Uus veebikodu

Minu uus veebikodu asub siin:

http://thecockroacheffect.wordpress.com/

Kohtumiseni! :)

Viimased päevad.

Varssavis on suvi. Pärnapuud õitsevad ja terve linn on nende mesimagusat lõhna täis. Ilm kisub vahel troopiliseks ära - Varssavi suvele tavapäraselt vaheldub 30-kraadine soojus äikesetormidega. Mulle meeldib! Jaanipäeva ajal oli paar kraadi üle 30 ja inimesed kurtsid et liiga palav on. Mina sirutasin ennast päikese käes välja ja mõnulesin.

Esmaspäeval oli mu viimane balletitrenn ja esimene kord, kui ma siit lahkumise pärast nutma hakkasin. Poleks arvanud, et viimast korda tantsustuudiost välja jalutamine nii raske saab olema. Nautisin tunnist iga sekundit, teades et see võib olla lähiajal minu viimane võimalus. Millal ma taas tantsuklassi tagasi saan, ja kus, seda näitab aeg. Kahe aasta jooksul on balletist mingi udune aimdus juba tekkimas. Elevandist ei ole veel luike saanud aga port de bras (käte töö) on juba päris viisakas ja viimasel tunnil kiitis Tomasz, et ma ei tee viimasel ajal enam nii palju "banaanijalgu".. Selle all peab ta siis silmas seda, kui ma püüdlikult varbad välja sirutan ja siis suurest pingutusest unustan nad ka väljapoole keerata - tulemuseks on "banaan".

Trennikaaslastega vesteldes avastasin huvitava erinevuse Varssavi ja Tallinna vahel, mida ma pole võib-olla siiani ise märgata osanud. Üks tüdruk rääkis oma tuttavast, kes oli Tallinnat külastamas ning hommikul jooksmas käies leidis enda üllatuseks, et linna on tühi ja vaikne. "Kuidas nii?"

Eestis ei taha keegi juulikuus linnas olla. Kellel vähegi võimalik põgeneb maale. Kõik ärid mida saab suveks kinni panna, sulgetakse. Ainult turismiäri õitseb. Ülejäänud elu lükatakse edasi sellesse aega, kui ilmad halvemaks lähevad. Juulikuus on Eesti kollektiivpuhkusel saartel ja maal.

Aga Varssavi ei lähe kunagi puhkusele. See linn elab ja hingab kogu aeg. Suvel kolib kogu elu tänavatele ja tüdrukutel pole peaaegu üldse riideid seljas. Pargid on rahvast täis - inimesed promeneerivad, päevitavad, söövad jäätist ja mängivad koeraga. Sest loomulikult on igal teisel varssavlasel koer.. Elu linnatänavatel ei peatu hetkekski. Vastu hommikul kella 4-6 vahel on veidi vaiksem hetk, kui linlased korraks puhkavad, et siis uue hooga suvest maksimumi võtta.
Poodides on suvised allhindlused, nii et isegi kaubanduskeskustesse jätkub inimesi. 

Igale tänavanurgale on pargitud mõni kaubik, millest müüakse värsket puu- ja köögivilja. Väheke kasimata olekuga meesterahvas, kellelt oma maasikaid ja mureleid ostan, teab mind juba nägupidi sest iga päev toon oma tühja maasikakorvi tagasi (siin müüakse maasikaid laastukorvis, mis mahutab umbes 2kg) ja küsin uue korvi - cała koszyk on minu maasikatarbimise päevanorm!
Mmmm ja need murelid! Ma suudan silmagi pilgutamata rästa kombel terve päeva marjadest toituda!

Lastel on alanud suvevaheaeg ja siin linnas ei tähenda see hooaja lõppu ja maale vanaema juurde kolimist. Lastele korraldatakse igal pool suurel hulgal erinevaid suvelaagreid, linnalaagreid ja muidu põnevaid tegemisi. Enamus koole korraldab suveks midagi, lasteklubid alustavad peale kevadhooaja lõpetamist kohe uuel nädalal suvehooajaga. Elu toimub pidevalt!

Suurem osa mu kola sai eile auto peale pakitud ja Eesti poole teele saadetud. Täna on viimane päev korjata kokku viimased asjad, ning jätta linnaga selleks korraks headaega. Kindlasti mitte hüvasti - tulen siia ikka vahel tagasi.
Ees ootab Eesti suvi - saartel ja maal..

Alustan lähinädalail uut blogi, mis saab olema teise nime alt ja inglisekeelne. Kuna minu mustlasehing ei luba mul veel paigale jääda, siis loodan, et mul jätkub põnevat materjali, millest kirjutada. Ning kuna nende viimase kolme aasta jooksul olen saanud juurde suure hulga vaimustavaid sõpru, kes kahjuks eesti keelt ei loe, siis pean rahvusvaheliseks muutuma ka oma kirjutamises. Usun, et minu eestlastest lugejad loevad enamuses kõik inglise keeles ka, nii et loodan teid edaspidigi veebis kohata. Niipea, kui uus blogi on valmis, annan teada, kust mind edasipidi leida võib.

Ilusat suve jätku kullakallid lugejad! Aitäh, et te mind sellel rännakul saatnud olete ja kohtume õige pea. Kas siis virtuaalses reaalsuses või väljaspool seda.. :)

Liikudes edasi

Näib, et minu Varssavi periood on ka vaikselt lõpule jõudmas. Pea kaks aastat uurisin seda linna ja püüdsin sellest aru saada. Aga tegelikult ei ole ma siin selle aja jooksul kodunenud. Ja kuigi siin on olnud imelisi hetki, ei hakka ma seda linna taga igatsema.

Kindlasti ei saa see muutus olema kerge, sest siia jääb maha inimesi, kellest ma olen õppinud väga hoolima. Ja inimene, kes on minu elu lahutamatu osa olnud üheksa aastat.

Mida tulevik toob, seda näitab aeg. Planeerin oma edasist elu tibusammude haaval. Esialgu naasen juuli algul Eestisse ja peatun ema juures.

Vajan aega ja ruumi, et leida enda hinge iseseisvus ning tunda mida räägib süda. Kus on minu koht? Kui ma teada saan, siis kirjutan. Seniks loen, kuidas teised seda teinud ja leidnud on ja kuulan Ludovico Einaudit.

Varssavi koerad

Varssavi koerad on täieõiguslikud ja väärikad linnakodanikud. Nad ei ole mingit harimatud-kasvatamatud penid - kaugel sellest! Tegemist on väärikate, intelligentsete ja kultuurilembeste koerlastega. Inimene on nende hea sõber ja partner. Mitte omanik ega peremees vaid pigem nagu elukaaslane, kes lihtsalt omab paremaid ressursse toidu hankimiseks.

Ja Varssavlased armastavad väga oma koeri. Vähe on peresid kus ei peetaks täieõigusliku pereliikmena vähemalt ühte või mitut koera. Neile ostetakse parim ninaesine, koolitatakse hoolikalt, kammitakse, treenitakse ning hoolitsetakse nende sotsiaalse suhtlusringkonna eest.

Kohtumised nende väärikate koeratõu esindajatega on tihti väga lõbusad ja värvikad. Pargid on koeri täis ning valdav enamus jookseb lahtiselt, sest kes tuleks sellise rumaluse peale, et pereliiget alandaval kombel rihma otsa köita? Peremehed on rahulikud, ning koerad on rahulikud. Keegi ei urise, näita hambaid ega tülita ilmaasjata inimesi. Ja mis neist inimestest - park on ette nähtud omasugustega meeldivaks keskusteluks. Kui üks koerlane kohtab teist omasugust, siis peatub viisakalt, naeratab ja vestab paar sõna sõbralikku juttu. Vahel veedetakse aega koos mängides. Selliseid barbaarseid kombeid nagu teise koera peale urisemine või hammaste näitamine ei tolereerita. Varssavi koer on viisakas ja tsiviliseeritud. Kui omanik on mingil põhjusel rihma otsa pannud, siis teab iga enesest lugupidav peni, et rihma ei sikutata. Elegantselt sammuvad nad peremehe kõrval ning seisatavad aeg-ajalt, et kolleege tervitada.

Kord autoga linna sõites seisin punase fooritule taga kui nägin rahulikul sammul üle vöötraja jalutamas suurt ja majesteetlikku Berni Alpi karjakoera. Heasüdamliku naeratusega jalutas ta rohelise tule ajal üle vöötraja ning istus siis kõnniteele maha, et oodata, millal peremees oma kahe lühikese jalaga järele vudib.

Mõned päevad tagasi kesklinna poolt koju sõites jälgisin Aleje Ujazdowskie peal ühte rotveilerit. See on tänav kus asuvad paljud suuremad saatkonnad, presidendipalee ja Varssavi esinduspark. Nii et igati noobel kant. Ning see koer teadis täpselt kes ta on ja kus ta on. Vabalt ilma rihmata sörkis ta asjalikul moel enda peremehe kõrval. Ilmselgelt heas vormis ning uhke enda üle, kergelt muskleid pingutades ja näilise ükskõiksusega ringi vaadates promeneeris ta mööda ühest saatkonnast teise järel.

Hilisõhtune rongijaam kesklinnas - suurte jalgade ja kõrvadega pänta on just koos peremehega suurlinna saabunud. Alles eile oli elu külas nagu peo peal ja kõik kohalikud koerad omad ja tuttavad. Aga äkki topiti rongi ja toodi siia.. Siin on liiga palju autosid ja need linnakoerad on kõik kole peened ja kuulekad. Mis siis, kui ma tahan kassi taga ajada? Kas see on siin üldse lubatud?

Väärikalt ja kultuurselt ei käitu mitte ainult tõukoerad, vaid ka lugematu hulk kirjuid segaverelisi penisid, keda koheldakse täpselt sama hästi nagu klanitud tõukoeri. Õhtupoolikul Varssavi kesklinnas jalutas mööda kõnniteed proua oma kahe koerakesega. Suurem neist keskmist kasvu traatkarvaline terjeri-laadne südikas seikleja. Väiksem korralikult kammitud-pügatud valge nässu. Teel kohtasid nad teist prouat, kellel olid omakorda kaks koera rihma otsas. Prouad peatusid ning ootasid, et koerad saaksid rahulikult omavahel vestelda ning uudiseid vahetada. Sest korralik linnakoer ei mandu ometi selleni, et edastab uudiseid posti peale siristades. Sõbralikult vesteldes on võimalik uudiste toojale otsa vaadata, küsida, kuidas tal läheb ning veidi isegi oma alumise korruse taksikoera taga rääkida...

Üks koerte lemmikkohti on Pole Mokotowskie park. Suviti on seal üks madal bassein reserveeritud palavuse käes kannatavatele neljajalgsetele. Seal hullab alati kümned lahtiselt ringi jooksvaid penisid, puudlitest ja Yorshire' terjeritest kuni bullterjerite ja krantsideni välja. Keegi ei tülitse ega pahanda - kõigile on ruumi. Samas pargis on nädalavahetusel igal teisel muruplatsil kuulekust harjutamas ja õppimas grupp koeri. Sest iga linnakoer peab ometi olema haritud. Näib, et varssavlaste jaoks on koera haridus vähemasti sama oluline kui laste oma. Pargi keskel asuvas restoranis on koerad lubatud ja isegi teretulnud. Nende jaoks on eraldi nurk, kus kausid on alati täis värsket joogivett ning peale janu kustutamist võivad nad peremehe juures oodata, kuni too on veidi keha kinnitanud.

Vaid üks tilk tõrva on selles koertesõbralikus linnas - koeraomanikud ei ole sama haritud kui koerad ning unustavad vahel oma lemmiku järelt koristada. Loodetavasti Varssavi neljajalgsed põliselanikud harivad enda inimestest abilisi selles vallas. 

Popkultuuri pealetung

Nonii, paistab, et selleks korraks siis sai see halb suusailm läbi. 8.aprilli hommikul särab päike ja järgmiseks nädalaks lubab päevaseid soojakraade üle viie kraadi.Ja oli ka aeg! Kui ma esimese aprilli hommikul üles ärkasin ja aknast välja vaatasin siis ma TÕESTI lootsin et keegi on teinud halba nalja ja mulle mingi pildi akna ette riputanud. Sest 10-15cm rasket märga lund ja pidev paks sadu ei ole aprilli algul isegi mitte naljakas enam. Viimasel koolipäeval enne lihavõttepühi soovisime teiste lapsevanematega pärastlõunal üksteisele häid lihavõtteid ning ilusaid jõule...  Lihavõttemunad ristisime ümber jõulumunadeks.

Mu vanem tütar sai vahepeal märtsi lõpus seitsmeseks. Täiesti veider värk, mina küll ei tunne ennast nii vanana, et võiksin nii suure lapse ema olla. Kuidas on see võimalik, et tema kasvab ja mina ei vanane üldse?

Pidasime klassikaaslastega sünnipäevapidu. Ning ilma igasuguse iroonia ja silmadepööritamiseta pean nentima, et väga tore pidu oli. Nimelt mina ei pidanud selle heaks absoluutselt lillegi liigutama sel aastal. Ilmusin kohale, istusin ja lobisesin kaks tundi mõnusate inimestega ja kui oli aeg lahkuda, siis kogusin oma lapsed ja nende kraami ja jalutasin auto peale. Ei mingit ette valmistamist, kokkamist ega koristamist. Ainult koogi pidin ennem enda lemmikust mahekohvikust üles korjama, kõik ülejäänu oli mängutoa poolt. Vaimustav!

Kui koos tütrega kodus kingitusi lahti harutasime, siis nentisin, et küll on hea, et kord aastas on sünnipäev ning laps saab ka selliseid asju, mida ema poest mitte mingil juhul mitte kunagi ei ostaks (loe: lõikava iroonia, silmadepööritamise ja ohkamisega). Roosast plastmassist Hello Kitty piltidega patareide peal töötav juuste sõlme keeramise aparatuur? No tõsiselt! Mingi tantsumäng mille komplektis on läbilõikavalt halva heliga kõige mõttetumaid ajupurustavamaid poplaulude jupikesi röökiv kõlar? Kamoooon. Ja arvutimäng, mille sisuks on ebardliku kehavormiga tütarlastele riiete valimine. Õäkk. Lisaks kaks joonistamise-värvimise raamatut "models", mis on siin praegu selles vanuses tüdrukutel kohustuslik kraam.

Kõik see pani mind mõtlema popkultuuri pealetungi osas. Siiani oli mul tore tütar, kes joonistas haldjaid ja kuulas Mozarti. Aga äkki ründab igast aknast keha- ja asjadekultus. Palju ilusaid asju on kõik, mida vajad, et õnnelik olla. Riided on tüdruku kõige olulisem identiteet. Suured hirvesilmad ja sipelgpeenike piht on ilusa tüdruku omadused. Hea muusika kordab iiveldamiseni ühte ja sama fraasi...

Võib-olla olen vanamoodne, aga see kõik on nii VALE! See ei ole ilu ja inimväärikus. Ma tahan, et mu tütar kasvaks üles hea ja õnneliku inimesena, kes hoolib loomadest ja loodusest, hindab ilusat reaalse meloodiaga muusikat, joonistab lilli ja maagilisi olendeid. Aga see popkultuur, mida igalt poolt peale pressib, surub peale hoopis teisi väärtuseid. Eile tabasin lapse Youtube'i videosid vahtimas. Panin arvuti kinni, ning selgitasin talle, et minu arvates ei ole ta veel emotsionaalselt valmis selleks, et popkultuuriga tutvust teha. Sest selleks peaks ta olema valmis aru saama, mis on reaalsed väärtused, ning mis illusoorne. Ning seitsmeaastane ei tee veel seda vahet. Kui muusikavideos on ilusate riietega tüdruk, siis ta on kindlasti väga õnnelik, sest tal on palju ilusaid asju. Küsisin, kas ilusad asjad teevad õnnelikuks? Jaaaa. Aga mida veel on vaja, et õnnelik olla? Noh, süüa. Kui me jätame su koju koos hulga ilusate asjadega ja täis külmkapiga ja läheme ise kuskile ära, kas sa oleksid õnnelik? Laps jäi vastuse võlgu...

Olen püüdnud mitte teha rahvuslikul põhjal üldistusi, kuid see sünnipäev näitas ka seda, kui sügavale poolakate teadvusesse on beibekultuur oma juured ajanud. Poolatarid on üldiselt väga hoolitsetud-meigitud. Kui hommikul kell kaheksa kohtud lasteaia riietusruumis lapsevanematega, siis need, kes on varajasest kellaajast hoolimata kammitud-meigitud ja parfüümipilvedes, on nooremapoolsed poolatarid. Mind on alati hämmastanud, et kuidas nad küll tahavad/jaksavad/viitsivad?

Seal, kus ma lastele võimlemistunde annan, on omanikuks üks väga meeldiv ja mõnus naine, kellega rääkides on mul alati õrn ebamugavustunne. Nimelt on tal alati näos puuderkreem, mis on tema enda näo toonist kraadike tumedam. Ning vahel, kui hommikul on kiire olnud, siis pole see isegi päris ühtlaselt. Ebamugav on vestelda, kui kogu aeg riivab silma tumeda näonaha ja heleda kaela vaheline kontrast.

Kõige mõttetumalt beibelikumad kingitused tulid justnimelt Poola päritolu klassikaaslaste käest. Kindlasti parimate kavatsustega, kuid ilma pikemalt mõtlemata ostetud kingitused. Ma näen suurt lünka vanemahariduses selle koha peal, milline on lapse normaalne vaimne-emotsionaalne areng, ning kuidas seda toetada. Kas me tahame oma tütardest kasvatada inimesi, kelle õnnelikkus sõltub uutest riidehilpudest, või võiksid nad olla mõtlevad empaatilised intelligentsed ja loovad inimesed, kes peavad eelkõige tähtsaks oma pere, sõpru ning võimeid ja oskuseid?

Mida tähendab väliseestlase elu minu jaoks.

Olen elanud väliseestlase elu 2 aastat ja viis kuud. Selle aja jooksul olen elanud kahel erineval maal ja külastanud suuremat hulka maid, kui mu terve eelmise elu jooksul kokku. Ja mu seiklushimu ei paista veel otsa saavat, pigem võib-olla isegi vastupidi - ma tahan veel rohkem ahmida endasse võõrad kultuure, keeli ja põnevaid inimesi. Kuid mitte sellest ei taha ma kirjutada, kuidas need pea kaks ja pool aastat on pidev lust ja lillepidu. Ma tahaks kaevuda sügavamale selle sisse, mida õieti minu jaoks tähendab ekspatriaadi elu.

Ma arvan, et on hästi oluline, et me ei lahkunud Eestist selletõttu, et meil oleks seal olnud kuidagi kohutavalt halb ja võimatu elada. Sugugi mitte! 2010 aastal oli elu Eestis palju lihtsam, kui praegu. Palgad olid küll kriisiga langenud, kuid hinnad ei olnud veel alanud seda meeletut tõusurallit. Elu oli täitsa vinks-vonks. Lihtsalt natuke igavavõitu. Just igavus ja rutiin olidki need tõukejõud, mis sundisid meie tollal 4- ja 1-aastast last koos eluks vajalik kraamiga autosse toppima, ning nina lõuna poole keerama. Too talv oli hästi kirju. Oli rõõmu ja naeru, sooja päikest keset jaanuari ja  10-kraadist temperatuuri toas veebruaris. Oli ka üksindust ja frustratsiooni, ebakindlust tuleviku ees ja palju sisemisi deemoneid, kellega võidelda. Mõnes mõttes seadis see suuna kogu meie edaspidiseks eluks kuni tänaseni.

Kirjutades ei ole lihtne leida seda tasakaalu, kuidas kirjeldada väliseestlase elu minu vaatenurgast nii, et sellest ei saaks hooplemine ega halamine. Sest minu eesmärk ei ole teha kumbagi neist. Ma püüan anda edasi ausalt seda mida senised 29 kuud õpetanud on.

Me lahkusime seikluste otsingul ning seda oleme me kahtlemata näinud palju. Erinevaid inimesi nii nahavärvi, keele, kultuuri, temperamendi ja iseloomu poolest kohtame igapäevaselt rohkem, kui koju jäädes kunagi võimalik oleks olnud. See on ühest küljest ääretult tore ja teisest küljest vahel väga keeruline. Sest peamine, mida tuleb ekspatriaadine õppida on tolerantsus, tolerantsus ja mõistmine. Minu tänases suhtlusringkonnas on rohkem endasuguseid ekspatriaate, kui kohalikke poolakaid. Kõik me oleme siia tulnud enda kultuuritaustaga, enda arusaamisega maailmast ja inimestest. Ning päeva lõpuks oleme me hoolimata nahavärvist, keelest ja kodumaast lihtsalt inimesed. Ekspatriaatide seltskonnas kohtab imeharva avalikku ebaviisakust. Me kõik naeratame ja tervitame hommikuti. Jah, võibolla need naeratused on vahel sunnitud ja võltsid. Kuid vahel on need ka väga siirad. Sest vastutulija on inimene, kes samamoodi nagu sina, tunneb ennast siin võõral maal vahel väga üksi ning vajab sind enda kõrvale. Ning rahvuslikud eripärad ei lahuta meid vaid hoopis liidavad, tekitavad jututeemat. On rõõmsaid äratundmisi, kui meie kultuuritaustas on ühist, on sõbralikku uudishimu selle kohta, kuidas tehakse ja mõistetakse asju mujal. Ma olen selgitanud britile eesti keele grammatika eripärasid ("no future, no sex... I mean gender") ning selgitanud hindule, et jah tõepoolest napilt 1,4 inimesel on tõesti OMA keel. Kui ma räägin iisraellannaga, siis tean, et kuigi ma ei pea tema kodumaa poliitilistest suundadest palju, siis siin on ta lihtsalt mu vanema tütre klassiõe ema. Ning kuigi ma ei mõista, miks kõrgemast kastist pärit hindu peab 6 päeva nädalas enda majapidamises koristajat-lapsehoidjat omama või, siiski mulle see inimene meeldib ning ma püüan teda mõista, mitte hukka mõista.

Ma unistan sellest, et tulevikus meie rahvusriikide piirid ongi hajusad ning inimestel on vaba voli elada seal, kus nad kõige rohkem tahavad. Austades igaühe valikuid ja harjumusi ning kultuuri. Ja panustades oma kogukonna elusse võrdselt ja oma võimaluste kohaselt, ilma seisusevahedeta. Ma leian, et on elementaarne austada siin kõige suuremas enamuses oleva rahva kombeid. Kuid see ei tähenda, et ma hakkaks pühapäeviti kirikus käima lihtsalt selle pärast, et poolakas on väga religioossed.

Võõral maal elamise kõige raskem aspekt on laiendatud pere puudumine. Ning tiheda reisimisega kaasneb see, et head sõbrannad on nii kohutavalt kaugel ja nende elust ei tea enam eriti midagi. Ja see on nii nukker. Isegi meie väga tehnoloogilisel ajastul muudab distants siiski suhtlemise keeruliseks. 1000km on liiga pikk maa, et hommikul naabri juurde teed jooma minna. Ning lapsed näevad vanaemasid-vanaisasid liiga harva ja liiga lühikest aega. Kes peaks neid kohutavalt ära hellitama, kui kõik vanavanemad on selleks liiga kaugel? Meie ainuke võimalus midagi ilma lasteta ette võtta on palgatud abi. Aga selle leidmine pole ka lihtne. Meil on olnud hulk erinevaid lapsehoidjaid - kes lõpetab kooli ja kolib ära, kes saab parema täiskohaga tööpakkumise... kurb on näha, et kui lapsed on juba kellesegi kiindunud ja ta omaks võtnud, siis too inimene jälle kaob nende elust. Samas tingib see olukord jälle peresiseste suhete tugevnemise. Kindlasti ei mõju see igale perele nii, kuid meie puhul kehtib küll see, et mis ei tapa, teeb tugevamaks. Vahel võib olla raske ja vahel me käime üksteisele närvidele. Aga siin ei ole mitte kedagi teist, kes meid nii hästi tunneks ja teaks. Kui kõik muutub siis üks asi on kindel - me oleme üksteisel olemas.

Ma võiks sel teemal veel pikalt kirjutada, pooled mõtted, mis mu peas täna hommikul kirja panemist nõudsid, on ikka veel lahtised. Aga päev läheb edasi ja töö tahab ka tegemist. Lõpetuseks ma tahaks tervitada kõiki oma kullakalleid väliseestlasi ja kodueestlasi enda lemmikhelilooja looga. Tänaseks on selle sõnum minu jaoks omandanud hoopis uue varjundi, sest  minu päralt on tõesti terve ilm, kuid minu oma on terve Maa :)

Halva ilma mõju inimeste emotsionaalsele tasakaalule. Eestist ja metsloomadest.

Kuskil kunagi räägiti, et märts pidi plärtsuma. Ja veel mõni nädal tagasi plaanisin kirjutada sellest, kuidas Poola ilmaolud on nii toredasti paigas nagu raamatu järgi. Sügis on sügis ja kevadel tuleb kevad. Ses veel veidi aega tagasi sulas kõik lumi ära ja päeval oli lausa 15 kraadi sooja. Linnud ja kassid laulsid ja mina kekslesin. Ja siis tuli talv tagasi. Ja ma olen lõplikult aru saanud, et nii emotsionaalselt päikese olemasolust sõltuv inimene ei tohi elada nii kaugel põhjas. See on lihtsalt ebaterve! Kui hommikul paistab aknast hall taevas, siis mina lohistan jalgu järel ja turtsun inimeste peale.

Ja paistab, et ma pole ainuke. Kolmapäeval olin tunnistajaks järgmisele seigale. Istun bussis, mõtlen omi mõtteid, kui äkki kostab bussi tagumisest otsast eriti valju häälega vanaproua seletamine "proua, see on BUSS, proua, palun ärge karjuge". Hm, huvitav, kui tema on ainuke, keda kuulda on siis keda ta karjumises süüdistab?!  Hetke pärast uuesti - "PROUA, see on autobuss! Palun ärge karjuge siin niimoodi!" Veider.
Siis tuiskas bussi etteotsa minu kõrvale ka tolle vanaproua valjuhäälse pahameele põhjustaja - täiesti normaalsel hääletoonil telefonikõne pidanud keskealine naisterahvas! Rääkis oma jutu lõpuni ja ei seganud rohkem kedagi.
Ergo - halb ilm muudab inimesed õelamaks.

Eelmisel nädalal oli mul tore võimalus teha ettekanne Eesti kohta. Kolmeaastastele.
Lasteaias on kahe nädala vältel teemaks kõik need maad, kust lapsed pärit on ning noorema tütre rühmas on koos kümne erineva maa esindajad. Niisiis valmistasin ette väikese jutu ja laenasin rahvariideseeliku. Õpetaja juhatas ilusti teema sisse ning andis mulle jutujärje üle. Lapsed istusid kuulekalt toolide peal ringis ümber minu ja käitusid viksilt.
Rääkisin, et Eesti on väike maa, näitasin kaarti ja lippu - nublud hakkavad sügama ja haigutama, väike hiinlane on ametis oma naba uurimisega...
Näitan pilte, et Eestis on suured metsad - lapsed vaatavad kerge huviga.
Seletan, et metsas on palju söödavaid marju - esimesed silmad hakkavad särama, hiinlane unustab oma naba.
Võtan välja pildi Alutaguse karuga - ooooooo, ägeee! Ja hundid. Ja põdral on niiii suured sarved aga kitsel on väiksemad ja ilves on igavesti suur kass kes teeb suure ja ohtliku kassi häält. Äkki on mutukad kõik huvitatud, seletavad, jutustavad, imiteerivad põtra ja ilvest. Üks asi, millega saab kolmeaastased alati jutule, on loomad!
Rääkisin veidi keelest ja selle sarnasusest soome keelega (rühmas on ka väike soomlane), näitasin triibulist seelikut ning taas oli kõige huvipakkuvam fakt, et seelik on tehtud villast, mis on pärit lamba seljast. Mõtle vaid!
Lõpuks joonistasid lapsed ise ka triibuseelikuid.
Mul ei olnud neile küll rääkida koaaladest ja kängurutest või jäähokist ja vahtrasiirupist nagu seda said teha teised vanemad. Aga väikesel Eestil on ka nii mõndagi, mis väikestele kosmopoliitidele huvi pakub - meil on metsloomad!

Taganjärgi tarkusena on meil tegelikult veel ka Lotte ja pokud. Aga midagi peab järgmiseks korraks ka ju jääma.