Valgetest varestest ja kevadeootusest

Kõige raskem Eestist eemal elades on minu jaoks see "valge varese tunne". See teadmine, et ma päris ideaalselt ei sobi siia. Nagu king hõõruks natuke kogu aeg. Ma ei saa poolest jutust aru, mida mu ümber räägitakse. Ma ei tea päris täpselt kuidas parkimisautomaat toimib, või kui tihti bussides pileteid kontrollitakse. Kas ma peaksin minema bürokraatidega asju ajama naeratava näoga või no-bullshit-muidu-ma-lõugan-su-peale-suhtumisega? Iga päev on nagu ellujäämiskursus ulgumerel pisikese purjekaga. Kas leian täna sadama, satun asustamata saarele või lähen lihtsalt põhja. Toda viimast pole õnneks nagu ette tulnud aga asustamata saarel kahe jalaga kolinal ämbrisse astumisi tuleb ikka pidevalt ette. 

Ainuke koht (väljaspool oma kodu muidugi), kus seni olen tundnud justkui kuulumise tunnet, on poola keele tunnid. Seal oleme kõik ühesugused merehädalised. Üritame ennast sellest võõrast keelest läbi närida ja omandada esmaseid teadmisi merel hakkama saamiseks. Grammatika on nagu astronoomia - väga vajalik ja üldse ei taha meelde jääda. Sõnavara on nagu kalapüüdmisoskus - ilma selleta võib nälga jääda. Ja tunnikaaslased on nagu kaassõitjad - sa ei ole neid ise valinud aga päeva lõpuks oled nendega sõbraks saanud ja omal kombel kokku kasvanud, sest ühised raskused liidavad.

Millegipärast on mul olnud omamood tõrge liituda siinsete ekspatriaatidest koduperenaiste klubiga Mums and Tots  Ei oskagi lühidalt kokku võtta, miks just. Võibolla peaks? Üleelmisel pühapäeval käisin nende korraldatud laadal, kus nad müüsid väikseks jäänud lasteriideid, mänguasju ja igast pudipadi, mis koju seisma jäänud. Peale pikemat sorti seiklemist ühes linna nurgas eramajade rajoonis mööda tänavaid, mida võiks nimetada autoliikluseks sobivaiks ainult tingimisi, jõudsin The English Playhouse'i juurde. Siis avastasin, et sularaha on kaasas täpselt 17zl ja lähima pangaautomaadi asukohast pole mul õrna aimugi. Otsustasin siiski sisse astuda, kasvõi selleks et pool tundi kannatlikult autos istunud lastele anda võimalus jalgu sirutada. Veetsime seal päris meeldiva tunnikese. Päeva teine pooles olid enamus osthuvilisi juba ära käinud ja prouad tegelesid peamiselt keelepeksmisega ning tervitasid mind sõbralikult. Naasesime koos kotitäie ühes peres üle jäänud roosade ponihobustega. Nüüd käib meil kodus tohutu ponimäng juba teist nädalat...  Ja mina mõtlen, et peaks vist siiski proovima, võibolla ma selles seltskonnas tunneks ennast vähemasti valge varesena omasuguste valgete vareste parves?

Laupäeval pidasime juba ette ära ka siinses Eesti saatkonnas Vabariigi aastapäeva. Tore melu oli. Limpsisin Vana Tallinna kreemlikööri, nokkisin suupisteid ja rääkisin, rääkisin, rääkisin... Nii palju oli seletamist, jutustamist, vaidlemist, nõustumist, naermist ja arutlemist, et ma poleks arvanudki, et nii lühikese aja jooksul nii palju rääkida suudan. Lapsed vurasid ringi ja ajasid kõvasti kommi näost sisse. Väiksem tirts avastas, et iirisekomm on hea asi ja selle saab ise lahti ka. Aga kuna hammas ei hakka peale, siis lutsutas kommi ära, tõi selle mulle ja jooksis uue järele. Suuremal oli seal kaks päris eesti keelt rääkivat sõbrannat kellega nad kuskil oma sala-asju ajasid ja kõvasti komme sõid.

Viimased nädalad on lund juurde sadanud, nii et mõned korrad olen isegi saanud lund rookida. Meil on alles see sündroom, mis enamasti kuulub talve algusesse ja esimeste lumede juurde, et kipume vaidlema, kumb täna saab lund rookida. Mingi õhtu koju tulles tegin seda küll linnasaabastes, ilma mütsi ja kinnasteta, mis päädis korraliku köhaga. Paistab, et selle ravimiseks oli tarvis natuke homöopaatia põhimõttel asjale läheneda - sarnast ravi sarnasega. Toas istumine, teejoomine ja enese haledalt tundmine ei teinud asja üldse paremaks. Aga eile ja täna käisime lastega kelgutamas ning seesama, mis mulle köha tõi - värskes õhus natuke märgade jalgadega tegutsemine - selle köha ka viis! Palju vist ei saa enam kelgutamas käia, sest paistab, et Varssavisse hakkab kevad kohale hiilima. Täna juba lumi sulas päris korralikult ja linnud teevad ka julgemalt häält. Nädala lõpus sõidame kauaoodatud soojamaareisile ja tagasi tulles loodan näha, et juba tulebki kevad!

Poola sahajuhi salakaval loomus. Talveuni.

Talv venib tasakesi omasoodu. Too külmalaine, mis Eestis rekordeid purustab jõudis siia ka. Nädal hiljem ja mahedamal kujul - päeval -15, öösel natuke rohkem.
Mänguväljakud on tühjad, poolakatele paistab see -15 mõjuvat umbes nii nagu eestlastele -25. Lastel ja paljudel täiskasvanutel on õues liikudes sall näo ette mässitud nii et ainult silmad piiluvad mütsiserva alt umbusklikult välja.
Meie koer ei taha õues olla kauem kui kümmekond minutit, siis hakkab haledalt käppi ükshaaval üleval hoidma ja mulle ahastava pilguga otsa vahtima, et millal ometi tuppa sooja saab. Ja kui on saanud kümme minutit toas soojeneda, siis tahaks ruttu uuesti õue tagasi...

Lund ei ole väga palju sadanud ja tänavad on õnneks puhtad. Minu suurim õudusunenägu oli esimese lume saabudes see, mis võib hakata siin toimuma siis, kui tänavad peaksid korralikult lumised ja jäised olema. Idee ilma naelkummideta talvel ringi sõitmisest tekitas õõva. Aga tänavatele puistati nii kõvasti soola ja sahad vurasid ülehelikiirusel ringi niikaua, kuni kogu see valge sopp tänavatelt eemaldatud sai. Linnades peaks talve üldse ära keelama. Maal on see imeline aeg. Aga linnas on lihtsalt märg, külm, lörtsine, libe ja õelaid sahajuhte täis.

Minu isiklik kokkupuude ühe eriliselt sapise sahajuhiga toimus ühel neljapäevasel öösel umbes kella kolme paiku. Käisin esimest korda siin viibitud aja jooksul baaris sõbrannaga sihtotstarbeliselt alkoholi luristamas. Kohalikel tütarlastel on mingi huvitav komme juua õlut siirupiga! Banaani-, ingveri- või mingisuguste marjade siirup. Proovisin siis ka. Õhtul oli ok - selline lahja magus lurr, mida saab vaikselt muudkui mulistada ja aeg-ajalt vetsus välja filtreerimas käia. Aga hommik oli koledamast kole! Ei tohi sellist head tervislikku jooki, nagu õlu mingisuguse sünteetilise siirupiga solkida. Härra abikaasa vihjas, et mu enesetunne võis olla tingitud ka tarbitud joogi kogusest ja hilisest (või varahommikusest) naasemise kellaajast. Leian, et see on alatu laim...

Aga tegelikult pidin rääkima sahajuhist! Kella kolme paiku pandi Chwila kinni ja me Kasiaga hakkasime mingis suunas astuma. Mõne aja pärast tuli jutu käigus välja, et täitsa õige suund pidi olema.. Taevast sadas laia lörtsi ja me kahlasime pahkluust saadik pooltahke vee sees ning tundsime elust mõnu. Vastassuunas kihutas meist meeletul kiirusel mööda sahk mis lükkas selle lörtsi kõrge kaarega umbes teise korruse akende peale. Arutasime Kasiaga, et selle tüübiga ei tahaks küll kokku puutuda, kui äkki ilma vähimagi hoiatuseta valati meid üle vannitäie külma soolase veega! Tüüp oli meile seljatagant tasakesi umbes 100km/h ligi hiilinud ja ilmselgelt paistis arvavat, et see on sügavalt meie oma viga, kui sellise koerailmaga mööda tänavaid ringi longime. Sahajuhid on kurjast vaimust vaevatud!

Külmalaine saabumisega olen mina aga lootusetult talveunne jänud. Hoolimata sellest, et selge ilmaga on lõpuks ometi päike välja ilmunud ja päev läheb tasapisi pikemaks. Mingi instinktiivne huvi on võimalikult kaua teki all soojas püsida ja kui on vaja sealt välja ronida, siis tahaks energiat kokku hoida. Mitte ühtegi üleliigset liigutust. Ainult hädavajalikud tegevused.

Aeg-ajalt sunnitakse mind mõningale aktiivsusele. Näiteks eelmine nädal võõrustasime sõprade peret. Oli üks mõnus, lärmakas ja melu täis nädal. Saime jälle targemaks, mida Varssavis tasuks külastada. Kuna just oli külmaks läinud ja meie lapsed natuke ikka veel köhivad, siis püsisin ise üsna palju noorema võsukesega kodus. Aga vanem sai koos külalistega ära käia Kopernikuse teaduskeskuses http://www.kopernik.org.pl/en/    mis on umbes nagu Ahhaa keskus Tartus aga kümme korda suurem. Ja tehnikamuuseumis kesklinna Kultuuripalees. Lapsed olid vaimustuses ja kindlasti võtame oma perega need käigud veel millalgi ette, kui uusi külalisi tuleb või mina talveunest ärkan.

Natuke identiteedikriis on mul ka viimasel ajal. Koduperenaise uhke staatus hakkab ära tüütama. Tahaks teha Suuri Tegusid ja olla Tähtis Inimene. Aga kust otsast sa siin Varssavis alustad, kui parim saavutus seni on "Tylko troche po polsku mowi" (Seesama lause, mis Kreekas mu leivanumber oli: "Ligo katalaveno ellenika"). Ilma kohaliku keele oskuseta on tööotsimine suht keeruline. Ja tegelikult peaks ma kõigepealt panema lapsed lasteaeda. Järgmine kuu saab Triinu 2,5a täis ja siis proovin tüdrukuid vist ühte kohalikku Waldorflasteada, kus on segarühmad. See vanem laps vajab kangesti seda nooremat enda kõrvale julgustuseks. Et valetpidi kirjutasin? Mkmm, meie peres on see hoopis niipidi. Väike kahepoolene lõvikutsikas ei karda mitte midagi ega kedagi. Peaaegu kuueaastane on see, keda tuleb julgustada ja toetada.

Kui kõik kulgeb plaanipäraselt, siis võibolla käime lähiajal korraks soojal maal ka ära. Tuletame meelde, mis värk selle päikese ja D-vitamiiniga oligi?
Meil oli eelmisel soojal maal üks tuttav, kellel oli arsti poolt käsk elada sellises kliimas, kus on aastaringselt päike pidevalt väljas. Muidu ähvardas teda raskekujuline kliiniline depressioon. Vahel ähvardan, et hangin endale ka selle haiguse. No see ei ole normaalne, kuidas ma ei taha enam külmas ja hallis elada. Tahan päikest ja apelsine! Või kui ma pean tingimata lume sees elama, siis tahan ahjukütet (mida keegi teine pidevalt kütab) ja võimalust vaikselt leso peal nurru lüüa, kuni kevad tuleb.