Tagasi!

Tere taas üle pika aja siitpoolt sood!
Oleme naasenud suurlinna, et uutele algustele julgelt vastu astuda. Kuidas nende julgete huntide ja rinnakarvadega oligi? Ma loodan, et esialgu neid veel kasvama ei hakka, aga julge hunt tahaks küll olla.

Suvi Eestis oli muidugi täpselt nii vaimustav, kirju, kiire ja tore, nagu ma seda ootasingi. Sain Tartumaal ühe poole peret üle teretada, Viljandimaal paastuda ja Valgamaal heina teha. Läänemaal Karuse kirikus kontserdil käia ja enne seda Puises rannas vedeleda. Kõik Tallinna paremad kohvikud said uuesti üle nuusutatud ja Pierre'i Chocolaterie Vene tänaval on oma tuntud headuses omal kohal juba üle kümne aasta. Ja siis sai veel oi-oi-oi kui palju sõbrannadega jutustatud, pläkutatud, klatshitud ja kallistatud. Keda näha õnnestus - tunnen teist juba puudust! Ja keda seekord ei õnnestunud, siis järgmine aasta ikka ju näeme. Ja kõige selle kõrvalt jäi tegelikult natuke aega ka lihtsalt kodus istuda, paar korda isegi eestikeelses balletitunnis käia ja hommikuti hoolega sisse magada.

Aga nüüd oleme tagasi hetkel täiesti suvises Varssavis. Aias on vahepeal muru põlvini kasvanud ja oksakäärid nihelevad närviliselt oma koha peal ning nõuavad hoolsat kasutamist. Õunapuu loobib meid vahetpidamata õunapunnidega. Aprikoosipuu ja viinamari sel aastal kahjuks vilja ei kanna - küllap said eelmisel aastal üle pika aja tehtud intesiivse tagasilõikuse peale shoki ja nüüd on solvunud. Tuleb neile pai teha, ehk hakkavad järgmisel aastal jälle vilja kandma. Kreekapähklipuu tagaaias paistab küll paljulubav. Ootan juba neid mõnusaid septembri-oktoobri õhtuid, kui terrasil istudes sai pähklite katkitoksimisega aega surnuks lüüa, teed juua ja maailma asju arutada.

Iga selline pikemaks ajaks lahkumine tähendab naasemisel alati miniatuurset kolimisprotsessi. Kõigepealt päev otsa Eesti kodus pakkimist-koristamist ning lähedaste peale turtsumist ja urisemist. Siis õhtul asjade auto peale pakkimine, mille käigus tuleb maha pidada vähemalt kümmekond tulist vaidlust teemal, kas auto on juba kummist või veel mitte ja kui palju seda kraami siis sinna ikka mahutada annab. Müstilisel kombel mahub alati peale selle kõige viimase koti peale vinnamist paar väiksemat kuhugi veel. Siis tuleb rahutult paar tundi küljelt-küljele keerata ning muretseda, et midagi väga olulist on KINDLASTI maha jäänud. Ja vastu varahommikut, just siis kui uni on lõpuks ometi tulnud ja gravitatsioon kõige tugevam, teatab abikaasa, et aeg on sõitma hakata!


Sõit möödus seekord taas eriliste vahejuhtumiteta. Hommikust sõime juba Põhja-Leedus ning lõunat paarkümmend kilomeetrit peale Poola piiri ületamist. Lapsed magasid, kiusasid koera (Lõpeta-koera-kiusamine-kas-sa-ei-kuule-ära-puutu-koera-monoloog lapsevanemate poolt) ja üksteist, vahtisid aknast välja, mangusid süüa, pissile ja olid muidu ka lõbusad reisikaaslased.

Kolmeaastane tirts: "Emme, emme, EMME" (väga nõudlikult)
mina: "Jaaaah" (väga tüdinult)
Kolmeaastane: "Mul on KÕRINI!" (resoluutselt)


Varajasel õhtupoolikul jõudsime kergelt kofeiinist ja magamatusest hulludena oma Mureli tänavale. Õhtule panime punkti korraliku sushisöömisega, et saada seda õiget Varssavi tunnet sisse.

Neli päeva hiljem võin nentida, et nüüd on vist kõik lahti pakitud ja maja enam-vähem korras ka. Pakkimisest-lahtipakkimisest on küll nüüd pooleks aastaks lausa KÕRINI!
Lapsed alustavad Septembri algul lasteaeda-kooli ja minul on hulk erinevaid huvitavaid plaane, kuidas oma vastsaavutatud vaba aega sisustama hakata. Aga enne, kui midagi konkreetsemat ei tea, ei hakka umbluud ka ajama. Ootame-vaatame. Tuleb põnev aasta!