ning sõitsin jaanuari algul nädalaks Tallinnasse, et seal kallite inimestega ohjeldamatutes kogustes kooki ja juustu süüa ning veini luristada. Absoluutselt konkurentsitult viimase kahe aastakümne parim sünnipäev!
Aga mida kauem ma ära olen, seda imelikum on tagasi Tallinna sattuda. Ma ei oskagi seda kirjeldada. Kõik on justkui nii väike ja armas ja nii OMA. Ja samas nii kohutavalt võõras. Nagu mingi teise inimese nahas oleks. Näed kõike sedasama, mida juba tead ja tunned läbi hoopis mingi teise inimese silmade.
Kusjuures tegelikult oli mul pühade ajal võimalus midagi sarnast kogeda ka siin Varssavis - ehk siis ohjeldamatult juustu süüa, veini luristada ja linna läbi teise inimese silmade näha. Nimelt oli meil külas vist ainuke pere maailmas, kellega me suudame nii pikalt ühe katuse all viibida, ilma et tahaks karjudes minema joosta ja endale ämbrit pähe tõmmata. Sest niiväga, kui me ka oma bioloogilist peret armastame, varem või hiljem hakkame üksteist vastastikku hulluks ajama. Aga parimate sõprade perega elasime siin meie juures poolteist nädalat koos ja kondasime mööda Varssavit ringi, ilma et vahepeal oleks tahtnud kuskilt midagi läbi närida. Proovisime ära väidetavalt Varssavi parima kohvi ühes eriti boheemshikis noorte coolide inimeste kohvikus. Jalutasime detsembrikuises Łazienki pargis, kus olid pooled muruplatsid rohelised ning paabulinnud jalutasid omaniku näoga ringi ning sorteerisid inimeste kaasa toodud toidukraamist paremaid palu välja. Käisime rahvuslikus ooperiteatris Pähklipurejat vaatamas. Ja kondasime muidu mööda tuledes säravat Nowy Swiat'i ja vanalinna.
Ja veel üks uus algus on see, et siinkirjutaja hakkab lõpuks ometi üle aastate tegema reaalselt palgalist tööd! Halleluuja ja hurraa! Kohutavalt tähtis tunne on. Ei, ma ei saanud Carolinasse tööle, selleks on veel vara. Aga ma hakkan kaks korda nädalas 1-2-aastastele põnnidele võimlemistunde andma. Nii et jälle oma vanade pulkade juures tagasi. Tunnid viin läbi inglise keeles, sest minu teeneid palus üks väike laste keelteklubi, kes ongi spetsialiseerunud lastele varakult võõrkeele õppimise võimaluse pakkumisele. Paljud mu väikesed õpilased on mitmerahvuselisest perest pärit. Aga juba lubasid tulla ka mu saatusekaaslased ekspatriaatide padjaklubist oma nooremaid järeltulijaid jooksutama ja lennutama.
Jutt sa jälle pikk ja lohisev. Grafomaania sai üle kuu aja kätekõverdusi teha, nii et nüüd kui anti võimalus, siis hakkas sõnamulinat tulema nagu kosest. Kallis lugeja - kui sa oled selle pika joru ausalt kõik läbi lugenud, siis võta palun minu terviseks ja enda auhindamiseks klaas head poolkuiva valget veini! Või midagi muud head, enda valikul :)
