Kõige raskem Eestist eemal elades on minu jaoks see "valge varese tunne". See teadmine, et ma päris ideaalselt ei sobi siia. Nagu king hõõruks natuke kogu aeg. Ma ei saa poolest jutust aru, mida mu ümber räägitakse. Ma ei tea päris täpselt kuidas parkimisautomaat toimib, või kui tihti bussides pileteid kontrollitakse. Kas ma peaksin minema bürokraatidega asju ajama naeratava näoga või no-bullshit-muidu-ma-lõugan-su-peale-suhtumisega? Iga päev on nagu ellujäämiskursus ulgumerel pisikese purjekaga. Kas leian täna sadama, satun asustamata saarele või lähen lihtsalt põhja. Toda viimast pole õnneks nagu ette tulnud aga asustamata saarel kahe jalaga kolinal ämbrisse astumisi tuleb ikka pidevalt ette.
Ainuke koht (väljaspool oma kodu muidugi), kus seni olen tundnud justkui kuulumise tunnet, on poola keele tunnid. Seal oleme kõik ühesugused merehädalised. Üritame ennast sellest võõrast keelest läbi närida ja omandada esmaseid teadmisi merel hakkama saamiseks. Grammatika on nagu astronoomia - väga vajalik ja üldse ei taha meelde jääda. Sõnavara on nagu kalapüüdmisoskus - ilma selleta võib nälga jääda. Ja tunnikaaslased on nagu kaassõitjad - sa ei ole neid ise valinud aga päeva lõpuks oled nendega sõbraks saanud ja omal kombel kokku kasvanud, sest ühised raskused liidavad.
Millegipärast on mul olnud omamood tõrge liituda siinsete ekspatriaatidest koduperenaiste klubiga Mums and Tots Ei oskagi lühidalt kokku võtta, miks just. Võibolla peaks? Üleelmisel pühapäeval käisin nende korraldatud laadal, kus nad müüsid väikseks jäänud lasteriideid, mänguasju ja igast pudipadi, mis koju seisma jäänud. Peale pikemat sorti seiklemist ühes linna nurgas eramajade rajoonis mööda tänavaid, mida võiks nimetada autoliikluseks sobivaiks ainult tingimisi, jõudsin The English Playhouse'i juurde. Siis avastasin, et sularaha on kaasas täpselt 17zl ja lähima pangaautomaadi asukohast pole mul õrna aimugi. Otsustasin siiski sisse astuda, kasvõi selleks et pool tundi kannatlikult autos istunud lastele anda võimalus jalgu sirutada. Veetsime seal päris meeldiva tunnikese. Päeva teine pooles olid enamus osthuvilisi juba ära käinud ja prouad tegelesid peamiselt keelepeksmisega ning tervitasid mind sõbralikult. Naasesime koos kotitäie ühes peres üle jäänud roosade ponihobustega. Nüüd käib meil kodus tohutu ponimäng juba teist nädalat... Ja mina mõtlen, et peaks vist siiski proovima, võibolla ma selles seltskonnas tunneks ennast vähemasti valge varesena omasuguste valgete vareste parves?
Laupäeval pidasime juba ette ära ka siinses Eesti saatkonnas Vabariigi aastapäeva. Tore melu oli. Limpsisin Vana Tallinna kreemlikööri, nokkisin suupisteid ja rääkisin, rääkisin, rääkisin... Nii palju oli seletamist, jutustamist, vaidlemist, nõustumist, naermist ja arutlemist, et ma poleks arvanudki, et nii lühikese aja jooksul nii palju rääkida suudan. Lapsed vurasid ringi ja ajasid kõvasti kommi näost sisse. Väiksem tirts avastas, et iirisekomm on hea asi ja selle saab ise lahti ka. Aga kuna hammas ei hakka peale, siis lutsutas kommi ära, tõi selle mulle ja jooksis uue järele. Suuremal oli seal kaks päris eesti keelt rääkivat sõbrannat kellega nad kuskil oma sala-asju ajasid ja kõvasti komme sõid.
Viimased nädalad on lund juurde sadanud, nii et mõned korrad olen isegi saanud lund rookida. Meil on alles see sündroom, mis enamasti kuulub talve algusesse ja esimeste lumede juurde, et kipume vaidlema, kumb täna saab lund rookida. Mingi õhtu koju tulles tegin seda küll linnasaabastes, ilma mütsi ja kinnasteta, mis päädis korraliku köhaga. Paistab, et selle ravimiseks oli tarvis natuke homöopaatia põhimõttel asjale läheneda - sarnast ravi sarnasega. Toas istumine, teejoomine ja enese haledalt tundmine ei teinud asja üldse paremaks. Aga eile ja täna käisime lastega kelgutamas ning seesama, mis mulle köha tõi - värskes õhus natuke märgade jalgadega tegutsemine - selle köha ka viis! Palju vist ei saa enam kelgutamas käia, sest paistab, et Varssavisse hakkab kevad kohale hiilima. Täna juba lumi sulas päris korralikult ja linnud teevad ka julgemalt häält. Nädala lõpus sõidame kauaoodatud soojamaareisile ja tagasi tulles loodan näha, et juba tulebki kevad!
Ainuke koht (väljaspool oma kodu muidugi), kus seni olen tundnud justkui kuulumise tunnet, on poola keele tunnid. Seal oleme kõik ühesugused merehädalised. Üritame ennast sellest võõrast keelest läbi närida ja omandada esmaseid teadmisi merel hakkama saamiseks. Grammatika on nagu astronoomia - väga vajalik ja üldse ei taha meelde jääda. Sõnavara on nagu kalapüüdmisoskus - ilma selleta võib nälga jääda. Ja tunnikaaslased on nagu kaassõitjad - sa ei ole neid ise valinud aga päeva lõpuks oled nendega sõbraks saanud ja omal kombel kokku kasvanud, sest ühised raskused liidavad.
Millegipärast on mul olnud omamood tõrge liituda siinsete ekspatriaatidest koduperenaiste klubiga Mums and Tots Ei oskagi lühidalt kokku võtta, miks just. Võibolla peaks? Üleelmisel pühapäeval käisin nende korraldatud laadal, kus nad müüsid väikseks jäänud lasteriideid, mänguasju ja igast pudipadi, mis koju seisma jäänud. Peale pikemat sorti seiklemist ühes linna nurgas eramajade rajoonis mööda tänavaid, mida võiks nimetada autoliikluseks sobivaiks ainult tingimisi, jõudsin The English Playhouse'i juurde. Siis avastasin, et sularaha on kaasas täpselt 17zl ja lähima pangaautomaadi asukohast pole mul õrna aimugi. Otsustasin siiski sisse astuda, kasvõi selleks et pool tundi kannatlikult autos istunud lastele anda võimalus jalgu sirutada. Veetsime seal päris meeldiva tunnikese. Päeva teine pooles olid enamus osthuvilisi juba ära käinud ja prouad tegelesid peamiselt keelepeksmisega ning tervitasid mind sõbralikult. Naasesime koos kotitäie ühes peres üle jäänud roosade ponihobustega. Nüüd käib meil kodus tohutu ponimäng juba teist nädalat... Ja mina mõtlen, et peaks vist siiski proovima, võibolla ma selles seltskonnas tunneks ennast vähemasti valge varesena omasuguste valgete vareste parves?
Laupäeval pidasime juba ette ära ka siinses Eesti saatkonnas Vabariigi aastapäeva. Tore melu oli. Limpsisin Vana Tallinna kreemlikööri, nokkisin suupisteid ja rääkisin, rääkisin, rääkisin... Nii palju oli seletamist, jutustamist, vaidlemist, nõustumist, naermist ja arutlemist, et ma poleks arvanudki, et nii lühikese aja jooksul nii palju rääkida suudan. Lapsed vurasid ringi ja ajasid kõvasti kommi näost sisse. Väiksem tirts avastas, et iirisekomm on hea asi ja selle saab ise lahti ka. Aga kuna hammas ei hakka peale, siis lutsutas kommi ära, tõi selle mulle ja jooksis uue järele. Suuremal oli seal kaks päris eesti keelt rääkivat sõbrannat kellega nad kuskil oma sala-asju ajasid ja kõvasti komme sõid.
Viimased nädalad on lund juurde sadanud, nii et mõned korrad olen isegi saanud lund rookida. Meil on alles see sündroom, mis enamasti kuulub talve algusesse ja esimeste lumede juurde, et kipume vaidlema, kumb täna saab lund rookida. Mingi õhtu koju tulles tegin seda küll linnasaabastes, ilma mütsi ja kinnasteta, mis päädis korraliku köhaga. Paistab, et selle ravimiseks oli tarvis natuke homöopaatia põhimõttel asjale läheneda - sarnast ravi sarnasega. Toas istumine, teejoomine ja enese haledalt tundmine ei teinud asja üldse paremaks. Aga eile ja täna käisime lastega kelgutamas ning seesama, mis mulle köha tõi - värskes õhus natuke märgade jalgadega tegutsemine - selle köha ka viis! Palju vist ei saa enam kelgutamas käia, sest paistab, et Varssavisse hakkab kevad kohale hiilima. Täna juba lumi sulas päris korralikult ja linnud teevad ka julgemalt häält. Nädala lõpus sõidame kauaoodatud soojamaareisile ja tagasi tulles loodan näha, et juba tulebki kevad!
No comments:
Post a Comment