Niisiis - tehtud!
Laupäeval võtsin ette ja seadsin sammud kesklinna, et seda jalgpalli-asja lähemalt uurida. Ja ausalt öeldse valisin selleks parima võimaliku aja, sest oli kodumeeskonna mäng mis kahjuks jäi sel aastal ka viimaseks.
Varssavi fännitsoon on hiiglaslik 120 000m2 suurusel alal kuu aega kestev pidu! Avatud päeval kl 12st kuni öösel kl 1ni. Finaali ajal veel kauem. Kuuelt hiiglaslikult ekraanilt saab kael kõveras vahtida kõiki mänge ja muul ajal on seal lihtsalt katkematu pidupidupiduuu. Saab süüa, lahjendatud õlut ja fänninänni osta. Huvitaval kombel on siin sellistel avalikel üritustel müüdava alkoholi kangus piiratud kolme promilliga, nii et õlu on konkreetselt veega pooleks! Ei saa öelda, et selle otsuse tegijad oma rahvast ei tunneks... poolakas jääb vist alkoholitarbimiselt venelasele alla aga ega nad mingid nõrgad poisid ei ole! (Ja muidugi käib napsutamisega kaasa korralik slaavi temperament ja keset tänavat kusemine - iuuuuu). Kogu fännitsooni ala mahutab 100 00 inimest, nii et siis umbes Tartu linna täis rahvast.
Esimese maitse rahvaüritusest Varssavi moodi sain juba bussis. Olen kooliajal pidanud sõitma hullemini täis pakitud bussiga sest siis olid bussis trügimisel abiks venelased, kes olid valmis läbi teise inimese astuma, kui neil oli vaja bussi peale minna. Siin on lihtsam - kui ukse peal seisja vaatab, et enam ei ole mugav edasi astuda, siis jõllitab ta järgmises peatuses pealesoovijaile pahura näoga otsa ja teatab, et 'zajęty!' (kinni, hõivatud). Buss oli täis küll, aga täitsa kannatas hingata veel. Hoopis teine lugu oli fännitsooni väravate ees. Algul ma arvasin, et sealt ei lasta enam sisse, sest rahvamass oli üüratu. Sättisin ennast kah seisma. Eestis tõenäoliselt oleks sellises olukorras hulk ebakorrapäraseid järjekordasid, sest sissepääs on korralikest turvameestega väravatest, kus kontrollitakse, ega sul terariistu ja pomme kaasas pole. Poolas on järjekorra asemel korrapäraselt tomatikastmega räimedeks (sest kõik on eranditult puna-valges riietuses) litsutud inimmass, kes kõik üritavad ühel ajal ühes suunas liikuda. Mida lähemal väravale, seda tihedamalt meid kokku pakiti. Algul teatasin sõbrannale sms teel, et olen tulemas aga lõpuks olid mu käed nii kõvasti vastu külgi litsutud, et telefoni oleks pidanud kulmude abil kasutama!
Meeleolu oli ülev ja inimesed sõbralikud. Keegi ei pahandanud varba peale astumise pärast, sest nagunii oli see selline kollektiivne "mina trambin sinu jalgadel ja sina tema jalgadel" tants. Sinna juurde kõlasid spontaansed lauluröögatused - üks võttis ühest servast laulu üles ja teised kõik liitusid rõõmsalt ja kakofooniliselt. Uskumatu, kui lai on poolakate fännilaulude repertuaar! Vahele tuleb natuke "Polska!Polska!" karjuda, lonks õlut võtta ja edasi trügida.
Peale elupikka 20 minutit sain uskumatul kombel väravast sisse ning mõningase sms-maratoni järel leidsin oma inimesed ka üles. Ja hetk hiljem teatati, et seoses 100 000 inimese piiri täitumisega ei lasta enam fännitsooni inimesi sisse. 100 000 täpselt ühesugust dresscode'i järgivat inimest. Puna-valge-punane. Riided, näomaalingud, sallid, lipud. Justnagu ühtegi teist värvi enam maamuna peal ei olekski.
Vahtisime kael kõveras ekraani all. Pidevalt võttis keegi laulujupi üles, mida siis kõik rõõmsalt kaasa tuututasid. Kui laul läbi sai, siis karjuti natuke jälle "Polska! Polska!" Ma karjusin kohusetundlikult kaasa. Ega ma jalgpallist midagi ei mõika, aga sellises olukorras oleks natuke rumalavõitu vastasmeeskonna poolt karjuda...
Iga manööver platsil kutsus esile tormilisi reaktsioone. Kui pall oli kodumeeskonna käes siis plaksutati, karjuti, lauldi ja kui veel värava ligi asja oli, siis paistis kogu rahvamass südameataki ääre peal olevat. Igasugune katse vastasmeeskonna poolt palli puutuda tõi kaasa kirglikud pahameelekarjatused ja kui nad veel värava poole suuna võtsid, karjus kogu see puna-valge meri nagu üks mees NIEEEEE!
Nii et väga lõbus oli!
Peale Tšehhi väravat meeleolu langes muidugi ja teisel poolajal võis näha mismoodi iga minuti möödudes vajusid näod aina mornimaks. Mäng lõppeski kodumeeskonna kaotusega, nii et seda mul kahjuks näha ei õnnestunud, milline oleks pidu veel siis olnud, kui oma mehed oleks võitnud.
Peale mängu hakkas see nukker inimmass pea longus vaikselt minema lonkima. Minul oli tõsiseid probleeme, et ennast vaos hoida, sest samal ajal toimunud Kreeka-Venemaa mäng oli lõppenud uskumatul kombel Kreeka võiduga. Oi ma juubeldasin! Salaja, vaikselt ja omaette... Kasia ei lubanud mul absoluutselt võidutantsu teha, keksimisest rääkimata! Ja oleme ausad - selle puna-valge seltskonna seas oleks võidutants olnud potensiaalselt tervistkahjustav, kui mitte eluohtlik.
Tõeliselt vaimustav pilt oli veel see, kuidas laiad tänavad - kuus rida mõlemas suunas pluss trammitee keskel - olid kesklinnas liikluseks suletud ja paksult rahvast täis. Uskumatu oli näha korraga nii palju inimesi ja mitte ühtegi autot. Peale muidugi siin-seal seisvate politseiautode, mille kõrval seisid hambuni relvastatud korravalvurid reas.
Õhtu jätkus ringi lonkimise ja siin-seal humalalurri manustamisega ning koju sain alles hommikul kell viis! Olgu jalgpalliga, kuidas on, aga pidu oli äge!
Laupäeval võtsin ette ja seadsin sammud kesklinna, et seda jalgpalli-asja lähemalt uurida. Ja ausalt öeldse valisin selleks parima võimaliku aja, sest oli kodumeeskonna mäng mis kahjuks jäi sel aastal ka viimaseks.
Varssavi fännitsoon on hiiglaslik 120 000m2 suurusel alal kuu aega kestev pidu! Avatud päeval kl 12st kuni öösel kl 1ni. Finaali ajal veel kauem. Kuuelt hiiglaslikult ekraanilt saab kael kõveras vahtida kõiki mänge ja muul ajal on seal lihtsalt katkematu pidupidupiduuu. Saab süüa, lahjendatud õlut ja fänninänni osta. Huvitaval kombel on siin sellistel avalikel üritustel müüdava alkoholi kangus piiratud kolme promilliga, nii et õlu on konkreetselt veega pooleks! Ei saa öelda, et selle otsuse tegijad oma rahvast ei tunneks... poolakas jääb vist alkoholitarbimiselt venelasele alla aga ega nad mingid nõrgad poisid ei ole! (Ja muidugi käib napsutamisega kaasa korralik slaavi temperament ja keset tänavat kusemine - iuuuuu). Kogu fännitsooni ala mahutab 100 00 inimest, nii et siis umbes Tartu linna täis rahvast.
Esimese maitse rahvaüritusest Varssavi moodi sain juba bussis. Olen kooliajal pidanud sõitma hullemini täis pakitud bussiga sest siis olid bussis trügimisel abiks venelased, kes olid valmis läbi teise inimese astuma, kui neil oli vaja bussi peale minna. Siin on lihtsam - kui ukse peal seisja vaatab, et enam ei ole mugav edasi astuda, siis jõllitab ta järgmises peatuses pealesoovijaile pahura näoga otsa ja teatab, et 'zajęty!' (kinni, hõivatud). Buss oli täis küll, aga täitsa kannatas hingata veel. Hoopis teine lugu oli fännitsooni väravate ees. Algul ma arvasin, et sealt ei lasta enam sisse, sest rahvamass oli üüratu. Sättisin ennast kah seisma. Eestis tõenäoliselt oleks sellises olukorras hulk ebakorrapäraseid järjekordasid, sest sissepääs on korralikest turvameestega väravatest, kus kontrollitakse, ega sul terariistu ja pomme kaasas pole. Poolas on järjekorra asemel korrapäraselt tomatikastmega räimedeks (sest kõik on eranditult puna-valges riietuses) litsutud inimmass, kes kõik üritavad ühel ajal ühes suunas liikuda. Mida lähemal väravale, seda tihedamalt meid kokku pakiti. Algul teatasin sõbrannale sms teel, et olen tulemas aga lõpuks olid mu käed nii kõvasti vastu külgi litsutud, et telefoni oleks pidanud kulmude abil kasutama!
Meeleolu oli ülev ja inimesed sõbralikud. Keegi ei pahandanud varba peale astumise pärast, sest nagunii oli see selline kollektiivne "mina trambin sinu jalgadel ja sina tema jalgadel" tants. Sinna juurde kõlasid spontaansed lauluröögatused - üks võttis ühest servast laulu üles ja teised kõik liitusid rõõmsalt ja kakofooniliselt. Uskumatu, kui lai on poolakate fännilaulude repertuaar! Vahele tuleb natuke "Polska!Polska!" karjuda, lonks õlut võtta ja edasi trügida.
Peale elupikka 20 minutit sain uskumatul kombel väravast sisse ning mõningase sms-maratoni järel leidsin oma inimesed ka üles. Ja hetk hiljem teatati, et seoses 100 000 inimese piiri täitumisega ei lasta enam fännitsooni inimesi sisse. 100 000 täpselt ühesugust dresscode'i järgivat inimest. Puna-valge-punane. Riided, näomaalingud, sallid, lipud. Justnagu ühtegi teist värvi enam maamuna peal ei olekski.
Vahtisime kael kõveras ekraani all. Pidevalt võttis keegi laulujupi üles, mida siis kõik rõõmsalt kaasa tuututasid. Kui laul läbi sai, siis karjuti natuke jälle "Polska! Polska!" Ma karjusin kohusetundlikult kaasa. Ega ma jalgpallist midagi ei mõika, aga sellises olukorras oleks natuke rumalavõitu vastasmeeskonna poolt karjuda...
Iga manööver platsil kutsus esile tormilisi reaktsioone. Kui pall oli kodumeeskonna käes siis plaksutati, karjuti, lauldi ja kui veel värava ligi asja oli, siis paistis kogu rahvamass südameataki ääre peal olevat. Igasugune katse vastasmeeskonna poolt palli puutuda tõi kaasa kirglikud pahameelekarjatused ja kui nad veel värava poole suuna võtsid, karjus kogu see puna-valge meri nagu üks mees NIEEEEE!
Nii et väga lõbus oli!
Peale Tšehhi väravat meeleolu langes muidugi ja teisel poolajal võis näha mismoodi iga minuti möödudes vajusid näod aina mornimaks. Mäng lõppeski kodumeeskonna kaotusega, nii et seda mul kahjuks näha ei õnnestunud, milline oleks pidu veel siis olnud, kui oma mehed oleks võitnud.
Peale mängu hakkas see nukker inimmass pea longus vaikselt minema lonkima. Minul oli tõsiseid probleeme, et ennast vaos hoida, sest samal ajal toimunud Kreeka-Venemaa mäng oli lõppenud uskumatul kombel Kreeka võiduga. Oi ma juubeldasin! Salaja, vaikselt ja omaette... Kasia ei lubanud mul absoluutselt võidutantsu teha, keksimisest rääkimata! Ja oleme ausad - selle puna-valge seltskonna seas oleks võidutants olnud potensiaalselt tervistkahjustav, kui mitte eluohtlik.
Tõeliselt vaimustav pilt oli veel see, kuidas laiad tänavad - kuus rida mõlemas suunas pluss trammitee keskel - olid kesklinnas liikluseks suletud ja paksult rahvast täis. Uskumatu oli näha korraga nii palju inimesi ja mitte ühtegi autot. Peale muidugi siin-seal seisvate politseiautode, mille kõrval seisid hambuni relvastatud korravalvurid reas.
Õhtu jätkus ringi lonkimise ja siin-seal humalalurri manustamisega ning koju sain alles hommikul kell viis! Olgu jalgpalliga, kuidas on, aga pidu oli äge!
Äge :D ma siin lähen üksi kodus istudeski nii leili, et iga soosiku värava järel mõtlen kas naabrid tulevad löpuks mölisema :D
ReplyDeleteseda poola-tsehhi mängu vaatasin rabarocki jalgpalli telgis. Eestis hoiti pöialt tsehhile. Ja kreeka vöidu peale samuti aplodeeriti palavalt.
See on muidugi viimane mäng Kreekal nüüd, sest nad lähevad vastamisi sakslastega. Viimased on nagu masinad. Kui nad kukuvad, siis nad ei saa haiget ega teeskle. Nad ei väsi. Nad ei eksi. Täielikud masinad. Terminaatorid. Oleks siis mõnigi neist kena silmale vaadata. Aga ei. Ok, nende peatreener on päris kompu keskealine päss
:) a muidu kirvenäod :(.
Vot räägi seda saksamaa juttu tollele Kasiale, kellega ma koos mängu vaatasin! Temalt muud ei kuulegi kui saksamaa meeskond siin ja saksamaa meeskond seal :D Igaüks on ilus, seksikas ja maailma parim mängija..
ReplyDeleteAga ma ise ei oska ikkagi jalkast midagi arvata, suht leigeks jätab. See fännamise kogemus oli äge atmosfääri pärast. Aga ma vaataks iga kell pigem balletti :P