Märkamatult on möödunud jälle üle kahe nädala minu viimasest kirjatükist...
See talv on ikka nii õnnetult lumevaene ja seetõttu nii hall ja pime, et ma viimasel ajal magan veel kauem, kui tavaliselt. Ja ärkvel olles lohistan ennast mööda maja ringi ja hädaldan, et mitte midagi pole tuju teha.
Õnneks ilmataat halastas ja üleeile tuli lõpuks meil ka esimene lumi maha. On teine sihuke märjavõitu ja ehk vaid 5cm aga ikkagi lumi! Kaks korda oleme saanud juba maja ees kõnniteed puhastada. Nagu kiuste jäime terve perega mingisse köhatõppe. Kõigepealt J. alustas paukumisega ja rögisemisega ning nädal aega hiljem lapsed järgisid tema eeskuju. Nii et kui lumi maha tuli, siis vahtisid nemad õnnetult nina vastu aknaklaasi ja mangusid köhahoogude vahepeal haledalt, et neid õue lastaks. Täna noorema neiu lõunauinaku ajal halastasin vanemale lapsele ja lubasin ta õue lumega mängima. Pole ju seda imeasja juba kaks aastat nähtud! Paistab, et hullemaks see tema köha ei teinud, nii et homme juba ehk julgen mõlemad õue lasta.
Vahepeal võtsime veel natuke külalisi vastu - aasta algul tulid laste teine vanaema ja tädi meile külla. Häbiväärselt lühikeseks ajaks kahjuks. Aga lubadusega, et soojemal ajal tulevad tagasi ja siis juba pikemalt. Nüüd on see lubadus siia ka kirja saanud, nii et palun mitte mingit kõrvalehiilimist! Järgmine kord alla nädala üldse vastu ei võta.
Pidasime minu sünnipäeva. Juba päris mitmendat aastat järjest saan 24 aastat vanaks... Sõime nagu kord ja kohus hobuseannustes sushit ja luristasime rieslingut ja rohelist teed peale.
Aasta alguse allahindlused poodides on enamasti mind üsna külmaks jätnud. Kuid siin koos külalistega üüratuid kaubanduskeskusi mööda kolades nakatusin korraks ise ka sellesse hirmsasse tõppe. See on natuke marutõve moodi...
Silmad hakkasid palavikuliselt vilama ja kõik teised poodlejad tundusid äkitselt mu vaenlased, kes püüavad viimast kõige odavamat ja ilusamat riidetükki mu nina eest ära krabada. Riietusruumi järjekord ajas käpad värisema, vuntsid kollaseks ja kassajärjekorras tahtis saba hakata ära kukkuma. Küünarnukid muutusid ootamatult teravaks, näpud pikemaks ja kiiremaks - valmis krabama ja haarama parimaid pakkumisi. Iga kollane, punane või oranz silt "wyprzedaż" ajas pulsi kõrgeks ja tõmbas enda poole nagu veri vampiiri.
Kergendust sellele seisundile tõi alles kassa läbimine ja oma kottidehunnikuga rahulolevalt autoistmele vajumine. Kodus ostude läbivaatamine koos kohustuslikue "enne" ja "pärast" hindade võrdlemisega tõi joobeseisundile sarnase eufooria.
Diagnoos: ostuhaigus. Ravi: ainult range poodidest eemale hoidmine kuni allahindlusperioodi lõpuni!
Sõpradest kaugel elamine viib inimese meeleheitlikutele meetmetele. Oleks mulle kunagi keegi öelnud, et ma pean veini- ja juustuõhtut üle veebikaamera, siis ma oleks ennast pooleks naernud. Aga tänaseks olen seda juba kaks korda teinud ja väga mõnus on olnud.
Poola keele tunnis tuli eelmisel nädalal jutuks, et ma pean endale siit kohalikke sõbrannasid leidma, sest minu olematu keelepraktika hoiab mind keele omandamisel kõige rohkem tagasi. No palju ma poes räägin - tere, palun, aitäh ja keerulisemate küsimuste puhul "Mowi pani po angielsku?" (Kas proua inglise keelt räägib?). Kohalike eestlaste sõnul ei pruugi poolataridest sõbrannade leidmine üldse kõige lihtsam ülesanne olla, sest nad on küll viisakad aga küllalt reserveeritud inimesed. Ei sõbrune liialt kergesti. Eks ka poolakate ajalugu on selline, mis õpetab pigem igaks-juhuks võõraid umbusaldama, kui neid avasüli oma koju tervitama. Igatahes kavatsen vähemasti proovida. Oleks tore õppida natuke lähemalt tundma neid inimesi, kelle keskel ma elan. Millest nad mõtlevad? Millised nad on?
Huvitavamiad leide viimase aja keeletundidest:
"skrzypcach" - viiul. Seda ON võimalik hääldada, päriselt ka! Kuigi mul tuli vist umbes kolmandal katsel ligilähedaselt sama sõna välja, mis õpetajal...
"Kanadyjskiej" - Kanada omastavas käändes - ja siis nad väidavad, et eesti keel on keeruline???
"szczegolnie" - eriti. Kusjuures see paistad üsna tavaline nähtus et pannakse sõna algusesse need "szcz" üksteise otsa. Ja kui sõna keskel kuuled "š" siis võib olla üsna kindel, et see kirjutatakse "sz".
Täna ütles kassas tädi mulle sellise summa: "szescdziesiat dziewiec i trzydziesci"
Numbrid olid küll juba mitu kuud tagasi tunnis teemaks aga kui nad ikka selliseid asju mulle kiiresti ette vuristavad, siis ajab natuke nutma ja natuke hüsteeriliselt naerma. Ulatan lihtsalt tobeda naeratusega oma pangakaardi ja püüan üle tädi õla piiluda, et mis too susin inimeste keeles tähendas???
Aga ma tasakesi kohanen sellega. Ja tegelikult mulle meeldib kõla poolest poola keel rohkem, kui vene keel. Saaks ainult rohkem aru...
See talv on ikka nii õnnetult lumevaene ja seetõttu nii hall ja pime, et ma viimasel ajal magan veel kauem, kui tavaliselt. Ja ärkvel olles lohistan ennast mööda maja ringi ja hädaldan, et mitte midagi pole tuju teha.
Õnneks ilmataat halastas ja üleeile tuli lõpuks meil ka esimene lumi maha. On teine sihuke märjavõitu ja ehk vaid 5cm aga ikkagi lumi! Kaks korda oleme saanud juba maja ees kõnniteed puhastada. Nagu kiuste jäime terve perega mingisse köhatõppe. Kõigepealt J. alustas paukumisega ja rögisemisega ning nädal aega hiljem lapsed järgisid tema eeskuju. Nii et kui lumi maha tuli, siis vahtisid nemad õnnetult nina vastu aknaklaasi ja mangusid köhahoogude vahepeal haledalt, et neid õue lastaks. Täna noorema neiu lõunauinaku ajal halastasin vanemale lapsele ja lubasin ta õue lumega mängima. Pole ju seda imeasja juba kaks aastat nähtud! Paistab, et hullemaks see tema köha ei teinud, nii et homme juba ehk julgen mõlemad õue lasta.
Vahepeal võtsime veel natuke külalisi vastu - aasta algul tulid laste teine vanaema ja tädi meile külla. Häbiväärselt lühikeseks ajaks kahjuks. Aga lubadusega, et soojemal ajal tulevad tagasi ja siis juba pikemalt. Nüüd on see lubadus siia ka kirja saanud, nii et palun mitte mingit kõrvalehiilimist! Järgmine kord alla nädala üldse vastu ei võta.
Pidasime minu sünnipäeva. Juba päris mitmendat aastat järjest saan 24 aastat vanaks... Sõime nagu kord ja kohus hobuseannustes sushit ja luristasime rieslingut ja rohelist teed peale.
Aasta alguse allahindlused poodides on enamasti mind üsna külmaks jätnud. Kuid siin koos külalistega üüratuid kaubanduskeskusi mööda kolades nakatusin korraks ise ka sellesse hirmsasse tõppe. See on natuke marutõve moodi...
Silmad hakkasid palavikuliselt vilama ja kõik teised poodlejad tundusid äkitselt mu vaenlased, kes püüavad viimast kõige odavamat ja ilusamat riidetükki mu nina eest ära krabada. Riietusruumi järjekord ajas käpad värisema, vuntsid kollaseks ja kassajärjekorras tahtis saba hakata ära kukkuma. Küünarnukid muutusid ootamatult teravaks, näpud pikemaks ja kiiremaks - valmis krabama ja haarama parimaid pakkumisi. Iga kollane, punane või oranz silt "wyprzedaż" ajas pulsi kõrgeks ja tõmbas enda poole nagu veri vampiiri.
Kergendust sellele seisundile tõi alles kassa läbimine ja oma kottidehunnikuga rahulolevalt autoistmele vajumine. Kodus ostude läbivaatamine koos kohustuslikue "enne" ja "pärast" hindade võrdlemisega tõi joobeseisundile sarnase eufooria.
Diagnoos: ostuhaigus. Ravi: ainult range poodidest eemale hoidmine kuni allahindlusperioodi lõpuni!
Sõpradest kaugel elamine viib inimese meeleheitlikutele meetmetele. Oleks mulle kunagi keegi öelnud, et ma pean veini- ja juustuõhtut üle veebikaamera, siis ma oleks ennast pooleks naernud. Aga tänaseks olen seda juba kaks korda teinud ja väga mõnus on olnud.
Poola keele tunnis tuli eelmisel nädalal jutuks, et ma pean endale siit kohalikke sõbrannasid leidma, sest minu olematu keelepraktika hoiab mind keele omandamisel kõige rohkem tagasi. No palju ma poes räägin - tere, palun, aitäh ja keerulisemate küsimuste puhul "Mowi pani po angielsku?" (Kas proua inglise keelt räägib?). Kohalike eestlaste sõnul ei pruugi poolataridest sõbrannade leidmine üldse kõige lihtsam ülesanne olla, sest nad on küll viisakad aga küllalt reserveeritud inimesed. Ei sõbrune liialt kergesti. Eks ka poolakate ajalugu on selline, mis õpetab pigem igaks-juhuks võõraid umbusaldama, kui neid avasüli oma koju tervitama. Igatahes kavatsen vähemasti proovida. Oleks tore õppida natuke lähemalt tundma neid inimesi, kelle keskel ma elan. Millest nad mõtlevad? Millised nad on?
Huvitavamiad leide viimase aja keeletundidest:
"skrzypcach" - viiul. Seda ON võimalik hääldada, päriselt ka! Kuigi mul tuli vist umbes kolmandal katsel ligilähedaselt sama sõna välja, mis õpetajal...
"Kanadyjskiej" - Kanada omastavas käändes - ja siis nad väidavad, et eesti keel on keeruline???
"szczegolnie" - eriti. Kusjuures see paistad üsna tavaline nähtus et pannakse sõna algusesse need "szcz" üksteise otsa. Ja kui sõna keskel kuuled "š" siis võib olla üsna kindel, et see kirjutatakse "sz".
Täna ütles kassas tädi mulle sellise summa: "szescdziesiat dziewiec i trzydziesci"
Numbrid olid küll juba mitu kuud tagasi tunnis teemaks aga kui nad ikka selliseid asju mulle kiiresti ette vuristavad, siis ajab natuke nutma ja natuke hüsteeriliselt naerma. Ulatan lihtsalt tobeda naeratusega oma pangakaardi ja püüan üle tädi õla piiluda, et mis too susin inimeste keeles tähendas???
Aga ma tasakesi kohanen sellega. Ja tegelikult mulle meeldib kõla poolest poola keel rohkem, kui vene keel. Saaks ainult rohkem aru...
No comments:
Post a Comment