Valgetest varestest ja kevadeootusest

Kõige raskem Eestist eemal elades on minu jaoks see "valge varese tunne". See teadmine, et ma päris ideaalselt ei sobi siia. Nagu king hõõruks natuke kogu aeg. Ma ei saa poolest jutust aru, mida mu ümber räägitakse. Ma ei tea päris täpselt kuidas parkimisautomaat toimib, või kui tihti bussides pileteid kontrollitakse. Kas ma peaksin minema bürokraatidega asju ajama naeratava näoga või no-bullshit-muidu-ma-lõugan-su-peale-suhtumisega? Iga päev on nagu ellujäämiskursus ulgumerel pisikese purjekaga. Kas leian täna sadama, satun asustamata saarele või lähen lihtsalt põhja. Toda viimast pole õnneks nagu ette tulnud aga asustamata saarel kahe jalaga kolinal ämbrisse astumisi tuleb ikka pidevalt ette. 

Ainuke koht (väljaspool oma kodu muidugi), kus seni olen tundnud justkui kuulumise tunnet, on poola keele tunnid. Seal oleme kõik ühesugused merehädalised. Üritame ennast sellest võõrast keelest läbi närida ja omandada esmaseid teadmisi merel hakkama saamiseks. Grammatika on nagu astronoomia - väga vajalik ja üldse ei taha meelde jääda. Sõnavara on nagu kalapüüdmisoskus - ilma selleta võib nälga jääda. Ja tunnikaaslased on nagu kaassõitjad - sa ei ole neid ise valinud aga päeva lõpuks oled nendega sõbraks saanud ja omal kombel kokku kasvanud, sest ühised raskused liidavad.

Millegipärast on mul olnud omamood tõrge liituda siinsete ekspatriaatidest koduperenaiste klubiga Mums and Tots  Ei oskagi lühidalt kokku võtta, miks just. Võibolla peaks? Üleelmisel pühapäeval käisin nende korraldatud laadal, kus nad müüsid väikseks jäänud lasteriideid, mänguasju ja igast pudipadi, mis koju seisma jäänud. Peale pikemat sorti seiklemist ühes linna nurgas eramajade rajoonis mööda tänavaid, mida võiks nimetada autoliikluseks sobivaiks ainult tingimisi, jõudsin The English Playhouse'i juurde. Siis avastasin, et sularaha on kaasas täpselt 17zl ja lähima pangaautomaadi asukohast pole mul õrna aimugi. Otsustasin siiski sisse astuda, kasvõi selleks et pool tundi kannatlikult autos istunud lastele anda võimalus jalgu sirutada. Veetsime seal päris meeldiva tunnikese. Päeva teine pooles olid enamus osthuvilisi juba ära käinud ja prouad tegelesid peamiselt keelepeksmisega ning tervitasid mind sõbralikult. Naasesime koos kotitäie ühes peres üle jäänud roosade ponihobustega. Nüüd käib meil kodus tohutu ponimäng juba teist nädalat...  Ja mina mõtlen, et peaks vist siiski proovima, võibolla ma selles seltskonnas tunneks ennast vähemasti valge varesena omasuguste valgete vareste parves?

Laupäeval pidasime juba ette ära ka siinses Eesti saatkonnas Vabariigi aastapäeva. Tore melu oli. Limpsisin Vana Tallinna kreemlikööri, nokkisin suupisteid ja rääkisin, rääkisin, rääkisin... Nii palju oli seletamist, jutustamist, vaidlemist, nõustumist, naermist ja arutlemist, et ma poleks arvanudki, et nii lühikese aja jooksul nii palju rääkida suudan. Lapsed vurasid ringi ja ajasid kõvasti kommi näost sisse. Väiksem tirts avastas, et iirisekomm on hea asi ja selle saab ise lahti ka. Aga kuna hammas ei hakka peale, siis lutsutas kommi ära, tõi selle mulle ja jooksis uue järele. Suuremal oli seal kaks päris eesti keelt rääkivat sõbrannat kellega nad kuskil oma sala-asju ajasid ja kõvasti komme sõid.

Viimased nädalad on lund juurde sadanud, nii et mõned korrad olen isegi saanud lund rookida. Meil on alles see sündroom, mis enamasti kuulub talve algusesse ja esimeste lumede juurde, et kipume vaidlema, kumb täna saab lund rookida. Mingi õhtu koju tulles tegin seda küll linnasaabastes, ilma mütsi ja kinnasteta, mis päädis korraliku köhaga. Paistab, et selle ravimiseks oli tarvis natuke homöopaatia põhimõttel asjale läheneda - sarnast ravi sarnasega. Toas istumine, teejoomine ja enese haledalt tundmine ei teinud asja üldse paremaks. Aga eile ja täna käisime lastega kelgutamas ning seesama, mis mulle köha tõi - värskes õhus natuke märgade jalgadega tegutsemine - selle köha ka viis! Palju vist ei saa enam kelgutamas käia, sest paistab, et Varssavisse hakkab kevad kohale hiilima. Täna juba lumi sulas päris korralikult ja linnud teevad ka julgemalt häält. Nädala lõpus sõidame kauaoodatud soojamaareisile ja tagasi tulles loodan näha, et juba tulebki kevad!

Poola sahajuhi salakaval loomus. Talveuni.

Talv venib tasakesi omasoodu. Too külmalaine, mis Eestis rekordeid purustab jõudis siia ka. Nädal hiljem ja mahedamal kujul - päeval -15, öösel natuke rohkem.
Mänguväljakud on tühjad, poolakatele paistab see -15 mõjuvat umbes nii nagu eestlastele -25. Lastel ja paljudel täiskasvanutel on õues liikudes sall näo ette mässitud nii et ainult silmad piiluvad mütsiserva alt umbusklikult välja.
Meie koer ei taha õues olla kauem kui kümmekond minutit, siis hakkab haledalt käppi ükshaaval üleval hoidma ja mulle ahastava pilguga otsa vahtima, et millal ometi tuppa sooja saab. Ja kui on saanud kümme minutit toas soojeneda, siis tahaks ruttu uuesti õue tagasi...

Lund ei ole väga palju sadanud ja tänavad on õnneks puhtad. Minu suurim õudusunenägu oli esimese lume saabudes see, mis võib hakata siin toimuma siis, kui tänavad peaksid korralikult lumised ja jäised olema. Idee ilma naelkummideta talvel ringi sõitmisest tekitas õõva. Aga tänavatele puistati nii kõvasti soola ja sahad vurasid ülehelikiirusel ringi niikaua, kuni kogu see valge sopp tänavatelt eemaldatud sai. Linnades peaks talve üldse ära keelama. Maal on see imeline aeg. Aga linnas on lihtsalt märg, külm, lörtsine, libe ja õelaid sahajuhte täis.

Minu isiklik kokkupuude ühe eriliselt sapise sahajuhiga toimus ühel neljapäevasel öösel umbes kella kolme paiku. Käisin esimest korda siin viibitud aja jooksul baaris sõbrannaga sihtotstarbeliselt alkoholi luristamas. Kohalikel tütarlastel on mingi huvitav komme juua õlut siirupiga! Banaani-, ingveri- või mingisuguste marjade siirup. Proovisin siis ka. Õhtul oli ok - selline lahja magus lurr, mida saab vaikselt muudkui mulistada ja aeg-ajalt vetsus välja filtreerimas käia. Aga hommik oli koledamast kole! Ei tohi sellist head tervislikku jooki, nagu õlu mingisuguse sünteetilise siirupiga solkida. Härra abikaasa vihjas, et mu enesetunne võis olla tingitud ka tarbitud joogi kogusest ja hilisest (või varahommikusest) naasemise kellaajast. Leian, et see on alatu laim...

Aga tegelikult pidin rääkima sahajuhist! Kella kolme paiku pandi Chwila kinni ja me Kasiaga hakkasime mingis suunas astuma. Mõne aja pärast tuli jutu käigus välja, et täitsa õige suund pidi olema.. Taevast sadas laia lörtsi ja me kahlasime pahkluust saadik pooltahke vee sees ning tundsime elust mõnu. Vastassuunas kihutas meist meeletul kiirusel mööda sahk mis lükkas selle lörtsi kõrge kaarega umbes teise korruse akende peale. Arutasime Kasiaga, et selle tüübiga ei tahaks küll kokku puutuda, kui äkki ilma vähimagi hoiatuseta valati meid üle vannitäie külma soolase veega! Tüüp oli meile seljatagant tasakesi umbes 100km/h ligi hiilinud ja ilmselgelt paistis arvavat, et see on sügavalt meie oma viga, kui sellise koerailmaga mööda tänavaid ringi longime. Sahajuhid on kurjast vaimust vaevatud!

Külmalaine saabumisega olen mina aga lootusetult talveunne jänud. Hoolimata sellest, et selge ilmaga on lõpuks ometi päike välja ilmunud ja päev läheb tasapisi pikemaks. Mingi instinktiivne huvi on võimalikult kaua teki all soojas püsida ja kui on vaja sealt välja ronida, siis tahaks energiat kokku hoida. Mitte ühtegi üleliigset liigutust. Ainult hädavajalikud tegevused.

Aeg-ajalt sunnitakse mind mõningale aktiivsusele. Näiteks eelmine nädal võõrustasime sõprade peret. Oli üks mõnus, lärmakas ja melu täis nädal. Saime jälle targemaks, mida Varssavis tasuks külastada. Kuna just oli külmaks läinud ja meie lapsed natuke ikka veel köhivad, siis püsisin ise üsna palju noorema võsukesega kodus. Aga vanem sai koos külalistega ära käia Kopernikuse teaduskeskuses http://www.kopernik.org.pl/en/    mis on umbes nagu Ahhaa keskus Tartus aga kümme korda suurem. Ja tehnikamuuseumis kesklinna Kultuuripalees. Lapsed olid vaimustuses ja kindlasti võtame oma perega need käigud veel millalgi ette, kui uusi külalisi tuleb või mina talveunest ärkan.

Natuke identiteedikriis on mul ka viimasel ajal. Koduperenaise uhke staatus hakkab ära tüütama. Tahaks teha Suuri Tegusid ja olla Tähtis Inimene. Aga kust otsast sa siin Varssavis alustad, kui parim saavutus seni on "Tylko troche po polsku mowi" (Seesama lause, mis Kreekas mu leivanumber oli: "Ligo katalaveno ellenika"). Ilma kohaliku keele oskuseta on tööotsimine suht keeruline. Ja tegelikult peaks ma kõigepealt panema lapsed lasteaeda. Järgmine kuu saab Triinu 2,5a täis ja siis proovin tüdrukuid vist ühte kohalikku Waldorflasteada, kus on segarühmad. See vanem laps vajab kangesti seda nooremat enda kõrvale julgustuseks. Et valetpidi kirjutasin? Mkmm, meie peres on see hoopis niipidi. Väike kahepoolene lõvikutsikas ei karda mitte midagi ega kedagi. Peaaegu kuueaastane on see, keda tuleb julgustada ja toetada.

Kui kõik kulgeb plaanipäraselt, siis võibolla käime lähiajal korraks soojal maal ka ära. Tuletame meelde, mis värk selle päikese ja D-vitamiiniga oligi?
Meil oli eelmisel soojal maal üks tuttav, kellel oli arsti poolt käsk elada sellises kliimas, kus on aastaringselt päike pidevalt väljas. Muidu ähvardas teda raskekujuline kliiniline depressioon. Vahel ähvardan, et hangin endale ka selle haiguse. No see ei ole normaalne, kuidas ma ei taha enam külmas ja hallis elada. Tahan päikest ja apelsine! Või kui ma pean tingimata lume sees elama, siis tahan ahjukütet (mida keegi teine pidevalt kütab) ja võimalust vaikselt leso peal nurru lüüa, kuni kevad tuleb.

Talv: lumi, köha ja allahindlused. Poola keelest rääkimata.

Märkamatult on möödunud jälle üle kahe nädala minu viimasest kirjatükist...

See talv on ikka nii õnnetult lumevaene ja seetõttu nii hall ja pime, et ma viimasel ajal magan veel kauem, kui tavaliselt. Ja ärkvel olles lohistan ennast mööda maja ringi ja hädaldan, et mitte midagi pole tuju teha.

Õnneks ilmataat halastas ja üleeile tuli lõpuks meil ka esimene lumi maha. On teine sihuke märjavõitu ja ehk vaid 5cm aga ikkagi lumi! Kaks korda oleme saanud juba maja ees kõnniteed puhastada. Nagu kiuste  jäime terve perega mingisse köhatõppe. Kõigepealt J. alustas paukumisega ja rögisemisega ning nädal aega hiljem lapsed järgisid tema eeskuju. Nii et kui lumi maha tuli, siis vahtisid nemad õnnetult nina vastu aknaklaasi ja mangusid köhahoogude vahepeal haledalt, et neid õue lastaks. Täna noorema neiu lõunauinaku ajal halastasin vanemale lapsele ja lubasin ta õue lumega mängima. Pole ju seda imeasja juba kaks aastat nähtud! Paistab, et hullemaks see tema köha ei teinud, nii et homme juba ehk julgen mõlemad õue lasta.

Vahepeal võtsime veel natuke külalisi vastu - aasta algul tulid laste teine vanaema ja tädi meile külla. Häbiväärselt lühikeseks ajaks kahjuks. Aga lubadusega, et soojemal ajal tulevad tagasi ja siis juba pikemalt. Nüüd on see lubadus siia ka kirja saanud, nii et palun mitte mingit kõrvalehiilimist! Järgmine kord alla nädala üldse vastu ei võta.

Pidasime minu sünnipäeva. Juba päris mitmendat aastat järjest saan 24 aastat vanaks... Sõime nagu kord ja kohus hobuseannustes sushit ja luristasime rieslingut ja rohelist teed peale.

Aasta alguse allahindlused poodides on enamasti mind üsna külmaks jätnud. Kuid siin koos külalistega üüratuid kaubanduskeskusi mööda kolades nakatusin korraks ise ka sellesse hirmsasse tõppe. See on natuke marutõve moodi...
Silmad hakkasid palavikuliselt vilama ja kõik teised poodlejad tundusid äkitselt mu vaenlased, kes püüavad viimast kõige odavamat ja ilusamat riidetükki mu nina eest ära krabada. Riietusruumi järjekord ajas käpad värisema, vuntsid kollaseks ja kassajärjekorras tahtis saba hakata ära kukkuma. Küünarnukid muutusid ootamatult teravaks, näpud pikemaks ja kiiremaks - valmis krabama ja haarama parimaid pakkumisi. Iga kollane, punane või oranz silt "wyprzedaż" ajas pulsi kõrgeks ja tõmbas enda poole nagu veri vampiiri.
Kergendust sellele seisundile tõi alles kassa läbimine ja oma kottidehunnikuga rahulolevalt autoistmele vajumine. Kodus ostude läbivaatamine koos kohustuslikue "enne" ja "pärast" hindade võrdlemisega tõi joobeseisundile sarnase eufooria.
Diagnoos: ostuhaigus. Ravi: ainult range poodidest eemale hoidmine kuni allahindlusperioodi lõpuni!

Sõpradest kaugel elamine viib inimese meeleheitlikutele meetmetele. Oleks mulle kunagi keegi öelnud, et ma pean veini- ja juustuõhtut üle veebikaamera, siis ma oleks ennast pooleks naernud. Aga tänaseks olen seda juba kaks korda teinud ja väga mõnus on olnud.

Poola keele tunnis tuli eelmisel nädalal jutuks, et ma pean endale siit kohalikke sõbrannasid leidma, sest minu olematu keelepraktika hoiab mind keele omandamisel kõige rohkem tagasi. No palju ma poes räägin - tere, palun, aitäh ja keerulisemate küsimuste puhul "Mowi pani po angielsku?" (Kas proua inglise keelt räägib?). Kohalike eestlaste sõnul ei pruugi poolataridest sõbrannade leidmine üldse kõige lihtsam ülesanne olla, sest nad on küll viisakad aga küllalt reserveeritud inimesed. Ei sõbrune liialt kergesti. Eks ka poolakate ajalugu on selline, mis õpetab pigem igaks-juhuks võõraid umbusaldama, kui neid avasüli oma koju tervitama. Igatahes kavatsen vähemasti proovida. Oleks tore õppida natuke lähemalt tundma neid inimesi, kelle keskel ma elan. Millest nad mõtlevad? Millised nad on?

Huvitavamiad leide viimase aja keeletundidest:
"skrzypcach" - viiul. Seda ON võimalik hääldada, päriselt ka! Kuigi mul tuli vist umbes kolmandal katsel ligilähedaselt sama sõna välja, mis õpetajal...
"Kanadyjskiej" - Kanada omastavas käändes - ja siis nad väidavad, et eesti keel on keeruline???
"szczegolnie" - eriti. Kusjuures see paistad üsna tavaline nähtus et pannakse sõna algusesse need "szcz" üksteise otsa. Ja kui sõna keskel kuuled "š" siis võib olla üsna kindel, et see kirjutatakse "sz".
Täna ütles kassas tädi mulle sellise summa: "szescdziesiat dziewiec i trzydziesci"
Numbrid olid küll juba mitu kuud tagasi tunnis teemaks aga kui nad ikka selliseid asju mulle kiiresti ette vuristavad, siis ajab natuke nutma ja natuke hüsteeriliselt naerma. Ulatan lihtsalt tobeda naeratusega oma pangakaardi ja püüan üle tädi õla piiluda, et mis too susin inimeste keeles tähendas???

Aga ma tasakesi kohanen sellega. Ja tegelikult mulle meeldib kõla poolest poola keel rohkem, kui vene keel. Saaks ainult rohkem aru...

Vana aasta lõpus

On kõige imelisema ja veidrama aasta viimane õhtu. Kell on veidi kümme läbi ja oleks justnagu iga teine õhtu meie peres. Lapsed magavad juba ja me istume mõlemad oma arvuti taga. Hästi rahulik on. Hea järele mõelda möödunud aastale ja sellele, mida uus tuua võiks. Ja meenutada, mida tegime eelmisel aastal samal ajal...

2010 Kreetal, Pigi külas - paarsada elanikku küla peale...
Eelmisel aastal samal ajal olime lõpetanud korraliku õhtusöögi sidrunimaitseliste vorstikestega ja ootasime innukalt terve perega ilutulestiku algust. Selline ärev rõõmus ootus. Aknast välja vaadates nägin vaevalt viie meetri kaugusel naabrite aknaid ja rõdusid - valgustatud akende taga võis aimata perekondlikke õhtusööke. Väljas oli natuke üle kümne kraadi sooja. Ja veel meenub see tohutu pettumus, kui Kreeta külakeses ei olnudki aastavahetusel ilutulestikku ja rahvas ei tulnud üldse tänavatele üksteisele head uut aastat soovima. Kuulasime Youtubest eesti hümni ja tundsime natuke koduigatsust.

2011 Varssavis - umbes kaks miljonit elanikku linna peale..
Täna sõime ka põhjaliku õhtusöögi. Menüüs hanepraad hapukapsaga. Äreva ootuse asemel on ootamatult rahulik meeleolu. Naabrite juures ümberringi on vaikne, läbi raagus puude sädelevad siin-seal jõululambid. On -3 kraadi, lumetu ja tohutult udune. Juba viimased paar tundi paugub ümberringi pidevalt - katsetatakse ilutulestikurakette. 23.30 paiku plaanime lapsed üles ajada ja riidesse panna, et õue minna. Huvitav kas poolakad tulevad tänavale naabritele head uut aastat soovima? Tuvastasin juba veebisõnaraamatu abil, kuidas seda teha - szczęśliwego nowego roku!

Kuna ma pole pikalt kirjatanud siis püüan lühidalt kirja panna ka, mis viimasel ajal uudist.

Jõuludeootuses mähkis Varssavi linn ennast üleni tuledesse. Nowy Swiati tänav kesklinnas oli nii särav, et seda mööda jalutades oli oht unustada ennast imetlema ja pea ees vastu posti kõndida. Tänaval võis kohata nooremat sorti jõuluvanakandidaati mingi äri lendlehti jagamas ja kaubanduskeskuses jalutasid ringi inglikesed, kes püüdsid mingeid jõulukaarte sulle maha müüa. Ainuke mõistlik aeg oma nina poodi pista oli pühapäeva varahommik, kui korralikud katoliiklased olid kirikus ja mitte-nii-korralikud magasid laupäeva õhtust pidu välja.




Keeltekoolis oli ka jõulupidu. Kohal oli hulk rahvusvahelist seltskonda, kellel oli ühine mure - poola keel ja selle mitteoskamine. Ja kõigil oli väga lõbus! Õppisime tantse, mängisime mänge, kus tuli ära arvata erinevaid poolakeelseid pühadetoite ja -kombeid. Sõime seenepirukaid ja õunakooki ning nagu õpetajad selja keerasid, rääkisime inglise keeles edasi.

Kaks päeva enne Jõule maabus meile külla minu ema. Hurraa - nädal aega nõudepesuvabastust! Kõigil oli lõbus - ema sai natuke poes ja Varssavi peal kolamas käia ja lapsed ning koer said absoluutselt iga päeva ja iga ilmaga parki jalutama. Ja mis oleks jõululaua taga istumine ilma korraliku suguvõsa taga rääkimiseta?

Ahjaa! Seesamune koer! See on nüüd ametlikult meie pere koer!
Peale viimast korda, kui Candy (Kandi) meie juures hoius oli, pakkus tema omanik peale mõningast kaalumist võimalust see nunnu adopteerida. Õigupoolest oli tal juba mõned kuud mõlkunud peas, et seoses muutunud elutingimustega ei saa ta enam pakkuda koerale seda tähelepanu ja vabadust, mida too väärib. Ning kuna ta seda koera väga armastab, siis otsustas ta teha selle raske otsuse ja anda koera ära.
Meie oleme igatahes üliõnnelikud oma uue pereliikme üle! Ta on täiesti ära võlunud meie naabrid, meie majaomaniku ja no meist ei tasu rääkida - olime juba juulikuus temaga esimest korda kohtudes tema käpakese ümber keeratud.

Jõuludeks otsustasime teha nii nagu Roomas. St. nii nagu Poolas..
Sõime karpkala ja marineeritud seeni. Õigupoolest on neil traditsiooniline jõulusöök seenepirukad, aga siinkirjutaja on köögipoolel laisavõitu. Pidusöögid on pigem teisepoole pärusmaa.
Ja muidugi - et mitte unustada oma juuri, siis vorstikesi tegime ka igaks-juhuks ahjus juurde. Poolakad võivad oma lihavaba jõululaupäeva ise pidada - eestlane peab ennast jõululaupäeval silmini täis sööma! Aga kala oli ka väga hea.

Uutest arengutest veel niipalju, et tüdrukud käivad nüüd võimlemas. Leidsin sellise koha:
The Little Gym
Värskelt novembris avatud koht, suurepärase baasiga. Kõik võimalikud vahendid on olemas ja õpetajad on väga pühendunud ja vahvad.
Hinnatase on natuke nina krimpsu ajav ja asukoht on meie kodust natu kaugel aga käime talvise semestri lõpuni ja siis otsustame, mis edasi saab.
Tulemuseks on see, et Mia on puha ogaraks läinud peast! Harjutab päevad läbi hundirattaid ja peapealseisu. Ja see ei ole päris normaalne, kui hästi see laps paindub. Spagaadist on mõlemat pidi ehk napilt viis sentimeetrit puudu. Tunnis kipub agarus vahel raugema, kuna õpetaja räägib inglise keeles. Aga enesekindlus tuleb tasapisi. Oluline on see, et nad mõlemad ootavad reedest päeva innu ja rõõmuga ning armastavad liikuda ja ennast proovile panna.

Ei oskagi kohe seda aastat kuidagi ammendavalt kokku võtta. Nii kirju-mirju ja huvitav on olnud. Loodan vaid, et uus aasta tuleb sama põnev ning toob veel samapalju häid inimesi meie ellu, nagu see 2011 tõi.
Kullakallid sõbrad ja laiendatud perering - ma ei ole jõudnud teile kõigile isiklikult head uut aastat soovida aga te teate ju, et ma mõtlen teie peale ja soovin teile kõike parimat, ilusamat ja õnnelikku uut aastat. Toogu see teile häid õpetajaid, toredaid teekaaslasi ja heade soovide täitumist. Me oleme üksteisest vaid ühe mõtte kaugusel! Ja mõttes ma kallistan teid soojalt mu head!

Koduloomad

Meil oli nädal aega koer!
Ühel meie siinsel sõbral on sihuke tore väikest kasvu mingisuguste jahikoerte ja krantside sugupuuga lõpmata sõbralik loomake. Ja kuna me pidevalt mangume teda endale hoida, siis sõber andis järele ja lubas Candy meie juurde nädalavahetuseks. Et ta saab siis rahus oma tööasju teha...
Nädalavahetusest sai sujuvalt terve nädal, sest algul polnud peremehel väga suurt kiiret tema tagasi küsimisega ja siis polnud meil enam erilist tahtmist teda tagasi anda.

Candy on uskumatult vahva koer - ma arvan, et elu jooksul kohatud koertest on võibolla ainult minu oma koer mulle rohkem meeldinud. Ta on nutikas ja hästi koolitatud. Ta on tohutult hüper-super-mega-üliaktiivne. Ta võib tund aega järjest sulle tuua ligaseks näritud palli ning ikka ja uuesti sellele järele söösta sellise innuga nagu oleks see jänes.
Esimesest õhtust otsustas ta ära, et magamiseks kõige parem koht on laste voodite jalutsis. Ja hommikuti kella kaheksa paiku kolis ta minu juurde ja jõllitas mind niikaua anuval pilgul, kuni ma ennast maast lahti lohistasin ja ta õue lasksin. Kus ta siis klähvis lihtsalt puhtalt olemasolemise rõõmust nähtamatute vaenaste ja sõprade peale.


Koer toob majja nii palju rõõmu juurde. Eriti veel selline koer! Ta suhtleb nii ilmekalt ja hea meelega ning toob alati naeratuse näole. Isegi siis kui tuleb teda hommikul kell kaheksa õue lasta...
Pean tunnistama oma kerget emotsionaalset ja sotsiaalset puuet, et mul on nii palju lihtsam suhelda ja naerda koeraga. Inimestega on kuidagi palju keerulisem. Nad ei ole kunagi nii siirad ja vahetud. Või ei ole mina? Koer saab mind igal ajahetkel südamest naerma ja koerale pole kunagi raske oma kiindumust välja näidata. Selle kõrval on lisatöö koerakarvade ja pori koristamise näol tegelikult nii tähtsusetu. Tüütu! Aga suurt pilti vaadates väheoluline.



Teine seltskond, kelle me oleme viimase nädala jooksul ära kodustanud, on tihased. Panime rõdule linnumaja ja iga päev piirab meie maja nüüd vähemalt 5-6 tihast korraga. Hommikusöögi ajal kipume söömist täitsa ära unustama, sest vahime hajameelse näoga aknast välja kuidas kollasekõhulised väiksed õgardid raspallide otsas kiiguvad ja päevalilleseemneid puu otsa tassivad, et neid seal süüa. Kusjuures see on tõsiselt uskumatu kui palju nii pisikesed linnud süüa suudavad! Ma pean hulgilaost järgmine kord peale enda puuviljakasti varuma ka lindude jaoks suurema koti seemneid, sest kui nad samas tempos jätkuvad, siis me varsti ei jaksa neile nii palju ette anda, kui nad sisse kugistavad. Tundub, et tihastel on mingis viiendas dimensioonis magu, mis on suurem kui lind ise. Talve lõpuks on meil sellised noore tuvi suurused tihased kelle silmad ei paista rasvavoltide vahelt välja ja kui saabub kevad ja mina arvan, et minge nüüd sööge mu aiast need hobusesuurused nälkjad vastutasuks ära, siis nad saavad vihaseks ja trambivad mind oma hiiglaslike rasvaläinud tihasejalgadega...

Nädala keskel, kolmapäeval, esines mul jälle üks neis ma-ei-salli-inimesi-eriti-poolakaid-päev. No vahel tuleb ette. Tavaliselt kaasneb see kas nälja või magamatuse või jumal hoidku mõlemaga. Eeskätt käib mulle sellistel hetkedel närvidele see, et need inimesed ei räägi normaalses keeles. No sülga s... suust välja, kui minuga räägid! English, m....f....r, ENGLISH!  Järgmiseks ei oska siin mitte keegi autoga sõita ja ainult tillerdab mul liikluses ees ja teeb mingeid lolle manöövreid. Tegelikult peaks nad üldse auto koju jätma ja laskma mul õndsas üksilduses mööda Varssavi neljarealisi tänavaid rallida. Oleks tol päeval võtnud ette ja oma emotsionaalse seisundi kirja pannud, siis oleks ikka nii palju tuld ja tõrva sülitanud, et pärast oleks pidanud piinlikkusega blogipidamise päevapealt ära lõpetama. Õnneks kestavad sellised meeleolud maksimaalselt päeva-paar ja kui ma olen normaalselt maganud ning inimese kombel kõhu täis söönud, siis on elu hoopis ilusam.

Mis puutub söömisesse, siis olen tagasi läinud segamenüü peale aga oluliste korrektuuridega. Hommikune puuviljakuhi on jäänud. Ma olen nagunii hommikul suht vilets sööja, nii et pudrusöömine ei ole nagunii eriti minu teema. Puuvili läheb palju paremini alla. Rasva ja süsivesikut ning valku ja süsivesikut proovin mitte eriti koos süüa. No kui vahel juhtub, siis juhtub. Aga võimalusel söön puuvilju eraldi toidukorrana ega pane neid rasvase-valgurikka toidukorra otsa. Salatit läheb päevas vähemalt üks hiiglaslik kausitäis. 
Ja huvitav asi on meiepere sushisöömise harjumustega - võiks ju arvata, et pikapeale saab siiber?! Aga pigem vastupidi. Me oleme tõsised võsajaapanlased! Eelmine laupäev oli asja kaubanduskeskusse ja meie puhul tähendab see  seda, et katsume võimalikult kärmelt poodides ära käia ja saada esimesel võimalusel kõhtu orjama. Võtsime seekord lisaks tavapärasele sushiringile lisaks mingi jaapanipärase grillroa - grillitud part salatikuhja peal. No täielik taevamanna. Ogaraks võib minna! Vot ma ei mäleta, kas ma enne Kreekas elamist ka söögi pärast nii obsessiivne olin? Aga seal hakkas see kergesti külge - kreeklastel keerleb elu söögi ümber. Ja meil ka! Lõunaeurooplasteni me kindlasti oma söögihulluses ei küündi aga keskmiste eestlastega võrreldes oleme küll õudsel õgardid ja gurmaanid.

Tegus nädal

Niisiis! Esmaspäeval käisin tööintervjuul.
Hoolimata pikast kodus olemisest oli tunne päris hea. Kuna sellele minekule oli eelnenud kaks päeva tööd minu CV kallal, abiks hea sõber kes lubas mulle, et "don't worry, when I'm done with it, they're gonna beg you to take the job!".
Tuleb välja, et mu tööajaloos leidub nii mõndagi väärtuslikku ja mul on hulka head kogemustepagasit ja oskuseid, mida korralikult lahti kirjutades saab päris väärika tulemuse. See on huvitav avastus, kuivõrd teraapiline võib olla CV kokku panemine õige inimese abiga. Ma alustasin seda protsessi murust madalama enesehinnanguga, sest olen viis (5!!) aastat koduperenaine olnud. Ja kui me lõpetasime, siis olin emalõvi, valmis kaitsma oma positsiooni tööturul.

Esmaspäeva ennelõunal oli kohtumine kokku lepitud. Natuke orienteerumist, et leida õige koht üüratus tornmajas, mille peamine asustaja on NBP - National Bank of Poland. Kuskil korrusel nimega 3b sattusin mingi kontori tagumise väljapääsu peale ja paistis sedamoodi, et toimub mingi ümber-, sisse- ja/või väljakolimine. Jõllitasin natuke aega abitu näoga ringi ja kui esimene ülikonnastatud noormees trepist alla tuli, sööstsin uurima, et kuhu ma sattunud olen? Koht oli õige aga ma olin leidnud üles mingi vale sissepääsu. Noormees juhatas mind vastuvõtusekretäri juurde ning mõne hetke pärast tuli sinna ka blond naisterahvas kes tutvustas ennast mingisuguse asetäitjana. Tädi susistas kõvasti, sest ta oli auväärses ca 30+ vanuses otsustanud enda hambad breketitega sirgeks ajada. See on nii nunnu, kui täiskasvanu inimesed breketitega ringi jooksevad. Teeb neid nooremaks kuidagi. Aga tööintervjuu mõttes tekitas see hoobilt olukorra, et pigem olin mina enesekindel ja asjalik, ja tema natuke ebalev ja susitav ja kangesti toredakene.
Jutt sujus ilusti kuni selle kohani, kui me hakkasime rääkima minu palgasoovist. Ma ei tea, võibolla on mul ebarealistlikult kõrged ootused aga igatahes pani minu pakutud number tädi õhku ahmima. Siis ta arvutas selle poola zlottidesse ümber ja ahmis veel natuke aega õhku. Peale seda, kui ta oli ennast natuke kogunud, küsisin, et kui  palju siis nende pakkumine oleks?
Arutasime ja arvutasime mõnda aega ning kokkulepe jäi, et ta esitab minu soovid juhtkonnale ja siis nad arutavad ja arvutavad, kas neil tasub sellistel tingimustel ette võtta toda projekti, milles minu eesti keele oskus on võtmerolliga. Ilmselgelt pole minul mõtet võtta vastu tööd, mille tasu kataks napilt mu lapsehoidjakulud. Ja ilmselgelt tuleb neil minu palkamiseks langetada mingeid kasumimarginaale või hoida kuskilt kokku. Igatahes jään huviga ootama, mida nad otsustavad. Selle kuu lõpuks hiljemalt peaks vastuse saama.

Tavaliselt on mul peale poola keele ja enne balletitundi poolteist tundi aega. Kuna metrooga saab punktist A punkti B umbes 15 minutiga, siis ülejäänud aega olen lihtsalt kuskil kaubanduses ringi luusides surnuks löönud. Aga no kaua sa jaksad seda värvilist kribu-krabu vahtida?
Tantsustuudiosse jõuan tavaliselt piisavalt vara, et saan piiluda ühes klaasseinaga saalis toimuvat ladina tundi. Ja ausalt öeldes kripeldab natuke! Siis kui ma ladina ära lõpetasin, olin sellest niiiiii tüdindenud. Ja stiilivahetus jazzi vastu tundus nii hea, et arvasin, et ma enam mitte kunagi ei viitsi tagasi minna. Aga nüüd, vaadates kui äge samba koreograafia neil kokku pandud on, läks hammas verele..
Mõtlesin, et kui prooviks õige?!

Eile poola keele tunni lõpus panin kiiresti koduse töö kirja ja tuiskasin klassist välja nagu oleks mul marutõbine keskerakondlane sabas. Kihutasin metrosse (mis nagu kiuste sel ainukesel korral oli aeglasem, kui tavaliselt), jooksin metrootreppidest üles ühe käega mantlinööpe kinni pannes ja teisega banaani näost sisse ajades. Lõõtsutades jõudsin tantsustuudiosse umbes kaks minutit enne tunni algust. Viskasin sekretäritüdrukule kiiresti kätte oma 10-korra balletikaardi ja lisatunni eest ka raha ja kihutasin riideid vahetama. Ma pole vist kunagi nii kiiresti trenniriideid selga saanud ja nii hirmsa pissihädaga tundi läinud (sest mul polnud aega oodata, kuni WC vabaneb).

Õpetaja tegi väga tõhusa soojenduse ja endal oli selline pokkerinägu peas, et ta justkui ei märka meid seal saalis või lihtsalt üldse ei hooli. Aga soojendus oli tõesti tõhus. Siis tegime terve ühe loo lihtsalt samba põhisammu. Edasi-tagasi, paremale-vasakule, pööre ühele- ja teisele poole. BOOOORING! Lugu sai läbi ja ma juba hingasin kergendatult, et nüüd teeme midagi huvitavamat. Võta näpust! Teine lugu oli natuke kiirem ja jälle sedasama asja! No mida!?
Õnneks oli see ainult osa soojendusest ja edasi läksime koreograafia kallale. Väga põnev asi oli kokku pandud. Piisavalt etteaimamatu ja minu jaoks võõra käekirjaga, et ma pidin hoolega pingutama, et hakkama saada. Edasi läks veel mõnusamaks. Harjutasime pöördetehnikat, mis peaasjalikult tähendas seda, et ühest saali seinast teise pööretega liikudes oli umbes poole saali peal silme ees ainult üks sigrimigri ja kahe jala asemel oli hoobilt tekkinud seitse omavahel keerdus ja sõlmes olevat alajäset.
Tunni lõpetuseks oli lausa rosin. Pasodoble! Oiappi! Seda ma olen kõige vähem teinud ja pilt peeglis oli üsna masendav.
Aga ma tahan, et tunnis oleks väljakutse, ja seda seal oli! Tõenäoliselt proovin edaspidigi sinna tundi jõuda.

Omamoodi toredus oli muidugi peale seda balletiga jätkata. Taaskord välkkiire särgi- ja jalatsitevahetus. Kiire käik sekreturka juurde, et endale vett juurde manguda ning lõõtsutades nagu kaukaasia lambakoer kolmekümnekraadises palavuses saabusin balletiklassi, kus teised õndsas rahus klassikalise muusika saatel tasakesi soojendust tegid. Võiks ju arvata, et ballett on peale tempokat ladina tundi hea rahulik lõõgastus aga reaalsuses on see pigem vihma käest räästa alla minek ja endale veel pangega vee ja konnade pähe valamine.
Küllap teeb see minust tõsise masohhisti aga selline tempo ja koormus on see, mis paneb mind ennast tõsiselt kokku võtma ja pingutama.

Balletitunni lõpuks olin märg nagu kalts, läbi nagu läti raha (miks üldse nii öeldakse?) ja õndsalt õnnelik.
Täna on see-eest haiged umbes kõik suuremad lihasgrupid. Ja need väiksemad ka, mida ma enda arvates ei omanudki. Trepist käin nagu väike haige vanainimene, hoian kõvasti käsipuust kinni. Toolile istumine ja püsti tõusmine on kohutavalt piinarikas - paigalistumine on kõige parem plaan. Ja selg on kogu aeg sirge! Sest igasugune muu liigutus on ai-ai-ai!
Ja kõigest hoolimata  mul on kuri kahtlus, et esmaspäeval teen seda jälle!

Kohvikus

Meie lapsehoidjaotsingud on päris tõhusad olnud. Sõelal on kaks tüdrukut  - Tanja, Kiievist pärist ukrainlanna, kes on siia linna tulnud oma inglise keele õpetaja erialal magistrit tegema ja Kasia, poolatar, kes õpib soome-ugri filoloogiat!
Tanja on nüüd käinud kaks korda meil juba abiks. Esimesel korral oli J. igaks juhuks kodus, kui tal peaks küsimusi või muresid tekkima. Täna aga otsustasime tüdrukud juba omapead jätta ja läksime ise kolama.

Algne plaan oli teha üks mõnus istumine lähimas kaubandushiiglases. Süüa seal lõunat, hankida mõni vajalik asi.
Oma tänavalt välja sõites nentisin hajameelselt, et näe - lipud on väljas, püha on vist. Ja siis suurema tänava peale välja sõites vajus lõug vastu põlvi - tänav oli TÜHI! See tänav, kus on 12h ööpäevas ummik. Täitsa mahajäetud. Nagu katk oleks linnas...
No mis seal ikka, sõitsime edasi ja nautisime võimalust liikuda ettenähtud kiirusel kohas, kus tavaliselt käib üks 20km/h jorutamine. Ja siis kaubanduskeskuse maa-aluse parkla sissepääsu ees on tõkkepuu! W T F?
Me oleme Eestis nii toredasti ära harjunud sellega, et üks asi, mis toimub alati - olgu või nii suur püha, et muru ei kasva ja linnud ei laula - elu kaubanduskeskuses. Aga näe, võta näpust, poolakad on ristiinimesed. Ja kui on püha, siis on püha ja asju osta ei saa! Böö!

Mõningase nõutusehetke järel sõitsime edasi ja arutasime, et mis nüüd teha. Lapsed on hoitud, tobe oleks koju minna. Kõht on ka tühi. Härra abikaasa pani ette sõita linnaossa nimega Saska Kępa, sest seal on mõned ägedad kebabisöögikohad. Ajalooliselt on see üks linnajagu, mis harudasel kombel peale II MS jäi maha lammutamata (suurema osa linnast tehti siis maatasa ja ehitati pärast täpipealt samasugusena üles). Ning samuti on seal traditsiooniliselt asunud väga palju erinevate maade saatkondi, mistõttu on tänavad nimetatud erinevate maade ja linnade järgi: Francuska, Londynska, Brukselska, Genewska, Czeska ja muuhulgas on täitsa olemas ka Estonska! Eesti saatkond asub tänasel päeval hoopis teises linnajaos, aga see-eest on sellel tänaval uhkelt esindatud Indoneesia saatkond!

Meie võtsime ette linnajao peamise patseerimisetänava - Francuska. Õnneks olid kohvikupidajad ikka näljastele inimestele halastanud ja uksed lahti teinud. J. tungival pealekäimisel läksime kebabi sööma. Minu salatiga harjunud magu õnneks päris pahupidi ennast ei keeranud aga tohutuid vaimustusekriiskeid ka kuuldavale ei toonud. Koht oli ühe kebabiurka kohta viisakas, söök söödav. Aga mul jäi nagu ikka midagi puudu... Nõustusime üksmeelselt, et see koht on selline, kuhu saab poistega oma jutte puhuma ja ohtralt liha tarbima tulla. Kahekesi söömas käies tuleb leida midagi, mis mul ka silmad särama paneb.

Edasi nõudsin mina, et nüüd on kooki vaja!
Käisime järjest läbi kõik uksed, kus oli lootust kooki saada. Paljud kohad olid puupüsti rahvast täis. Mõnes polnud kooki. Üks oli liiga peen ja teine meenutas liiga palju vana head kulinaarialetti. Jäime lõpuks pidama ühte kohta, mis oli peamiselt selline veininuusutamise koht. Õuna- ja shokolaadikooki lubati ka pakkuda.
Esmamulje oli väga hea. Selline ilus stiilne koht, natuke minimalistlik ja natuke pehme ja mugav. Ja siis me vaatasime menüüd! Heast esmamuljest sai armastus teisest silmapilgust! Peaasjalikult põhjustas selle lisaks heale (peamiselt Ungari päritolu) veinile ka vägagi muljetavaldav teevalik. Peaaegu sama hea kui meie koduses kapis!
Võtsime mõlemad koogi, ma lubasin endale veini soovitada ja J. võttis teed.
Kook oli täielik sümfoonia ja taevamanna! Shokolaadikook kirsikastme ja vahukoorega. Soe, parasjagu shokolaadine, mitte liiga intensiivne aga samas kõike muud, kui liiga lahja. Päris kirsid, shokolaadikastmetriipudega vahukoor. Jah, palun!
Õunakook oli ka hea, hästi kaneeline ja serveeritud karamellijäätisega.
Meid teenindas üks ümmarguse kõhu, veel ümmargusema näo ja suure naeratusega härra. Teine, natuke sihvakama olekuga ebamäärases 50+ vanuses dzentelmen paistas olevat koha omanik. Mina sulasin lõplikult, kui nägin toda omanikku ühele külastajast vanaprouale viisakalt mantlit selga aitamas.
Mul on nüüd ametlikult Varssavis esimene lemmikkohvik-veinibaar olemas! Palun külastada, näitan ette.


Julmal kombel sai ühel hetkel siiski kook ja vein otsa, ning aeg oli kodu poole tagasi sõita.
Tüdrukud vaatasid rõõmsalt multikat ja vanem laps kurtis natuke, et lapsehoidja sunnib maru palju inglise keelt õppima. Kuna Tanja on inglise keele õpetaja, siis me palusime tal mängu käigus lastele keelt õpetada. Ja Tanja asus maru hoolega asja kallale. Kusjuures kõigest vingumisest hoolimata on ühel lapsel juba päris palju inglisekeelseid sõnu külge jäänud. Kadestamisväärt mälu!
Noorema peaeesmärk on hetkel alles ennast eesti keeles korralikult arusaadavaks teha.


Sel nädalavahetusel külastame ühte Varssavis pesitsevat eesti peret, kus peretütar peaks olema meie vanema tütrega üheealine.
Ja kohtume meie teise lapsehoidjakandidaadiga, kellest loodame saada varulapsehoidjat. Kuna ma erinevalt kõigist esialgsetest plaanidest saatsin täna ühe CV välja, siis on olemas tõenäoline variant, et me hakkame lapsehoidjat vajama küllalt tihti. Vaatame, mis edasi saab - kas võib tõesti olla, et peale viit aastat tõsist koduperenaise karjääri, saab minust korralik kontoriplankton?