Araabia vol 3

Katsun oma araabiajutuga ühele poole saada, et saaks vahel ka päevakajalistemate asjadega tegeleda.

Peale oma kõrbematka oli meil hommikul jälle väga pikk uni. Ja siis loivasime katusele ujuma ja päevitama. Ja üldse - tegelesime ohtralt logelemisega.
Peale lõunat hakkas südametunnistus kripeldama, et ega me selleks ei istunud 12h erinevates lennukites ja lennujaamades, et katusebasseinis oma aega surnuks lüüa ja naabermaja vahtida.

Suund sai võetud Wild Wadi veepargi poole. Ilm oli ilus - tuulevaikne ja ca 30 kraadi. Sõit läbi linna on omaette huvitav. Justnagu autoreklaami keskele oleks sattunud. Igal pool ümberringi sõidavad eranditult ainult uued, viimasel paaril aastal tehasest väljunud autod. Enamus on neist maasturid. Ja vahele eriti pisikesed ja kiired sportautod. Ja mitte ühtegi üle kolme aasta vana masinat enamasti silma ei hakka. Kõik läigivad puhtusest  ja üldse on kõik natuke ebaloomulikult peen.


Veepargi sissepääsu eest küsiti väike varandus. Panime silmad kinni ja ulatasime pangakaardi, ning katsusime kiiresti sellest koledast kohast eemale pääseda, kus niimoodi raha küsitakse.
J. koos noorema tirtsuga läks ja parkis ennast esimesse kohta maha, kus sai lamamistooli peal lesida ja popkorni ning vett vaikselt sisse ajada. Nad olid mõlemad eelneva kõhuhäda tagajärjel vähe pahurad ja popkorn oli kahe päeva jooksul esimene toit, mida noorem võsukene oli nõus sööma. Esimest korda elus rõõmustasin siiralt, et mu laps sellist kraami sööb ja palusin teda pidevalt sellega varustada.

Ise suundusin vanema tütrega kiirelt riideid vahetama ja siis kohe esimesse järjekorda sabasse. Sattusime sellise sõidu peale, kus rõnga peal istudes sai hea kümmekod minutit erinevaid kiiremaid ja aeglasemaid torusid läbida. Üles- ja allapoole, päevavalguses ja kottpimeduses, mõnusalt aeglaselt kruisides ja hullumelselt tormates.
Ma oleks kohe tagasi läinud aga tütar arvas, et proovime vahelduseks hoopis laste liumägesid, madalt sooja basseini või midagi muud sellist turvalist...

Uurimist ja seiklemist jätkus õhtuni küllalt ja aega jäi veel puudugi. Sain ülejäänud pere ka meelitada madala sooja basseiniga lasteala äärde vedelma ning isegi korraks vette. Noorem laps demonstreeris jälle oma imelist oskust magada ükskõik millal ja kus, ning jäi magama, pea minu süles siis kui mina oma tallanahaga kalakesi söötsin. Fish spa on vist selle nimi enamasti. Kui pistad oma varbad suurde akvaariumisse, kus pisikesed kalakesed kohutavalt kõdi tehes nokivad jalad siledaks nagu tite tagumik. Laps tegi ülejäänud pool uinakut sealsamas lamamistooli peal rätiku all ja mina vaatasin veel üle ka need torud. kust päeval oli kõige valjemat kisa kuulda ja järjekord kõige pikem. Õhtuks oli järjekord otsa saanud ja suurt kisa ka enam polnud - niikaua, kuni mind sõitma lasti... Oli ikka äge küll!

Kui veeparki hakati kinni panema, siis pidime kahjuks koju minema hakkama. Tohutult näljastena tegime kõigepealt veel peatuse ühes araabia-india kiirtoidukohas, kus sõime maru head falaafelit ja veel paremat köögiviljade ja lihaga riisi. Isegi lapsed julgesid peale päevaseid katsetusi popkorniga juba natuke süüa. Tõeline tervenemine saabus aga alles meie järgmises peatuspaigas, kus saime J. sõpradega kokku. Mitte miski ei aita peale kahepäevast paastumist paremini, kui jäätis! Ja kohe palju jäätist!

Siin maal on hästi tavaline see, et pered on lastega väljas veel õhtul küllalt hilja. Päeval on suur osa aastast nagunii nii talumatult palav, et istutakse oma konditsioneeritud villades paksude kardinate taga peidus ja peetakse pikka lõunauinakut. Aga õhtul tullaks välja sööma ja suhtlema. Lapsed jooksevad ringi niikaua kuni ära väsivad ja kuskile diivaninurka tukkuma jäävad, kust siis autojuht nad tasakesi dziipi ära tassib, et koju sõidutada.
Meil autojuhti polnud ja ise ka väsinud, nii et päris niikaua oodata ei saanud. Aga päevarütmile ma ka oluliselt rõhku ei pannud. Nagunii oli kolmetunnine ajavahe meie päevarütmi täiesti segi keeranud. Õhtuti olime üleval niikaua, kuni lapsed enamvähem inimlikult käitusid ja läksime magama, kui väsinud olime. Tol õhtul ka lobisesime inimestega ja sõime jäätist päris kaua. Lapsed ajasid ümber laudade kassi taga, ehitasid kruusakividest mustreid tänavale ja püüdsid ühe ligi kaheaastase noormehega kõrvallauast sõprussuhteid luua.

Uue päeva plaan oli sõita koos meie võõrustaja perega natuke üle 100 km lõunasse Al Ain'i loomaaeda.
Al Ain on omamoodi oaas. See on kõige rohelisem piirkond Emiraatides. Minu silmale oli see küll ikka selline ebaloomulik rohelus, sest kõik oli istutatud. Aga maa-aluste allikate rohkuse tõttu on seda piirkonda peetud oaasiks juba pikka aega. Al Ain Zoo on üldiselt ilus koht. Loomadel on head tingimused - on ruumi, varju ja vett. Aga tihti avastasin ennast vahtimas rohkem inimesi enda ümber, kui loomi. Sest tegelikult on needsamad tiigrid, lõvid ja krokodillid igas Euroopa loomaaias. Aga selliseid inimesi näeb ikka ainult siin maailma otsas. Korraliku harakana oli minu jaoks väga huvitav uurimisobjekt mind ümbritsevate naiste riietus. Mind ei köida väga see teema, et kas ikka naised peaks ennast niimoodi kinni katma, või mitte - see on nende kultuur, usk ja tava, ning pole minu asi seda heaks või halvaks kuulutada. See on see, mis ta on. Aga need riided on ilusad! On täiesti ekslik arvata, et naiste must riietus on lihtsalt must. Lähemalt vaadates on seal niipalju detaile, millega ennast eristada. Ja niipalju võimalusi kohutavalt kalleid riideid kanda. Ma ei julge nende kantavatel riietele nimesid panna, sest kardan terminoloogiaga eksida. Aga neid annab väga edukalt kaunistada näiteks Swarowski kristallidega! Või eriti peente tikanditega. Ja loomulikult käib sinna juurde Louis Vuittoni käekott ja Prada kingad!
Lisaks on seal ringi liikumas väga palju India päritolu naisi, kelle riided ei kanna disanerite nimesid ega Swarowski kristalle, kuid on oma värvirohkuses veel kaunimad. Õhtumaade mood on igav ja lakooniline! Mulle meeldivad värvid ja mustrid palju rohkem.

Mina vaatasin inimesi ja inimesed vaatasid meid. Arvatavasti on sellised blondid lapsed seal ikka väga harv vaatepilt. Kui mei piknikualal logelesime ja kaasavõetud snäkikuhjadest ennast läbi närisime, siis arutasime, et peaks vist lapsed saatma minu kübaraga raha koguma nende käest, kes meie seltskonnast pilti tegid. Kolm neljandikku täiskasvanutest ning pooled lastest olid heledanahalised põhjamaalased. Rääkides valgetest varestest...

Viimaseks Dubaipäevaks meil suuri plaane tehtud ei olnud. Tegime oma hommikuse tuuri katusebasseini äärde ja siis pakkisime lapsed autosse ja suundusime lähimasse rannaparki. Al Mamzar on hea alternatiiv Jumerah rannapargile, mis pidi olema tihti ülerahvastatud. Kuna Al Mamzar on suurtest hotellidest veidi eemal ning on alles "talv" ning vesi "kole külm", siis oli meie päralt peaaegu inimtühi rand! Korjasime kõvasti merekarpe, loksusime ja lesisime vee peal, päevitasime, teesklesime raamatu lugemist ja sonkisime liivas. Mõni mööduv hindu jõllitas meie valgenahalisi lapsi nagu vasikas uut aiaväravat. Tutvusime eemal peesitava perega, kuna vanem tütar tuvastas ära, et nad oma pooleteiseaastase lapsega suhtlevad poola keeles!

Rannast lahkumine on ükskõik kus ja millal alati natuke traagiline. Sest äkki meenub lastele, et nad on näljas, paljad ja silmipimestavalt väsinud nii et jalga jala ette tõsta ei jaksa. Õnneks oleme sellega nüüdseks juba arvestama hakanud. Nipp on selles et tuleb kõigi protestide kiuste lapsed suuremast liivast puhtaks pesta, kaenlasse võtta ja autosse toppida. Peale esimest viit minutit pahameeletormi magavad mõlemad paksu und!

Pealelõunal külastas J. ühte oma sõpra ning mina kasutasin võimalust korraks omapead kaubanduskeskusesse hiilida. Ega mees rumal ka pole - napilt poolteist tundi hiljem ta juba helistas ja ütles, et nüüd tulevad ja korjavad mu auto peale. Suurem finantskaos jäi seekord tekitamata. Tõin koju ilusa klaasmosaiik-kupliga lambikese ja natuke litritega padjakatteid.

Õhtul oli meil veel tore võimalus ühe J. töökaaslase ja tema naisega tõsises India restoranis veeta mitu meeldivat tundi ohtralt süües ja suhteliselt arusaamatut inglise keelt dešifreerida püüdes. India inglise keel on nähtus omaette ja sellest aru saamiseks peab omandama omaette vilumuse. Seda räägitakse hästi kiirelt, kõik sõnalõpud neelatakse alla ja kui sa palud lauset korrata, siis on see täpselt sama arusaamatu ka teisel ja kolmadal korral. Sellest hoolimata oli meil väga lõbus õhtu. Õppisin püüdlikult näppudega sööma. Kõik on veel enam-vähem OK, kui sööd india leivaga karrit. Aga riisi söömine näppudega on hoopis uus tase. Piidlesin hoolega oma lauanaabreid ja püüdsin järgi teha. Uskumatu, et sa veedad terve lapsepõlve korralikult noa ja kahvliga sööma õppides ning siis pea kolmekümnesena tuleb õppida uuesti näppudega sööma. Ja see pole üldse nii lihtne!

Jõudsime oma Dubaikoju tagasi südaöösel. Lapsed kukkusid poole lause pealt voodisse pikali magam ja siis hakkasin mina alles kohvreid pakkima.
Tagasisõit järgmisel päeval möödus rahulikult ja poolunes. Varustasime Dubai tax-frees ennast läikivate vidinate ja datlikommidega, vahtisime kuus tundi filme-multikaid ning tõestasime Münheni lennujaamas, et me ikka veel pole kaamlid vaid EU kodanikud. Münheni-Varssavi lennuk tundus peale Airbus A380 nagu pisike propelleritega moosiriiulike.

Kahju, et reis nii lühike oli. Vähemalt kaks-kolm nädalat oleks tahtnud kohapeal viibida. Aga selleks korraks oleme jälle tagasi Varssavis. Täna sai meie vanem tütar kuus aastat vanaks ja homme kutsume külalised. Millal see inimene juba nii suureks sai? Vanaks hakkan vist jääma - aeg lendab kangesti kiiresti...

Araabia vol 2

Lubadus jätkata araabia-lugu jäi natuke venima. Varssavisse saabus ometi korralik kevad! Eile oli 18 kraadi sooja! Päikseline ja tuuletu. Üleeile natuke vähem ja täna ka aga sellest hoolimata - kevad on siin!!! Õues on valge ja aias lõhnab muld nii isuäratavalt, et hammusta või ise.

Aga ma jäin eelmisel korral pooleli selle koha pealt, et veetsime väiksema tirtsuga tubase päeva kõhutõve tõttu.
Vastupidiselt igasugusele tervele loogikale, et oksendavate lastega ei tasu autosõite planeerida, võtsime kolmandaks Dubaipäevaks ette väljasõidu kõrbesse. Kuidas see nii läks, ei teagi - ju me arvasime, et küll see kõhuhäda päevaga üle läheb...

Pärastlõunal korjas meid maja juurest peale valge maastur, roolis pruunisilmne pearätiku ja valge öösärgiga meesterahvas. Reisikaaslasteks neljaliikmeline seltskond, kes inglise keelele vahelduseks rääkis afrikaani keelt!
Sõitsime päris pikalt linnast välja. Õnneks oli meil olnud niipalju oidu, et varusime kaasa kilekotte ja paberkäteräti rulli. Neid läks õige pea vaja...

Peale pooletunnist sõitu jõudsime esimese kõrbepeatuse juurde, kus ootasid ka teised sellest tuurist osa võtvad autod.
Sidusin endale pähe maailma kõige tobedama rätikurulli ja härra abikaasa oli piisavalt taktitundeline, et mitta mulle teada anda, KUI naeruväärne ma välja näen! Lapsed olid suuremast iiveldusest üle saanud ja avastasid, et hiiglama ägedasse liivakasti oleme tulnud! Klõpsisime kohustuslikke liivaluitepilte ja vaatlesime kaasreisijaid.Sõbralikud punaseks kõrbenud ninadega saksa pensionärid tegid meist koos ka pilti.  Me olime ainukesed hullud, kes olid sellele reisile lapsed kaasa vedanud...

Autode juurest hakkas kostma sisinat - juhid lasid autorehvidest õhku vähemaks, et kannataks liiva sisse sõitma minna.
Edasi paigutati meid suurde punasesse Hummerisse, kuna see pidi veidi leebemat sõitu tegema. Sõitu jätkasid kõik autod taas eraldi - otse üle kõrbe.
Kaugelt vaadates paistab see üsna sile või õrnalt laineline aga lähivaade on hoopis midagi erinevat. Luidete kõrgus varieerub paarist-kolmest kuni 10-15 meetrini. Ja selle maastiku peal siis eriti cool'i olemisega suure punase Hummeri juht näitas meile, milleks ta võimeline on. Vahepeal ei saanud ise ka aru, kas me karjume hirmust või ägedusest. Näiteks kui luiteharjal sõites on mõlemal pool kümmekond meetrit tühjust. Või liivaluitest alla sõites on tagarattad blokis ning auto vajub vaikselt peaaegu püstloodis luite põhja poole, nii et esiaknast paistab palju liiva ja tagaaknast taevas! Vahepeal uitasid ringi üksikud kaamlid, kelle paremaks eksponeerimiseks auto rippus näiteks umbes 45-kraadise nurga all mõne luite külje peal.
Mulle igatahes väga meeldis. Aga tirtsud vaesekesed olid selleks natuke liiga noored ja liiga tüdrukud, et sellist rallimist korralikult nautida.

Ühe kõrbepeatuse tegime vahepeal veel ning siis rallisime suure tee peale tagasi. Edasi läks sõit meie õhtusöögipaika. Autost ükskord välja pääsedes nägime esimese asjana kaameleid. Ilusti värvilised kotikesed koonu otsa tõmmatud, kirjute tekkidega kaetud sadulad seljas ja kohutavalt tülpinud ning pahur nägu peas. Kahjuks piirdus kaamlisõit paarkümmend meetrit edasi ja siis tagasi sõitmisega, et saaks ristikese kirja ja pildi tehtud. Algul paistsid need elukad küll nii inimvaenulikud, et ei kippunud mitte ligi astuma. Aga kui juba mitu ringi kirjut seltskonda oli saanud nende seljas oma auringid ära teha ning kõigil olid kõrvad alles ning silmnägu ei olnud kaamlitatiga kaunistatud, otsustasime vanema tütrega kah oma nelikümmend meetrit kõrberetke ette võtta. Loomad olid kolmekaupa üksteise järel kinni seotud ning meile lähema konvoi keskmine oli kogu kamba kõige pahuram elukas. Mörises tigedalt läbi oma koonukatte ja iga kord kui püsti tõusis või põlvili laskis, tegi seda nii järsult, et vaesed kahvanäod ta seljas kriiskasid hirmust. Mina sättisin ennast varakult kõige tagumise eluka ligi, see paistis õige taltsas. Aga loomulikult viipas kaamlitalutaja mind tolle keskmise silmipungitaja suunas. Klõnks! Vastu vaielda ka ei oska... Selga istumine on lihtne - põlvitav kaamel ei ole kõrge. Laps istus algul minu ees eraldi istme peal aga siis onu vaatas, et see on sihuke makaron ju! Ja soovitas ta mul enda ette tõsta. Lugesin lapsele sõnad peale, et ta hoiab nüüd küünte, hammaste ja varvastega kinni kõigest, millest ulatab ja püüdsin ise maru enesekindlalt sedasama teha. Võibolla teiste kriiskajate vaatlemine oli andnud omamoodi vilumuse aga loom ajas ennast püsti, me jäime ta selga pidama ja isegi ei karjunud. Õõtsusime õnnelikult naeratades järgneva minuti ringi ja kujutasime ette, et oleme päevi kestval retkel... Maha ronimiseks võttis kõigepealt onu lapse alla ja siis mina juba kohutavalt kogenud kaamlisõitjana maandusin elegantselt ja täitsa ilma röökimata, kuigi see pahur elukas tegi oma parima, et mul hirmus oleks. Ei sa ühte ugri mutti nii kergesti juba hirmuta, va kaamlinägu!

Päike oli loojumas. Suundusime kõrvalasuvate väravate poole. Sisehoovis ootas madalatest laudadest ja istumispatjadest ümbritsetud tantsulava. Hulka india-inglise keelt rääkivaid onusid, kes püüdsid meile igast kilinaid-kulinaid müüa, maitsev mitmekäiguline araabia õhtusöök, jahikullid postikeste otsas eksponeerimiseks ja jahedaks kiskuv kõrbeöö. Onu, kes valvas jahikulle rääkis väga lahkelt, et lindudel on mütsikesed peas, et nad inimesi ei näeks. Sest neile kangesti maitsevad inimeste silmad. Ja nad kohe väga kangesti tahaks neid jõllitavaid silmi pintslisse pista, aga näe kindlustus ei taha mitte katta kotkaste poolt ärasöödud silmi..

Õhtu lõppes tantsuetendusega, mille peaesinejaks oli mees, kelle lavanimeks oli... "Seelik"! Ta kandis tohutut rohelist kleiti, tegi lavale paabulinnu kõnnakul tiiru peale ning hakkas muusikaga koos ennast keerutama. Ja keerutas ja keerutas! Ja tegi trikke küll, trummide, rätikute, oma seeliku ja rõngastega. Ja seda vähemalt 20 min järjest ilma kordagi peatumata! Vaimustav vaatemäng! Mul hakkas pea natuke ringi käima juba selle vaatamisest. Pärast kutsus ta pealtvaatajate hulgast naisi lavale ja püüdis neid tantsima õpetada. Sellist araabiapärast kõhutantsu värki.. Mul oli selleks ajaks üks laps sülle magama jäänud, nii et parima tahtmise juures poleks saanud avalikult tobedalt käituda.. Lõpuks näidati päris kõhutantsijannat ka. Ilus oli!

Kodusõit oli peaasjalikult sündmustevaene, kui välja arvata pisike vahejuhtum ühe kõrbeliiva kinnijäänud autoga. Ühe koha peal oli ringristmiku ühe väljasõidu juures tee alles tegemata. Väljasõit oli, aga edasi oli liiv ja öö. Ning selle koha peal istus üks auto kinni. Meie maasturijuht oli pahane, sest väidetavalt too auto blokeerib tema otseteed ("He is blocking MY shortcut!"). Meie mees ei lasknud ennast häirida pisikesest pisiasjast, et tal istub autos kuus väsinud turisti ja kaks last, ning otsustas tolle mehe sealt eest ära tõmmata. Köis taha ja tuld! Kolmandal-neljandal katsel, peale seda kui meil olid korralikud kopsud-maksad  segamini raputatud, õnnestus too tüüp sealt välja tõmmata. Ning et õhtule punkti panna, oli meie mehel tingimata tarvis ise sealt august läbi sõita ja meile veel õhtu viimane adrenaliin pakkuda. Öösel pimedas liiva ja betoonblokkide vahel viis minutit hullu rallit. Oujee! Niiiiii tore oli koju magama ära saada!

Juttu jätkub maru palju! Et üks tükk lugemist korraga liiga pikaks ei veniks, kirjutan homme edasi. Järgneb Wild Wadi veepark, Al Ain Zoo ja ühe päeva lõpuks jõudsime rannas ka vedeleda.

Araabias vol 1

Sellel reisil on üks imelik järelmõju! Täiesti ootamatult on peapeale keeratud miski, mida seni ei suutnud muuta ei tahe ega vajadus - minu päevarütm.
Ma olen tavaliselt lootusetu öökull ja enne hommikul kl 10 ei ole erilist mõtet minuga vestlust alustada. Mida mõistlikku nagunii ei kuule. Aga kuna Dubais algab päev kolm tundi varem, siis tagasi tulles olen juba mitu päeva järjest ärganud iseenesest hommikul kell 8 ja õhtul kl 23 paiku niidab väsimus jalust. Iseenesest on ju mõnus alustada päeva niipalju varem, näeb rohkem päevavalgust. Aga kuna minu kirjutamise aeg on öösiti, peale seda, kui lapsed magama jäävad, siis on ka kõiksuguste kirjatööde tegemine jäänud täiesti soiku. Püüan seda viga natuke paradada, kuigi juba kangesti padi kutsub...

Et kõik algusest ausalt ära rääkida, alustan sellest, kuidas me pühapäeva hommikul peale peaaegu magamata ööd tõusime varavalges, et lennukile jõuda.
Esimene lend kestis napilt poolteist tundi, ning maandusime Münhenis. Lennujaamas oli aega oodata pea 5h, nii et kiiret polnud suurt kuskile. Kuni selle hetkeni, kui ma avastasin, et pean saama KOHE hambaid pesta, sest väsimus, nälg ning halb suuhügieen ühel ajal mõjuvad minu emotsionaalsele tervisele hämmastavalt laastavalt. Reid lennujaama apteeki ja hambaharjaga varustatuna lähimasse WC-sse taastas veidike meelerahu. Edasi ruttu sööma, et ülejäänud pere nälja tulemusel sama tigedaks ei muutuks, nagu mina enne hammaste pesemist.

Pestud hammaste ja täis kõhuga olime valmis vastu astuma ülesandele leida Münheni lennujaamas õige koht, kust väljuks meie järgmine lennuk. Vanem tütar pidas oma pühaks kohuseks tahta absoluutselt iga vähegi roosat ja sädelevat eset nii väga, nagu oleks selle omamine elu ja surma küsimus. Ja kuna lennujaamas on PALJU poode, siis oli seal neid asju ka päris kõvasti. Et ta vaeseke päris otsi ei annaks, võimaldasime talle kahe lennujaama peale kaks joonistamise-meisterdamise raamatut.
Noorem tütar leidis ühel ajahetkel, et kui talle ei võimaldata õigel ajal normaalseid tingimusi magama jäämiseks, siis tuleb hakkama saada ebanormaalsete tingimustega. Ühel hetkel oli ta issi süles veel ärkvel ja vaatas ringi ning järgmisel momendil magas paksu und nii et silm ka ei pilkunud. Kuidas on võimalik liikumise pealt suures lennujaamas keset melu ja kära niimoodi magama jääda, seda teab küll ainult tema!

Lend Dubai poole väljus tunniajase hilinemisega. Meie lennuliini stjuuardessid hõljusid meist mingi hetk mööda nagu parv helepruune punase mütsikese ja valge salliga linde. Sädistasid ja särasid.
See lend pidi kestma peaaegu kuus tundi, nind lastele sai lubatud, et ees ootab piiramatu võimalus multikaid vahtida. Tegelikult tuli sellega toime ainult vanem laps - nooremal tuli õige pea tüdimus peale ja ta tahtis natuke mööda vahekäiku ringi joosta, natuke nokkida lennukil pakutavast lasteeinest välja just neid palasid, mida ema mitte ei tahaks lubada ja teha kõike muud kui istuda rahulikult klaasistunud silmadega helendava ekraani ees. Normaalne laps!

Dubai lennujaamas võttis meid vastu öine +20 ja tohutu viisajärjekord. Just siis kui ma hakkasin ärrituma, et mõni kulda täis riputatud ja krohvikorraga slaavi päritolu tütarlaps julmalt järjekorras ette trügib, tuli üks viisakas valge öösärgi ja peakattega meesterahvas ning juhatas lastega pered järjekorrast välja kõige ette. Tempel kiiresti viisapaberile ja kogu moos! Passijärjekord läks juba kärmelt ja õige pea astusime konditsioneeritud lennujaamast välja sooja ja tolmusesse araabia öösse.

Esimesel päeval magasime lõunani ja natuke kauem. Siis vahtisime ringi, kratsisime kukalt, loivasime ühest toast teise ja pidasime plaani, et mis nüüd saab? Pealelõunaks oli üht-teist selginenud ja suund sai võetud Dubai Mall'i poole.
Tegemist on väidetavalt maailma suurima kaubanduskeskusega. Lastega koos poodlemist väldin ma nagu vanapagan välku, seega suundusime alustuseks hoopis meieperele kohaselt kõhtu orjama.
Esimesest toidukohast väljusime umbes sama kiiresti, kui sinna sisenesime - tegemist oli vihmametsa teemal kujundatud kohaga kus oli hulganisti suuri loomi meisterdatud ja helilindi pealt möirgama pandud. Lapsed olid peaaegu kabuhirmus!
Einestasime hoopis ühes üsna mittemidagiütleva välimusega söögikohas, kus pakuti silmi pungi ajavalt teravat rohelist karrit (väga hea oli!). Lastele tellisime sushirullid ning eeldasime, et see on neile üks hea ja tuttav toit. Aga tuli välja, et selle koka versioon sushist on midagi gurmeerestorani ja india köögi vahepealset. Kahepoolene laps õgis ja mõmises ning kriiskas läbi hammaste, kui vesise suuga pealt vahtiv lapsevanem üritas ampsu manguda. Viieaastane sõi ühe tüki, teatas, et see on liiiiga vürtsikas ja lubas ülejäänud portsu vaestel näljastel lapsevanematel pintsli pista. Peale rohelist karrit ma küll aru ei saanud, et see vürtsikas oleks olnud!?

Tantsivad purskkaevud olid muidugi imelised. See oli juskui muusika saatel toimuv vee-ilutulestik. Isegi minu ratsionaalne aju jäi korraks vait ega küsinud lolle küsimusi, nagu "huvitav, kuidas see tehniliselt teostatud võiks olla?". Veele oli elu sisse puhutud, ning õpetatud indipärase tilulilu-muusika saatel kõige vaimustavamaid piruette sooritama. Taustal kõrgus Burj Khalifa nagu sädelev hambaork!

Peale kogu seda rõõmu ja muljeid ootasin juba ees pikka und ja head puhkust aga kahjuks meie noorema võsukese magu ei pidanud siiski vastu nii järsule muutusele toidusedelis, ning sellest anti öösel umbes iga poole tunni kuni tunni aja tagant märku. Alles vastu hommikut saabus rahu, ning siis oli kell saanud viis, minul uni lootuseltult läinud ja väljast hakkas kostma kutse hommikusele palvusele. Hiilisin rõdule, kerisin varbad öösärgi sisse ja hingasin sisse öist linna. Nii kaugele, kui silm ulatas, särasid pimeduses linnatuled ning lugematu arv mošeesid kutsusid oma erilisel kõrgel lauluviisil. Maagiline hetk - suures magavas linnas, miljonite inimeste elude keskel olla üks tolmukübe. Maailma teises otsas, kus kõik on nii võõras, kui see veel minu jaoks olla saab. Iidne helikõla, mis on aastatuhandeid kostnud inimestele samamoodi, siin linnas kus kõik on kõige-kõige-kõige suurem, uuem, moodsam ja luksuslikum.

Kui palvusekutse vaibus, otsustasin püüda veel viimast uneraasu.
Järgmise päeva veetsin kahjuks oma noorema tütrega korteris nelja seina vahel, sest nunnu peamiselt magas, istus mul süles või oksendas.
Vanem tütar vähemasti käis pärastlõunal isaga natuke linnapeal kolamas. Õhtul, kui nad naasesid, otsustasime tellida endale koju lähimast india-araabia kiirtoidukohast hulka head ja paremat. Üks laps oli jätkuvalt igasuguse toidu suhtes äärmiselt umbusklik. Aga ülejäänud, kaasaarvatud meie võõrustajad, pugisid ennast silmini täis ja saigi rahulolevalt magama kerida. Tol öösel vähemasti saime rahulikult magada!

Ja mina lähen ka tänaseks magama, sest kell on 23:30. Tavaliselt oleks ma sel ajal loivanud kööki südaöist teed keetma, sest paar tundi saab veel nokitseda. Aga praegu hoian vägisi ühte silma lahti, teine juba magab... Püüan lähipäevil memuaaridega jätkata...

Valgetest varestest ja kevadeootusest

Kõige raskem Eestist eemal elades on minu jaoks see "valge varese tunne". See teadmine, et ma päris ideaalselt ei sobi siia. Nagu king hõõruks natuke kogu aeg. Ma ei saa poolest jutust aru, mida mu ümber räägitakse. Ma ei tea päris täpselt kuidas parkimisautomaat toimib, või kui tihti bussides pileteid kontrollitakse. Kas ma peaksin minema bürokraatidega asju ajama naeratava näoga või no-bullshit-muidu-ma-lõugan-su-peale-suhtumisega? Iga päev on nagu ellujäämiskursus ulgumerel pisikese purjekaga. Kas leian täna sadama, satun asustamata saarele või lähen lihtsalt põhja. Toda viimast pole õnneks nagu ette tulnud aga asustamata saarel kahe jalaga kolinal ämbrisse astumisi tuleb ikka pidevalt ette. 

Ainuke koht (väljaspool oma kodu muidugi), kus seni olen tundnud justkui kuulumise tunnet, on poola keele tunnid. Seal oleme kõik ühesugused merehädalised. Üritame ennast sellest võõrast keelest läbi närida ja omandada esmaseid teadmisi merel hakkama saamiseks. Grammatika on nagu astronoomia - väga vajalik ja üldse ei taha meelde jääda. Sõnavara on nagu kalapüüdmisoskus - ilma selleta võib nälga jääda. Ja tunnikaaslased on nagu kaassõitjad - sa ei ole neid ise valinud aga päeva lõpuks oled nendega sõbraks saanud ja omal kombel kokku kasvanud, sest ühised raskused liidavad.

Millegipärast on mul olnud omamood tõrge liituda siinsete ekspatriaatidest koduperenaiste klubiga Mums and Tots  Ei oskagi lühidalt kokku võtta, miks just. Võibolla peaks? Üleelmisel pühapäeval käisin nende korraldatud laadal, kus nad müüsid väikseks jäänud lasteriideid, mänguasju ja igast pudipadi, mis koju seisma jäänud. Peale pikemat sorti seiklemist ühes linna nurgas eramajade rajoonis mööda tänavaid, mida võiks nimetada autoliikluseks sobivaiks ainult tingimisi, jõudsin The English Playhouse'i juurde. Siis avastasin, et sularaha on kaasas täpselt 17zl ja lähima pangaautomaadi asukohast pole mul õrna aimugi. Otsustasin siiski sisse astuda, kasvõi selleks et pool tundi kannatlikult autos istunud lastele anda võimalus jalgu sirutada. Veetsime seal päris meeldiva tunnikese. Päeva teine pooles olid enamus osthuvilisi juba ära käinud ja prouad tegelesid peamiselt keelepeksmisega ning tervitasid mind sõbralikult. Naasesime koos kotitäie ühes peres üle jäänud roosade ponihobustega. Nüüd käib meil kodus tohutu ponimäng juba teist nädalat...  Ja mina mõtlen, et peaks vist siiski proovima, võibolla ma selles seltskonnas tunneks ennast vähemasti valge varesena omasuguste valgete vareste parves?

Laupäeval pidasime juba ette ära ka siinses Eesti saatkonnas Vabariigi aastapäeva. Tore melu oli. Limpsisin Vana Tallinna kreemlikööri, nokkisin suupisteid ja rääkisin, rääkisin, rääkisin... Nii palju oli seletamist, jutustamist, vaidlemist, nõustumist, naermist ja arutlemist, et ma poleks arvanudki, et nii lühikese aja jooksul nii palju rääkida suudan. Lapsed vurasid ringi ja ajasid kõvasti kommi näost sisse. Väiksem tirts avastas, et iirisekomm on hea asi ja selle saab ise lahti ka. Aga kuna hammas ei hakka peale, siis lutsutas kommi ära, tõi selle mulle ja jooksis uue järele. Suuremal oli seal kaks päris eesti keelt rääkivat sõbrannat kellega nad kuskil oma sala-asju ajasid ja kõvasti komme sõid.

Viimased nädalad on lund juurde sadanud, nii et mõned korrad olen isegi saanud lund rookida. Meil on alles see sündroom, mis enamasti kuulub talve algusesse ja esimeste lumede juurde, et kipume vaidlema, kumb täna saab lund rookida. Mingi õhtu koju tulles tegin seda küll linnasaabastes, ilma mütsi ja kinnasteta, mis päädis korraliku köhaga. Paistab, et selle ravimiseks oli tarvis natuke homöopaatia põhimõttel asjale läheneda - sarnast ravi sarnasega. Toas istumine, teejoomine ja enese haledalt tundmine ei teinud asja üldse paremaks. Aga eile ja täna käisime lastega kelgutamas ning seesama, mis mulle köha tõi - värskes õhus natuke märgade jalgadega tegutsemine - selle köha ka viis! Palju vist ei saa enam kelgutamas käia, sest paistab, et Varssavisse hakkab kevad kohale hiilima. Täna juba lumi sulas päris korralikult ja linnud teevad ka julgemalt häält. Nädala lõpus sõidame kauaoodatud soojamaareisile ja tagasi tulles loodan näha, et juba tulebki kevad!

Poola sahajuhi salakaval loomus. Talveuni.

Talv venib tasakesi omasoodu. Too külmalaine, mis Eestis rekordeid purustab jõudis siia ka. Nädal hiljem ja mahedamal kujul - päeval -15, öösel natuke rohkem.
Mänguväljakud on tühjad, poolakatele paistab see -15 mõjuvat umbes nii nagu eestlastele -25. Lastel ja paljudel täiskasvanutel on õues liikudes sall näo ette mässitud nii et ainult silmad piiluvad mütsiserva alt umbusklikult välja.
Meie koer ei taha õues olla kauem kui kümmekond minutit, siis hakkab haledalt käppi ükshaaval üleval hoidma ja mulle ahastava pilguga otsa vahtima, et millal ometi tuppa sooja saab. Ja kui on saanud kümme minutit toas soojeneda, siis tahaks ruttu uuesti õue tagasi...

Lund ei ole väga palju sadanud ja tänavad on õnneks puhtad. Minu suurim õudusunenägu oli esimese lume saabudes see, mis võib hakata siin toimuma siis, kui tänavad peaksid korralikult lumised ja jäised olema. Idee ilma naelkummideta talvel ringi sõitmisest tekitas õõva. Aga tänavatele puistati nii kõvasti soola ja sahad vurasid ülehelikiirusel ringi niikaua, kuni kogu see valge sopp tänavatelt eemaldatud sai. Linnades peaks talve üldse ära keelama. Maal on see imeline aeg. Aga linnas on lihtsalt märg, külm, lörtsine, libe ja õelaid sahajuhte täis.

Minu isiklik kokkupuude ühe eriliselt sapise sahajuhiga toimus ühel neljapäevasel öösel umbes kella kolme paiku. Käisin esimest korda siin viibitud aja jooksul baaris sõbrannaga sihtotstarbeliselt alkoholi luristamas. Kohalikel tütarlastel on mingi huvitav komme juua õlut siirupiga! Banaani-, ingveri- või mingisuguste marjade siirup. Proovisin siis ka. Õhtul oli ok - selline lahja magus lurr, mida saab vaikselt muudkui mulistada ja aeg-ajalt vetsus välja filtreerimas käia. Aga hommik oli koledamast kole! Ei tohi sellist head tervislikku jooki, nagu õlu mingisuguse sünteetilise siirupiga solkida. Härra abikaasa vihjas, et mu enesetunne võis olla tingitud ka tarbitud joogi kogusest ja hilisest (või varahommikusest) naasemise kellaajast. Leian, et see on alatu laim...

Aga tegelikult pidin rääkima sahajuhist! Kella kolme paiku pandi Chwila kinni ja me Kasiaga hakkasime mingis suunas astuma. Mõne aja pärast tuli jutu käigus välja, et täitsa õige suund pidi olema.. Taevast sadas laia lörtsi ja me kahlasime pahkluust saadik pooltahke vee sees ning tundsime elust mõnu. Vastassuunas kihutas meist meeletul kiirusel mööda sahk mis lükkas selle lörtsi kõrge kaarega umbes teise korruse akende peale. Arutasime Kasiaga, et selle tüübiga ei tahaks küll kokku puutuda, kui äkki ilma vähimagi hoiatuseta valati meid üle vannitäie külma soolase veega! Tüüp oli meile seljatagant tasakesi umbes 100km/h ligi hiilinud ja ilmselgelt paistis arvavat, et see on sügavalt meie oma viga, kui sellise koerailmaga mööda tänavaid ringi longime. Sahajuhid on kurjast vaimust vaevatud!

Külmalaine saabumisega olen mina aga lootusetult talveunne jänud. Hoolimata sellest, et selge ilmaga on lõpuks ometi päike välja ilmunud ja päev läheb tasapisi pikemaks. Mingi instinktiivne huvi on võimalikult kaua teki all soojas püsida ja kui on vaja sealt välja ronida, siis tahaks energiat kokku hoida. Mitte ühtegi üleliigset liigutust. Ainult hädavajalikud tegevused.

Aeg-ajalt sunnitakse mind mõningale aktiivsusele. Näiteks eelmine nädal võõrustasime sõprade peret. Oli üks mõnus, lärmakas ja melu täis nädal. Saime jälle targemaks, mida Varssavis tasuks külastada. Kuna just oli külmaks läinud ja meie lapsed natuke ikka veel köhivad, siis püsisin ise üsna palju noorema võsukesega kodus. Aga vanem sai koos külalistega ära käia Kopernikuse teaduskeskuses http://www.kopernik.org.pl/en/    mis on umbes nagu Ahhaa keskus Tartus aga kümme korda suurem. Ja tehnikamuuseumis kesklinna Kultuuripalees. Lapsed olid vaimustuses ja kindlasti võtame oma perega need käigud veel millalgi ette, kui uusi külalisi tuleb või mina talveunest ärkan.

Natuke identiteedikriis on mul ka viimasel ajal. Koduperenaise uhke staatus hakkab ära tüütama. Tahaks teha Suuri Tegusid ja olla Tähtis Inimene. Aga kust otsast sa siin Varssavis alustad, kui parim saavutus seni on "Tylko troche po polsku mowi" (Seesama lause, mis Kreekas mu leivanumber oli: "Ligo katalaveno ellenika"). Ilma kohaliku keele oskuseta on tööotsimine suht keeruline. Ja tegelikult peaks ma kõigepealt panema lapsed lasteaeda. Järgmine kuu saab Triinu 2,5a täis ja siis proovin tüdrukuid vist ühte kohalikku Waldorflasteada, kus on segarühmad. See vanem laps vajab kangesti seda nooremat enda kõrvale julgustuseks. Et valetpidi kirjutasin? Mkmm, meie peres on see hoopis niipidi. Väike kahepoolene lõvikutsikas ei karda mitte midagi ega kedagi. Peaaegu kuueaastane on see, keda tuleb julgustada ja toetada.

Kui kõik kulgeb plaanipäraselt, siis võibolla käime lähiajal korraks soojal maal ka ära. Tuletame meelde, mis värk selle päikese ja D-vitamiiniga oligi?
Meil oli eelmisel soojal maal üks tuttav, kellel oli arsti poolt käsk elada sellises kliimas, kus on aastaringselt päike pidevalt väljas. Muidu ähvardas teda raskekujuline kliiniline depressioon. Vahel ähvardan, et hangin endale ka selle haiguse. No see ei ole normaalne, kuidas ma ei taha enam külmas ja hallis elada. Tahan päikest ja apelsine! Või kui ma pean tingimata lume sees elama, siis tahan ahjukütet (mida keegi teine pidevalt kütab) ja võimalust vaikselt leso peal nurru lüüa, kuni kevad tuleb.

Talv: lumi, köha ja allahindlused. Poola keelest rääkimata.

Märkamatult on möödunud jälle üle kahe nädala minu viimasest kirjatükist...

See talv on ikka nii õnnetult lumevaene ja seetõttu nii hall ja pime, et ma viimasel ajal magan veel kauem, kui tavaliselt. Ja ärkvel olles lohistan ennast mööda maja ringi ja hädaldan, et mitte midagi pole tuju teha.

Õnneks ilmataat halastas ja üleeile tuli lõpuks meil ka esimene lumi maha. On teine sihuke märjavõitu ja ehk vaid 5cm aga ikkagi lumi! Kaks korda oleme saanud juba maja ees kõnniteed puhastada. Nagu kiuste  jäime terve perega mingisse köhatõppe. Kõigepealt J. alustas paukumisega ja rögisemisega ning nädal aega hiljem lapsed järgisid tema eeskuju. Nii et kui lumi maha tuli, siis vahtisid nemad õnnetult nina vastu aknaklaasi ja mangusid köhahoogude vahepeal haledalt, et neid õue lastaks. Täna noorema neiu lõunauinaku ajal halastasin vanemale lapsele ja lubasin ta õue lumega mängima. Pole ju seda imeasja juba kaks aastat nähtud! Paistab, et hullemaks see tema köha ei teinud, nii et homme juba ehk julgen mõlemad õue lasta.

Vahepeal võtsime veel natuke külalisi vastu - aasta algul tulid laste teine vanaema ja tädi meile külla. Häbiväärselt lühikeseks ajaks kahjuks. Aga lubadusega, et soojemal ajal tulevad tagasi ja siis juba pikemalt. Nüüd on see lubadus siia ka kirja saanud, nii et palun mitte mingit kõrvalehiilimist! Järgmine kord alla nädala üldse vastu ei võta.

Pidasime minu sünnipäeva. Juba päris mitmendat aastat järjest saan 24 aastat vanaks... Sõime nagu kord ja kohus hobuseannustes sushit ja luristasime rieslingut ja rohelist teed peale.

Aasta alguse allahindlused poodides on enamasti mind üsna külmaks jätnud. Kuid siin koos külalistega üüratuid kaubanduskeskusi mööda kolades nakatusin korraks ise ka sellesse hirmsasse tõppe. See on natuke marutõve moodi...
Silmad hakkasid palavikuliselt vilama ja kõik teised poodlejad tundusid äkitselt mu vaenlased, kes püüavad viimast kõige odavamat ja ilusamat riidetükki mu nina eest ära krabada. Riietusruumi järjekord ajas käpad värisema, vuntsid kollaseks ja kassajärjekorras tahtis saba hakata ära kukkuma. Küünarnukid muutusid ootamatult teravaks, näpud pikemaks ja kiiremaks - valmis krabama ja haarama parimaid pakkumisi. Iga kollane, punane või oranz silt "wyprzedaż" ajas pulsi kõrgeks ja tõmbas enda poole nagu veri vampiiri.
Kergendust sellele seisundile tõi alles kassa läbimine ja oma kottidehunnikuga rahulolevalt autoistmele vajumine. Kodus ostude läbivaatamine koos kohustuslikue "enne" ja "pärast" hindade võrdlemisega tõi joobeseisundile sarnase eufooria.
Diagnoos: ostuhaigus. Ravi: ainult range poodidest eemale hoidmine kuni allahindlusperioodi lõpuni!

Sõpradest kaugel elamine viib inimese meeleheitlikutele meetmetele. Oleks mulle kunagi keegi öelnud, et ma pean veini- ja juustuõhtut üle veebikaamera, siis ma oleks ennast pooleks naernud. Aga tänaseks olen seda juba kaks korda teinud ja väga mõnus on olnud.

Poola keele tunnis tuli eelmisel nädalal jutuks, et ma pean endale siit kohalikke sõbrannasid leidma, sest minu olematu keelepraktika hoiab mind keele omandamisel kõige rohkem tagasi. No palju ma poes räägin - tere, palun, aitäh ja keerulisemate küsimuste puhul "Mowi pani po angielsku?" (Kas proua inglise keelt räägib?). Kohalike eestlaste sõnul ei pruugi poolataridest sõbrannade leidmine üldse kõige lihtsam ülesanne olla, sest nad on küll viisakad aga küllalt reserveeritud inimesed. Ei sõbrune liialt kergesti. Eks ka poolakate ajalugu on selline, mis õpetab pigem igaks-juhuks võõraid umbusaldama, kui neid avasüli oma koju tervitama. Igatahes kavatsen vähemasti proovida. Oleks tore õppida natuke lähemalt tundma neid inimesi, kelle keskel ma elan. Millest nad mõtlevad? Millised nad on?

Huvitavamiad leide viimase aja keeletundidest:
"skrzypcach" - viiul. Seda ON võimalik hääldada, päriselt ka! Kuigi mul tuli vist umbes kolmandal katsel ligilähedaselt sama sõna välja, mis õpetajal...
"Kanadyjskiej" - Kanada omastavas käändes - ja siis nad väidavad, et eesti keel on keeruline???
"szczegolnie" - eriti. Kusjuures see paistad üsna tavaline nähtus et pannakse sõna algusesse need "szcz" üksteise otsa. Ja kui sõna keskel kuuled "š" siis võib olla üsna kindel, et see kirjutatakse "sz".
Täna ütles kassas tädi mulle sellise summa: "szescdziesiat dziewiec i trzydziesci"
Numbrid olid küll juba mitu kuud tagasi tunnis teemaks aga kui nad ikka selliseid asju mulle kiiresti ette vuristavad, siis ajab natuke nutma ja natuke hüsteeriliselt naerma. Ulatan lihtsalt tobeda naeratusega oma pangakaardi ja püüan üle tädi õla piiluda, et mis too susin inimeste keeles tähendas???

Aga ma tasakesi kohanen sellega. Ja tegelikult mulle meeldib kõla poolest poola keel rohkem, kui vene keel. Saaks ainult rohkem aru...

Vana aasta lõpus

On kõige imelisema ja veidrama aasta viimane õhtu. Kell on veidi kümme läbi ja oleks justnagu iga teine õhtu meie peres. Lapsed magavad juba ja me istume mõlemad oma arvuti taga. Hästi rahulik on. Hea järele mõelda möödunud aastale ja sellele, mida uus tuua võiks. Ja meenutada, mida tegime eelmisel aastal samal ajal...

2010 Kreetal, Pigi külas - paarsada elanikku küla peale...
Eelmisel aastal samal ajal olime lõpetanud korraliku õhtusöögi sidrunimaitseliste vorstikestega ja ootasime innukalt terve perega ilutulestiku algust. Selline ärev rõõmus ootus. Aknast välja vaadates nägin vaevalt viie meetri kaugusel naabrite aknaid ja rõdusid - valgustatud akende taga võis aimata perekondlikke õhtusööke. Väljas oli natuke üle kümne kraadi sooja. Ja veel meenub see tohutu pettumus, kui Kreeta külakeses ei olnudki aastavahetusel ilutulestikku ja rahvas ei tulnud üldse tänavatele üksteisele head uut aastat soovima. Kuulasime Youtubest eesti hümni ja tundsime natuke koduigatsust.

2011 Varssavis - umbes kaks miljonit elanikku linna peale..
Täna sõime ka põhjaliku õhtusöögi. Menüüs hanepraad hapukapsaga. Äreva ootuse asemel on ootamatult rahulik meeleolu. Naabrite juures ümberringi on vaikne, läbi raagus puude sädelevad siin-seal jõululambid. On -3 kraadi, lumetu ja tohutult udune. Juba viimased paar tundi paugub ümberringi pidevalt - katsetatakse ilutulestikurakette. 23.30 paiku plaanime lapsed üles ajada ja riidesse panna, et õue minna. Huvitav kas poolakad tulevad tänavale naabritele head uut aastat soovima? Tuvastasin juba veebisõnaraamatu abil, kuidas seda teha - szczęśliwego nowego roku!

Kuna ma pole pikalt kirjatanud siis püüan lühidalt kirja panna ka, mis viimasel ajal uudist.

Jõuludeootuses mähkis Varssavi linn ennast üleni tuledesse. Nowy Swiati tänav kesklinnas oli nii särav, et seda mööda jalutades oli oht unustada ennast imetlema ja pea ees vastu posti kõndida. Tänaval võis kohata nooremat sorti jõuluvanakandidaati mingi äri lendlehti jagamas ja kaubanduskeskuses jalutasid ringi inglikesed, kes püüdsid mingeid jõulukaarte sulle maha müüa. Ainuke mõistlik aeg oma nina poodi pista oli pühapäeva varahommik, kui korralikud katoliiklased olid kirikus ja mitte-nii-korralikud magasid laupäeva õhtust pidu välja.




Keeltekoolis oli ka jõulupidu. Kohal oli hulk rahvusvahelist seltskonda, kellel oli ühine mure - poola keel ja selle mitteoskamine. Ja kõigil oli väga lõbus! Õppisime tantse, mängisime mänge, kus tuli ära arvata erinevaid poolakeelseid pühadetoite ja -kombeid. Sõime seenepirukaid ja õunakooki ning nagu õpetajad selja keerasid, rääkisime inglise keeles edasi.

Kaks päeva enne Jõule maabus meile külla minu ema. Hurraa - nädal aega nõudepesuvabastust! Kõigil oli lõbus - ema sai natuke poes ja Varssavi peal kolamas käia ja lapsed ning koer said absoluutselt iga päeva ja iga ilmaga parki jalutama. Ja mis oleks jõululaua taga istumine ilma korraliku suguvõsa taga rääkimiseta?

Ahjaa! Seesamune koer! See on nüüd ametlikult meie pere koer!
Peale viimast korda, kui Candy (Kandi) meie juures hoius oli, pakkus tema omanik peale mõningast kaalumist võimalust see nunnu adopteerida. Õigupoolest oli tal juba mõned kuud mõlkunud peas, et seoses muutunud elutingimustega ei saa ta enam pakkuda koerale seda tähelepanu ja vabadust, mida too väärib. Ning kuna ta seda koera väga armastab, siis otsustas ta teha selle raske otsuse ja anda koera ära.
Meie oleme igatahes üliõnnelikud oma uue pereliikme üle! Ta on täiesti ära võlunud meie naabrid, meie majaomaniku ja no meist ei tasu rääkida - olime juba juulikuus temaga esimest korda kohtudes tema käpakese ümber keeratud.

Jõuludeks otsustasime teha nii nagu Roomas. St. nii nagu Poolas..
Sõime karpkala ja marineeritud seeni. Õigupoolest on neil traditsiooniline jõulusöök seenepirukad, aga siinkirjutaja on köögipoolel laisavõitu. Pidusöögid on pigem teisepoole pärusmaa.
Ja muidugi - et mitte unustada oma juuri, siis vorstikesi tegime ka igaks-juhuks ahjus juurde. Poolakad võivad oma lihavaba jõululaupäeva ise pidada - eestlane peab ennast jõululaupäeval silmini täis sööma! Aga kala oli ka väga hea.

Uutest arengutest veel niipalju, et tüdrukud käivad nüüd võimlemas. Leidsin sellise koha:
The Little Gym
Värskelt novembris avatud koht, suurepärase baasiga. Kõik võimalikud vahendid on olemas ja õpetajad on väga pühendunud ja vahvad.
Hinnatase on natuke nina krimpsu ajav ja asukoht on meie kodust natu kaugel aga käime talvise semestri lõpuni ja siis otsustame, mis edasi saab.
Tulemuseks on see, et Mia on puha ogaraks läinud peast! Harjutab päevad läbi hundirattaid ja peapealseisu. Ja see ei ole päris normaalne, kui hästi see laps paindub. Spagaadist on mõlemat pidi ehk napilt viis sentimeetrit puudu. Tunnis kipub agarus vahel raugema, kuna õpetaja räägib inglise keeles. Aga enesekindlus tuleb tasapisi. Oluline on see, et nad mõlemad ootavad reedest päeva innu ja rõõmuga ning armastavad liikuda ja ennast proovile panna.

Ei oskagi kohe seda aastat kuidagi ammendavalt kokku võtta. Nii kirju-mirju ja huvitav on olnud. Loodan vaid, et uus aasta tuleb sama põnev ning toob veel samapalju häid inimesi meie ellu, nagu see 2011 tõi.
Kullakallid sõbrad ja laiendatud perering - ma ei ole jõudnud teile kõigile isiklikult head uut aastat soovida aga te teate ju, et ma mõtlen teie peale ja soovin teile kõike parimat, ilusamat ja õnnelikku uut aastat. Toogu see teile häid õpetajaid, toredaid teekaaslasi ja heade soovide täitumist. Me oleme üksteisest vaid ühe mõtte kaugusel! Ja mõttes ma kallistan teid soojalt mu head!