November. Talveuni ja kinnisvaraotsingud.

November on tabanud nagu narkoosinui. Pidev hämaruses viibimine tekitab silpimestava kõrvulukustava vajaduse pidevalt magada. Täiesti normaalne oleks novembrist märtsi alguseni talveunes olla. Võibolla korraks Alpides suusatamas ära käia ja siis edasi magada. Millegipärast tundub see jutt täielik dejavu eelmisel aastal samal ajal kirjutatust.
 Muidugi ma võiks ju ennast lohutada sellega, et Eestis on hullem. Poola kliima on ikka jupp maad inimsõbralikum ja praegugi on veel keskmine päevane temperatuur üle viie kraadi ning ilm on suhteliselt kuiv. Aga keda see enne lohutanud on, et kuskil mujal võib veel halvem olla? Kas meid huvitab see, et maailmas on piirkondi, kus valitseb polaaröö ja kas see teeb meil kuidagi tuju paremaks, et teoreetiliselt on meie kandis talvel ka päikest näha? Mitte eriti... kui ikka kell viis õhtul on puha pime juba, siis tundub ainuke mõistlik tegevus magamine.

Nagu ilmaoludest veel vähe oleks, siis minu talveund süvendab stress - minu jaoks on alati stressireaktsioon olnud isu puudumine ja pidev vastupandamatu uni.
Stressi tekitajaid on päris mitu. Eelmise nädala reedel pidasin oma esimese inglisekeelse loengu lapsekandmisest. Kandelinade ja muude taoliste vahenditega siis. Eestis sai seda kunagi päris hoolega tehtud aga siis millalgi sai isu otsa ja hakkasime hoopis mustlasteks. Nüüd jõudsin kuidagi ringiga tagasi, sest tuli välja, et siin on huvilisi. Valmistasin ette peaaegu 10lk materjali ja arvasin endamisi, et olen täitsa rahulik ja valmis. See on huvitav, kuidas ma ei suuda vahel üldse reaalselt hinnata oma tundeid. Tegelikult olin ma ikka päris närvis, mis peaasjalikult väljendus selles, et kui peale loengut koju jõudsin siis pingelangus tõi endaga kaasa täieliku okasroosikeseune. Loeng läks tegelikult väga hästi ja minu vahepealseid keeleapsakaid ja koperdamisi ei pannud keegi pahaks, sest ega suurele hulgale ekspatriaatidele ei ole inglise keel emakeel.

Teine stressiallikas on homme algav praktika. Ma pole igiammu ühtegi täiskasvanud patsienti lähedalt näinud. Kui ma õigesti mäletan, siis nad vist ei hammustanud.. aga ikka on natuke jube. Mis siis, kui viimase kuue aasta jooksul on neil selline komme tekkinud? Rääkimata sellest, et mult eeldatakse mingeid teadmisi, mis on vahepeal kuskile tagumistesse mälusoppidesse paku tolmukihi alla kaduma läinud. Kus asub kadunud asjade maa ja kas seal unustatud asjade osakond ka on?

Kolmandaks otsustasime kolida. See aeg mis me veedame iga päev Varssavi "meeldivates ja sõbralikes" liiklusoludes on lihtsalt absurdne. Ning selle asemel, et lõputult halada, kui tüütu ja ebameeldiv see on, haarasime härjal (kinnisvaraturul) sarvedest ning asusime endale uut elukohta otsima.
Esimesel pilgul paistis olevat meile sobivaid kinnisvarakuulutusi tohutul hulgal. Aga peale mitut tundi pungissilmi arvutiekraani jõllitamist selgus kurb tõsiasi, et see mis toimub kohalikul kinnisvaraturul on midagi pornograafia, hülgemöla ja õhulosside vahepealset. Lisa siia täiesti ilma ajudeta isehakanud maaklerid, kes ei oma vähematki aimu elementaarsest ärisuhtlusest ja saad umbes ettekujutuse.
Süsteem paistab toimivat umbes nii - objekt ilmub turule, paar maaklerit loivavad kohale ja teevad 3-5 udust ja ebamäärase nurga alt võetud pilti. Paarsada järgmist maaklerit kopeerivad kärmelt esimese kuulutuse pildid, panevad enda nime alla ja jäävad õndsalt kliente ootama, omamata ise vähimatki aimu, mida nad täpsemalt ärida üritavad. Pool aastat  peale seda, kui objekt on juba ammu endale uue omaniku/rentniku leidnud, on needsamad kuulutused ikka veel üleval. Ja kui klient on juhtumisi nii lihtsameelne, et julgeb selle vastu huvi tunda, siis ei tasu tema kõnedele ja e-mailidele lihtsalt vastata, sest ise on nii loll, et aru ei saa.

Õnneks ei pidanud me väga pikalt otsima ning leidsime endale ühe  nunnu ridamaja üsna kesklinna ja lasteaia lähedal. Ja ühe vähestest professionaalsetest ja meeldivatest kinnisvaraagentidest. Homme kirjutame lepingule alla ning siis on meil kaks nädalat, et siit oma asjad uude kohta kolida ning siin maja üleandmiseks korda teha. Kolime Mureli tänavalt Päikeselisele tänavale. Ja oi kuidas ma praegu seda päikest vajan!
Uued muljed praktikalst ja uuest elukohast tulekul loodetavasti õige pea. Eeldusel, et ma suudan niikaua üleval püsida, et siia paar rida kirja panna.